Arvamused

„Päästja, öö kui päeva toonib“ – Grundtvigi Suure reede kirikulaul

Johann-Christian.mv

Taanlaste üks armastatumaid Suure reede kirikulaule on „Hil dig, frelser og forsoner“ („Ole tervitatud, Päästja ja Lepitaja“), Taani rahvakiriku lauluraamatu laul number 192. Grundtvigi vaba taasluule toetub tekstile Salve mundi salutare, mida omistatakse Leuveni Arnulfile (enne aastat 1250). Grundtvig kirjutas laulu sõnad aastal 1837, laulu meloodia autoriks on Taani helilooja Caspar Christian Hoffmann (1839–1893). Laulu algses versioonis oli kaksteist salmi, kirikurahvale tuntud lauluraamatu veidi lühendatud versioonis on üheksa salmi. Laulu populaarsust kinnitas ka aastal 2000 Taani Kirikumuusika Ühenduse liikmete seas läbi viidud küsitlus, mille tulemusena krooniti see Taani „aastatuhande kirikulauluks“.

Nikolai Frederik Severin Grundtvig (1783–1872) on Taani luterliku kiriku üks suurkujudest. Ta oli kirikuõpetaja ja teoloog, mitmekülgne kirjamees ja luuletaja, ajaloolane, poliitik ja haridustegelane, kes mõjutas ja kujundas mitte ainult kirikut, vaid tervet Taani ühiskonda – laiemalt tuntud on näiteks Grundtvigi ideedele toetuv rahvaülikoolide võrgustik. Grundtvigiga on seotud usuline, aga ka rahvuslikult ja poliitiliselt mõjukas äratusliikumine, nn grundtvigianism, mille järelmõjud ulatuvad kuni tänaseni. Grundtvig kirjutas oma elu jooksul üle 1500 laulu ja Taani rahvakiriku praeguses lauluraamatus on temalt arvukalt armastatud ning ikka ja jälle lauldud kirikulaule. Grundtvigi kirikulaulud väljendavad rõõmsameelset tänu Loojale elu ja selle andide eest.

Laul „Hil dig, frelser og forsoner“ on suunatud otsese kõnetusena Jeesusele ja väljendab jõulises pildikeeles Jumala piiritut armastust, lepitust Jumala ja inimese vahel, mis on aset leidnud Jeesuse eneseandmise läbi. Laul on mõtisklus Kristuse risti ja haavade – surma ja kannatuse – tähenduse üle, väljendades tugevat isiklikku puudutatud-olemist, mille juured on ka Grundtvigi enda elus ja läbielamises.

Laulu meloodiat on võimalik kuulata siit ja siit.

 

PÄÄSTJA, ÖÖ KUI PÄEVA TOONIB

 

Meloodia: C. Chr. Hoffman 1878

Sõnad:       Leuveni Arnulf, enne 1250, N.F.S. Grundtvig 1837

Tõlge:        Johann-Christian Põder 2014

(Allikas:    Den Danske Salmebog, 192 )

 

1. Päästja, öö kui päeva toonib,
ilm Sind okastega kroonib.
Sina näed, mis siia tõi mind
roosipärga ristil põimin –
selleks julgust kingi mul!

2. Mis Sind Isa juures vaevas,
põrmu armastas miks taevas.
Et kõik tahtsid maha jätta –
meid ei jätnud surmahätta,
e
nd miks anda tahtsid meil?

3. Näitab armu leek siin äge,
surmast suurematki väge.
Sa ei võta, soovid anda –
nõnda soovid Sa ka kanda
ristisurma meie eest!

4. Ah nüüd tunnen, külm ja kõle
on mu süda – see ei põle.
Mis võiks voolata sest kaljust,
hüüda mida poleks palju
vastuseks, mu Päästja, Sul!

5. Siiski usun – Sinu haavad,
võimsaks koseks on ja saavad
veeretada iga kivi,
sulatada jäämäe rivi,
puhtaks uhta südant mul!

6. Nõnda avan palveks suu ma:
minu soontesse nüüd suuna
kosk mis murrab iga kalju,
kosk mis sulatab jäävälju,
peseb maha veresüü!

7. Sina, kes end andsid mulle,
l
uba, süda lööb vaid Sulle!
Sinus armastan vaid elu,
oled iga mõtiskelu
ainukene sügav seos!

8. Kuigi kõdu teed me käime,
käsi, rind on varsti jäine.
Usun, Sina võid mind kaitsta,
surma siis ei tule maitsta,
m
aksid Sa, mis patu palk.

9. Risti saladus – jah! – tõi mu,
Sinu sülle, armu võimu!
Valva mind kesk kurja ulgu,
kaisuta kui silm kord sulgub.
Ütle: ees on paradiis!

 

Johann-Christian Põder (1977), dr. theol. ja EELK õpetaja, on Kopenhaageni ülikooli usuteaduskonna süstemaatilise teoloogia järeldoktorant ning Kirik & Teoloogia toimetuskolleegiumi liige.

Print Friendly, PDF & Email
Reformatsioon 500
English