Arvamused

Helsingi Ülikooli usuteaduskonna Vana Testamendi tippkeskus – maailmatasemel uurimisinstitutsioon

Urmas NõmmikSoome ja Helsingi tunduvad vist paljudele eestlastele olevat kohad, kuhu suundutakse tööle. Ehitajad, ikka ehitajad… Tõepoolest, Helsingi tänavail ehitustellingutest möödudes on pea alati kuulda eesti keelt. Aga ometi kuuleb seda ka mujal. Pilt on loomulikult mitmekesisem ning Soome pakub äraütlemata palju võimalusi. Mulle on jäänud mulje, et Eestis ei räägita kuigi palju sellest, mis toimub Helsingi Ülikoolis. Võimalik, et põhjus seisneb rahvusvahelise akadeemilise maailma sedavõrd suures põimituses, et me isegi ei mõtle Helsingi Ülikoolile lahus teistest ülikoolidest. Ometi tuleb tõdeda: ajastul, mil Eesti akadeemiliste asutuste juhtkonnad jälgivad pingsalt oma ülikooli kohta erinevates akadeemilistes pingeridades, Helsingi Ülikool suurt muretsema ei pea – aastaid on kuulutud kõikvõimalike tabelite esimese saja hulka, ja kuulutakse ikka edasi.

Helsingi Ülikool on suur ja rikas ülikool, sealjuures meie juurest vaid kiviga visata. Helsingi usuteaduskond on üks maailma suurimaid, ületades personali ja üliõpilaste arvu poolest väikest (ehkki hubast) Tartu Ülikooli usuteaduskonda kümme korda. Siia tuleb muidugi lisada, et erinevalt Eestist, kus teoloogia-alast kõrgharidust üritatakse anda suures hulgas üli- ja rakenduskõrgkoolides, on Soomes tema rahvaarvu arvestades suhteliselt vähem teoloogiaga tegelevaid koole. See on üks põhjus, miks Helsingi teaduskond on suhteliselt suurem. Ent näiteks personali koha pealt mõjutab olukorda ka selge pretensioon olla maailma tipus ja pakkuda rahvusvahelisele teadlaskonnale töövõimalust.

Erinevalt Eestist on Soomes muidugi aastakümneid põhimõtteliselt ja järjekindlalt investeeritud haridusse, kõrgharidusse ja teadusesse. Pole siis ime, et soomlased võivad nüüd lõigata vilju. Tahaksin eriliselt esile tuua mulle kõige lähemat, piibliteaduste eriala ja jõuda lähemale põhilisele. Piibliteadustes on sellel aastal oma 375. sünnipäeva tähistaval Helsingi Ülikoolil ajaloolises mõttes raske näidata ette paremaid pabereid kui Tartu Ülikoolil, sest viimane kuulus 19. sajandil kindlalt Euroopa mõjukate ülikoolide hulka. Ent Eesti piibliteadused pidid mõnda aega silmitsi seisma saksakeelselt eestikeelsele õppele üleminekuga, lisaks põlvkonnavahetusega, millele lisandus nõukogude okupatsiooni ruineeriv periood. Ka Soome pidi hakkama saama Teise maailmasõja tulemustega, ent piibliteadused võisid rahumeeli jõudu koguda. Lähiajaloole tagasi vaadates võib üldistades tõdeda, et tänu vanatestamentlaselt Antti Filemon Puukkolt (1875–1954) ning uuemal ajal laineid löönud uustestamentlaselt Heikki Räisänenilt (sünd 1941) saadud impulssidele on piibliteadused mitte ainult ülikoolis, vaid üldse soome ühiskonnas oma selge koha leidnud.

Viimast tõika peavad soome piibliteadlased ka üheks oluliselt põhjuseks, miks on neid viimastel aastatel saatnud projektide taotlemisel edu. Omamoodi tipphetkeks saab pidada 2013. aastat, mil Soome Teaduste Akadeemia kuulutas välja uued tippkeskused aastateks 2014–2019. Neist kaheteistkümnest tippkeskusest kolm kuuluvad ühiskonnateaduste valda ning neist kaks sai endale Helsingi usuteaduskond. Ühe tippkeskuse teemaks on „Mõistus ja usuline tunnustamine“ (Reason and Religious Recognition ehk RTT, vt kodulehekülge), mis ühendab põhiliselt Uue Testamendi ja süstemaatilise teoloogia teadlasi, kokku 34 inimest. Teise tippkeskuse teema on „Muutused pühades tekstides ja traditsioonides“ (Changes in Sacred Texts and Traditions ehk CSTT, vt kodulehekülge).

Selles viimases on mul koos 40 teadlasega au osaleda. Eesti piibliteadlaste jaoks kõlavad tippkeskusega seotud arvud utoopilistena, absoluutselt ilmvõimatutena, aga siiski: siin osalevad 41 teadlast põhiliselt Soomest, aga ka Saksamaalt, Kanadast, USA-st, Hollandist, Belgiast ja Eestist (viimasest lisaks minule ka Kirik & Teoloogia lugejale tuntud arheoloog Raz Kletter). Siin on professoreid, lektoreid, dotsente, järeldoktoreid, doktorante. Tippkeskus peab küll kolme aasta möödudes aru andma ja lepingut uuendama, aga põhimõtteliselt on kuue aasta jooksul kasutada neli miljonit eurot. Tippkeskust juhib Vana Testamendi professor Martti Nissinen.

Soome Vana Testamendi teaduses on aja jooksul välja kujunenud kolm tugevat suunda, need on kirjandus- ja redaktsioonikriitiline uurimine, tekstikriitiline uurimine, mis keskendub põhiliselt Vana Testamendi vanima tõlke ehk kreekakeelse Septuaginta mahukale traditsioonile, ning nii judaismi kui algkristluse mõistmiseks möödapääsmatute Surnumere käsikirjade uurimine. Tippkeskuse raames on näha, et üha rohkem ja täiesti õigustatult on oma mõju avaldamas ka vana Lähis-Ida tekstide ja arheoloogia uurimine, millele lisandub piibliarheoloogilise kompetentsi kasv Soomes. Teist sellist kompaktset kompetentsikombinatsiooni maailmast praegu minu teada ei leia.

Tippkeskuse programmis on kirjas:

„CSTT taotleb Heebrea Piibli / Vana Testamendi tekkimise ja mõju täielikumat mõistmist vana Lähis-Ida multikultuurses miljöös. Keskus pakub interdistsiplinaarset lähenemist kultuurilistele, ideoloogilistele ja materiaalsetele muutustele perioodil, mil Heebrea Piibli pühasid traditsioone loodi, edasi kanti ja pidevalt muudeti. Uuritavate muutuste loomus sisaldab kahte tasandit: 1) nende muutuste tüüpe, mida kohtab tekstides ja mida tunnistavad käsikirjalised tõendid. CSTT keskendub pühade tekstide loomisele ja arengule varases judaismis: nende kirjutamisele, kopeerimisele ja toimetamisele, nende ümberkirjutamisele ja autoriseerimisele; 2) sotsiaalseid ja religioosseid muutusi vanas Lähis-Idas, mida tunnistavad nii materiaalne kultuur kui ka tekstid. Tekste vaadeldakse nii ühiskonnas ja religioonis aset leidvate muutuste tulemuste kui ka edendajatena.

Neid muutusi, mis eelnevad ja järgnevad Heebrea Piibli kirjutiste tekkimisele, uuritakse arheoloogia, sotsioloogia ja religiooniloo vaatepunktist. CSTT nelja uurimisgruppi koondab ühine interdistsiplinaarne huvi nii tekstide vastu, millest said Heebrea Piibli osad, kui ka tekstide vastu, mis jäid piiblikaanonist välja; Septuaginta ja Surnumere käsikirjad; asjakohased vana Lähis-Ida tekstid, eriti Mesopotaamiast, ja arheoloogiline tõestusmaterjal. CSTT põhiline innovatsioon seisneb selles, et see ristab uurimisvaldkondi, mis on uurimise ajaloos üksteisest lahku kasvanud, ja uurib piiblitekste uue allikmaterjali valguses.“

Tippkeskuses jaguneb töö parema organiseerimise huvides nelja uurimisgruppi. Esimene tegeleb ühiskonna ja religiooni põimitusega vanas Lähis-Idas (juht on Martti Nissinen). Teine grupp tegeleb teksti ja autoriteedi ehk piibliteksti autoriteedi küsimusega selle suure käsikirjalise varieeruvuse taustal (juhid on professor Anneli Aejmelaeus ja vanemteadur Hanne von Weissenberg). Kolmas grupp keskendub kirjanduskriitika kui meetodi peenhäälestamisele vanade käsikirjade abil tehtava tekstikriitika abil, ehk sellele, milliseid piibliteksti muutusi tõestavad vanad käsikirjad ja milliseid mitte (seda juhib lektor Juha Pakkala ja siia kuulun ka mina). Neljas uurimisgrupp vaatleb ühiskonda ja religiooni ehk põhiliselt judaismi Jeruusalemma teise templi lõpuperioodil, seda eelkõige Surnumere käsikirjade valguses (juhiks on lektor Jutta Jokiranta).

Iseenesestki mõista teevad grupid koostööd ja piirid ei ole teravad, ehkki seminaridel ja konverentsidel on alati konkreetne korraldaja grupp. Tuntud osalejatega rahvusvahelised ühe-kahepäevased konverentsid on igatahes iganädalane rutiin. Kogu tippkeskus kohtub lisaks tavaliselt juuni alguses ühel päeval Helsingis ning korra aastas ka kolmepäevasel aastakonverentsil. Muuseas, viimane toimus möödunud aasta oktoobri alguses EELK Usuteaduse Instituudi ruumes Tallinnas ning sellegi aasta konverents leiab augustis aset sealsamas. Mõlema korraldamisel on olnud ja on suureks abiks Tartu Ülikooli teoloogiamagistrant Diana Tomingas. Septembris täieneb see nimekiri veel tippkeskuse korraldatud rahvusvahelise seminariga, mis on pühendatud Iisraelis väljakaevamistel leitud kultuslikele kujukestele. Nõnda kumab Helsingi piibliteaduste lähedus kõige otsesemal kombel ka Eestisse.

Lühidalt kokku võetuna tähendab eelnev jutt, et Helsingi Ülikooli usuteaduskonna juures töötab kogu maailma piibliteaduste mõttes vägagi arvestatav tippkeskus, mida võib mõista kui aktuaalsete uurimisimpulsside sulatusahju ja uue kompetentsi taimelava. Sellest, meie arusaamisi Piiblist oluliselt mõjutavast tööst võidavad Soome ühiskond ja kirikud kindlasti väga palju kasulikku. Aga lisaks on võitjate poolel kogu rahvusvaheline teadus, teoloogia ja kirikuelu. Saame Eestis loota, tegelikult olla kindlad, et osa sellest vaimsest võidust, mille soome rahvas Soome Teaduste Akadeemia kaudu kinni maksab, jõuab ka meie maile. Vähemasti mina olen selle kõige eest südamest tänulik.

 

Urmas Nõmmik (1975), dr. theol., on Tartu Ülikooli usuteaduskonna Vana Testamendi ja semitistika dotsent, EELK liige ning ajakirja Kirik & Teoloogia toimetuskolleegiumi liige.

 

 

 

Print Friendly, PDF & Email
Reformatsioon 500
English