Sel pühapäeval tähistame me professor Randar Tasmuthi 60. sünnipäeva. Kose ja Tuhala inimestele on ta olnud koguduseõpetajaks. Paljudele praegustele ja tulevastele vaimulikele on ta olnud ja on praegugi õppejõuks. Vikipeedia ütleb, et Randar Tasmuth on „eesti teoloog“.
Kes on teoloog? Mis teeb inimesest teoloogi? Sõna „teoloogia“ või „teoloog“ Uues Testamendis ei esine. Antiikses Kreekas oli sõna „teoloog“ siiski kasutusel. Näiteks nimetab Porpyrios ühes oma tekstis Orpheust teoloogiks. Antiikajal mõisteti teoloogi all Jumalast ehk jumalikest asjadest kõnelejat. Nii omistati näiteks ka Opheusele teoloogi nimetus, sest traditsiooni kohaselt laulis ta jumalast (Tasmuth 1999, 1188). Varakristlikud autorid võtsid sõna „teoloog“ kreeklastelt üle ja hakkasid sellega tähistama inimest, kes kõneleb Jumalast.
Suure osa oma elust on Randar Tasmuth õpetanud Uut Testamenti, mis ei ole lihtsalt ennemuistsete juttude kogu, vaid tõelise Jumala ilmutus inimkonnale. Uus Testament tunnistab Jumalast, kes on end meile avanud Kristuses. Uuest Testamendist ei saa rääkida Jumalast rääkimata ja seepärast on inimene, kes Uut Testamenti uurib ja õpetab, teoloog. Aga nagu on öelnud suur teoloog Rudolf Bultmann, kelle kohta Randar Tasmuth on öelnud, et „tema nimi ootab veel tasakaalustatud hinnangut teoloogia ajaloos“ (Tasmuth 1999, 1193), ei ole kõnelemisel „Jumala üle“ (über Gott) mingit mõtet, „sest hetkel, kui see sünnib, on tema objekt, Jumal läinud kaotsi. Sest kus iganes mõeldakse „Jumal“, on sellega kaasa antud, et Jumal on kõigeväeline, s.t. kõike määrav tõelisus. Seda ei adu ma aga enam siis, kui kõnelen Jumala üle, s.t. kui käsitan Jumalat nagu mõtlemise objekti, mille suhtes ma saan olla informeeritud, kui asun jumalaküsimuse suhtes neutraalsele seisukohale /—/ Sest iga „kõnelemine millegi üle“ eeldab seisukohta väljaspool seda, millest kõneldakse. Seisukohta väljaspool Jumalat aga ei saa olla ja sellepärast ei saagi kõnelda Jumalast üldistes väidetes, üldistes tõdedes, mis on tõesed ilma seoseta kõneleja konkreetse eksistentsiaalse situatsiooniga.“ (Bultmann 2013, 323). Või Randar Tasmuthi sõnadega: „ /…/ neutraalset eksegeetikat ei ole ning /…/ eksegees on tegelikult kiriku ülesanne, mis eeldab tõlgendaja juures usu olemasolu“ (Tasmuth 1999, 1193).
Olles aktiivne kristlane ja kirikuõpetaja, on Randar Tasmuth andnud tunnistust oma usust. Usk ei ole olnud aga tema jaoks pime kuuletumine välistele autoriteetidele, vaid miski, millega kaasneb mõistmine (vrd Jh 6:69, kus kreekakeelne verb pisteuein (‘uskuma’, aga ka ‘usaldama’) on samatähenduslik verbiga ginoskein (‘tunda, tunnetama, taipama’) ja vajadus usus mõistetut seletada. Võib öelda, et teoloogia selle sõna essentsiaalses tähenduses tähendabki usus vastuvõetud Jumala ilmutuse uurimist ning selle seletamist ja tõlgendamist. Viimane on kiriku ülesanne, teoloogi ülesanne ja Randar Tasmuth on võtnud seda täie tõsidusega. Eksegeese on ju Usuteaduse Instituudis kirjutatud läbi aegade, kuid enamasti on need olnud vaid soome, saksa ja inglise keeles kirjutatud kommentaaride refereeringud. Randar Tasmuth oli Usuteaduse Instituudis esimene õppejõud, kes hakkas õpetama eksegeesi metoodikat ning kirjutas selle tarbeks juba 1990ndate algul käsikirjalise eksegeetikaõpiku, mille vahendusel puutus teadusliku piibliuurimise meetoditega esmakordselt kokku ka käesolevate ridade autor. Hiljem avaldas Tasmuth eksegeetikaõpiku koos dr Urmas Nõmmikuga, mis ilmus sarjas „Usuteaduse Instituudi toimetised“ (Nõmmik/Tasmuth, 2006).
Uustestamentlasena on Randar Tasmuthi huvide valdkond olnud lai. Oma doktoritöö „The Disciple with Many Faces“ („Mitme näoga õpilane“) kirjutas ta Helsingi ülikoolis professor Ismo Dunderbergi (kes oli ka siinse autori doktoritöö oponent) juhendamisel Johannese evangeeliumi autorsuse küsimuse kohta, analüüsides James H. Charlesworthi ja Martin Hengeli teooriaid (vt Tasmuth, 2004). Johannese evangeeliumi autorsuse küsimust käsitleb Tasmuth ka oma Usuteaduslikus Ajakirjas juba varem ilmunud artiklis „Johannes küll, aga kes siiski?“ (Tasmuth 2000, 33-45) ning hiljem ajakirjas Concordia Journal ilmunud ingliskeelses artiklis „Authority, Authorship, and Apostolicity As a Part of the Johannine Question: The Role of Papias in the Search for the Authoritative Author of the Gospel of John“ („Autoriteet, autorsus ja apostellikkus kui johannesliku küsimuse osa: Papiase roll Johannese evangeeliumi autoritatiivse autori uurimises“ (Tasmuth 2007, 26-42). Ta on huvitunud Uue Testamendi teaduse ajaloost (Tasmuth 1999, 1188-1998), Nag Hammadist leitud Tooma evangeeliumist, kuna see sisaldab paralleele ka sünoptilistest evangeeliumidest tuntud Jeesuse ütlustele, mis on antud edasi aga kanoonilistest evangeeliumidest erinevas sõnastuses (Tasmuth 2000, 111-118). Samuti on Tasmuth tegelenud „evangeeliumi“ mõiste ja evangeeliumi kui kirjandusžanri kujunemislooga (vt Tasmuth 2005, 333-342; Tasmuth 2006, 113-121; Tasmuth 2009b, 108-119; Tasmuth 1996, 9-12). Juba pikemat aega on Randar Tasmuth uurinud aga algkristluse käsitlust inimesest.
Uus Testament ei räägi meile Jumalast nii nagu Ta on iseeneses, vaid nii nagu Ta on ilmutanud end meile. Sellisena ei saa me rääkida Temast väljaspool meie suhet Temaga (vrd Bultmanni tsitaadiga eespool). Just seda peab silmas Bultmann, kui ta ütleb, et (Pauluse) teoloogia on samal ajal ka antropoloogia (Bultmann 1984, 192). Randar Tasmuth on uurinud apostel Pauluse antropoloogiat ja eraldi Paulusel leiduvat mõistet „sisemine inimene“ (Tasmuth 2010a, 3-17; Tasmuth 2010b; Tasmuth 2012, 16-35; Tasmuth 2014a, 24-44; Tasmuth 2014b, 45-65; Tasmuth 2014c, 25-44) ning Luuka evangeeliumi antropoloogiat (Tasmuth 2008a, 209-226; Tasmuth 2008b, 244-368; Tasmuth 2009a, 79-110). Algkristluse inimesekäsitlus oli tema peamine uurimisteema ka tema möödunud aastal lõpule jõudnud uurimisprojektis „Algkristlikku ideoloogiat kujundavad tegurid sünkretistlikus Rooma impeeriumis“), milles oli võimalus osaleda ka nende ridade autoril. Kokkuvõtte uurimigrupi tööst annab äsja ilmunud Usuteadusliku Ajakirja erinumber, mida tutvustab peatselt Eesti Kirikus ilmuv artikkel. Siinsel kirjutajal oli hiljuti au tutvustada seda erinumbrit koos Randar Tasmuthiga Usuteaduse Instituudis.
Olen tänulik Randar Tasmuthile, et ta on olnud mulle innustajaks ja suunanäitajaks akadeemilisel teel ning arvan, et ilma Tasmuthi toeta ei oleks minust saanud ka Uue Testamendi teadlast. Loodan, et ühiselt käidud akadeemiline tee ei saa läbi lõpule jõudnud uurimisprojektiga, vaid et see jätkub veel ka tulevikus. Siinkohal olgu aga Randar Tasmuthile, kes on ka ajakirja Kirik & Teoloogia kaasautor, edasi antud südamlikud õnnesoovid Kirik & Teoloogia toimetuse poolt.
Viidatud kirjandus
Bultmann Rudolf (1984) Theologie des Neuen Testaments. 9. Aulfage, durchgesehen und ergänzt von Otto Merk, Tübingen: Mohr-Siebeck.
Bultmann Rudolf (2013) „Mis mõtet on kõnelda Jumalast?“ (tlk Toomas Paul) – Uuema evangeelse teoloogia põhitekstid, koost Wilfried Härle ja Thomas-Andreas Põder, Tartu: Ilmamaa, 323 – 337.
Tasmuth Randar (1999) „Eessõna“ – J. Drane, Jeesus, Tallinn: EELK Usuteaduse Instituut, 9 – 12.
Tasmuth Randar (1999) „Uue Testamendi teoloogia eile, täna, homme“ – Akadeemia, 6(123), 1188 – 1198.
Tasmuth Randar (2000) „Johannes küll, aga kes siiski?“ – Usuteaduslik Ajakiri, 47 (1), 1188 – 1198.
Tasmuth Randar (2000) „Tooma evangeeliumi problemaatikast“ – Mente et corde, Tallinn: Logos, 111 – 118.
Tasmuth Randar (2004) The Disciple with Many Faces. Martin Hengel`s and James H. Charlesworth`s theories conserning the Beloved Disciple. Helsinki.
Tasmuth Randar (2005) „Where the Gospel comes from and how it was taken into use?“ – A. Hiob, U. Nõmmik, A. Tuhkru (Toim.) Geburtstag. Zum vollen Mass der Fülle Christi, Tallinn: EELK Usuteaduse Instituut, 333 – 342.
Tasmuth, Randar (2006) „From the Reward of Good Tidings to the Written Gospel: Evaluating the Meaning of the Proclamation and Text. The Significance of Base Texts for the Religious Identity“
Tasmuth Randar (2007) „Authority, Authorship, and Apostolicity As a Part of the Johannine Question: The Role of Papias in the Search for the Authoritative Author of the Gospel of John“ – Concordia Journal, 33, 26 – 42.
Tasmuth Randar (2008) „Soul and Body in the Gospel of Luke“ – Forschungen zur Anthropologie und Religionsgeschichte (FARG), 42, 209 – 226.
Tasmuth Randar (2008) „Soul and Body: Some Aspects of Luke’s Redaction on the Theme“ – Tarmo Kulmar ja Märt Läänemets (Toim.) Humanistic Base Texts and the Mahayana Sutras. Studia in honorem Linnart Mäll, Tartu: Orientalistikakeskus, Tartu Ülikool, Greif Ltd., 244 – 368.
Tasmuth Randar (2009a) „Luuka eripärast varakristliku inimesekäsitluse kujunemisloos“ – Usuteaduslik Ajakiri, 1/2009 (58), 79 – 110.
Tasmuth Randar (2009b) „Mõistete ’’evangeelium’’ ja ’’ideoloogia’’ suhtest“ – Töid algkristliku mõtlemise kujunemise alalt/Studies in the Formation of the Early Christian Way of Thinking, Tallinn: EELK Usuteaduse Instituut, 108 – 119.
Tasmuth Randar (2010a) „Inimesepildi kujunemise aspekte Paulusel“ – Usuteaduslik Ajakiri, 61, 3 – 17.
Tasmuth Randar (2010b) „Aspects of the Idea of Man in Paul“ – International Meeting 2010: Society of Biblical Literature with European Association of Biblical Studies, 99.
Tasmuth Randar (2012) „Pauluse inimesepildi lähtekohad ja kontaktpunktid“ – Usuteaduslik Ajakiri, 63, 16 – 35.
Tasmuth Randar (2014a) „Pauline Anthropology: On the Inner Human Being and the Human“ – Usuteaduslik Ajakiri, 67 (2), 45 – 65.
Tasmuth Randar (2014b) „Temple, Body, and ’the man within’“ – Usuteaduslik Ajakiri, 67 (2), 24 – 44.
Tasmuth Randar (2014c) „Inimese varjatud mina: unustatud seesmise inimese aspekt Paulusel“ –Usuteaduslik Ajakiri, 1, 25 – 44.
Tasmuth Randar, Nõmmik Urmas (2006) Sissejuhatus eksegeetikasse. Meetodiõpik tudengitele ja kiriku töötegijate. Tallinn: EELK Usuteaduse Instituut.
Jaan Lahe (1971), dr. theol., on Tallinna Ülikooli Eesti Humanitaarinstituudi religiooniuuringute dotsent, EELK Tallinna praostkonna vikaarõpetaja, teenides Mustamäe Maarja Magdaleena koguduses, ning Kirik & Teoloogia toimetuskolleegiumi liige.
