Artiklid

Et repleti sunt omnes Spiritu Sancto: Nelipüha jahmatus (Ap 2:1–13)

Ergo-Naab2Sissejuhatus

Kirjeldus Püha Vaimu tulekust Ap 2:1–13 on koos sellele järgneva Peetruse kõnega (Ap 2:14–41) osa inauguratsioonilisest sissejuhatusest Apostlite tegudesse. Sellega saab alguse kogu edaspidine koguduse elu ja evangeeliumi kuulutamise kirjeldus Jeruusalemmast erinevatesse maailmaosadesse Rooma impeeriumis. Nagu juba eksegeesi aluseks olevas perikoobis ilmneb, on rõhuasetus kuulutusel ehk kērygmal Jeesusest Kristusest, mida kirgastab eriline ülemaine ja jumalik Püha Vaimu and. Tunnistus Kristusest antakse ustavate ja pühendunud vagade meeste kätte, kes selle siis edasi viivad.

Perikoop ei ole kindlasti ühtne tervik, kuid kirjanduslik sõltuvus ei ole üheselt kindlaks määratletav. Tekstikriitilised probleemid ei ole teksti tähendust oluliselt mõjutavad. Sisu poolest jaguneb perikoop kaheks tervikuks: salmidest 1–4 koosnev osa kirjeldab jüngrite privaatkogunemist ja Püha Vaimuga täitumise kogemust ning salmidest 5–13 koosnevas osas läheb jutustus üle avaliku sündmuse kirjelduseks, mis omakorda on sobiv sissejuhatus Peetruse kõnele (Ap 2:14jj).

 

Tõlge

Tõlke aluseks on väljaanne Novum Testamentum Graece (vt NA27, 1993).

A

1. Ja viiekümnenda päeva täitumisel olid nad kõik ühes paigas koos.

2. Ja äkitselt kostus hääl taevast, justkui tugev tuul oleks puhunud ja täitis kogu toa, kus nad olid istumas.

3. Ja nad silmasid justkui jagatud tulekeeli laskumas igaühe peale neist.

4. Ja nad kõik täitusid püha vaimuga ja hakkasid kõnelema erinevaid keeli just nii, nagu vaim neid innustas.

B

5. Aga Jeruusalemmas resideerus juute, vagasid mehi kõigist rahvustest taeva all.

6. Aga selle hääle kostudes kogunes suur rahvahulk ja imestas,  sest igaüks kuulis neid rääkimas omaenda dialektis.

7. Aga nad jahmusid ja hämmastasid, öeldes [üksteisele]: „Vaata, eks need kõik, kes räägivad, ole galilealased!

8. Kuidas me igaüks kuuleme omaenda dialekti, milles oleme sündinud?

9. Partlased ja meedlased ja elamlased ja kes me elame Mesopotaamias, Juudamaal ja Kapadookias, Pontoses ja Aasias,

10. Früügias ja Pamfüülias, Egiptuses ja Liibüa regioonis Küreene pool, siia elama asunud roomlased,

11. nii juudid kui proselüüdid, kreetalased ja araablased, kuuleme rääkimas neid omaenda keeles Jumala suurusest?“

12. Nad kõik jahmusid ja olid löödud, öeldes üksteisele: „Mida see peaks tähendama?“

13. Teised aga ütlesid pilkamisi: „Nad on täis magusat veini!“

 

Tekstikriitilised märkused

Apostlite tegude raamatu tekst on koostatud arvuka käsikirjalise materjali põhjal, mis on kirjutatud kristluse ajaloo erinevatel perioodidel. Eksisteerib mitmeid versioone ja seepärast on katse rekonstrueerida Apostlite tegude originaalteksti (või tekstid) üks raskemaid Uue Testamendi (UT) tekstikriitika ülesandeid. Vanad untsiaalkirjalised majusklid (Codex Sinaiticus, Codex Alexandrinus, Codex Vaticanus, Codex Ephraemi Rescriptus) on arvatavalt üsna lähedal Apostlite tegude originaaltekstile (nagu ka teistele UT kirjutiste originaaltekstidele). Kuid rekonstrueerimise muudab keeruliseks arvukate nn lääne tekstide (Codex Cantabrigensis, vana ladinakeelne tõlge, kirikuisad Ireneus, Cyprianus ja osaliselt ka Augustinus) lugemisviiside mitmekesisus. (Barrett 2004, 2) Vaadeldavas perikoobis esinevad tekstikriitilised erinevused tulenevad osaliselt just nimetatud problemaatikast. Alljärgnevalt toon välja olulisemad põhitekstile paralleelsed lugemisviisid:

Salmid 1–2: Codex Cantabrigensis kannab tunnistust järgmisest lugemisviisist: kai egéneto en tais hēmérais ekeinais toy synplēroystai ten heméran tēs pentēkostēs óntōn autōn pantōn epi to autó, kai eidoy egéneto.. („Ja neil päevil sündis, et saabus viiekümnenda päeva täitumine, kui nad olid kõik koos, ja vaata, sündis..“). Nimetatud lugemisviisil on üsna ebatavaline kreekakeele kasutus ning on tõenäoline, et tegemist on semiidi keele mõjuga, oletatavalt tõlkega aramea keelest (ubəmišlam šabuʻajja „ja kui nädalad täitusid“).

Salmis 5 esineb mitmeid eksegeetilisi probleeme põhjustav sõna Ἰοydaioi (“juute”): katoikoyntes Ἰοydaioi, andres eylabeis. Toodud tekstikuju on küll üpris kindlaks peetav, kuid tuleb märkida, et sõna Ἰοydaioi puudub Codex Sinaiticuses ning asetseb teistes vanades käsikirjades lauseehituses erineval positsioonil. Nii näiteks esitab Codex Vaticanus sõnade järjekorra: andres Ἰοydaioi; Codex Laudianus aga vastavalt: Ἰοydaioi katoikoyntes; samas kui ülejäänud kreekakeelsetes käsikirjades esinevad sõnad sellises järjekorras nagu NA27 põhitekstis on esitatud. Ἰοydaioi  võib olla gloss sekundeerimaks väljendile “vagad mehed” (eylabeis andres).

Salmis 9 esineb sarnane problemaatika seoses sõna Ἰοydaian autentsusega. Kahtlus autentsuse suhtes püsib tekstisiseste argumentide tõttu: (a) see asub loetelus ebatavalises positsioonis (Mesopotaamia ja Kapadookia vahel) ning (b) sõnal Ἰοydaian puhul on sisuliselt tegemist adjektiiviga ja kui seda esitada nimisõnana, nagu on tehtud, siis peaks sellele eelnema määrav artikkel. Lisaks (3) võib siiski kahtlustada, kas galilealaste dialekt erines juudalaste omast nii palju, et see põhjustanuks jahmumist ja hämmastust. (Metzger; United Bible Societies, 253)

Tekstisiseste kahtluste tõttu on Tertullianus ja Augustinus asendanud „juudalased“ armeenlastega ja Hieronymus süürlastega. Johannes Chrysostomus aga Indiaga. Kirikuisa Eusebius jätab sõna üldse ära.

Mitmed hilisemad piibliuurijad on lisaks oletustena asenduseks välja pakkunud: Idumea (Caspar, Spitta, Lagercranz), Joonia (Cheyne), Bitüünia (Hemsterhuis, Valckenaer), Kiliikia (Mangey), Lüüdia (Bentley, Bryant), India (Erasmus, Schmid), Jaudi (Gunkel), Adiabene (Eberhard Nestle). Harnack jätab sõna välja, pidades seda põhiteksti lisandunud ääremärkuseks. (Metzger; United Bible Societies, 254)

Tekstisisestele kahtlustele vaatamata toetavad välised allikad (kõik kreekakeelsed käsikirjad, ladina-, süüria- ja koptikeelsed versioonid, samuti kirikuisad peale Tertullianuse, Augustinuse, Hieronymuse ja Eusebiuse) massiivselt põhitekstis olevat lugemisviisi.

 

Kommentaar

Salm 1: Tēn hēméran tēs pentēkostēs. Rabiinlikus kirjanduses on kasutatud nimetust “nädalad” (šabuʻot) või „paasa lõpetamine“ (ʻaṣeret šel pesat). Tegemist on „nädalatepühaga“ (Vt: 2Ms 23:16; 34:22, 4Ms 28:26; 3Ms 23:15–21; 5Ms 16:9–12), mis sisu poolest oli uudseviljapüha. Umbes 2. kristlikul sajandil hakati seda püha seostama seaduse andmisega Siinail (dies, quo data est lex), kuid selline käsitlus on mitmes mõttes problemaatiline. Philon ei seosta nädalatepüha seaduse andmisega, viidates pigem esimesele paasapühale (Philo, Spec. Leg. 2:187). Samuti ei leidu sääraseid viiteid Qumrani tekstides (Vt 1 QS 1:8–2:19). (Barrett 2004, 111–112) Mitte miski Apostlite tegude 2. peatükis ei osuta otseselt seaduse andmisele Siinail (Vt E. Lohse TWNT 6:49–52). Pigem on siin taustal aimata rohkem Paabeli torni ehitamise ja keelte segamise lugu (1Ms 11:1–9), kuid Luukas ilmselgelt lugeja tähelepanu sellele ei juhi. Seepärast tuleb Luuka kirjeldatud nädalatepühas näha teist suurt algust pärast esimest paasapüha.

Salm 2: Eplērōsen hólon ton oikon hoy ēsan kathēmenoi.  Kas ton οikon tuleks käsitleda kui „tuba“ või „maja“, sõltub sõna kathēmenoi tähendusest. Apostlite tegudes tähendab see peamiselt „istumist“ mitte „asumist“ (vt 2:34; 3:10; 8:28; 14:8; 23:3). Sama ambitsioonikas on ka heebreakeelne jšb, mis Septuagintas on tõlgitud kathēsthai. Seepärast on tekstis arvatavasti sobiv samuti tõlkida „istusid“, mitte „asusid“ ning oikos tuleks tõlkida kui „tuba“, mitte „maja“ või „elamu“. Toana on tõenäoliselt kohane mõelda privaatseks kogunemiseks mõeldud „ülemist tuba“ (vt Ap 1:13).

Salmid 3–4: Nii nagu eesti keeleski, on ka kreeka keeles võimalik aimata sõnademängu seoses sõnaga “keel” (glōssa) (vrd: “nad silmasid justkui jagatud tulekeeli“ ja „hakkasid kõnelema  erinevaid keeli“; vrd: glōssai hōsei pyrós ja hetérais glōssais). Kreeka keeles aga on siin lisaks tegemist ka semantilise probleemiga, kuna väljend ‘tule keel’ ei oma sellist tähendust nagu eesti keeles (eesti keel on siinkohal suhteliselt ainulaadne, võrreldes paljude teiste keeltega), kus sõnaga “keel” tähistatakse nii kehaosa, grammatilist struktuuri kui ka kujundlikult näiteks tuleleeki. Viimane on kreeka keeles tundmatu, mistõttu osutub väljend glōssai hōsei pyrós ebatavaliseks piltlikuks kujundiks: tegemist on kehaliikme- ehk keelekujuliste lõhestatud tuleleekidega (vt Newman; Nida 1972, 35).

Sõna „tuli“ (pyrós) on religiooniloos seotud ekstaatilisest ja müstilisest kogemusest tuleneva kõnega. Rabiinlikus kirjanduses „tuli“ mõnikord puhkab rabide pea peal, kui nad arutlevad Toora üle (StrB 2:603). (Barrett 2004, 114–115) Puhkamise ja istumise vahel on väike sisuline vahe ja seepärast võiks ekathisen tõlkida ka „puhkama“. Kuid kuna tegemist on selgelt ebatavalise sündmusega, millele viitab ka sõna „äkitselt“ eelmises salmis, siis sobib rohkem dünaamilisem väljend „laskuma“. Tulekujund iseenesest omab keskset rolli terves perikoobis. Siin eelneb see kohe „vaimuga täitumisele“ järgmises salmis, mistõttu omab paralleeli Ristija kõnega „ristib püha vaimu ja tulega“ (Lk 3:16). Tuli on üldiselt tuntud fenomen teofaaniates nii Piiblis (vt nt põleva põõsa lugu, 2Ms 3:1jj) kui ka mujal (vt ka “helk Achilleuse peast”, Homerose Ilias 18:210).

Salm 5: Tekstis jääb ebaselgeks üleminek privaatselt kogunemiselt avalikule sündmusele. Siin tutvustatakse uusi tegelasi, kelleks on Ἰοydaioi, andres eylabeis. Tõenäoliselt „vagad mehed“ on nii religioosses kui rahvuslikus mõttes juudid. UT-s esineb eylabēs  omadussõnana ainult Luuka kaksikteoses (vt Lk 2:25 ja Ap 2:5; 8:2; 22:12) ja seda on kasutatud järjekindlalt juutide kohta. Seega ei ole siin viidatud spetsiifiliselt mitte nn jumalakartlikele, kes olid nii juudiusule lähenejad kui ka muidu religioosselt õiglased mittejuudid. Nii Hengel (1979, 165–174) kui Schneider (1982, 251) väidavad, et tegemist ei olnud ka mitte palveränduritega diasporaast, vaid diasporaa juutidega, kes olid asunud elama Jeruusalemma. Salmi 5a järgi on esitatud „vagad mehed“ kõige pühendunumad ja religioosselt eeskujulikumad juudid, kes on asunud elama templi-linna. Siiski on problemaatiline väljend „kõikidest rahvustest taeva all“ (apo pantos éthnoys tōn hypo ton oyranón), kuna tekitab vastuolulise küsimuse: kuidas saavad juudalased pärineda teistest rahvustest? See annab alust traditsioonikriitiliseks järelduseks, et siin on kombineeritud erinevad allikad, mis seletab omakorda ebaselguse, nagu ootamatu üleminek privaatstseenilt avalikule. Küllap on Luuka puhul aktuaalne, et rõhutada juudiusu universaalset ja üleilmset ambitsioonikust ja fraasi pantos éthnoys tuleb mõista nii nagu „kõikjalt“ ja „igaltpoolt“ konstrueeritakse utreeritult absoluutses tähenduses.

Salmid 9–11: Rahvaste loetelu võib olla laenatud mõnest teisest kirjanduslikust allikast. Nii maade kui rahvuste loetelu kirjandusliku sõltuvuse paralleelina esineb sarnane nimekiri Rooma hilis-impeeriumiaja astroloogi Paulus Alexandrinuse  kirjutises Rudiments of Astrology (378 pKr). Lähedasemad analoogiad Luuka loetelule leiduvad juutlikus kirjanduses. Parim näide taolisest tekstist pärineb Philonilt.[1] Kui eeldada, et Luuka nimestik on konstrueeritud autori poolt, siis võis ta kasutada sarnaseid juutlikke nimistuid, neid vastavalt  oma eesmärgile kohandades.

Salm 13: Sõna gleykos viitab värskele magusale käärimata viinamarjamahlale (ehk „viinale“) ja võiks seetõttu tõlkida üsna lähedaselt „glükoos“, kuid kontekstist tuleb välja, et mõeldud on pigem siiski kanget veini, kuna „kolmandal hommikutunnil“ on vastuväiteks, miks ei olda „joobnud“ (methyō, s 15). Siingi on võimalik erinevate pärimuste põimumine, kuid samas võib olla tegemist pilke hüperbooliga.



[1]  Vt Philon, Leg. ad Gaium 281j: Oy mias hōras Ἰοydaias alla kaiAigypton, Foinikēn, Syrian tēn te allēn kai tēn Koilēn prosagoreyoménēnPamfylian, Kilikian, ta polla tēs Asias achri Bithynias kai tōn toy Pontoy mychōnEyrōpēn, Thettalian, Boiōtian, Makedonian, Aitōlian, tēn Attikēn, Argos, Korinthon, ta pleista kai arista PeloponnēsoyEyboia, Kypros, Krētētas péran EyfratoyBabylōn kai tōn allōn satrapeiōn

 

Kirjandus

Barrett, C. K. (2004) A critical and exegetical commentary on the acts of the Apostles. International Critical Commentary. Edinburgh: T&T Clark.

Hengel M. (1979) Acts and the History of Earliest Christianity, tr. J. Bowden, London.

Lohse E. (1933–78), Die Einheit des Neuen Testaments, Göttingen, 1973. TWNT 6:49–52 (TWNT Theologisches Wörterbuch zum Neuen Testament, ed. G. Kittel and G. Friedrich, Eleven vols. Stuttgart, Berlin, Köln, Mainz).

Metzger, B. M.; United Bible Societies. (1994) A textual commentary on the Greek New Testament, second edition a companion volume to the United Bible Societies’ Greek New Testament (4th rev. ed.). London; New York: United Bible Societies.

NA27 = Novum Testamentum Graece. (1993) Post Ebarhard et Erwin Nestle communiter ediderunt Barbara et Kurt Aland, Johannes Karavidopoulos, Carlo M. Martini, Bruce M. Metzger. 27. revidierte Auflage. Stuttgart.

Newman, B. M.; Nida, E. A. (1972) A handbook on the Acts of the Apostles. UBS Handbook Series. New York: United Bible Societies.

Schneider, G. (1982) Die Apostelgeschichte (Herders Theologischer Kommentar zum Neuen Testament) V, two vols., Freiburg, Basel, Wien.

 

Ergo Naab (1971), mag. theol., on Kirik & Teoloogia toimetuskolleegiumi liige, EELK liige.

Print Friendly, PDF & Email
Reformatsioon 500
English