Artiklid

Põgus pilguheit ühe neljanda sajandi kõrbehereetiku ellu: Evagrios Pontosest

Peeter VeltsonKõigepealt olgu üles tähendatud, et lühidalt on Evagriose elukäigust ja õpetusest kirjutanud juba Marju Lepajõe (Lepajõe 2012). Ehkki see on alljärgnevast oluliselt kaunim, õpetlikum ja selgem jutt, keskendub M. Lepajõe põhijoonis ikkagi ühele terminile, samas kui mina püüan anda mingit üldisemat ülevaadet. Paljud asjad korduvad, ent see on ju tarkuse ema.

Evagrios oli kirglik ja kiimaline mees. Ta jäi ajalukku üksnes üheainsa sedasorti skandaaliga, ent palju neid tegelikult olla võis, kes seda teab. Mõistagi huvitas teda hiljem seega kiretus. Ta oli ka kõrgesti haritud, edev, peenetundeline ja osav poliitikaasjades, seega on täiesti loomulik, et ta hiljem põgenes piiskopitooli nagu katku eest ning jutlustas lihtsust ja üksluisust. Tema kirjutised on taimelavaks tervele munkliku ja askeetliku kirjanduse padrikule, samas kui tema mõju on peaaegu ära salatud.

Elu

Evagrios sündis arvatavasti 345. aastal Ibora linnas Pontosel, mis asub tänapäeva Kirde-Türgis. Üsna lähedal asus Basilios Suure valdus, kuhu viimane oli selleks ajaks askeediellu tõmbunud. Nõnda mõjutasid noort Evagriost nii Basilios, tema vend Nyssa Gregorios kui ka nonde sõber, Nazianzi Gregorios. Basilios pühitses Evagriose lugejaks (Palladius 1991, 110). Need kaks olid karismaatilised liidrid, tänu kellele õitses Pontosel mungaelupidamine. Siiski, Bambergeri arvates tõukas Evagriost munklusest eemale selle sotsiaalne ja praktiline suunitlus (Bamberger 1972, xxxvii). Millalgi vähe aega pärast 379. aastat pühitses Nazianzi Gregorios Evagriose diakoniks (Palladius 1991, 111) ning koos läksid nad 381. aastal Konstantinoopolisse Nikaia usutunnistust ariaanide vastu kaitsma. Evagrios oli seal Gregoriose lähim abiline ja avaldas oma ülalpidamisega seesugust muljet, et Konstantinoopoli piiskop Nektarios tegi temast oma arhidiakoni (see tähendab piiskopi abilise) (Bamberger 1972, xxxviii).

Evagriose edu Konstantinoopolis oli sedavõrd suur, et võimaldas tal muutuda lohakaks ja suureliseks (Bamberger 1972, xxxix). Üsna pea saabus krahh. Ta armus üliku naisesse, kes vastas tema tunnetele. Palladius ei ütle tolle üliku ega tema naise nime, ent mainib naise innukust Evagriose suhtes (Palladius 1991, 111).

Peagi tuli Evagriosele ingellik ilmutus (Palladius 1991, 111) või unenägu (Bamberger 1972, xxxix), milles ta viidi ahelates vangi. Kuigi keegi talle midagi ei seletanud, tundis Evagrios oma südames, et kõige taga on petetud abielumees (Palladius 1991, 111). See unenägu või visioon vapustas Evagriost sedavõrd, et ta asus peagi laevale, mis suundus Jeruusalemma. Seal leidis ta tee Õlimäel asuvasse Melania Vanema juhitud kloostrisse, kus Evagriose „süda taas kõvenes nagu vaarao süda“. Palladiuse jutust jääb mulje, et südame kõvenemine tähendas, et Evagrios ei tunnistanud Melaniale, mispärast ta Konstantinoopolist tulema tuli. Igal juhul jäi ta peagi haigeks ning oli seda pool aastat. Ta tervenes alles seejärel, kui oli Melaniale pihtinud ning temalt mungarüü vastu võtnud (Palladius 1991, 112–113). Seejärel suundus ta Nitriasse, kus viibis kaks aastat, ning siis edasi Kelliasse; pool-ühiselulise munkluse juurest peaaegu täielikku eraldatusse. Nitrias oli tema õpetajaks munk Pambo, hiljem said tema õpetajateks Makarios Suur ja Aleksandria Makarios. Bamberger nimetab, et Kellias elas ta neliteist aastat (koptikeelse eluloo andmetel kuusteist – Four Desert Fathers 2004, 79), oma surmani (Bamberger 1972, xlii–xliii). Seega jõudis ta munk olla napid kuusteist või kaheksateist aastat.

Evagrios suri 399. aastal. Ja ongi kõik, mida tema väliste elusündmuste kohta ütlema peaks. Vähetähtsad noorusheitlused võtavad rohkesti ruumi, põhilise kohta saab pealtnäha öelda vaid paar lauset.

Kuna mungaelu on väliste sündmuste poolest vaene, ja mida pühade munkade kohta kõneldakse, pooleldi apophtegmata-laadsete legendide hulka kuulub, olgu siin toodud üksnes kaks lugu, mis kõlbaks edastama seda, mida Evagriose kohta kõneldakse.

„Ühel ajal kasvatas deemon temas himu hoorata sedavõrd, et ta mõtles oma südames, et Jumal on ta maha jätnud, nagu ta meile ütles, ning ta saatis terve talveöö mööda alasti veetsisternis palvetades, kuni ta ihu muutus kõvaks kui kivi“ (Palladius 1991, 113; Four Desert Fathers 2004, 85).

Teine lugu, mis Palladiusel on antud ülilühikeses vormis, kopti eluloos aga põhjalikult seletatud, räägib kolmeks kirikumeheks maskeerunud deemonist, kes tulnud temalt nõu otsima. Üks olnud ariaan, teine eunoomlane (neo-ariaan) ja kolmas apollinaar. Nad püüdsid teda teoloogilise vaidlusega kõigutada, ent muidugi jäi Evagrios peale (Palladius 1991, 113–114; Four Desert Fathers 2004, 90–92).

Tähelepanuväärne on veel, et ühel ajal tahtis Aleksandria piiskop Theophilos teha Evagriosest Thmuisi piiskoppi, ent viimane põgenes selle eest Palestiinasse (Sinkewicz 2003, xx).

Teoloogia

Suurem jagu Evagriose kirjutisi ei moodusta süstemaatilist tervikut, vaid pigem koosnevad lühikestest, hästi läbi mõeldud ja selgelt esitatud sententsidest.

Võib vist öelda, et Evagriose teoloogia jaotub kaheks, üksteisele mõnes mõttes vastanduvaks osaks. Tema askeesiteoloogia kätkeb teravat psühholoogipilku, selget ja kainet mõtlemist ning realistlikkust. Mis aga puutub tema teoloogiasse kitsamas mõttes, see tähendab kosmogooniasse, kosmoloogiasse ja kristoloogiasse, siis selles vallas väljendatud mõtete eest mõisteti ta hukka kui origenistist hereetik. Viimased on esitatud põhiliselt Kephalaia Gnostica’s ja Kirjas Melaniale ning seisnevad lühidalt järgnevas.

Alguses oli Üks (enaad), jagamatu olend, kelle loomuseks oli puhas mõistus. Selle lõi algne monaad (või samuti enaad). Tänu oma hooletusele esimene neist jagunes mitmeks ning kehatute vaimudena langesid nad ära algsest ühtsusest ning võrdsusest. Algselt oli nende (või selle) ainus eesmärk Jumala (so algse monaadi) kontempleerimine ühesainsas igavikulises pilgus. See algne ühtsus Jumalaga on moraalne, mitte metafüüsiline, see tähendab, et ühtsuse tingis hingede kõlbulikkus, mitte nende tegelik üksolemine Jumalaga. Äralangemine tõi kaasa teise loomise, Evagrios kasutab languse kohta sõna liikumine (kr kinēsis); selle aga, kui kaugele mingi hing Jumalast langeb, määrab kohtumõistmine. Kohtumõistmine on Jumala vastus või reaktsioon äralangemisele. Oluline on, et Evagriose langusjärgne olukord pole võrreldav neoplatonistliku emanatsiooniteooriaga, kuna need, kes eemalduvad, on ikkagi iseseisvad ning mitte Jumala osakesed (Bamberger 1972, lxxv).

Loomine iseenesest on Evagriosele positiivse tähendusega, seega ka loodus, ehkki teine loomine, millest ta räägib, tuleneb otseselt äralangemisest ja sellele järgnenud kohtumõistmisest.

Hinged langevad Jumalast niikaugele, kui nende süükoorem ette näeb, ning laskuvad erinevast materjalist, erineva tihedusega kehadesse. Inglite kehad on tulest ning nad on kerged, deemonid aga on kõige materiaalsemad, tihendatud vihkamisest, põlgusest ja valguse puudumisest. Deemonite kehad on tehtud õhust. Inimesed on tehtud maast ning kuuluvad kuhugi vahepeale. Evagriose jaoks on materialiseerivaks aspektiks kired, meelelisus ja vihkamine. Sellise kosmogoonia juures muutub arusaadavaks Evagriose askeesiteoloogia põhiseisukoht, et kirgedest või meelelisusest puhastumine aitab taasühenduda Jumalaga (Bamberger 1972, lxxvi).

Kristus oli hing, mis ei langenud ära, vaid jäi jumalikku kontemplatsiooniseisundisse. Seda hinge valdas Jumala Sõna, ja kogu teine loomine on selle Sõna toimetatud. Tema inkarnatsioon oli vabatahtlik ning toimetatud kogu loodu päästmiseks. Inkarnatsioon iseenesest on vaid üks etapp päästmistoimetuses.

On veel seitsmes ja kaheksas päev. Seitsmes päev on eshatoloogiline Kristuse valitsetav periood, mille vältel kõik mõistuslikud (see tähendab, Jumala-kontemplatsiooniks võimelised) olendid saavutavad ingelliku puhtuse, tulest keha ja puhta kontemplatsiooni. Puhastuvate olendite hulka kuuluvad ka deemonid, mis põhimõtteliselt tähendab, et ka kurat saab päästetud.

Seejärel saabub kaheksas päev, mil kõik olendid naasevad algsesse ühendusse Jumalaga, ja muutuvad kõigiti Kristusega võrdväärseiks. Kogu teine loodu kaob, kaasa arvatud kehad kõigis oma vormides. Kosmiline ringmäng on jõudnud lõpule (Bamberger 1972, lxxix–lxxx). Kaheksandat päeva kui jumalariiki mainib muuseas ka metropoliit Stefanus oma essees „Ilu teoloogiast“ (Stefanus 2007).

Selles valguses on küllap arusaadav, miks Evagrios Teisel Konstantinoopoli kirikukogul 553. aastal hereetikuna hukka mõisteti. Ortodokssest kolmainuõpetusest ja kristoloogiast on tema spekulatiivne teoloogia võrdlemisi kaugel. Bamberger arvab, et hukkamõist ise on põhjendatud, ent ehk liiga karmilt teostatud (Bamberger 1972, lxxxi), või kui seesama asi ümber panna, siis visati tema meelest laps ühes pesuveega välja. Evagriose hukkamõistmine sai alguse aga juba tema eluajal, kui lihtsad kopti mungad, kelle seas ta elas, et suutnud kuidagi alla neelata Evagriose õpetatud origenistlikku Jumala absoluutse mittemateriaalsuse õpetust. Nad kaebasid Aleksandria piiskop Theophilosele – sellelesamale, kes oli Evagriosest tahtnud teha piiskoppi – ning nende survel oli viimane sunnitud origenismi hukka mõistma. Asi lõppes vastasseisuga, sest Evagriose järgijad tõstsid samuti kisa. Lõpuks pidi Theophilos sõdurid appi võtma ning Evagriose asundus saadeti laiali (Bamberger1972, xlix).

Kephalaia Gnostica kadus kreeka keeles sootuks käibelt, tema askeetiline teoloogia ehk inimkogemusele keskenduv käsitlus aga jäi endiselt populaarseks, mõjutades mh kirjutajaid nagu Maximus Konfessor, Photiuse Diadochos, Johannes Klimakos, Hesychios ja Siimeon Uusteoloog. Evagriose askeesiteoloogia mõjutas Siinai Gregoriost ja kogu hesühhastlikku liikumist, kulmineerudes Gregorios Palamase töödega 14. sajandil (Bamberger 1972, lv).

Hesühhastlik liikumine on õigeusu munkluses tänini suure au sees, seda viljeldakse tänapäeval näiteks ka Püha Eelkäija Ristija Johannese kloostris Essexis Inglismaal. Kloostri püsikülastajate hulka on kuulunud või kuulub suur osa Tartu Aleksandrite koguduse rahvast ning näiteks ka Arvo Pärt.

Askees ja Praktikos

Loomulikult polnud Evagrios esimene munklik või askeetlik mõtleja, ent ta oli esimene, kes süstematiseeris konkreetselt kõrbemunkade kogemuse ning kirjutas vastavasisulisi „käsiraamatuid“ praktiliseks eluks kõrbes. Tuntuim neist on Praktikos või „Munk: käsitlus praktilisest elust“, kui vabalt ümber panna. Üldse meenutab Evagriose käsitlus mungaelust kolmekorruselist maja: all on praktika, keskel palve ja ülal kontemplatsioon. Mõttekäik on hästi jämedalt niisugune, et praktika läbi puhastatakse meel, alles siis on võimalik puhas palve, ja palve omakorda võimaldab jumalikku kontempleerida. Praktika tähendab Evagriose jaoks hoopis teatavat liiki toimimatust, kuigi sõnatüvi tuleb verbist prassō, „toimima, tegutsema, tegema“ jne (Lepajõe 2011, 107). Sõna ajalugu on pikk, aga Evagriose omistatud tähendusele sarnaseks muutub see alles Aleksandria Philoni käsitluses, kes nimetab praktikat ettevalmistavaks tunnetusastmeks (Lepajõe 2015).

Põhjuslik hierarhia, millesse Praktikos kuulub ja mis annab sellele konteksti, on järgmine: tērēsis – praxis – apatheia – agapē. Ehk puust ja punaseks: enesejälgimine ja -valvamine (tērēsis) viib praktilise toimimatuseni (praxis), mis võimaldab hingel kasvada vankumatuses (apatheia), ja see annab ruumi armastusele (agapē) (Lepajõe 2015).

Evagriose praksise esimene osa, nii nagu see Praktikos’es on esitatud, seisneb sisuliselt võitluses mõtetega. Tema käsitluses on mõtted – logismoi – deemonlikud sisendused või deemonid ise. Ei ole täpselt selge, kumb just, aga neid mõtteid on kaheksa: õgardlus, hoorus, ahnus, kurbus, raev, tüdimus (vt lisaks: Lepajõe 2012), edevus ja kõrkus.

Munga ülesanne on õppida neist deemoneist vabanema, nõnda sünnib vankumatus. Vankumatuse (apatheia) märgiks on, „kui mõistus hakkab nägema omaenda valgust, jääb rahulikuks unenäofantaasiate kütkeis ning vaatab asju“ (pragmata) rahuga (Evagrius 1972, 64).

Veel enam, Evagrios määratleb taevariiki kui hinge vankumatust, millele lisandub tõeline teadmine olevast (Evagrius 1972, 2), mis ilma igasuguse kontekstita panevad paika kaks väga olulist tõdemust selle kohta, kuidas Evagrios kristluse tuuma mõistis, ja mis on ühtlasi selleks kohaks, kust tänapäeva kristlus Evagrioselt kõige enam õppida võiks. Esiteks, et taevariik on hinge vankumatus (apatheia). See tähendab esiteks, et taevariik on hingeseisund, mitte midagi välist ega otseselt surmajärgset, olles nõndaviisi otseselt seotud Jeesuse ütlusega, et „Jumala riik on teie seas“ (Lk 17:21). Originaali entos hymōn võib tõlkida nii „teie seas“ kui „teie sees“, ka eesti keelde on seda tõlgitud mitmeti. Aga see pole isegi oluline; oluline on, et taevariik on miski, mis on siinsamas, mida saab elada siin ja praegu. Teisal võrdleb Jeesus taevariiki sinepiivakesega, mis tibatillukesest pudemest kasvab hiiglasuureks (Mt 13:31–32). Taevariik on siis, kui hinges on rahu, kui kired ei pilluta inimese keset ega kannatused murenda seda. Selle meelespidamine olnuks ehk kasuks mõnedel kristliku kiriku ajalooperioodidel, mil inimesed vägisi teisi tapma ja ise surema kippusid, sest siis saab ju taevariiki. Teisal jälle on hordid, kes kõike siinpoolset pahaks panevad, sest alles surmas ja pärastpoole algab tõeline elu Jumalas. Üks vendade Grimmide muinasjutt („Meister Primm“ 2014) näiteks räägib loo kingsepast, kes eluajal oli hirmus pahur mees ja kõige üle virises. Kord nägi ta unes, et suri ja sattus taevasse. Peetrus laskis ta sisse tingimusel, et ta midagi arvustama ei hakka. Mees suutiski paar tunnikest kuidagimoodi moka maas hoida, ent lõpuks leidis siiski, et ka taevas on kõik halvasti.

Teine pool taevariigi definitsioonist räägib tõelisest teadmisest selle kohta, mis on olemas (Evagrius 1972, 2). Tuleb arvata, et selle all peetakse silmas vahetut kontemplatsiooni, konkreetselt Evagriose süsteemis tähendab see loodu kontempleerimist ettevalmistusena Looja kontempleerimisele. Aga sel on ka avaram tähendus. See tähendab ka kontempleerija ja kontempleeritava vahelt ise või ego kaotamist, jäämist pretensioonideta või eelpingete ehk eelhäälestusteta. See tähendab mõistuse vadinast vabanemist, loobumist pidevast patramisest, mis peas käib ja selget meelt segab, loobumist sellest, mida postmodernismis hirmsasti armastati ja millele pandi hellitavalt nimeks teadvuse vool. See on olemine, ilma et mõistus üritaks ette dikteerida, kuidas täpselt olema peab, milliste seisukohtade ja moevoolude allutatult. See on lihtne, ühtne, jagamatu, monaadiline olemine. Olemine Jumalas.

 

Kirjandus:

Bamberger, John Eudes (1972) „Introduction“ – Evagrius Ponticus, The Praktikos & Chapters on Prayer, translated, with an introduction and Notes. Cistercian Studies Series 4. Kentucky: Cistercian Publications.

Evagrius Ponticus (1972) The Praktikos & Chapters on Prayer, translated, with an introduction and notes, by John Eudes Bamberger. Cistercian Studies Series 4. Kentucky: Cistercian Publications.

Evagrius of Pontus (2003) The Greek Ascetic Corpus, translated with Introduction and Commentary by Robert E. Sinkewicz. Oxford Early Christian Studies. Oxford University Press.

Four Desert Fathers (2004) Pambo, Evagrius, Macarius of Egypt and Macarius of Alexandria. Coptic Texts Relating to the Lausiac History of Palladius, translated, with an introduction, by Tim Vivian. Popular Patristics Series. Crestwood, New York: St Vladimir’s Seminary Press.

Lepajõe, Marju (2011) Kreeka-eesti Uue Testamendi õppesõnastik. Tallinn, Maarjamaa.

Lepajõe, Marju (2012) Tüdimusest ehk akeediast varases munkluseshttp://kjt.ee/2012/09/tudimusest-ehk-akeediast-varases-munkluses/.

Lepajõe, Marju (2015) Patristika B loengud, suuline.

„Meister Primm“ (2014) – Vendade Grimmide muinasjutud (2014). S.l.: Kirjastus Kakaduu.

Novum Testamentum Graece post Eberhard et Erwin Nestle, editione vicesima septima revisa, communiter editerunt Barbara et Kurt Aland, Johannes Karavidopoulos, Carlo M. Martini, Bruce M. Metzger. Stuttgart: Deutsche Bibelgesellschaft,1993–2006.

Palladius (1991) The Lausiac History, translated and annotated by Robert T. Meyer. Ancient Christian Writers 34. New York: Paulist Press.

Sinkewicz, Robert E. (2003) „Introduction“ – Evagrius of Pontus, The Greek Ascetic Corpus, translated with Introduction and Commentary. Oxford Early Christian Studies. Oxford University Press.

Stefanus (2007) Ilu teoloogiast, http://www.eoc.ee/metropoliidi-sonavotud/ilu-teoloogiast/

 

Peeter Serafim Veltson (1978) on Tartu Ülikooli usuteaduskonna üliõpilane ja EAÕK liige.

Print Friendly, PDF & Email
Reformatsioon 500
English