Eesti teoloogia ajalukku on läinud professor Jukka Thurén Turu ülikoolist väga erilisel kombel. Tulnud siia juba 1990ndate algul, on ta olnud taasavatud usuteaduskonna esimeste sammude tunnistaja. Samuti oli ta tegev Usuteaduse Instituudis ja Tartu Teoloogia Akadeemias. Tema kiire sisseelamine Eesti elusse räägib sügavast huvist meie elu vastu.
Thurén oli polüglott. Teoloogina oli tal tugev kalduvus klassikalise filoloogia suunas. Ta tõlgendas tekste sageli „paganliku“ antiigi taustal. Nii näiteks kuulis ta Uue Testamendi tekstides kõnet, mitte üksnes kirja, ja ta õpetas ka üliõpilasi nägema, kuidas Paulus kirjutades näeb enda ees rahvast, loob kirjutuskunsti vahenditega fiktiivse silmaga haaratava vahemaa inimestega, kuuleb vastuküsimusi, reageerib.
Mitte nõrgem polnud tema seis kaasaegsete keeltega. Eesti keele õppis ta ära ühe nädalaga. See oli ühel päeval, mil kohtusime Tartus. Loengu alguses mõtles ta, mis keeles sel semestril rääkida, saksa, inglise, soome, võimalusi oli mitu. Loengu lõpus tirisin jõupaberümbrikust välja sinna surutud paberipaki tema Rooma kirja kommentaariga, kirjutusmasinal tõlgitud. Tema silmad läksid üha suuremaks, mida enam mul õnnestus pakki välja saada ja esileht loetavamaks muutus. Ta hüüatas (olles isegi unustanud, et kord töö minult tellis, kuid mina polnud lubadust andnud, et üldse töö ette võtan) mitu korda ning läks käsikirjaga Tähtverre. Nädala pärast pidas ta loenguid eesti keeles, raskuseks oli tal vaid mitmuse osastav.
Tartu Ülikooli usuteaduskond on suuresti võitnud tema eesti keele oskusest. Kord oli Tartus kaitsmisel kaks (teadus)magistritööd Uue Testamendi teemadel, üks hästi mahukas eesti keeles, teine saksa keeles, ning usuteaduskond pidi leidma mõlemale kaks oponenti, ühe kodu-, teise välismaalt. Saksakeelsele oli oponenti leida lihtne, eestikeelne oleks jäänud oponendita, kui poleks aidanud Jukka Thurén.
Vestlustes temaga tundus, et Eesti kaasaegset kultuurilugu tundis ta paremini kui mina, kes ma siin elan. Küllap tutvus ta sellega oma idüllilises korteris Tähtveres, kus kohtab ju palju kultuurikuulsusi, kuid kultuuri keskel oli ta harjunud. Tema Turu kodus, mis on samuti väike puumaja rikkaliku puu- ja juurviljaaia sees, on seinal vana perekonnapilt, millel mõnigi Soome tuntud kultuuriisiksus.
Liisa ja Jukka Thurén on suutnud anda paremad püüdlused edasi ka oma lastele ning enamgi veel, tema tütred, pojad, miniad ja väimehed, see on nagu Noa laev teaduskraadidega. Tema lastelaste arvu ma ei mäleta, kuid piltide järgi seinal otsustades on neid palju.
Soomes tuntakse Jukka Thuréni väga selge profiiliga kristlasena. Maailmas ainulaadse pietistlike liikumiste tööjaotuse kohaselt annavad lestadiuslased kirikule muusikud, ärganud pastorid ja evangeelsed teoloogid. Jukka Thurén kuulub evangeelsesse äratusliikumisesse ja oli tuntuim nende teoloogidest, olles pikaaegne Åbo Akademi ülikooli professor.
Soome keeles on Jukka Thurénil oma piiblikommentaaride sari. Neist eesti keelde on tõlgitud Galaatia kirja, Rooma kirja ja Johannese evangeeliumi kommentaarid. Autor on kord ise öelnud, et tema kommentaaride eestikeelsed tõlked on paremad kui soome algtekstid, sest kirjutades soome keeles pidi autor pidevalt seletama, mida on soome uusim piiblitõlge valesti teinud. Eesti 1997. aasta piiblitõlge oli Jukka Thuréni meelest piisavalt hea, tõlke enese kommenteerimise ruumi võib kokku hoida ning minna otse sisu juurde.
Jukka Thurén jõudis kõikjale. Ta reisis, jutlustas. Ta osales mh ka tegevuses Venemaa suunal juba raudse eesriide ajal. Soome kirik oli tol korral väga huvitatud teoloogilistest kõnelustest Vene õigeusu kirikuga. Jukka Thurénil oli neil osaleda kerge, tundis ta ju ka vene muidu nõrga teoloogia üht tugevaimat haru patristikat väga hästi. Temalt on ilmunud töid patristika ja ka luterlike usutunnistuskirjade teemadel. Jukka Thurén oli ka Akadeemilise Teoloogia Seltsi auliige.
Jukka oli kodupaiga patrioot. Kord, veel viisakorra ajal, kutsus ta mind enesele külla. Mina otsustasin ühendada selle reisi naisevõtureisiga ning hilinesin (tema meelest) Turgu mitme päeva võrra. Küll seletas ta mulle, et tee Elvast Turgu ei käi Lapimaa kaudu. Tahtsin teda lepitada, helistades veel tänavatelefonilt Tampere raudteejaamast, et „tulen kohe“, kui teda vihastas sõna „Tampere“. Turu raudteejaamas oli ta aga leplik, kuid pidi mulle ikkagi seletama, et „Turus on ülikool, Tamperel ainult kaks sepikoda.“
Turus sündinud, Turus surnud, maailma jälje jätnud, nii on ta, kõikudes soome kristliku ja akadeemilise elu hällis, teinud seda linna soojemaks ja säravamaks.
