Artiklid

Religioonist ja usust Jakuutias

aimar_ventselSiberist kõneldes ei saa üle ega ümber mõistest “šamaan” ja “šamanism”. Kohati on tunne, et muud peale põhjapõtrade, vangide ja šamaanide sealkandis ei elagi. See pilt kinnistub ka siis, kui hakata sirvima teaduslikku teemakohast kirjandust: domineerivad uurimused šamaanidest, jahikommetest, uskumustest, pühadest loomadest jne. Ma võin julgelt väita, et suur osa Eesti Siberi-uurijaist alustas oma esimest teekonda sinna, plaaniga kohata šamaani. Mida suure tõenäosusega kunagi ei juhtunud.

Reaalselt on väga vähesed kohalikud ja ka väljaspoolt tulnud inimesed neid kummalisi ja müstilisi tegelasi näinud. Mis muidugi teeb kogu fenomeni veel müstilisemaks. Briti antropoloog Piers Vitebsky on praegust olukorda nimetanud “šamanismiks ilma šamaanideta” ja ega ta eriti mööda pannud ei ole.

Ma töötan Piersiga samas regioonis, Jakuutias, mille ametlik nimi on Sahha Vabariik. Hiigelsuur maalahmakas, täis teemante, maagaasi, naftat ja muud vara, asustatud vaid vähem kui miljoni inimesega, kellest napilt üle poole on jakuudid. Jakutskis on paar suuremat linna, väljaspool linnu läheb pilt aga distantside suurenedes järjest kurvemaks. Mida kaugemale tõmbe- ja tööstuskeskustest, seda enam meenutab nähtav sõjajärgset aega näitavat dokumentaalfilmi. Inimesed on aga optimistlikud ning asjalikud ja see peegeldub ka usuasjades.

Kujutlusega igikestvast šamanismist puutusin ma kokku kohe esimesel Jakuutiasse saabumise päeval, aastal 2000. Mu teejuht, kohalik teadlane, teatas mulle tõsiselt muu jutu sees: “Sellega on nii, et šamanism ei sure kunagi välja. Sa võid ühe tappa nagu seda tegid bolševikud, ent geenid ju jäävad ja keegi tema lastest või sugulastest saab varem või hiljem šamaaniks.” Millega anti lühike ja korralik definitsioon jakuutide ja Jakuutia väikerahvaste (evengod, eveenid, dolgaanid, jukagiirid, tšuktšid) arusaamast traditsioonilisest usust: kõige alus on šamanism ja see on geneetiline nähtus. Punkt!

Igaüks, kes on mõnda aega Siberi vahet käinud, puutub varem või hiljem kokku šamanismi varjuga. Inimesed räägivad sellest, kuidas nende koduküla taga metsas elas kunagi šamaan ja et ta onn on seal veel siiamaani, asjad sees. Teine teab rääkida pisikesest Evengi külast kusagil mägedes, kus elab too viimane tõeline šamaan, aga sinna on raske sattuda ja ätt pidi niikuinii viletsa iseloomuga olema. Kolmas parandab, et tegelikult on kusagil veel olemas üks viimane “tõeline” šamaan, aga risti vastupidi, teises Jakuutia otsas sama raskelt ligipääsetavas kohas. Lähemal uurimisel selgub, et kõik need andmed pärinevad hoopis kelleltki neljandalt ja viiendalt, kes aga täiesti põhjalikult teab, millest räägib. Ebakonkreetne, müstiline, aga siiski konkreetne.

Jakuutias reisides puutub meiesugune peamiselt kokku kolme erineva traditsiooniliste uskumuste väljendusvormiga. Esiteks pühad puud ehk “õtõk mas”. Need on puud, mis seisavad teede ääres enne mäekurusid, muidu raskelt läbitavaid kohti või magistraalide ristumiskohtades. Kümmekond aastat tagasi oli see lihtsalt tagasihoidlik puu, mille okste külge oli seotud riideribasid, juurte vahel lamasid aga sigaretid ja mündid. Just needsamad pühad puud näitasid mulle väga otseselt reaalselt eksisteerivaid uskumisi. Jakuutide seas on palju jõukaid ja moodsaid inimesi, kes uhkeldavad selle maailma eliitülikooli hariduse ning kõikmõeldava kaasaskantava digitaaltehnikaga. Ent ka need moodsa aja produktid peatuvad püha puu ees sama hardalt kui lõhkistes dressides talumees. Võib olla see ongi too geneetiline usu väljendus, kuid teatud uskumuste väljendusvormid on nii kindlalt sees, et nende üle ei diskuteerita.

Teine traditsiooni visualiseerumine on tulele ohverdamine. Kalale minnes teed lõkke ja viskad sinna midagi söödavat. Lähed esimest korda inimesele külla, gaasipliit pannakse köögis käima ja leeki valatakse pits viina. Tulele ohverdamise laiendatud vormiks on kohaohverdus kui selline. Lihtsalt metsa minnes võtad kaasa kotikese pannkookidega, et see teatud kohas, mõne püha puu ja kivi juures, ohvriks jätta. Kuna selliseid kohti ikka jagub, siis teinekord tuleb päris korralik pannkoogikott kaasa võtta. Vaime tuleb ikka toita. Kusjuures viimasel ajal on just nooremate ja moodsamate jakuutide seas vaimude toitmine muutunud suisa maniakaalseks nähtuseks. Mul juhtus sel suvel selline asi. Läksime Põhja-Jakuutias metsa. Kolm etnoloogi ja kohalik kütt. Eesmärgiks oli käia läbi vanad külakohad. Ja ühel hetkel kaotas kohalik superjäljeleidja tee. Kust oli vaja minna, seal oli vesi ees, paar korda seisis ta kõhklevalt soosaarel ja vaatas ringi: “Ma ei saa aru, kus me oleme!” Kerge tunniajane jalutuskäik muutus viietunniseks soossumpamiseks. Seda Siberi sääskede marurünnaku all. Kui me ühel järjekordsel soosaarel pausi pidasime, ütles kütt: ”Te ei teinud rituaali, nüüd veab meid ringi!” Ehk me siis ei teinud läbi pannkoogitseremooniat ja metsavaim vihastas. See on selline juhus, kus ka ateist mõtleb teine kord kaks korda järele. On neid vaime või ei ole, aga teist korda sellist soosligunemist läbi teha ei taha, panen igaks petteks tolle pannkoogi ära! Võib olla see ongi vaimude toitmise uskumuse alus: mine hullu tea, raske mul see asi sinna põõsasse panna.

Kolmas traditsioonilise kultuuri aspekt, millega inimene kokku puutub, on šamaanihauad. Ja neid üldjuhul ei näe ega näita keegi. Jakuutia põlisrahvastel on šamaanihaudade ees paaniline hirm. Nagu kõige šamaanidega seostuva puhul. Ent just haudadelt panuste kaasavõtmine või muidu šamaani surmarahu rikkumine lõppeb kohalike meelest tavaliselt hirmsa surmaga. Hirm šamaanihaua ees on paaniline, alateadlik ja totaalne. See töötab sama vääramatult, nagu vajadus pühadele puudele ohverdada. Oli kunagi selline juhus: sõitsime suhteliselt purjus seltskonnaga külgkorviga mootorratastel kalale. Oli ilus õhtune aeg, sääski polnud ja kohalikud jaurasid, nii et mets kajas. Ühel hetkel olid aga kõik vait, piilusid kartlikult ringi ja alles mingi aja möödudes hingasid kergendatult välja. Pärast selgus, et me olime šamaani hauast mööda sõitnud.

Antud kultusobjektiga seotud probleemid said mulle isiklikult selgeks samal ekspeditsioonil suvel. Minu kolleegidel-etnoloogidel oli kinnisidee näha šamaanihaudu. Minul endal olid plaani õnnestumise suhtes sügavad kahtlused. Ma olin juba aru saanud, et me olime sattunud padu-usklikku külla, nii radikaalselt vanu kombeid järgivasse kogukonda, mida ma polnud oma Siberis käimiste ajal veel kohanud. Päev enne tegime intervjuu ühe muldvana kütiga ja taat ütles selge sõnaga: “Vanu šamaanide haudu ei näita teile keegi, ärge kohe küsigegi!” Läksime külanõukogusse ja seal ladus minu jakuudi professorist kolleeg oma soovi lagedale. Edasi toimus kahetunnine tsirkus, mille eesmärk oli teha kõik, et me ühtegi hauda ei näeks. Kaks-kolm tähtsat külavalitsuse ametnikku, alates administratsiooni peaga, helistasid virgalt ja tõsiselt ringi, et leida meile teejuhti. Siis ilmnes, et kõnealune haud on liiga kaugel. Minu küsimusele, et kui kaugel siis, vastati et kümme kilomeetrit. See ju ümber nurga, muutus professor optimistlikuks. Siis aga selgus, et pole bensiini ja vaja paadiga sõita. Pika rahmlemise järel selgus, et bensiin on, aga teejuhti pole. Helistati ja leiti keegi, ent too väitis, et ta ikka kohta ei tea. Soovitas aga teist kohalikku, kelle telefon oli välja lülitatud. Mind hakkas kusagil esimese tunni lõpus huvitama, millal minu kolleegid aru saavad, et meile ei näidata midagi. Neil läks veel tunnike aega. Lõpuks tegin ma ettepaneku, et näidake mulle vanu külakohti. Mida mööda tuuseldades me järgmisel päeval viieks tunniks sohu ära eksisime. Aga külakohtade  külastamise ekspeditsioonide kolmepäevane plaan koos teejuhtide ja bensiiniga pandi paika 19 minutiga, võtsin ise kellalt aega!

Ühel kohalikul naisel hakkas meist kahju. Ma ei tea, miks, aga ta oli terves külas ainukene, kes tahtis, et me šamaanide haudu näeksime. Niisiis viis ta meid ühe oma sõbrannaga taigasse. Me jalutasime mööda karjamaid, käisime vanadel asulakohtadel ja nägime ka paari külasurnuaeda. Siis aga arutasid naised midagi enda vahel ja ütlesid, et nad näitavad nüüd midagi väga salajast. Mis oligi legendaarse šamaani ja printsi haud. Lähenesime hardas vaikuses, viisime läbi nõutud ohvritseremooniad ja seal ta oli! Hobusepeadega postidega ümbritsetud ning rituaalse varjualusega kaetud ülikuhaud. Tagasiteel palusid naised, et me sellest kellelegi ei räägiks. “Meile on juba mitu korda külast helistatud ja küsitud ega me teid sellele hauale ei vii,” seletas ta ka ära pidevalt heliseva mobiili tähenduse. No tulime siis metsast välja, meid võttis vastu lõbus heinaliste seltskond. Tegin ühega neist suitsu ja nagu muuseas päris mees: “Hauda ka nägite või?” Ma vastasin sinisilmselt: “Millist hauda? Seda väikest kalmistut seal tee ääres või?” Mees keeras pilgu ära.

Rahvakombestiku kõrval eksisteerib Jakuutias ka midagi, mida võib nimetada riigišamanismisks. 1993. aastal asutas endine marksismi-leninismi õppejõud Vassili Kondakov Rahvameditsiini Assotsiatsiooni. Põhimõtteliselt on tegemist riigi doteeritava valgete šamaanide organisatsiooniga. Selle assotsiatsiooni liikmetel on avalikus elus rituaalne tähendus. Näiteks avavad ja õnnistavad nad sisse kõik avalikud üritused, alates spordivõistlustest kuni kesksuve tähistamise pidustuse Õseahhini. Assotsiatsioonile oponeerib rida väiksemaid ravitsejate liitusid, kes süüdistavad assotsiatsiooni kommertsialiseerituses. Mida assotsiatsiooni valged šamaanid teevad suure raha eest, seda teevad teiste liitude liikmed kordades väiksema tasu eest. Mida nad siis teevad? Panevad inimesi paari, õnnistavad uusi maju, paluvad teispoolsuselt head tervist, õnnistavad lapsi ja vaatavad üldiselt, et asjad laabuks ning vaimud-jumalad ennast liigselt inimese asjadesse ei segaks. Taolistel ühingutel on Jakutskis ja mujal linnades oma templid või kontorid, telefon ning postiaadress. Antakse välja ka paari traditsioonilisi uskumusi kajastavat poolesoteerilist ajakirja. Põhimõtteliselt on igal seltskonnal oma arusaam jakuudi šamanismist. Kuna šamanism pole kunagi olnud kanoniseeritud nähtus, siis segavad tänapäeva ravitsejad oma rituaalidesse-tegemistesse tiibeti, burjaadi, mongoolia, hiina ja teab mis veel elemente. On selle autentsusega kuidas on, aga selliste ravitsejate tähtsus kohalikus elus järjest kasvab. Jakutski linnas on tänaseks mitmel platsil püsti aetud rituaalpostid – serged. Templites käib igas vanuses ja eripäritolu inimesi.

Paar aastat tagasi olin ma Moskvas vene antropoloogide aastakongressil. Huvi pärast läksin ma õigeusu sektsiooni. See sektsioon korraldati Moskva kesklinnas asuvas, suhteliselt räpases kloostris ja ma mõtlesin, et millal ma veel sellises kohas konverentsile satuksin. Saali uksest sisse minnes oli  mul tunne, et ma olen sattunud mustasajaliste koosolekule. Väga suur osa rahvast koosnes karmidest potisoenguga, kandiliste habemetega, mustades ülikondades meestest, kes kandsid ülikonna all traditsioonilisi, aga ikkagi musta värvi särke. Teine nähtav osa rahvast tagasihoidlikes kitlites, pearätikutega, mitte just esimeses nooruses naised. Tulin sisse ja üks selline daam tervitas mind soojalt ning südamlikult. Ta hoolitses minu eest tõeliselt kristlikult, vaadates et ma saaks teed ja küpsiseid ning oli meeldiv vestluspartner. Kui tuli aga aeg, siis läks lugupeetud naisteadlane kõnepulti, muundus võitlustahtest kiirgavaks fuuriaks ja viskas juba oma kõne alguses välja peamise teesi: “Ainukene ideoloogia, mis Venemaad koos hoiab, on õigeusk! Ja selleks, et Venemaad lagundada, püüavad jakuudi, burjaadi, tuva ja hakassi natsionalistid levitada oma uskumusi, et rahvast õigeusu juurest ära meelitada.” Ma arvan, et see passaaž võtab väga hästi kokku Vene Õigeusu Kiriku ja jakuudi traditsiooniliste uskumuste järgijate vahelisi suhteid. Suurt armastust seal pole. Pigem üritab kirik kohalikke uskumusi maha tampida ja välja suruda nagu tsaariajal. Jakuutia lehti lugedes satub mulle aeg-ajalt ette huvitavaid intervjuusid kohalike külapreestritega. Nad on saadetud perifeersetesse kohtadesse jumalasulasteks ning võtavad oma missiooni kohusetundega. Eks neid ole seal ka vaja, sest inimesed võivad taolistes külades elada uskumatult viletsalt. Aga kõige muu seas võitleb  see armaada ka moraali ja hingevalgustuse eest. Et selline lugu siis!

 

Aimar Ventsel (1970), dr phil (etnoloogias), on Tartu Ülikooli etnoloogia osakonna vanemteadur.

Print Friendly, PDF & Email
Reformatsioon 500
English