Arvamused

Natike Euroopast ja Kes on surma väärt? Kaks mõtisklust

Tooming,JaanMida on Euroopa meile, eestlastele, andnud? Kui vaatame ajalugu, siis ainult kannatusi. Muidugi, kui võtta tõsiselt tõsiste teadlaste tõdemust, et indo-germaanid tekkisid 2500 enne Kristust kaukaaslaste ja soome-ugrilaste segunemisel Kaspia mere ja Musta mere vahelise põhjaosa steppides, siis oleme siin Euroopas olnud tuhandeid aastaid enne indo-germaane. Meie keelkondade erinevus on suur, kuigi räägitakse hirmsasti laenudest meie keelde germaanidelt ja slaavlastelt. Aga võib vaadata vastupidi, et nooremad indo-germaanid laenasid hoopis meilt. Ei seganud meid keegi tuhandeid aastaid hulkumast mööda Euroopat ja alles tuhat aastat enne Kristust põrkusime kokku indo-germaanidega, kes meid agressiivselt ründasid. Kindlusvööndi tekkimine Eestis näitab, et pidime ennast kaitsma hakkama, enne polnud seda vaja, ka kindlustada polnud vaja. Ja nagu ütleb Uku Masing: me olime Euroopa peremehed!

Alles 13. sajandil tungis gängsterite jõuk Eestisse ja hakkas siin rüüstama ja ristimisvett pähe kallama. See polnud muidugi mingi ristiusk, see oli lihtsalt meie rahva alistamine. Ja häbi on, et meie maad nimetati Maarjamaaks nende röövlite poolt, ja häbi on, et praegune luteri kirik annab välja ordenit, mis tõstab esile peagängsterit Alberti.

Me oleme saanud Euroopalt aegade jooksul ainult kannatusi. Sakslased, taanlased, rootslased, poolakad ja venelased on meid rünnanud ja röövinud ning alandanud aastasadade kaupa. On rääkima hakatud, et venelased peaksid viimase okupatsiooni eest kompensatsiooni maksma, kuid ka sakslased, taanlased, poolakad ja rootslased peaksid seda tegema. Me oleme muidugi nende suhtes targu vait, sest oleme Euroopa Liidus. Meie esiisade unistus – saada vabaks oma maal – on teostunud nüüd, kuid kas me oskame hinnata seda vabadust? Müüme maad välismaalastele. Näiteks Cooki saartel saab välismaalane olla ainult pool aastat, maad ei müüda, maoorid hoiavad oma maad ja keelt hoolsamalt kui meie. Ja kui piirid ka ida poole kunagi avanevad, siis täitub maa mitte lastega, vaid muulastega. Meid on miljon, Hollandis mitu miljonit, kuigi maa seal väiksem, siia mahub kenasti veel mitu miljonit ja nii kaomegi ajaloo hämarusse…

Muidugi, me oleme targu vait, sest saame Euroopa Liidult toetusi, ja Venemaa annab meile kütust. Oleme lõa otsas. Kuid lõpuks lõpeb nafta ja gaas, mis siis saab, ei tea. Kas jälle oleme kütid ja korilased? Jälle, nagu olime aastatuhandeid oma maal – kiviajas? Igatahes kunagi murrang tuleb, see on selge, sest ressursid pole igavesed.

Euroopa uneleb nüüd uuest narratiivist, jah, majandus ainuüksi jätab hinge tühjaks. Kuid loodetakse teadlaste ja filosoofide ja kultuurinimeste peale. Kunagine Euroopa põhi – kristlus – on välja jäetud. Ei saa ju rääkida sellest, kui islam vallutab Euroopat ja mošeed aina kerkivad. Inimõigused ei anna õigust olla kindel kui kalju ja tunnistada kristlus Euroopa alustalaks ning jääda kindlaks oma usus. Ei, usku lihtsalt enam Euroopal pole, on ainult majanduskasvu järele kisendamine ja euro ning vaba hulkumine mööda Euroopat. Sellist maailma nähes tahab Isa paremal käel olev Kristus surra. Aga võibolla on ta juba surnud ja kristlased palvetavad laiba poole?! Kui keegi veel palvetab! Selles ilmses kriisis ei näe keegi väljapääsu ja ilmselt lõpuks seisame seina vastas, millest enam läbi ei näe ega läbi ei tungi. Ja Eesti? Oleme pobulid rikkas Euroopas ning jääme selleks, räägitagu mis tahes jõuka viie hulka jõudmisest. Jääme tähtsusetuks provintsiks, vaeseks. Kuid me võiksime vähemalt selles vaesuses olla väärikad. Hoida oma keelt, toetada üksteist hädas ja olla rõõmus rõõmsatega ja nutta nutjatega. Meie väiksuse päästab ainult koostöö ja üksteise respekteerimine ja kindlaksjäämine oma rahvale, mitte kaasajooksmine kõigele, mis trendikas ja moodne. Moes on ju seksuaalsus kirjanduses, moes on labasus kultuuris ja vähemused, kes laamendavad tervete inimeste kukil. Aga lõpuks loodame, et sünnivad ka geeniused meie maal, kes valgustavad meid ja maailma ning jäävad püsima ka siis, kui tuhat aastat on möödas, ja praegusest maailmast, sellisena nagu ta on, pole enam halli haisugi.

 

***

Kes on surma väärt?

„I’am appalled by what we all see on the news every day – massacres, injustices, outrages of all kinds. When I see what’s happening, I sometimes wonder if the human race desrves to survive“ (Arthur C. Clarke’i intervjuust 11. juunil 2006. a).

Kas inimkond (inimeste sugu) on jõudnud piirini, müüri ette, kust enam edasi ei saa? Milline on praegune maailma olukord? Sõjad, nälg, katastroofid, epideemiad, looduse reostamine ja hävitamine, harimatus iseloomustavad praegust maailma. Kus on väljapääs? Kas üldse on? Mis iseloomustab praegust inimest, 21. sajandi alguse inimest? Milline peaks olema inimese ülesanne selles Jumala draamas? Või on inimene koos Jumalaga surnud? See imetilluke aeg, mille jooksul inimkond on loonud tsivilisatsiooni, võrreldes Universumi ja galaktikate elueaga, on olnud üks suur rida langusi ja tõuse. Nüüd oleme jõudnud punkti, kus me kahtleme, kas inimene on ikka arengu tipp, non plus ultra, kas ta on üldse Homo Sapiens. Hävitaja, lõhkuja, rumal ei saa olla tark, vaevalt ta on üldse inimene. Aga kes ja kuidas on inimene? Uus Testament ütleb, et kõige kurja juur on rahaahnus. Kuna raha valitseb praegust maailma, siis järelikult on inimkond kuri. Kuidas see kurja juur välja juurida? Ei ole muud teed, kui loobuda rahast. See tähendaks aga vahetuskaubandusse langemist. Praeguse üle kuue miljardi inimese puhul oleks see väga raske. On muidugi maailmas kommuunid, kloostrid, kus ei valitse raha. Need on isemajandavad üksused, mis saavad hakkama väljaspool suure maailma raharinglust. Joachim di Fiore ennustas kolmandat ajastut – Püha Vaimu ajastut –, siis ei ole enam jälgegi konkurentsist ja rahast, on vaimsed olendid – mungad –, kes elavad pidevas rahus ja kontemplatsioonis. See aeg pole veel saabunud. On konkurentsi ja ebavõrdsuse ajastu, nälja ja õgimise ajastu, looduse rüüstamise ja hävitamise ajastu. Mida vähem raha, seda rohkem tahetakse, mida rohkem raha, seda rohkem tahetakse. Jah, ahnus iseloomustab praegust inimest. Ahne inimene on aga vaimuhaige, ta ei näe muud kui oma ahnuse objekti, tema mõistus on ahenend. Ta rabeleb, ärritub, vihastab, raevutseb, kadetseb jne, kui ei saa kätte seda, millele ta ahnus on sihitud. Ahnus on surma väärt, ütles Paulus (Rm 1:29). Ja me peame nõustuma temaga: see tsivilisatsioon, mille põhjaks ning tegevusele tõukavaks jõuks on ahnus – see tsivilisatsioon on surmatsivilisatsioon.

 

Jaan Tooming (1946) on lavastaja ja näitleja, endine Eesti Muusika- ja Teatriakadeemia professor, Eesti Kirjanike Liidu liige, õppinud Tartu Teoloogia Akadeemias.

Print Friendly, PDF & Email
Reformatsioon 500
English