Arvamused

Mina mitu külge

paenurm„Otsi üles see hingeseisund, mille puhul sa tunned end kõige sügavamalt ja jõulisemalt elavat ning millega käib kaasas sisemine hääl, mis ütleb: „Selline olen ma tegelikult.“ Kui sa oled selle seisundi leidnud, järgi seda.“ William  James

 

Leppimine oma minaga

Mõnda aega tagasi kuulsin üht teoloogi rääkivat lugu, kus tema juurde tulnud vanainimene ja kurtnud, et ta on kogu oma elu pühendanud teiste teenimisele, kuid tunneb ennast nüüd, eluõhtul üksiku ja õnnetuna ning kahetseb, et ta pole oma vajadustele, oma minale tähelepanu pööranud ning osa elust oleks jutskui elamata jäänud.

Taoline mõttearendus pani mind kuulama vähemalt kahel põhjusel. Kõigepealt seetõttu, et on olemas niisugune inimene, kes oma sisemist segadust tunnistab, ning teiseks sellepärast, et üks teoloog sellele tähelepanu juhib.

Olen ise vaimulikult kasvanud keskkonnas, kus vaimulikkonna peavool jutlustab pigem jätkuvalt neile, keda arvab olevat vähe Piiblit lugenud ning kel arvatavasti puudub isiklik palveosadus ning -kogemus. See on niisugune dekoreeritud kõne, mis tuleb justkui ülevalt alla, kõnetades ja ehitades vähe ning omades pigem sajanditetagust rahvavalgustuslikku funktsiooni.

 

Minast arusaamine ja mina eri küljed

Oma mina teadvustamine on niisama vana kui meie. Mina-uuringud, need mis seotud selle psühholoogilise ja psühhopatoloogilise poolega Lääne kultuuriruumis, ulatuvad 19. sajandisse. 1890ndail sooritas n-ö kinnise langevarjuga pragmatistliku hüppe tundmatusse William James, keda peetakse nii ameerikalik-funktsionalistliku psühholoogia kui ka religioonipsühholoogia alustalaks. James räägib minast kahe aspekti kaudu, üks neist on justkui olemuslik ning teine tunnetatud. Need on omavahelises suhtes. Jamesi ja mitmete teiste hilisemate autorite teadmiste fooni kujundavad Sigmund Freudi ja Carl Gustav Jungi käsitlused teadvusest ja alateadvusest ning neid mõjutavaist tegureist.

Erik Erikson on oma arengupsühholoogia suuna üles ehitanud samale juurele ning kirjeldab mina arengut kui kriisidest läbiminekut või sinna kinnijäämist ning tõdeb muuhulgas, et meeleheide võib meid tabada ka vanurina, juhul kui me ei ole eelnevaid etappe läbinud ja n-ö elu ülesandeid lahendanud.

Läbi aegade on vaidlusfookus balansseerinud küsimusel, kas ja kui palju mõjutab isiksust keskkond. Kord näib olulisem olevat üks, kord teine ja kuldse kesktee leidnud on rahul sellega, et ka kõige hullemast keskkonnast võib sirguda maailmale lootustandvaid talente.

Niisiis võib mina vaadelda mitmeti. Ühelt poolt on ta justkui kontrollmehhanism meie motiivide, hirmude ja vajaduste üle. Samas on mina nähtud kui loovat süsteemi, mis saab toimida ainult suhestudes teistega. Minal on mitu nime – ego, isiksus, indiviid, organism jne. Mina kui sünteesivat, peegeldavat ja arenevat tervikut on samuti oluliseks peetud. Mina on kui identiteedi tuum, oma keerukas eksistentsis on ta meie jaoks oluline ehk aktuaalne, mistõttu tema olemasoluga peame me arvestama. Abraham Maslow on selle vajaduse hiljem püramiidi pannud. Tänasel päeval öeldakse, et igaüks võib oma püramiidi tegelikult ise kokku panna.

Praeguse aja individualismi tuules ühelt poolt ja erinevate usuliikumiste hõlmas teisalt on täiesti olemas võimalus, et me jääme kinni oma naba imetlemisse ning kirjeldame elu ainult kui energiavõngete sihitult kanduvat kogumit. Seepärast keskendun edasises mina neile aspektidele, mis võimaldavad igaühel oma „küünla vaka alt välja tuua“.

Üks individuaalpsühholoogia alusepanijaid, Alfred Adler, rõhutas oma töödes just keskkonnamõjude olulisust üksikisikule, kaitstes erinevaid inimõiguste tahke, sh õigust heale haridusele. Nii Abraham Maslow kui Kurt Goldsteini teemaarendustes tõusis patoloogia ja normi võrdlemise ning üksikisiku analüüsi kõrvale indiviidi ja tema potentsiaali aktualiseerimise temaatika. See aga eeldab, et meil on olemas teadmine oma oskustest, võimetest ja kogemustest; me teame ning tunnetame oma piire ning oskame ka oma piiratuses olla rahul ja õnnelikud.

 

Praktilised kogemused  

Neid ridu kirjutades jõudis minuni just üks artikkel teemal, kuivõrd lähedaste inimeste olemasolu meie kõrval toetab meie eneseaktualiseerimist ning sellest saadav tagasiside lisab palju meie vaimsele stabiilsusele, annab põhjust olla enam õnnelik, füüsiliselt aktiivne ja terve, suurendab meie vabatahtlikku isetust ning viimaks – pikendab meie täisväärtuslikku eluiga.

Hiljaaegu Ameerika Ühendriikides läbiviidud uurimuse kohaselt on Alzheimeri tõve käes kannatajatele suureks toeks just lähedaste inimeste olemasolu ja suhtlemine nendega. See aeglustavat sümptomite süvenemist.

Olles ise töötanud nii psüühikahäiretega inimestega ning nende lähedastega, samuti erinevate neuroloogiliste näidustustega patsientidega võin oma kogemusest kinnitada, kuivõrd oluline on toetavate lähedaste olemasolu. Eestis ei ole selleteemalisi uuringuid kuigipalju, kuid on hulk küsimusi: mil moel on patsientide jaoks lähendaste olemasolu tajutav ning kuidas see nende haiguskulgu või ka paranemist mõjutab, millised markerid on selles olulised. Muidugi vajab vastamist ka küsimus, kas institutsionaalse abi ja hoolekande kvaliteedi tõstmine tagab sarnase mõju patsiendi käekäigule.

 

Aitame iseennast

Olen inimestega kohtumistel ning erinevates grupitöödes kasutanud pereteraapia õpingutest tuntud minaringi. Inimesed ikka ootavad kokkusaamiselt konkreetset rosinat või mõnd väikest nõuannet. Minaringi joonistamine annab aga igaühel võimaluse väikeseks eneseanalüüsiks.

Selle praktilise ülesande tegevus on järgmine: paigutage paberi keskele oma mina (kirjutatult, joonistatult või ükskõik kuidas) ning sellest lähtuvalt joonistage neljaks jaotav kooridnaatteljestik ning kirjutage neile mõisted: tuumpere (st minu praegune pere), päritolupere, sõbrad, olulised teised. Mõelge hetkeks, kes ühte või teise jaotusse kuuluvad ning hakake neid oma joonisele kandma nii, et see, kes on olulisem, asub pildil teie minale lähemal ning see, kes ebaolulisem, kaugemal.

Olen tähele pannud, et paljud on oma pildist üllatunud, sest mõni justkui vähem tuttav või kaugemalasuv inimene võib olla minale lähemal kui see, kes on igapäevaselt meile lähemal. Nii saab oma pilti ja hetkeseisu analüüsida ning soovi korral oma ellu ka muutusi tuua. Aeg-ajalt on hea oma minakaugused jälle üle vaadata ja hinnang anda.

Kahtlemata ei pretendeeri siinne kirjatöö mingisugusele uurimusele, parimal juhul ehk remargile selle servas. Siiski on hea mõelda, kes olen mina ning mida see mina ka tähendab. Ka olukorras, kus arvame, et oma minast tuleks nüüd loobuda.

 

Mari Paenurm (1969) on õppinud Tartu Ülikoolis sotsiaaltööd, psühholoogiat ja ajakirjandust ning töötab hetkel EELK Perekeskuse peanõustajana.

Print Friendly, PDF & Email
Reformatsioon 500
English