Kui Piibel kord juba on tõlgitud, siis iga uus katse on vaid variatsioon olemasolevale lisaks. Esimene tõlge jääb normatiivseks. Eduard Ahrensi nurjunud võitlus piibli keele parandamiseks on näide sellest, kui kramplikult hoiti kinni esialgsest sõnastusest. (Vt Paul 1999, 552–573.)
Usklikule, kellel on paljud piiblisalmid peas, on tuttava teksti teisenemine valus. Kord juba koduseks saanut ei ole kerge muuta. Näide: Rm 6:23 „sest surm on patu palk, aga Jumala armuand on igavene elu“ (P1997) on formaalselt korrektne tõlge, ainult et eestlasel läheb siin genitivus objectivus ja genitivus subjectivus segamini. Kõik inimesed arvavad seda lauset kuuldes, et Jumal karistab pattude pärast surmaga, aga mõnele annab armust igavese elu. Tegelikult tahab apostel öelda, et hoopis Patt (kr hamartia), keda ta esitab kui personifitseeritud tegelast, maksab oma sulastele nagu palgasõduritele, ja et tema palk (kr opsonion, vt Lk 3:14; 1Kr 9:7; 2Kr 11:8) on surm. Niisiis – „Patt tasub omadele surmaga“ või „Palk patu käest on surm“ või nagu Jehoova tunnistajate Uue Maailma tõlkes P2014: „Patt annab palgaks surma“.[1]
Piiblilood liikusid esialgu suulises vormis. Jutustused patriarhidest pandi kirja alles palju sajandeid hiljem. Kirjapanemisel suulise kõne erijooned säilisid. Neid ei muudetud ka hiljem. Sellel oli kaks põhjust.
Esiteks: kirja pandud tekst oli püha kiri ning iga tema sõna kuulus täpsele fikseerimisele ja säilitamisele.[2] Sajandeid usuti, et tõlked võivad asendada originaali täielikult ja olla sama väe, toime ja kasuga – seesama Vaim, kes algkeeles on kõnelnud, räägib ka nendes ja on sama theopnoē, esimestes küll originaliter, teistes ometi radicaliter. See tingis tõlke maksimaalse sõnasõnalisuse. Ükski täht ega täpp ei tohtinud kaduma minna (Mt 5:18 , Ilm 21:18j).
Ja teiseks: piibel pandi kirja ja toimis pikka aega kultuuri kuuldelises etapis, mida iseloomustab kultuurimälus säilitamisele kuuluvate tekstide kirjalik fikseerimine. Selliseks suhtluseks, s.t ettelugemiseks sobib paremini suulise teksti koostamise printsiipe järgiv tekst.
Kaua oli pühakiri suurele hulgale ainult kuuldav. Piibel jõudis lihtinimesteni sajandeid pühade tekstide liturgilise ettelugemise resp retsiteerimise, niisiis kuulamise kaudu. Kui tulid emakeelsed piiblid, luges reeglina neid ette pereisa. Kreeka anaginoskō, ‘lugema’, tähendab ‘ette lugema’ – Jeesus tõusis Naatsareti sünagoogis püsti pühakirja „(ette) lugema“ (Lk 4:16). Apostel Pauluse läkitused on kirjutatud kogudustes ettelugemiseks. Ka siis, kui keegi luges iseendale, tegi ta seda valju häälega, nagu Etioopia kammerteener koduteel – Filippus „kuulis teda prohvet Jesaja raamatut lugevat“ (Ap 8:30). Augustinus ei suutnud ära imestada, et piiskop Ambrosius loeb üksi olles hääletult![3]
Traditsioonilist tõlkekäsitlust võiks nimetada tekstiliseks tõlkeks. Tekstiline tõlge tähendab ühe tervikteksti tõlkimist teiseks terviktekstiks, kusjuures nende vahel on prototeksti ja metateksti suhted. Olles küll terviktekst, on tõlge siiski algtekstist lähtuv, seda esindav-kirjeldav-asendav sekundaartekst. Sekundaartekstina puudub tal ka algteksti unikaalsus. Tõlketeksti ontoloogiliseks tunnuseks on seerialisus, sest iga konkreetne tõlge on alati vaid ühe põhimõttelise vahendusvõimaluse näide.
Kultuuritekstide ehitamise keelelised printsiibid on kultuuris keeleliseks autoriteediks. Nende alusel kujuneb stiilinorm. Praeguses kirjakultuuris tähendab see kirjas esinevate suulise kõne erijoonte tajumist vigadena või stiilierisustena (vt Hennoste 1989, 10–11). Uus kultuurisituatsioon on toonud uued printsiibid ka piibli tõlkimisse – iga sõna pole vaja säilitada, sõnasõnalise tõlke printsiip tuleb asendada lauselauselisega ja piibli keel on vaja lähendada uutele kultuurinormidele, et vähendada võimalust tajuda piibli keelt vigasena.
Võtan jutuks neli filoloogide soovitust või nõuet, mis esitati P1997 puhul tulevase, korrektse tõlke tarvis.
Esiteks tuleks normaliseerida lausete pikkused, s.t jagada ülipikad laused mitmeks eraldi lauseks. Muudes Euroopa keeltes on seda tehtud.
Kriitika on täiesti õige. Keegi ei keela piiblitõlkes kasutada ainult lihtlauseid. Ja, näiteks – tõlkes võiks säilitada küünilis-stoilises diatriibis stiilivõttena kasutatud retooriliste küsimuste esitamise ja neile ise vastamise, sest hoogsate küsimuste-vastuste lohisevaks pikaks lauseks tegemine on õigustamatu. Näiteks P2014 1Kr 7:27: „Kas sa oled naisega seotud? Ära püüa vabaks saada. Kas sul pole enam naist? Ära otsi endale naist.”[4]
Kui me kõneleme, siis ei ole selget lause algust ega lõppu, nii nagu vanades käsikirjades puuduvad kirjavahemärgid. Kõnevool liigendatakse intonatsiooniga. Kirjaliku teksti kooloni ja jutumärkide kohal poetab tänapäeva kõnemees remargi: „tsitaadi algus“, kui kasutab kellegi teise öeldut. Piiblis on otsese kõne algus markeeritud (kirjakultuuri silmis pleonastilise) konstruktiga „rääkis, öeldes (kr legōn)“ – isegi tumm Sakarias „ja kirjotas, ja ütles“ (P1739, Lk 1:63 – uuemates tõlgetes on see lihtsalt tõlkimata jäetud). Ent kuna jutumärgid puuduvad, on (tõlkijal) väga raske mõistatada, kus otsene kõne lõppeb.[5] Uue Testamendi teksti liigendamine on nii suur probleem, et tõlkijatele mõeldud tekstipublikatsioonis on esitatud kõik (juba kasutusel olevad) interpunktsiooni üsna erinevad võimalused.[6]
Suulise ja kirjaliku keele kõige olulisem erinevus on selles, millised on need üksused, mida me ühekorraga toodame. Kui kirjas me kirjutame grammatiliste üksuste kaupa, mida tavaliselt nimetatakse lauseteks, siis suuline kõne liigub edasi lühikeste spurtide kaupa. Selle purske üksused on eri autoritel erinevalt nimetatud, kuid ühesugused nii sisult kui vormilt. Suulise kõne uurimises on tuntuim mõiste Wallace L. Chafe’i „ideeüksus“ (ingl idea unit),[7] mida pooldab ka Tiit Hennoste (vt 1999 ja 2000).
Seega on suulise kõne tootmise üksused informatsioonilis-kognitiiv-prosoodilised, erinevalt kirjalikust tekstist, mille põhiüksus lause on grammatiline. Ideeüksuste keskmine pikkus on eri andmetel 4,5–6 sõna ehk kaks sekundit, kusjuures 2–7-sõnalised moodustavad 2/3 kõigist üksustest.[8]
Tavaline piiblikasutaja ei taju lausete pikkust segavana, sest traditsiooniliselt on tekst tükeldatud – vahel üsna meelevaldselt – salmideks, mis kõik algavad taandreaga. Talle on täiesti ükskõik, kas salm algab suure või väikese algustähega – vajaliku lauseosa saab mõtteliselt välja lõigata ja pole probleemi. Sellised on näiteks vennastekoguduse loosungid.
Teiseks tuleks paljudes kohtades jätta välja ülearused sidesõnad ja, taas, vaid, aga jms, et suurendada teksti sisemist loogikat. Sidesõnade praegune kasutus sageli ainult segab mõttega lugemist.
Just nii see on: ülearuste sidesõnade kasutamine „ainult segab mõttega lugemisel“ – just lugemisel. Siingi on vigasuse tajumise taga suulise ja kirjaliku teksti põhimõtteline erinevus. Kõne on lineaarne. See tähendab, et kuulaja saab teksti segmenthaaval, sõna sõna järel. Teda ei sega, vaid aitavad liigendamisele kaasa pleonastilised ja tautoloogilised markerid. Lugeja saab haarata kogu lause korraga ja soovi korral siduda pilguga ka leheküljel üksteisest kaugel asuvaid osi. Kuulaja seda teha ei saa.
Kõnelemise ajal me mõtleme (ja saame mõelda) üldiselt ainult sellele ideeüksusele, mida me parajasti produtseerime. Kirjutamine korraldab teadvuse ümber (vt siit). Kirjutades me suudame mõelda lisaks käsilolevale lausele ka ette- ja tahapoole. Seega iseloomustab kõnet fragmenteeritus ja kirja integratsioon (Chafe’i terminid). Fragmenteeritus väljendub ühelt poolt selles, et ideeüksused võivad moodustada pikki kette, mida nimetatakse mitut moodi (süntagmadeks, lausungiteks, paratoonideks jms) ja mida iseloomustab selgelt lõpetatud intonatsioon ning mis on analoogilised kirja liitlause või lõiguga. Kuid lausungid ja kirjaliitlaused oma sisemiselt ehituselt üpris erinevad.
Lausungite mõte võib hargneda keerukalt mitmes suunas, kuigi grammatiliselt on lausung eelkõige ühetasandiline, rinnastatud seostega. Ideeüksused on lausungites enamasti lihtsalt üksteise kõrval ilma sidenditeta või seotud kõige üldisemate sidendite abil (ja, aga). Sealjuures on nende tähendus väga lai: ja väljendab üldiselt kõike, mis on ühendatav, ning aga kõike, mis on vastandatav või ka lihtsalt erinev.
Selge see, et omaette lugemiseks kirjastatud piiblites tuleks – või võiks? – tarbetuks muutunud markerid välja jätta.
Kolmandaks tuleb arhaismid, nagu seesinane, ükspäinis, söömaaeg, nõder, käima peale saama jms asendada tänapäevase sõnakasutusega.
28. juunil 1891 otsustas Eestimaa sinod kogu piibli revideerimise kavatsusest loobuda, soovides välja vahetada ainult neli väljendit: soojalt saanud, kohitsetud isand, lugema pro paluma ja põlvi nikutama.[9] Liivimaa sinodi 23. augusti 1892 istungil teatati, et C. E. Malmile on tehtud ülesandeks mainitud neli siivutut (anstößigen) väljendit sündsamatega asendada.[10]
Arhaismide asendamist tehakse pidevalt. P1997 on välja vahetatud mõned muistsed keelendid, mida seni oli säästetud, nt Ef 4:28 sõna hüüs – P1997: „selle asemel tehku tööd oma kätega, teenides ausalt elatist“. Poeetiline hüüs on asendatud „ausa elatisega“, aga möödaminnes on õiendatud ka apostli mõttekäiku – oma kätega tööd tehes ei saa nagunii keegi rikkaks, hea, kui saab „elatise“. Sõna elatis – mis muide Wiedemanni järgi vanemas eesti keeles tähendas ‘Wohnung, Wohngebäude’, on kasutatud ka aegunud peatoiduse vastena 1Tm 6:8.
Mt 1:23 kõlab P1997 „neitsi jääb lapseootele ja toob ilmale poja“ koomiliselt, sest tänapäeval ei öelda inimese, vaid ainult looma kohta, et „ta tõi ilmale poja“, – naised jäävad rasedaks ja sünnitavad (P2014 on ka siin „sünnitab“) Muiste – mis muiste!, veel P1968 „sünnitasid“ piiblis just ja ainult mehed. Paraku, see on küll keeleajalooliselt korrektne kausatiiv ‘sünni’ tüvest – mehed sigitasid ning sellega tingisid poja sündimise (sündima – sünnitama, vrd sigima – sigitama, õppima – õpetama, jooksma – jooksutama jne), aga palju neid on, kes selliseid finesse teavad? Ja mis sellisest teadmisest kasu, kui keel läheb oma teed loogikast hoolimata – nii on ju ka terminiga tunnetama, mis ei tähenda ühtigi „tundma panemist“.
Pärisprobleem on kultuurikontekst, mille teisenemist tuleb tõsisemalt arvestada. P1945 oli jõuluevangeeliumis (Lk 2:6–7): „Aga see sündis, kui nemad seal olid, sai aeg täis, et ta pidi maha saama. Ja tema tõi oma esimese Poja ilmale, ja mähkis teda, ja pani teda maha sõime, sest neil ep olnud muud aset majas“, P1997: „Aga nende sealoleku aegu said päevad täis ja Maarja pidi sünnitama. Ta tõi ilmale oma esimese poja ning mähkis ta mähkmetesse ja asetas sõime, sest nende jaoks polnud majas kohta“ ja P2014: „mähkis ta sisse ja pani sõime, sest majas polnud nende jaoks kohta“. Kas tänapäeva linnalapsed on näinud loomalauta ja teavad, mis asi on sõim – väikelapsed pannakse praegu (laste)sõime, kui majas ei ole kohta?
Eduard Vääri küsitles 1992. aastal eesti filoloogia üliõpilasi (sic!) ja – tsiteerin: „küsitlused kinnitavad, et neile on arusaamatud üsna tavalised kirikukeele sõnad, nagu jünger, tölner, variser, roojane, käsulaud“ (Vääri 1992).
Vähese keeletundmisega eestlastele valmistab P1997 jätkuvalt raskusi, sest sinna on ikkagi jäänud rohkesti „kaanani keelt“ – ÕS-is puuduvad näiteks kirjatundjad, kirkuseinglid, pahanduskalju, päästesarv, rõõmuõli jpt. Johann Voldemar Veski arvas, et piiblit ei tohikski välja anda ilma sõnastikuta (Veski 1939). Suured rahvad lisavadki need oma tõlkeid kirjastades.[11]
Jehoova tunnistajate Uue Maailma tõlge P2014 on astunud tubli sammu edasi piibli sõnakasutuse tänapäevastamises.
Neljandaks tuleks stiili ühtluse nimel välja jätta ka mitmed liigsed kõnekeelsused.
Tülikas nõue. Piibel sisaldab algkeeltes väga erineva laadi ja tasemega tekste. On ka rohkesti vulgaarsust. Eriti Vana Testamendi prohvetite kõnedes, kus on nii roppe väljendeid, mida hiljem valjusti ette ei loetud (tekstis pidid nad muutmata jääma!) ning lugedes asendati eufemismidega.[12] Ent ka Jeesus ütleb, et miski väljast tulev ei saa inimest rüvetada, sest see ei lähe tema südamesse, vaid kõhtu ja „tuleb jälle välja“ (Mk 7:19, P1997) – kr eis ton aphedrōna ekporenetai. Meie esivanemad olid otsekohesema ütlemisega: WT1686 „lät wälja pöldikusse“, nagu P2014 „kõhtu ja sealt edasi käimlasse“, ning P1739 koguni: „lähhäb wälja pärrakast solest“.
Piiblis on viisakamaks teha veel küllaga. Anton Thor Helle aegu olid piibli lojused, elajad ning metsalised (1Ms 1:24 Ap 19:12 jm) neutraalsed terminid, praegu üsna labased ja halvustavad. Piibli kohati väga madalastiilne/kõnekeelne keelekasutus häirib päris kõvasti tsiviliseeritud inimest.
Filoloogid ei ole nõus aeg-ajalt kõlava väitega, et piibel peabki natuke arhailine olema. „Tõlge peab olema üldmõistetav! Ei saa olla kirikupiiblit ja rahvapiiblit, nii nagu ei ole olemas eraldi ilmutust kirikule ja rahvale!“
Ei ole kerge saada tõlget, mis vastaks ühtaegu nii suulise kui kirjaliku keele stiilinõudeile. Toon vaid ühe näite. Praeguses ametlikus piiblitekstis (P1997) kõlab 107 korda „aga˜nad“: „Aganad naersid tema üle“ (Mk 9:24), „aganad ei mõistnud“ (Ap 7:25) jne. Mati Hint UT1989 keeletoimetajana juhtis mu tähelepanu mõningatele taolistele valjusti lugemisel vältimatult sugenevatele kuulmisvigadele ja ma püüdsin neid vältida (antud näite puhul: on ka „ent“ ja „kuid“ olemas ning võib öelda ka „nemad“), kuid Eesti Piibliselts ei ole pidanud vajalikuks taotleda eufooniat. Selleks tuleks toimetamise lõpul lasta kellelgi teisel endale tulemus ette lugeda (P2014 tegemisel on nii toimitud). Ent see võtab hirmsasti aega… Ja – eufoonia puudumine ei sega omaette lugemisel.
Rikkad rahvad on valmistanud lisaks liturgias lugemiseks kasutatavale kirikupiiblile (igal kirikul on oma tõlge, saksa katoliiklastel ilusa nimega Einheitsübersetzung) ka ajakohastatud, stiililt tugevasti töödeldud versioone nagu Good News for Modern Man (1966) ja Die Gute Nachricht (1967), soomlastel Uusi testamentti nykysuomeksi. Lisaks parafraasid nagu Living Bible, kus suulise kõne süntaks on asendatud kirjutatule vastavaga ning ka sõnavara lihtsustatud. Saksa ja inglise keeles on 20. sajandil valmistatud nii palju ja nõnda erinevaid piiblitõlkeid, et nendes orienteerumiseks vajatakse spetsiaalseid käsiraamatuid.[13]
Kogu keel ja mõte on tegelikult mingil määral analüütilised: nad lammutavad tihke kogemuskontiinumi, William Jamesi „suure, õilmitseva, sumiseva segaduse“ rohkem või vähem eraldatud osadeks, tähenduslikeks segmentideks. Kuid kirjutatud sõnad teravdavad analüüsi – kiri annab üksiksõnadele suurema kaalu. Et teha end arusaadavaks ilma žestide, näoilmete, intonatsiooni ja reaalse kuulajata, pead sa tingimisi ette nägema kõiki võimalikke tähendusi, mis väitel võivad olla kõigi võimalike lugejate jaoks kõigis võimalikes situatsioonides ja sa pead panema oma keele tööle nii, et see muutuks selgeks iseeneses, ilma mingi eksistentsiaalse kontekstita.[14]
Soov, et oleks üks ja ainus üldmõistetav piiblitõlge, Piibel, on minevikuihalus. Mis tahes tõlkest võib leida väga erinevaid asju, millele oma õpetus rajada, ja seepärast pühakiri üksinda ei ühenda, pigem just tingib arusaamiste rohkuse.[15]
Ükski normatiivseks tunnistatud piiblitõlge ei taga, et kirik ja (kirikuvõõras) rahvas seda postkristlikul ajastul ühtviisi mõistaks ja käsitaks. Haljand Udam tõdeb (1998, 953), et „pärimuslik ja õpetuslik kirjavara [on] täiel määral käsitatav ja loetav ikka ainult oma kommentaaride kontekstis. Kommentaar kui lähteteksti sisu avaja ja avardaja on loomuldasa pärimusliku kirjanduse põhižanre. Ajaliselt hilisemad teosed on paratamatult vähem või rohkem varasemate teoste arendused ja tõlgendused.“ Ei ole võimalik „lihtsalt“ tõlkida klassikalist teksti seda samaaegselt uurimata. „Kogu tõlkeprotsess ise on teaduslik uurimistöö, tõlkimine on vaadeldav teatava metateksti loomisena“ (Läänemets 1995, 741; vt Mäll 1985, 45), „mis eeldab tõlgitava teksti vormiliste ja sisuliste tunnuste, teksti ajaloolise konteksti, teksti eksegeesi ja kommentaariumi ning lõpuks tõlkija kaasaegse teaduse taseme ja kultuurisituatsiooni väga head tundmist. Ainult kõige selle arvestamine tõlkimisel paneb iidse „surnud“ teksti taas „elama“, kultuuriloome protsessis osalema“ (Läänemets 1995, 741).
Piibli puhul oli (ja on) selleks kontekstiks koguduse jumalateenistus. Tekstid ei toimi üheski kultuuris iial üksinda. Autonoomse tekstina võib ta sisu kaudu esindada mingit teemat, võib vahendada autori seisukohti ja stiili, võib ühiskonda rikastada uute kultuurielementidega, tuua kirjandusse uusi kirjandusvorme ja keelde uusi keelevorme. Vanade kristlike kultuurrahvaste puhul on paljud piiblitsitaadid ja -motiivid hakanud elama oma iseseisvunud elu.
Piibli puhul on interpretatsioon vältimatu (vt Paul 1996), ja seda pakub kõige tavalisemalt jutlus, mis ideaalkorral on samasugune inspireeritud kõne nagu muiste prohvetitel. Kuid ka tavaline jutlus, kui teda peab akadeemilise teoloogiharidusega isik, on teksti sõnumi avamine ja aktualiseerimine.
Piibli tekst ei ole pikemata arusaadav ei kirikurahvale ega ilmarahvale ja seda ei tingi sugugi arhailisus, vaid käsitletava laad. Võib ju tunnistada terminid „meeleparandus“ ja „Jumala heldus“ aegunuteks ning asendada parafraasiga. Aga kas sellest piisab, seda saab tulevikus näha.
Moodsad tõlked asendavad reeglina vaikimisi rasked terminid süütutega, nii et lugeja ei saagi teada, mis algtekstis seisis (vt Paul 1997). See kiusatus kummitab kõiki muistsete tekstide tõlkijaid. „Tulemus jääb üpris kaheldavaks, kui ida klassikaline mõte pannakse ümber Kanti või Husserli terminoloogiasse. Budistlike suutrate tõlkimisel sanskriti või paali keelest on sageli loobutud arvukate korduste tõlkimisest. Ka see ei ole õigustatud, kuna kordustel on oma loogika ja nad avavad mõisteid mitmel eri viisil, sageli vaid vaevu märgatavate nüansierinevustega. Jääb petlik mulje, et teksti vormi võib lihtsustada, kuid ühtlasi moondub tähendus“ (Herkel / Läänemets 1994, 1149).
Semantiliselt ei kata keel – eelkõige sõnavara – maailma ühtlaselt. Sõnad koonduvad teatud teemade ümber, kattes ühtesid alasid tihedamalt kui teisi. Olulisem kui puht kvantitatiivne tihedus-hõredus on asjaolu, et ühte semantilisse välja kuuluvad ja temaatiliselt seotud sõnad moodustavad mõistelise ja kontseptuaalse terviku, millel on oma struktuur, milles sõnade tähenduste vahel kehtivad spetsiifilised semantilised suhted ja nende tähendustega võime opereerida teatud kindlate seaduspärasuste järgi (Õim 1996a, 1996b, 1997).
Edward Ullendorff väidab (1988), et piibli iseäralikuna näivad mõtlemiskategooriad on teatud ulatuses heebrea keele ja heebrea mõtlemise tulemuseks, ning igasugune nende mõtlemisprotsesside transformeerimine ja ülekandmine teise keele omadesse jääb mitu sammu eemale algsest tähendusest.
Keel ei ole pelgalt objektide maailma kajastuseks, vaid pigem kätkeb endas selle maailma intellektuaalse kujundamise tulemusi.[16] Keel on suur sümbolsüsteem teiste kultuuri moodustavate sümbolsüsteemide seas, aga sellisena eriline sümbolsüsteem, sest ta on paljude teiste süsteemide alus, keelel on oma semantiline ja pragmaatiline struktuur ja eesti keelel on need eripäraselt eesti keele omad. Keel on mõtete ja arutluste vahendaja, aga ka vormija (Õim 1995). Keele ja kognitiivse baasi sisulise seose spetsiifika, keele maailmapilt, ei tule esile niivõrd üksiksõnade tähenduste omadusi vaadeldes, kui uurides tähenduste omavahelisi suhteid teatud temaatilistes väljades.
Haldur Õim (1990, 1829) kirjeldab kognitiivse lähenemise võimalusi eksaktses keeleteaduses ja konstateerib: „Eri keeltes võib sellise analüüsi tulemusena leida erineva maailmapildi.“ Igal keelel on oma keeletõelus. Kaks keelt ei ole kunagi küllaldaselt sarnased, et neid võiks pidada ühe ja sama tegelikkuse kajastuseks. Maailmad, milles erinevad ühiskonnad elavad, on erinevad maailmad, mitte üks ja sama maailm, mis oleks varustatud erinevate siltidega. Ühest luuletusest arusaamine – rääkimata siis tervest piiblist – tähendab mitte üksi üksiksõnadest arusaamist nende tavatähenduses, vaid ka vastava ühiskonna eluterviku mõistmist nii nagu see peegeldub sõnades ja seda edastavad nende oobertoonid. Sõnade tähendused haaravad üht osa meie teadmistest maailma ehituse ja omaduste kohta (vt Õim 1974, 60).
Nagu tekstil võib olla samaaegselt mitmesuguseid alltekste, millest mõned on peidetumad kui teised, nõnda võib ka inimene üht väljendades öelda mitut asja korraga. Osa igast verbaalse kommunikatsiooni aktist moodustab kultuuriseoseline teadmine, mille kommunikatsioonist osalejad kaasavad antud olukorda (vt Gross 1996, 1727). Konteksti ei ole olemas enne autorit või teksti ega ka nendest väljapool. Ja vastupidi: tekst, autor, kirjandus eksisteerivad teatud kindlas ajas ja ümbruses ning on sellest rohkem või vähem sõltuvad (vt Olesk 1998). Teksti saab uurida ja ka defineerida ainult tekstisiseste ja tekstiväliste seoste suhestamise kaudu (vt Torop 1994, 585).
Kahe sajandi eest oli tõlke konkordantsus nõnda endastmõistetav, et ühele tänapäeva eesti filoloogile jääb arusaamatuks, miks P1739 on Rm 8:13 „Sest ku teie lihha järrele wottate ellada, siis peate teie surrema; agga kui teie Waimo läbbi ihho teud wottate surretada, siis peate teie ellama“. Ta väidab: „Ühes kohas on „liha“, teises „ihu“, kuigi originaalis on mõlemas kohas sarx. Mingisugust teoloogilist pidepunkti siin ei ole, tõenäoliselt on tegemist tõlkeeksimusega“ (Rannut 1989, 1906). Sedapuhku on kriitik ise eksinud ja jätnud algteksti vaatamata, usaldades kinnisilmi Lutherit – teisel korral on originaalis sōma, ‘ihu’, niisiis on Paulus ise varieerinud termineid ja muistne eesti tõlge on lihtsalt täpsem kui Lutheri oma, kes sel kohal ei ole tõlkinud algtekstist, vaid järginud Vulgatat (facta carnis).[17]
Selle lause on P1997 sõnastanud: „Sest kui te oma loomuse järgi elate, siis te surete; kui te aga Vaimu abil ihu teod suretate, siis te elate“, P2014: „sest kui te lasete end juhtida oma patusel loomusel, siis te surete, aga kui te püha vaimu abil patused teguviisid surmate, siis te elate“. Mida tähendab „loomuse järgi“ elamine? Miks see loomus nii paha on, et „kes elavad oma loomuse järgi, need ei suuda meeldida Jumalale“ (P1997, Rm 8:8)? Kes tahab teada, mida Paulus ütleb personifitseeritud liha ja Jumala Vaimu vastandusest, peab otsima üles mõne vanema tõlke.[18]
„Asja“ teeb „segaseks“ see, et P1997 ei ole ka lihast loobunud – „lihalik mõtteviis on surm, Vaimu mõtteviis aga elu ja rahu“ (Rm 8:6), ja nii saavad loomus ja liha sünonüümideks. Vahel pannakse nad koguni kõrvuti, nagu 2Kr 11:18: „Aga et paljud kiitlevad lihaliku loomuse poolest, siis kiitlen minagi“. Kummaline on aga see, et inglite puhul on teise ehk „(inim)liha järgi“ (kr opisō sarkos heteras) jooksmine „ebaloomulik himu“: Jd 7 oli P1945 „porduelus elanud, ja muud liha taga nõudnud“, P1968 „elasid porduelu ja ajasid taga teist liha“,[19] kuid P1997 „hoorasid nagu need inglid ja jooksid ebaloomulike himude järgi“, P2014: „andusid hoorusele ja rahuldasid oma loomuvastaseid, patuseid ihasid“. Või tuleb erinevus sellest, et inglite loomus on hea ja nende puhul on hooramine loomuvastane?
Kust peaks lugeja, kel ei ole algteksti kõrval, aimama, mille kohta terminit loomus kasutatakse? Näiteks, Ef 2:3: „kelle seas ka meie varem käisime oma lihalikes himudes, tehes liha ja mõtete tahtmist mööda, ning me olime loomu poolest viha lapsed nagu teisedki“, et siin on ‘loomu poolest’ physei. Kreeka physis, nagu ka ladina natura, on ühtaegu nii eesti loomus (Jk 3:7; Rm 11:21) kui ka loodus (1Kr 11:14), vahel ka sünnilt (Gl 2:15). Ja physis on täiesti neutraalne sõna,[20] näiteks Gl 4:8 „te orjasite neid, kes loomult ei olegi jumalad“, puhuti pigem positiivne, vt Rm 1:26 „naised on ju vahetanud loomuliku vahekorra loomuvastasega, nõndasamuti ka mehed, loobudes loomulikust vahekorrast naisega“, või 2Pt 1:4 „saada jumaliku loomuse osaliseks“ – ent P2014 „saaksite Jumala-sarnasteks vaimolenditeks“.[21] P2014 on veelgi kirjum.
Midagi ei ole parata – ükski tõlge ei asenda pühakirja algkeeles. Tõlked on vaid toed teel allika poole.
[1] Vrd JB ja TOB: „Car le salaire du péché, c’est la mort; mais le don de Dieu, c’est la vie éternelle“, veel selgemini BNA: „Car le salaire que paie le péché, c’est la mort“. Arvestades tõika, et tegemist on matuselektsioonis esineva fraasiga, peaks olema eriti valvel, et ei sugeneks soovimatuid assotsiatsioone. Eesti piiblikomisjoni liikmete põhjendus restitutsiooniks, et lause on selles sõnastuses vanasõnaline, ei pea paika – „Eesti vanasõnade“ koguväljaandes ei tule see kordagi ette, vt Krikmann 1996, 296–297.
[2] Näiteks Markuse evangeeliumis on üsna sageli kasutatud praesens historicum’i lõikudes, mis Matteuse ja Luuka evangeeliumis on lihtminevikus – Markuse tekst aga on jäetud ühtlustamata/parandamata (see erinevus elimineeritakse tõlgetes).
[3] Augustinus arutleb „Pihtimuste“ VI raamatu 4. lõigus (1993, 104) piiskopi mõistatuslikku vaikse lugemise tava: „Lugedes aga liikusid ta silmad mööda lehekülgi ja mõistus haaras mõtet, kuid hääl ja keel puhkasid. Sageli, kui ta juures olin – sisenemine polnud ju kellelegi keelatud ja polnud kommet saabumisest teatada –, nägin teda niimoodi vaikselt lugemas ja mitte kunagi teisiti; lahkudes jätsin ta kestvasse vaikusse, (kes siis söandaks nii süvenenut tülitada?) oletades, et talle on vastumeelt, kui tol napil, vaimu kosutamiseks ettenähtud ajal teda segatakse ja kõrvale kallutatakse võõraste vaidlusasjade lärmiga; või-olla sundis teda valjusti lugemist vältima kartus, et tähelepaneliku kuulaja juures olles tuleks millegi ähmase ettelugemise korral selgitusi anda ja raskete küsimuste üle arutleda, nii et kaoks osa ajast, mille ta oli määranud teoste läbivaatamiseks, kuigi vaikselt lugemise õigustatud põhjuseks võis olla ka soov säästa häält, mis tal väga kergesti muutus kähisevaks. Millise tagamõttega ta seda ka tegi – hästi toimis säärane mees igal juhul“.
[4] Vrd TOB: „Es-tu lié à une femme? Ne cherche pas à rompre. N’es-tu pas lié à une femme? Ne cherche pas de femme“.
[5] Eriti Johannese evangeeliumis – kus lõppeb otsene kõne, mis algab Jh 3:10 või Jh 3:27? Aga ka mujal: mida ütles Paulus Peetrusele näkku ja mida ta lisab galaatlastele seletuseks Gl 2:17?
[6] Mul oli tõlkimise lõpufaasis kasutada tekstipublikatsioon The Greek New Testament. Edited by Kurt Aland, Matthe Black et al. United Bible Societies, 1974 (2). Seal pakutakse interpunktsiooniks kuut valikuvõimalust (alternatives in the punctuation apparatus), teatades alati, millises usaldusväärses tõlkes on antud lauses kasutatud üht või teist nendest.
[7] Ideeüksus on teadvustatu fookuse lingvistiline väljendus ehk, lihtsalt öeldes, üks portsjon infot. Ideeüksuse identifitseerimiseks on kolm kriteeriumi:
– olulisim piirisignaal on intonatsioon: enamik ideeüksustest lõpeb intonatsioonikontuuriga, mis osutab, et üksus on lõppenud, kuid tekst veel jätkub;
– teine, vähem oluline piirisignaal on üleminekusegment piiril, milleks on tüüpiliselt mitmesuguste mõttepiiri ja mõtte takerdumist osutavate vahendite komplekt (pausid, kordused, üneemid (ee, öö), partiklid jms;
– süntaktiliselt võib selline üksus olla mitmesugune. Püsivat vastavust ideeüksuste ja grammatiliste üksuste vahel pole. Sagedasemad variandid on üks elementaarlause ning mitmesugused verbi- ja noomenifraasid.
[8] Kõne on vokaalne-auditiivne, kiri visuaalne. See tähendab, et lisaks sõnadele saab kõnes kasutada ka muid vokaalseid vahendeid, mida meie häälduselundid kuuldavale toovad: pausid, intonatsioon, tempo, tämber, helikõrgus, häälitsused. Osa neist paikneb samas lineaarses jadas sõnadega (pausid, häälitsused), osa aga paralleelselt, s.t nad on sõnade, silpide, häälikute, lausungite omadused (intonatsioon, rõhud). Osa aga on inimese omadused, mis ei olene konkreetsest lausest või sõnast, vaid situatsioonist üldisemalt või on samale inimesele pidevalt omased (tempo, häälekõrgus, tämber jms). Ja samas ei saa me kõneldes kasutada selliseid vahendeid, millel puudub vokaalne, hääldatav kuju (punkt, koma, küsimärk). Seega, esiteks käib kõneldes paralleelselt mitu infojada. Teiseks, vokaalsed lisavahendid ja visuaalsed lisavahendid pakuvad ja sunnivad peale erinevaid keelevõimalusi ning annavad erinevat informatsiooni.
[9] Vt Protokoll der Estländischen Provinzial-Synode vom Jahre 1891, lk 23.
[10] Vt Protokoll der 57. Livländischen Provinzial-Synode, gehalten in Wenden im Jahre 1891 vom 21. bis 27. August. Riga: Druck von W. F. Häcker, 1892, lk 11.
[11] Väga õpetlik on nt imprimaaturiga Bonnes Nouvelles Aujourd’hui. Le Nouveau Testament. Traduit en français courant d’après le texte grec avec introductions et plans. Paris: Alliance Biblique Universelle, 1973. Sõnastikus ei ole kuigi palju usundilisi termineid, need on enamasti tekstis asendatud arusaadavate ümberütlemistega, püüdlikult kirjeldatud selliseid tänapäeva prantslasele tundmatuid esemeid nagu ike, sirp, haputaigen jms.
[13] Mul endal on nt olemas Steiner 1975; Weber 1977; Kubo / Specht 1975.
[14] Erinevused nende vahel on nii suured, et võime rääkida suulise jutu tõlkimisest kirjalikuks – ja vastupidi. Tajumismeeledki on erinevad. Kõne on vokaalne-auditiivne, kiri visuaalne. See tähendab, et suulist kõnet võtame vastu kõrvadega, kirjalikku kõnet silmade abil. Suulises kõnes saab lisaks sõnadele kasutada ka muid vahendeid, mida meie häälduselundid kuuldavale toovad. Näiteks pausid, intonatsioon, tempo, tämber ehk häälevärving, helikõrgus ja häälitsused on suulise kõne loomulik osa. Suuline kõne on paljusõnalisem, kuid samas lihtsama lauseehitusega. Kirjalik kõne on aga standardne, et seda mõistaksid kõik lugejad.
[15] Vt Ederberg 1935, 27–34, eriti lk 33: „Peab tunnistama, et piibli lugemist harrastatakse lahkuskudes õige ohtralt. Piiblisalme tuntakse seal sagedasti paremini kui mujal“.
[16] Adam (1995, 32–33) on arutletud tõlkimise mõju dogmade väljakujunemisele: „Terve rida kohti on võrreldes heebrea algtekstiga muudetud: /…/ Gn 1,1 öeldakse heebrea tekstis, et Jumal bara, s.t. lõi; ent kreeka keeles ei ole sellele adekvaatset vastust, mistõttu LXX tõlgib epoiesen. s.t. tegi. Sama lugu on Gn 1,2, kus esineb heebrea tekstis tõlkimatu väljend tohu-va-bohu ja tähendab “kaootilist seisundit”, kui LXX tõlgib siin taas tõlgendavalt aoratos kai akataskeusatos, s.t. „nähtamatu ning korrastamatu“, nagu seda ka algne Vulgata tõlge edasi annab: invisibilis et incomposita ja mille Hieronymos parandas inanis et vacua, nagu see ka praegu Vulgatas esineb ja mis ei võimalda kujutluse tekkimist mingist ürgainest veel enne loomist.“
[17] Siin on olnud juba käsikirjade kirjutajatel kiusatus Paulust korrigeerida, et vastandus oleks selgem, ja seda teeb ka osa tõlkeid, nt TOB: „Car si vous vivez de façon charnelle, vous mourrez; mais si, par l’Esprit, vous faites mourir votre comportement charnel, vous vivrez“. Siiski on võimalik, et Paulusel oli oma mõte, kui ta rääkis just „ihust“, vt Käsemann 1980, 217–218.
[18] Rm 8:13 puhul võinuks pigem anda oma tõlgenduse ning süüdlaseks teha himud ja isekus, nagu PV: „Si vous vivez en suivant ces désirs, vous mourrez. Au contraire, si, avec l’aide de l’Esprit Saint, vous faites disparaîte vos façons de faire égoïstes, vous vivrez“.
[19] Vrd JB: „ont couru après une chair differente.“
[20] Stoikutel tähistas physis inimese puhul tema loomupäraseid omadusi, tunge, võimeid ja soodumusi ning eelkõige mõistust; vt Marcus Aurelius 1983, 156–157.
[21] UT1989 oli Rm 1:14, 27; 11:21; 2Pt 2:12: „loomuldasa“, mis ÕS 1999, 420, järgi on normaalne keelend, kuid P1997 on parandanud – „loomu poolest“, samuti „vastu loomust“ teinud „loomuvastaseks“.
Kirjandus
Adam, A. (1995) Dogmadelugu. Koost E. Salumaa. Tartu: Tartu Ülikooli usuteaduskond.
Augustinus, Aurelius (1993) Pihtimused (Confessiones). Ladina keelest tõlkinud Ilmar Vene. Tallinn: Logos.
Ederberg, B. (1935) Lahkusud Eestis. Rakvere.
Gross, T. (1996) „Mõistmisest ja teisest antropoloogias“ – Akadeemia 8, 1996.
Hennoste, T. (1989) „Piibel ja suuline kõne“ – 250 aastat eestikeelset Piiblit. 2. kirjakeele ajaloo päev. Tartu: Tartu Ülikool.
Hennoste, T. (1999) „Eesti keel suuline“ – Vikerkaar 5–6, 1999, 145–152.
Hennoste, T. (2000) „Sissejuhatus suulisesse eesti keelde I“ – Akadeemia 5, 2000, 1115–1150.
Herkel, A.; Läänemets, M. (1994) „Ida klassikaliste tekstide tõlgendamise kunst“ – Looming 8, 1994.
Krikmann, A. (1996) „Piibel kui ütluste allikas“ – Keel ja Kirjandus 5, 1996.
Kubo, S.; Specht, W. (1975) So Many Versions? Twentieth Century English Versions of the Bible. Michigan: Zondervan Publishing House.
Käsemann, E. (1980) An die Römer. Tübingen: Mohr.
Läänemets, M. (1995) „Linnart Mäll ja Tartu orientalistika“ – Keel ja Kirjandus 11, 1995.
Marcus Aurelius (1983) Iseendale. Vanakreeka keelest tõlk ja komm Jaan Unt. Tallinn: Eesti Raamat.
Mäll, L. (1985) „Tõlkekulg“ – Poeetilise teksti tüpoloogia, tõlke ja retseptsiooni probleeme. Tartu Riikliku Ülikooli toimetised 709. Tartu.
Olesk, S. (1998) „Kontekst kirjanduse tegijana“ – Keel ja Kirjandus 6, 1998, 381–387.
P1739 = Piibli Ramat, se on keik se Jummala Sanna, mis… TALLINNAS, Trükkis sedda Jakob Joan Köler. 1739. Aastal.
P1945 = Piibli Raamat, see on kõik Vana ja Uue Seaduse Püha Kiri. Helsinki: Briti ja Väljamaa Piibliselts, 1945.
P1968 = Piibel. Vana ja Uus Testament. (S.l.): Piibliselts, 1968jj.
P1997 = Piibel. Vana ja Uus Testament. Tallinn: Eesti Piibliselts, 1997jj.
P2014 = Piibel. Uue Maailma tõlge. Brooklyn: Watchtower Bible and Tract Society of New York, 2014.
Paul, T. (1996) „Rudolf Bultmann ja piibli eksistentsiaalne interpretatsioon“ – Akadeemia 12, 1996, 2469–2509.
Paul, T. (1997) „Über die Entmythologisierung mancher anthropologischer Termini in den modernen Bibelübersetzungen“ – Engel und Dämonen. Theologische, anthropologische und religionsgeschichtliche Aspekte des Guten und Bösen. Hgg. G. Ahn, M. Dietrich. Münster: Ugarit-Verlag, 137–144.
Paul, T. (1999) Eesti piiblitõlke ajalugu. Esimestest katsetest kuni 1999. aastani. Emakeele seltsi toimetised 72. Tallinn: Eesti Teaduste Akadeemia.
Rannut, Ü. (1989) „Esimene eestikeelne piiblitõlge – 250“ – Akadeemia 9, 1989.
Steiner, R. (1975) Neue Bibelübersetzungen vorgestellt, verglichen und gewertet. Neukirchen-Vluyn: Neukirchener Verlag.
TOB = Traduction œcuménique de la Bible.
Torop, P. (1994) „Tartu koolkond kui koolkond“ – Keel ja Kirjandus 10, 1994.
Udam, H. (1998) „Linnart Mäll, tõlkija ja kommenteerija“ – Looming 6, 1998.
Ullendorff, E. „Mõtlemise kategooriad heebrea keeles“ – Eesti Evangeelne Luterlik Kirik 1988. Tallinn: EELK Konsistoorium, 37–44.
UT1989 = Uus Testament ja psalmid ehk Vana Testamendi laulud. Tallinn: EELK Konsistoorium, 1989.
Veski, J. V. (1939) „Eesti piiblitõlgete leksikaalseist erinevustest“ – Eesti Keel 7/8, 1939, 169–173.
Vääri, E. (1992) „Eesti kirikukeele probleeme II“ – Eesti Kirik 46 (12.11.1992).
Weber, K. (1977) Bibelübersetzungen unter der Lupe. Handbuch für Bibelleser. Gütersloh: H. S. Wetzlar.
WT1686 = Meije Issanda Jesusse Kristusse Wastne Testament, Echk Jummala Pöhä Sönna… RIGA, Gedruckt durch Johann Georg Wilcken, Königl. Buchdr. Im Jahr M DC LXXXVI.
Õim, H. (1974) Semantika. Mosaiik 7. Tallinn: Valgus.
Õim, H. (1990) „Kognitiivse lähenemise võimalusi keeleteaduses“ – Akadeemia 9, 1990.
Õim, H. (1995) „Eesti keeles peitub maailmapilt“ – Eesti Päevaleht 2.10.1995.
Õim, H. (1996a) „Naive Theories and Communicative Competence: Reasoning in Communication“ – Estonian in the Changing World. Ed. H. Õim. Tartu: University of Tartu, 211–231.
Õim, H. (1996b) „The need for a Theory of Folk Theories in Cognitive Semantics: A Review and a Discussion“ – samas, 193–210.
Õim, H. (1997) „Eesti keele mentaalse maailmapildi allikaid ja piirjooni“ – Pühendusteos Huno Rätsepale 28.12.1997. Tartu Ülikooli eesti keele õppetooli toimetised 7. Tartu: Tartu Ülikooli Kirjastus.
Ettekanne on peetud Emakeele Seltsi ja Laurentsiuse Seltsi konverentsil „Kummardus Ahrensile“ 30. märtsil 2015.
Toomas Paul (1939) on teoloogiadoktor ja EELK emeriitõpetaja.
