Arvamused

Tiine tühjus

Ergo-Naab2„Aga nooruk ütles neile: „Ärge kartke! Te otsite ristilöödud Jeesust, Naatsaretlast. Ta on üles äratatud, teda ei ole siin. Näe, siin on paik, kuhu ta pandi!“ (Mk 16:6)

Ehk on lugeja kohanud mõnda vana raamatut, mille kaaned on kadunud ja isegi tiitellehte pole. Või veelgi enam, mitu lehte algusest ja lõpust on koos kaantega kaotsi läinud. Raamat on ilma jäänud olulisest osast, nii algusest kui lõpust.

Markuse evangeeliumiga on umbes säärane lugu. Selle algus on küll olemas, kuid lõpp oleks justkui kadunud. Piibliuurijad on selles veendunud, et ülestõusmisjärgsed Jeesuse ilmumistekstid on hiljem kopistide poolt juurde lisatud materjal. Mõned on täiesti kindlad, et Markus ei lõpetanud oma evangeeliumi haua juurest põgenenud kartlike ja hirmunud naistega. Sellel veendumusel on kaalukad usulised põhjused. Kui evangeelium lõpeks just selles kohas, kus ta meile teadaolevate kõige vanemate käsikirjade järgi lõpeb, jääks oluline osa jutustusest õhku rippuma ning liiga palju jäetaks ruumi kahtlustele: mis siis kui mingi poliitiline grupp avas haua, varastas Jeesuse ihu ja peitis selle? Mis siis kui naisi kõnetav noormees on tolle poliitilise klanni suuvooder? Ja talle on valged riided selga ja sõnad suhu pandud, et etendus täiuslikum näiks? Peab lisama, et isegi sellisel juhul oleks tühi haud üle aegade üks kõige ideaalsem vandenõu ja poliitiline kampaania.

Kuid mis siis, kui algupärane jutustus just lõpeb tühja hauaga? Sel juhul võiksime mõelda autori taotlustele. Marcus Borg on öelnud kuldsed sõnad: „Piiblilugude paraboolsete tähenduste otsimine pole kunagi viga. Piiblilugudest paraboolsete tähenduste mitteleidmine on alati viga.“ (To seek the parabolic meanings of biblical stories is never a mistake. To fail to seek their parabolic meanings is always a mistake.). (Marcus Borg, Convictions. NY: HarperOne, 2014, 130)

Mis on tühjas hauas paraboolset? Mis on selle kõrvutuslik, mõistujutuline, mõistatuslik, ülekantud ehk metafoorne tähendus?

Tühjus on iseenesest oluline religioosne ja filosoofiline mõiste. See ei tähenda vaakumit ega nulli, vaid teoreetiliselt kõikide võimaluste ja variantide lõputut esinemist kõikjal, kõiges ja alati. Margus Ott väljendab tabavalt tühjuse progressiivset võimekust: „Tõeline jõud ei pärine sõnastatud alustest, dogmadest või doktriinidest. Tõeline jõud pärineb tiinest tühjusest, mida saab sõnastada lõputul viisil.“ (Margus Ott,  „Progressivne poliitika“ – Sirp 27.02.2015)

Füüsikas kvantmaailma teooria järgi on kogu mateeria tekkinud ja esile tulnud tühjusest. Kuid mitte jõuetust tühjusest, vaid tühjusest, mis on laetud potentsiaalsusest. Säärasel universumi fundamentaaltasandil ehk kvantmaailma virtuaalosakeste nähtamatus maailmas on loodus määramatu. Määramatu tähendab, et seal ei kehti meile teada-tuntud füüsikareeglid ning midagi ei ole kinldalt ära määratud ega paika pandud. Sellel tasandil on kõik võimalik.

Tühjuse metafoorne tähendus on seepärast võimalusterohke ja lõputul viisil sõnastatav. Kui Sõna on jumalik (Jh 1:1), siis on sõnas ka lõpmatus. See kätkeb endas lõputuid tekstitõlgenduslikke võimalusi, mis kõik on samal ajal ühtviisi tõesed ja aktsepteeritavad, isegi siis kui nad üksteisega vastuollu lähevad. Problemaatiliseks osutub interpretatsioonilise paljususe nivelleerimine ühemõttelise ainuvõimalikkuse literaalsele tasandile. Seepärast sobib tühja haua metafoori juurde isegi kahtlus ja hirm, nii inimlik kui ka ebaloomulik.

Kristuse tühja haua metafoor on laetud potentsiaalsusest. Vaikne laupäevgi on vaikus enne plahvatuslikku tähenduste paljusust. Tühi haud peaks seepärast andma võimalusi illuminatsioonilisteks tõlgendusteks. Füüsilises mõttes ei äratatud Kristust sellise ihuga, nagu ta hauda pandi. Pealtnägijate müstiliste kogemuste tunnistuste järgi oli tema ihu totaalselt muutunud. See oli uus loodu, mis on uustestamentlik mõiste eksistentsiaalse uuenemise kohta. Jumal toob/loob tühjusest Kristuse esile. Puhta potentsiaalsuse tasandilt luuakse eksistents. Nagu ütleb Heebrea kirja autor: „[N]ägematust on sündinud nähtav“ (Hb 11:3).

Kui mõelda elukvaliteedi ja tühjuse omavahelise suhte peale, siis kõnekeeles omab tühjus pigem negatiivset konnotatsiooni nagu „tühisus“ (vt nt: „[K]ui sa lahutad väärtusliku tühisest“, Jr 15:19). Kellegi „peas olev tühjus“ võib olla vihje eesmärgipärasuse ja edukuse puudumisele. Siinkohal tasub meenutada, et tühjus ei samastu tühisusega, sest esimene on tähenduste algus- ning viimane pigem lõpp-punkt. „Tühised esiisadelt päritud eluviisid“ (1Pt 1:18) väljendusid ju teadaolevalt tähendusi ja võimalusi suukorvistavates normatiivsetes regulatsioonides. Jeesuse üte „Teie olete muutnud Jumala sõna tühjaks oma pärimusega“ (Mt 15:6) on mõeldud ilmselt just mitmekesisust pärssivas ja aheldavas kontekstis kõlavaks. Kusjuures arvestades kreeka sõna ‘akyróō’ tähendusvälja, siis võiks tõlkida pigemini „Teie olete sandistanud Jumala sõna oma pärimusega.” Sõna sandistamine võib toimuda kindlapiiriliste tõlgenduslike reeglite kehtestamise tõttu. Tuleb meenutada, et metafoor kannab endas alati mingit osa tunnetuslikkust, mida saab vastu võtta kogemuslikult. Kogemus pole aga kunagi lõpuni verbaalselt vahendatav. Teisiti öeldult: kogemuse vahendamine suundub verbaalsesse lõpmatusse.

Kui piiblilugu väidab, et Jumal on inimese loonud oma sarnaseks (1Ms 1:26), siis võib see tähendada ka seda, et iga indiviid on võimeline puhtast potentsiaalsusest elumõtestatust esile tooma. Näiteid nendest, kes on alustanud tühjalt kohalt ehk „tühjusest“ ja saavutanud edu mingis valdkonnas, on küllaga. Hiljuti vastas üks suure asutuse ametist lahkuv direktor küsimuse peale, mida ta edasi tegema hakkab, öeldes: „Võtan aja maha, lasen minna. Tavaliselt on mu elus juhtunud kõige põnevamad algused just sellises olukorras.“ Või nagu mõtiskleb Jaan Tätte oma raamatus „Vaikuse hääl” vaikusest (mis võib olla üks tühjuse sünonüüme): „Vaikus on paljude asjade algus. Võibolla on ta kõige algus. Mina saan midagi kirjutama, mõtlema või laulu tegema hakata vaid siis, kui leian enda sees korraks vaikuse.”

Seega, tühjus kui vaikuse missa, on uue loodu algus, tähendusloome lähtepunkt. Kristuse tühja haua metafoori ei saa sõnadega üheselt seletada, sest see omab lõputuid tähendusi. Iga süvenev indiviid peaks saama siit kordumatut ja omakorda lõpmatusse suunduvat valgustust ja inspiratsiooni. Selles tühjuses, selles vaikuses on nii surm kui elu mõlemad korraga olemas. Elik see, mida me teame surmana, ei olegi midagi muud kui elu taandumine varjatud tasandile; tühi haud on eksistents puhta potentsiaalsuse tasandil. Sellelt tasandilt katte eemaldamine on loomeprotsess, mis avab elu varjatud saladusi. Iga hommik võib olla algus, mille tühjuse vaikuses on kõik võimalik ja miski pole lõplikult ära määratletud.

 

Ergo Naab (1971), mag. theol., on Kirik & Teoloogia toimetuskolleegiumi liige, EELK liige.

Print Friendly, PDF & Email
Reformatsioon 500
English