Kompetentsivaldkonnad kui vaimulikuks valmistumise väljundid
Allan Kährik, kes pidas 2008. aasta vaimulike konverentsil ettekande teemal „Vaimuliku valmimisest ja tema professionaalsest koolitusest“, tuletas meelde aasta varem toimunud konverentsi töötuba, kust oli jäänud kõlama mõte, et vaimulike ettevalmistamiseks oleks vaja kloostri tüüpi kooli. Leiti, et üliõpilane tuleb vabastada olmemuredest, luua talle õppimistingimused ning samas siduda teoloogiaõpingud tihedamalt reaalse eluga. Seda mõttearendust kommenteerides rõhutas Kährik, et esmalt on oluline küsida, mis on meie (s.t kiriku) eesmärk, kuidas ja kelle abiga seda saavutada, millised peavad olema eesmärgi saavutamiseks vajalikud teadmised, oskused ja hoiakud ehk valmisolekud ning kuidas nende valmisolekute saavutamist mõõta ja hinnata. Alles seejärel saab küsida, kuidas tulevasi vaimulikke õpetada ning milliseid vahendeid selleks vaja on. Kährik ütleb: „Kui alustada kooli tüübi üle arutlemisega, jääb see pigem katseks rakendada vanker hobuse ette siis, kui kooli organisatsioonilise või tüübilise kirjelduse kaudu soovitakse kirjeldada vaimuliku kujunemise lähtekohti“ (Kährik 2008).
Vaimulikuks valmistumisega seonduvale problemaatikale on võimalik läheneda nii sisendipõhiselt (või ainepõhiselt, määrates kindlaks valdkonnad, mida tulevasele vaimulikule õpetada – näiteks liturgika, luterlikud usutunnistuskirjad või hingehoid), protsessipõhiselt (arutledes selle üle, kui pikalt, millist tüüpi õppeasutuses, kelle raha eest ja missuguste õppejõudude või mentorite käe all vaimulikuks valmistutakse) või siis väljundipõhiselt (püüdes määratleda neid teadmisi, oskusi ja hoiakuid, mida vaimulikuks valmistuja peaks teatud aja jooksul omandama ning olema võimeline demonstreerima). Kõik need lähenemised on võimalikud ja vajalikud, käesolevas artiklis teen aga valiku väljundipõhise lähenemise kasuks ning püüan kirjeldada vaimuliku peamisi kompetentsivaldkondi, lähtudes Richard R. Osmeri neljaosalisest praktilise teoloogia mudelist.
Artikli lõpus lisan siiski ka mõned omapoolsed arvamused ja ettepanekud vaimulikuks valmistumise protsessi kohta lootuses, et need ärgitavad vaimulike koolitusega seotud inimesi ja institutsioone põhjalikumale ja laiapõhjalisemale arutelule.
Richard R. Osmer, kristliku hariduse professor Princetoni teoloogilises seminaris, on, toetudes kirikuisa Eusebiuse sõnastatud ja niihästi luterlike kui reformeeritud teoloogide edasiarendatud õpetusele Kristuse kolmekordsest ametist (prohveti, preestri ja kuninga amet), välja töötanud praktilise teoloogia nelja ülesande mudeli, mille kaudu (niihästi akadeemilistel positsioonidel kui kogudustes töötavad) praktilised teoloogid aitavad Jumala rahval osaleda Kristuse prohvetlikus, preesterlikus ja kuninglikus ametis ehk lunastuse vahendamises (Osmer 2008, 1–29).
Preesterlik kuulamine
Esimene praktilise teoloogia ülesanne on Osmeri käsitluses kirjeldav-kogemuslik (descriptive-empirical task) ehk preesterlik kuulamine, mis ei piirdu üksnes verbaalsete sõnumite vastuvõtmisega, vaid hõlmab oskust keskenduda, tähele panna ja süveneda nii kaasinimestesse, olukordadesse kui ka omaenda mõtetesse ja tunnetesse.
Daniel Goleman viitab oma raamatus „Keskendumine. Edu varjatud pant“ keskendumisvõime langusele tänapäeva lastel, kes pööravad inimeste asemel masinatele rohkem tähelepanu, kui seda on tehtud kogu inimajaloo vältel. Lapse aju sotsiaalsed ja emotsionaalsed osad õpivad päeva jooksul toimunud kokkupuudetest ja jutuajamistest, suhtlemine vormib ajuosi; mida vähem tunde veedetakse vahetus suhtluses, põrnitsedes selle asemel elektroonilisi ekraane, seda enam on põhjust karta, et aju arengus tekib puudujääke, mis hakkavad omakorda pärssima võimet hakkama saada vahetutes suhtlussituatsioonides, eriti kui on vaja aru saada teise inimese kehakeelest.
Kuid keskendumisvõime langus on täheldatav ka täiskasvanute hulgas, avaldudes näiteks e-kirjade valikulises lugemises või neile mittevastamises, teadete ja memode pealiskaudses sirvimises, kohtumiste unustamises jne. Asi pole ainult selles, et oleme keskendumise osas omandanud halbu harjumusi ja pealepressiv infotulv viib meid lohakate valikuteni, vaid ka selles, et sõnumite hulk jätab meile liiga vähe aega, et mõtiskleda nende tegeliku tähenduse üle (Goleman 2014, 13–18).
Juhtimiskonsultandid teavad, et juhi keskendumisvõimest võib sõltuda kogu ettevõtte käekäik. Emotsionaalne apertuur ehk võime panna rühmas tähele emotsionaalseid märke ja neid tõlgendada – näiteks arusaamine hääletoonist, näoilmetest, kehaasenditest – võib anda teavet selle kohta, kui suur osa rühma liikmetest tunneb hirmu või viha, ning kui paljud lootust ja teisi positiivseid emotsioone. Need vihjed annavad juhile kiirema ja tõesema ülevaate rühmas valitsevatest meeleoludest kui selle küsimine, mida inimesed tunnevad. Töökohal mõjutavad kollektiivsed emotsioonid, mida mõnikord kutsutakse asutuse sisekliimaks, tohutul määral klienditeeninduse taset, töölt puudumist ja meeskonna üldist toimimist. Rühmasiseste emotsioonide nüansirikkam tajumine, mille järgi saab teada, kui paljud tunnevad hirmu, lootust ja muid emotsioone, võib aidata juhil langetada otsuseid, mis muudavad hirmu lootuseks või põlguse positiivseks suhtumiseks (Goleman 2014, 271–273).
Preesterlik kuulamine seostub lähedalt kohalolekuga, millest kõneldakse tänapäeval väga palju nii esoteerikas, psühhoteraapias kui ka vaimulike juhendajate poolt. Nii näiteks vastandab Tommy Hellsten kohaloleku kiirustamisele, ponnistamisele ja töörügamisele ning viitab sellele, et inimene on inglise keeles human being, aga mitte human doing: „Olemine Jumalas tähendab dünaamilist protsessi, mille nimi on loomine. Aga see loomine algab puhkeasendist, selles pole pinguliolekut, vastuolu ega tühikargamist. Selles on lihtsat ja täpselt suunatud liikumist ning energia kasutamist. /…/ Loov elu tähendab tasakaalu leidmist olemise ja tegemise vahel“ (Hellsten 2008, 149–150). Teisalt on kohalolek seotud sisemise vaikusega – see saab võimalikuks valikute kaudu, millega eemaldutakse lärmist, kiirustamisest, rüsinast, ärevusest. Inimene, kes pole soostunud otsima või pole osanud otsida vaikust, elab argipäevas, mis on tühja-tähja täis ja milles puudub tähendus ning pühadus.
Paljud ajajuhtimiskoolitajad õpetavad eesmärkide seadmist, tegevusnimestike koostamist, kalendri ja postkasti haldamist, ei ütlemist jne. Viimselt on kohalolek oma sügavamas tähenduses aga vaimulik kunst. Eugene H. Peterson väidab, et pastoraalne (hingehoidlik) kuulamine eeldab kiirustamata ja lõdvestunud olekut – isegi siis, kui see kestab ainult viis minutit. Lõdvestumine on vaimne kvaliteet, mitte ajaline kvantiteet. Üksnes lõdvestunud õhkkonnas tunnevad inimesed, et neid on kuulatud täie tõsidusega ning koheldud väärikuse ja lugupidamisega. Ei ole võimalik kaasinimest kuulata, kui sa oled hõivatud, kalenderplaan on täis ja mõtted tegelevad juba järgmise kohtumise või ülesandega. Küsimus „Kui mitut inimest olen ma sel nädalal kuulanud Kristuses?“ peaks vaimulikule olema tähtsam kui „Mitmele inimesele olen ma sel nädalal Kristusest rääkinud?“, ütleb Peterson (1993, 21–22).
Sageli muutuvad ka vaimulikud oma kohtumistes ülesannetele ja tulemustele orienteerituks – oluline on see, millist kasu vestluspartner kogudusele võiks tuua, millise töövaldkonna ta enda õlgadele võtaks või millise projekti heaks annetaks. Analüüsides e-kirju, mida Viljandi Jaani koguduse kantseleist koguduseliikmetele või vabatahtlikele töötegijatele saadetakse, tuli välja, et enamasti sisaldub neis mingi üleskutse või palve. Hoopis harvemad on need juhtumid, kui vaimulik tunneb koguduseliikme käekäigu vastu siirast ja omakasupüüdmatut inimlikku huvi. Kohtumised ja vestlused, mis on kantud kiirustamisest ja efektiivsuse taotlusest, hakkavad muutuma pealiskaudseteks – me hakkame andma kiireid ja läbimõtlemata hinnanguid, laseme end juhtida eelarvamustest ja tajuvigadest. Preesterlik kuulamine ja kohaolekust kantud vaimsus eeldavad aga kaasinimeste aktsepteerimist nende ainukordsuses ja teistsuguses, suhestumist ja suhtlemist nendega avatuses, tähelepanelikkuses ja palvemeeles, eeskätt aga enese avamist Jumala loovale ja uuendavale Vaimule, kes teeb meist kõigist Kristuse-kujulised olendid Tema ihus.
Osmer eristab preesterliku kuulamise puhul kolme tasandit: mitteformaalne (kohalolek igapäevaelus ja -toimetustes, tähelepanelikkus, aktiivne kuulamine, looduse ja ümbritseva keskkonna märkamine), semiformaalne (erinevate meetodite ja tegevuste kasutamine, mis aitavad muuta keskendumist struktureeritumaks ja regulaarsemaks, nt päeviku pidamine, väikegrupis osalemine, kus reflekteeritakse ja mõtestatakse oma kogemusi, supervisioonid) ja formaalne (ümbruskonna, eeskätt koguduse ja kuulutuskeskkonna tundmaõppimine empiirilisi uurimismeetodeid kasutades) (Osmer 2008, 37–39).
Preesterlik kuulamine kui praktilise teoloogia kirjeldav-kogemuslik ülesanne ei puuduta vaid silmast-silma hingehoidu ja nõustamist, vaid paljusid vaimuliku töö valdkondi. Leonora Tubbs Tisdale on võtnud kasutusele mõiste „koguduse eksegees“, viidates tõsiasjale, et paljud pastorid on saanud hea koolituse piiblitekstide eksegeesimiseks ja tõlgendamiseks, kuid jäävad abituks oma kuulajaskonna (koguduse) eksegeesimisel. Ometi on ka kogudused, täpselt nii nagu Pühakirja tekstidki, täidetud erinevate tähenduste kihistustega – selleks, et inspireerivalt ja tähendusrikkalt jutlustada, on vaja esmalt kogudust tunda. Tisdale soovitab koguduse eksegeesimisel võtta vaatluse alla seitset erinevat liiki märgid või sümbolid: jutustused ja intervjuud, arhiivimaterjalid, koguduse demograafilised protsessid, arhitektuur ja kujutavad kunstid, rituaalid, sündmused ja tegevusvaldkonnad, inimesed (niihästi liidrid kui ka nn tavalised koguduseliikmed) (Tisdale 1997, 57–89).
Minu töökogemuses niihästi kogudusevaimuliku kui praostina on kõige sagedasemad keerulised juhtumid seotud vaimuliku vahetusega: kogudusse tuleb uus õpetaja, kellele kohalikud inimesed, olud ja tavad on tundmatud, koguduseliikmed leinavad veel eelmist vaimulikku ja võrdlevad uue mehe või naise istumist ja astumist eelkäija omadega, ning sageli leiavad põhjust võõristuseks või kriitikaks. Hakatakse ühendust võtma lahkunud pastoriga, küsima tema käest nõu koguduseelu korraldamisel ja kutsuma teda talitusi läbi viima – see suurendab veelgi uue vaimuliku ebakindlust, kes võib hakata nüüd alateadlikult eelkäijale vastanduma, tema vigu otsima jne. Minu meelest vajame oma kirikus vaimulikele spetsiaalset koolitust või täienduskursust, mis käsitleks teenistuse alustamist ja lõpetamist koguduses, ja/või nõustajat, kes selgitaks mitte ainult vaimulikele, vaid ka koguduseliikmetele õpetaja vahetusega kaasnevaid pingeid ja konflikte ning nende konstruktiivse maandamise võimalusi. Kuid on selge, et uues koguduses tööd alustades vajab vaimulik rohkem kui midagi muud preesterlikku kuulamist – oskust tähele panna, märgata, kuulata, eksegeesida, uurida, mõista, tõlgendada, selle asemel, et hakata rabedalt ja kärsitult oma visiooni või programmi ellu viima.
Tarkus
Teine praktilise teoloogia ülesanne Osmeri järgi on tõlgendav (interpretive) ning seda iseloomustavaks märksõnaks on tarkus. Mitu praosti on öelnud, et vaimulikega arenguvestlusi pidades torkab silma nende vähene lugemus. Loomulikult ei ole see üksnes Eesti vaimulikkonna eripära – ka Osmer väidab, et teoloogiaprofessorina on teda alati imestama pannud, kui vähe loevad pastorid raamatuid. Vähese lugemuse üheks põhjuseks on kindlasti vaimulike ülekoormatus ja erinevate administratiivsete ja praktiliste ülesannete kuhjumine, kuid teisalt ka teatav antiintellektualism, mida võib täheldada eeskätt pietismist ja evangelikaalsest kristlusest mõjutatud vaimsuses, kuid mitte ainult.
Kaheksa aastat tagasi kirjutas Jaan Lahe, et ta on pidanud oma elus kohtuma paljude koguduseliikmete ja vaimulikega, kes halvustavad mõistust, mõtlemist, haridust ja haritust ning mõnigi vaimulik ütleb uhkusega, et ta on praktik ja mitte teoreetik (Lahe 2006). Olen ka ise hakanud täheldama, et mõisteid nagu „akadeemiline teoloogia“ või „ajaloolis-kriitiline meetod“ kasutatakse iroonilise alatooniga mitte ainult mõnes kirikuringkonnas, vaid ka Usuteaduse Instituudi tudengite hulgas.
Lahe väidab: „On oluline, et oskaksime tuua kuulutust Kristusest väga erinevate inimesteni, sealhulgas ka nendeni, kes on intellektuaalselt nõudlikumad.“ Meie kogudustes on erinevate ootuste ja vaimsete eeldustega inimesi, kuid koguduse ülehindamine on parem kui tema alahindamine (Lahe 2006). Osmeri meelest on haritud kogudus ideaalina olulisemgi kui haritud vaimulikkond – see on kogudus, mille liikmed on sügavalt juurdunud Pühakirjas, kiriku traditsioonis ja teoloogias ning on valmis maadlema kaasaja teaduse ja avaliku elu tõstatatud küsimustega. Kuid elukestev õpe ja intellektuaalsed pürgimused ei ole olulised üksnes kristliku misjoni ja apologeetika seisukohast – Jumala armastamine mõistusega on kristliku vaimsuse oluline dimensioon. Mõistusliku elu ja spirituaalse elu vahel on pikka aega valitsenud orgaanilised seosed – mitte asjata ei olnud kloostrid pärast Rooma impeeriumi langemist klassikalise hariduse ja vabade kunstide viljelejad, raamatukogude asutajad ja arendajad, õppimise, õpetamise ja teoloogilise uurimustöö keskused, kus intellektuaalset kasvamist mõisteti vaimuliku teekonna loomuliku osana (Osmer 2008, 81–82).
Eric Gritsch on kasutanud väljendit „mõistuse liturgia“ (liturgy of the mind), kõneldes luterliku vaimsuse eripärasest ja olemuslikust dimensioonist, mis on välja kasvanud Lutheri enda pühendumisest oma kutsumusele piibliteadlasena: „Luther sai selleks, kes ta oli, järgides oma akadeemilist kutsumust /…/. Lutheri kohkumatu pühendumine oma kutsumusele tegi temast kristliku mõtlemise ja toimimise teerajaja /…/. Lutheri jaoks on kestev teoloogiline haridus, niihästi vaimulike kui ilmikute jaoks, mõistuse liturgia, evangeeliumist mõtlemise järjekindel rütm vaatamata kiusatusele mõelda midagi muud /…/. Nagu iga teinegi liturgia (kr leitourgia „inimeste töö“), eeldab ka mõistuse liturgia intensiivset tööd ja praktiseerimist. Luther ise praktiseeris seda lausa monastilise distsipliiniga igal päeval oma elus“ (Gritsch 1983).
Balase sõnutsi eeldab „mõistuse liturgia“ kriitilist ja loomingulist arusaama oma usutraditsioonist ja -praktikast, selle väärtustamist ja eluaegset pühendumist sellele. See eeldab ka oma tahte ja võimete toitmist ja treenimist selleks, et pidevalt ja järjekindlalt kasutada mõistust oma usulise traditsiooni ja praktika asetamiseks kriitilisse, loomingulisse ja integreerivasse dialoogi kõige sellega, mida oma vaimulikus teenimises kogetakse ja tehakse (Balas 2004, 27–28). David Ford oma äsja eesti keeles ilmunud sissejuhatuses teoloogiasse räägib tarkusest kui erinevaid Jumala tundmise viise ühendavast kontseptsioonist. Tarkus on Fordi järgi arusaamise ja elu kujundamise parim vorm paljude mõjutuste keskel. Tarkust ei huvita lihtsalt üha rohkema informatsiooni ja teadmise kogumine, vaid ka see, kuidas need seostuvad reaalsuse teiste dimensioonidega ja võivad teenida kõikehõlmavat õitsengut. Tarkus tegeleb elu nende dimensioonidega, mida suur osa akadeemilisest õppest kaldub kõrvale jätma, nagu kannatus, rõõm või elu eesmärk. Ford hoiatab: „Hoidu omandamast niisugust teoloogilist teavet ja teadmist, mis ei ole tarkuse teenistuses!“ (Ford 2014, 222).
Tarkuse avaldumisvormide skaala ühes otsas on arukus või mõistlikkus – võime reageerida igapäevastes olukordades tasakaalukalt, arukalt, erapooletult ja kõiki asjaolusid arvesse võttes (enne mõtle, siis ütle!), vastandina kärsitule, rutakale, hetkelistest emotsioonidest ja tajuvigadest ajendatud reaktsioonidele –, teises otsas aga võime teoreetilisteks tõlgendusteks ehk siis teaduslike ja kunstiliste teooriate rakendamine konkreetsete sündmuste, olukordade ja taustsüsteemide interpreteerimiseks. Seejuures ei tohi unustada, et mis tahes inimlikud teoreetilised konstruktsioonid saavad olla üksnes lähenemisväärtused tõele. Inimesele on loomuomane igatsus kindluse järele, mille üheks osaks on soov saada oma küsimustele ühesed, õiged ja muutumatud vastused. Tarkus kui vaimuliku kompetentsivaldkond ja praktilise teoloogia tõlgendav ülesanne seab meie ette aga väljakutse aktsepteerida inimmõistuse ja inimliku arusaamisvõime piire, millest tuleneb paratamatult kohustus õppida elama ebakindlas maailmas: mida rohkem me teame (Jumalast, kirikust, iseendast, kaasinimesest, ühiskonnast), seda rohkem me teame, kui vähe me teame.
Samuti tuleb meil õppida elama erinevate teoloogiliste perspektiivide ja koolkondade pingeväljas – see ei ole mitte üksnes epistemoloogiline, vaid ka spirituaalne väljakutse. Fordi sõnadega: „Tarkuse otsimine on universaalne taotlus. See ei ole mingil juhul mugav tõde – see otsing tekitab kirglikke vaidlusi ja erimeelsusi. Ent praeguseks peaks olema selge, et teoloogia, mis püüab vältida selliseid erinevusi, väites mingit kaheldamatut tõsikindlust või üleolekut kõigist teistest, on ebatõepärane ja ebatark. Ilmne vajadus on leida tarkus, kuidas selliste erinevustega vastamisi seista, kuidas saaks võimalikuks ka spetsiifiliste traditsioonide iseärasuste ja sügavuste õigesti mõistmine“ (Ford 2014, 223).
Prohvetlik eristamine
Kolmas praktilise teoloogia ülesanne Osmeri järgi on normatiivne ja seda iseloomustab prohvetlik eristamine. Kuigi Vanas ja Uues Testamendis on prohvetluse aluseks jumalik ilmutus (prohvet on Jumala saadik või sõnumitooja), ei ole prohveti isik Jumalalt saadud sõnumi edastamisel ometi kõrvalise tähtsusega – üheltpoolt toetub prohvet mingile kindlale teoloogilisele traditsioonile, teisalt pöördub ta kogukonna poole kindlas ajahetkes ja olukorras, kõnetades inimesi konkreetsetest sotsiaalsetest või poliitilistest tingimustest ja nendes aset leidvatest sündmustest ja valikutest lähtuvalt. Prohvet ei haara Jumala Sõna endasse mehaanilisel viisil, vaid püüab sõnumit vastu võttes eristada selle tähendust ning seostada seda kogu ülejäänud teadmisega, mis on tema käsutuses. Niisiis on prohvetlik eristamine jumaliku ilmutuse ja selle inimliku tõlgendamise koosmõju (Osmer 2008, 132–133).
Varakristlikus askeetluses oli eristamine (kr diakrisis, ld discretio) vaimuliku autoriteedi üks olulisemaid tunnuseid. Antonius kirjeldab paljudes kirjades, kuidas ta palub oma õpilastele eristamise andi, et nad võiksid paremini vahet teha heal ja kurjal ning pakkuda end seeläbi täielikumalt Jumala teenistusse. Ta väidab end ka teadvat mehi, kes pühendusid aastaid askeesile, kuid kelle puhul eristusvõime puudumine viis lõpuks vaimuliku allakäiguni. Ammonas nimetab eristusvõimet vaimulikuks anniks, mille olemasolu eraldab tavalise munga vanakesest (staaretsist). Eristusvõime saavutatakse läbi palve, vaimuliku võitluse ja askeesi, Ammonas lisab sellele ka teistest inimestest eraldumise. Vaimuliku juhendamise kontekstis võimaldas eristamine vanakesel ära tunda deemoneid ja ingleid ning oma vaimulike laste vaimulikke vajadusi ja ohtusid ning anda neile sellest lähtuvalt nõu ja juhiseid pääsemise ning pühitsuse teel (Demacopoulos 2007, 8–12).
Vahemärkusena võib osundada vaimuliku isaduse tüpoloogiale õigeusu kirikus Suroži metropoliidi Antony Bloomi järgi. Selle esimene aste on kogudusepreester, kelle rolliks on vahendada sakramente. Ta võib olla hea jutlustaja, pihil ei pruugi ta aga anda suuremat juhendamist ega paista silma eriliste pastoraalsete oskustega. Teisel astmel on kogenum või vanem preester, kellel on suurem pädevus ja arenenum kutsumus teiste juhendamisel taevariigi poole. See preester peab olema ääretult ettevaatlik, ta ei tohi rääkida sellest, mida pole isiklikult kogenud ja kõigi meeltega läbi tunnetanud (nagu mägedesse matkaja peab valima endale seda paika tundva ja seal mitmeid kordi käinud teejuhi). Kolmas aste on staarets ehk vanake, kes on läbinud juba kogu vaimse teekonna, jõudes taevariigi uste ette, kuid teda pole sinna veel lastud, vaid saadetud tagasi siinsesse ellu, juhtimaks teisigi Jumalariiki. Vanake on inimene, kes on jõudnud oma vaimsel teekonnal sellise hingesügavuseni, kus on varjul Jumala sõnulseletamatu kuju (Prekup 2012, 86–87).
Eristusvõime esmaseks avaldumisvormiks igapäevaelus ja inimsuhetes on sümpaatia – jumalikus kaastundes osalemine inimkonna ja kogu loodu vastu. Prohvetite Jumal ei ilmuta end absoluutses transtsendentsuses, vaid isiklikus ja lähedases suhtes maailmaga. Ta ei ole Jumal, kes lihtsalt käsib ja nõuab kuulekust; Ta on liigutatud sellest, mis juhtub maailmas, ning toimib vastavalt sellele. Inimeste teod põhjustavad Temas muret, rõõmu ja viha. Jeesus nutab Jeruusalemma pärast, kes ei ole taibanud oma soosinguaega. Tema teod on kantud kaastundest haigete, väljatõugatute ja rõhutute vastu, Ta tunneb nende piina, kes on astunud välja ebaõiglaste sotsiaalsete süsteemide vastu, Ta maitseb surma koos kõigi ajalike olenditega. Vaimulikud juhid, kes tahavad eristada Jumala Sõna, peavad esmalt õppima avama end jumalikule pathos’ele, osalema Looja kannatustes loodu patu, kurjuse ja valu pärast. See on eeskätt vaimulik ülesanne, sest inimese loomulik kalduvus (eriti tänapäevases „noorte, tervete, edukate ja ilusate“ kultuuris) on pöörata oma pilk kannatustelt eemale ning varjata end templi- ja õukonnaideoloogiate taha, mis ratsionaliseerivad ebaõiglust, ebavõrdsust, kannatust, valu ja surma (Osmer 2008, 136–137).
Eristamine hõlmab ka Jumala juhatuse otsimist igapäevastes eluolukordades, sündmustes ja valikutes. Eristada – see tähendab läbi sõeluda, sorteerida, teri sõkaldest eraldada. Paulus õpetas kogudusi kõneldut tõlgendama ja hindama (1Kr 14:27–29) ning lahendama kristlaste hulgas ettetulevaid tüliküsimusi (1Kr 6:4–5). Dietrich Bonhoefferi kogemuses koosneb eristamine kahest sammust: esimene on tunnistada oma teadmatust, jõuetust ning suutmatust tulevikku ette näha, mis omakorda eeldab alandlikkust ja usaldust; teine on Jumala tahte aktiivne otsimine, mis väljendub a) Jumala Sõna igapäevases lugemises ja palves, b) patutunnistuses ja tões elamises, oma südame avamises usaldusväärsetele inimestele, kes aitavad meil loobuda enesepettusest, c) armastamises ja enese armastada laskmises niihästi isiklikes suhetes kui ka kogukonnas.
Teeniv juhtimine
Neljas praktilise teoloogia ülesanne Osmeri järgi on pragmaatiline ning seda iseloomustab teeniv juhtimine. Jeesus õpetab oma jüngritele, et teenimine on Tema järgijate koguduse ja selle juhtimise jaoks põhjapaneva tähtsusega: „Need, keda peetakse rahvaste valitsejateks, peremehetsevad nende üle ja nende suured meelevallatsevad nende kallal. Nõnda ärgu olgu teie seas, vaid kes iganes teie seas tahab saada suureks, olgu teie teenija, ning kes iganes teie seas tahab olla esimene, olgu kõigi sulane“ (Mk 10:42–44). See, mil kombel Paulus oma hümnis Kristusele (Fl 2:5–11) kasutab Teise Jesaja Issanda Sulase lauludest võetud kujundeid, pöörab ümber kogu konventsionaalse arusaamise võimust. Võim ei ole enam seotud ressursside, jõu ega staatusega, isegi mitte kellegi üle vaimse mõjuvõimu omamisega. Võim ja selle kasutamine kristlikus mõttes on ennastohverdav armastus, milles kaasinimeste ja kogukonna vajadused on asetatud keskmesse.
Osmer viitab kolmele rakenduslikule järeldusele, mida Paulus tuletab teeniva juhtimise kontseptsioonist. Esiteks, kogudusi iseloomustab vastastikune hool ja teenimine. Tihti korduvad sõnad „üksteisele“ või „teineteisele“: andestage üksteisele (Ef 4:32), alistuge üksteisele (Ef 5:21), taotlege alati head üksteisele (1Ts 5:15). Tugevad peavad loobuma oma privileegidest nõrkade heaks (Rm 15:3), ning vastastikuse austuse ja armastuse käsust lähtuvalt kritiseerib Paulus nii vaimulikku kõrkust ja enese teistest paremakspidamist kui ka kildkondlikkust koguduses. Teiseks, kristlik kogudus ei peaks dubleerima ümbritsevas kultuuris kehtivaid võimu- ja sotsiaalsete staatuste hierarhiaid, sest tema ühtsus on antud Kristuses ning ristimises Tema surma ja ülestõusmise sisse. Näiteks võib tuua Pauluse kriitika armastussöömaja praktiseerimise suhtes (1Kr 11), kus parimad kohad antakse varakamatele ja positsioonikamatele, või kristlaste tüliküsimuste lahendamise suhtes ilmalikus kohtus (1Kr 6), kus eelistatakse rikkaid ja paremast seisusest kodanikke. Kolmandaks õpetab Paulus, et kogudused hülgaksid mistahes vägivalla ja kättemaksu ning teostaksid vägivallatut armastust. Neil tuleb õnnistada oma tagakiusajaid (Rm 12:14), jätta kättemaks Jumala hooleks ning teenida oma vaenlasi (Rm 12:19–20) (Osmer 2008, 184–191).
Nüüd aga pisut administreerimisest, mis pole juhtimises küll esmatähtis, kuid siiski oluline komponent. Gettysburgi Teoloogilise Seminari president Michael L. Cooper-White kirjeldab oma essees Administrative Leadership as a Calling of the Spirit, kuidas ta kutsuti pärast viieaastast tööd kogudusepastorina ametisse üldkirikus ning sestpeale on teda saatnud sõprade ja kolleegide imestavad märkused: „Mina ei suudaks kunagi olla paberimäärija.“ – „Kuidas sa küll suudad üle elada kõik need koosolekud?“ – „Sa ütled, et oled vaimulik, aga sul pole kogudust?“
Cooper-White räägib, et elu on teda kokku viinud lugematute pastoritega, kes väidavad: „Kui ma jutlustan või juhin jumalateenistust, kuulan inimesi või pean piiblitundi, külastan kodusid või haiglaid, siis teen ma oma tõelist vaimulikku tööd. Kui ma aga täidan administratiivseid ülesandeid, siis on see lihtsalt ebameeldiv ülesanne, mis tuleb kaelast ära saada selleks, et järgida oma kõrgemat vaimulikku kutsumust.“ Cooper-White viitab siinkohal lihtsustatud dualismile, mida võib nimetada ka „organisatsiooniliseks pietismiks“: selle mõtteviisi kohaselt on misjon Jumalast, administreerimine aga Saatanast, ning need kaks on omavahel lepitamatus vastuolus. Kui Jeesus juba keelas muretseda homse pärast, siis ei saa tema jüngrite hulgas olla kohta strateegiatel, planeerimisel ja aruandlusel (Cooper-White 2004, 147–149).
Püüdes korrigeerida viimatinimetatud mõtteviisi, väidab Cooper-White, et administratiivne juhtimine ei ole kirikule olemuslikult võõras „selle maailma kummardamine“, vaid Püha Vaimu and ja kutsumine. Ta viitab Piibli loomisloole, milles Looja oma jumaliku sõna (logos’e) ja Vaimu väel hakkab teostama kosmilist strateegilist plaani ning rakendama ressursse suurejoonelise visiooni täitumiseks. Pimedusest sünnib valgus, kaosest kord, tohu va-bohu’st (hbr „tühi ja paljas“) ilu ja harmoonia. Aadama esimeseks administratiivseks ülesandeks sai loodud olenditele nime andmine, mis muistses Lähis-Ida kultuuris ei tähendanud üksnes lingvistilist akti, vaid autoriteedi rakendamist tema hoolde usaldatud olendite heaolu eest hoolitsemiseks.
Cooper-White lõpetab oma essee tõdemusega: „Minu veendumus on, et administratiivne juhtimine – olgu siis kiriklikus või ilmalikus sfääris – on püha kutsumus. Täites oma igapäevaseid ülesandeid – osaledes koosolekutel või juhatades neid, tegeledes dokumentide ja paberite virnadega, korrastades memosid, vastates kümnetele või sadadele e-kirjadele – võib administraator, kui talle on antud silmad näha ja kõrvad kuulda, kasvõi hetketi saada aimu Jumala olemusest ja kuulda Tema häält. Hoides, arendades ja tervendades sidemeid, mis liidavad üksikinimesed organisatsiooniks, olgu see siis suur või väike, on vaimulikult häälestatud administraator Püha Vaimu tööriist, kes tegeleb Kristuse Ihu tugevdamisega“ (samas, 161; vt ka Tiitus 2014, 119–120).
Vaimulikuks valmistumisest
Lisan lõpuks mõned ettepanekud vaimulikuks valmistumise protsessi kohta, millele minu arvates peaksime oma kirikus lähiajal keskenduma:
Vaimulik juhendamise ja mentorluse edendamine. Kui püüda neid kaht väljendit kuidagi eristada, siis peaks esimene seonduma pigem isikliku vaimuliku kasvu, kriiside ja nende ületamisega, ning teine rohkem kutse- ja ametialase hakkamasaamise, edenemise ja tagasilöökidega (piirid nende vahel on vaimuliku kutsumuses loomulikult voolavad). Ideaalis võiks igal usuteaduse üliõpilasel olla õpinguperioodi vältel vaimulik juhendaja, kellega suhtlemist võidakse jätkata ka pärast õpingute lõppu, ning igal teenistust alustaval vaimulikul mentor, kes ühtlasi täidab vaimuliku juhendaja rolli (või siis on mentoriks kui ametialaseks juhendajaks praost ning vaimulikuks juhendajaks vanem ja kogenum vaimulik, kellega juhendataval ei ole alluvussuhet). Loodan, et uued piiskopid, kes peatselt peapiiskopi abilistena ametisse pühitsetakse, astuvad selles suunas läbimõeldud ja kindlaid samme, aitamaks leida eeskätt algajaile, aga miks mitte ka kauem teeninud vaimulikele mentoreid ja vaimulikke juhendajaid. Kui eeldada mentori ülesannete täitmist praostidelt, siis peaksid nad kindlasti saama vastavat koolitust.
Retriitide, rekollektsioonide, vaimulikku kasvamist ja palveelu süvendavate päevade või laagrite korraldamine nii teoloogiaüliõpilastele kui ka teenivatele vaimulikele (formaadid ja teatud määral ka sisulised rõhuasetused võivad erineda, lähtuvalt vaimulike seas esindatud vagaduslaadidest). Peaksime kirikuna igati toetama seda, mida teevad Urmas Nagel ja Kristel Põder retriite läbi viies ja retriidijuhendajaid koolitades, tänaseks oleme ka Usuteaduse Instituudi õppekavasse lülitanud vaimuliku juhendamise seminari. Me vajame keskkonda, kus otsida ja leida vaikust, tähelepanu, keskendumist, preesterlikku kuulamist ja kohalolekut, eralduda maailma kärast ja ka omaenda ametipidamisega kaasnevatest rõõmudest, kohustustest ning painetest.
Administratiivse juhtimise kui ühe rolli ja spetsialiseerumisvõimaluse eristamine teeniva juhtimise kompetentsivaldkonna sees. Praegu on enamik kogudustes teenivaid vaimulikke ühtlasi koguduseõpetajad, mis paneb neile arvestatava administratiivse, majandusliku ja juriidilise vastutuse. Samas on meie kirikus üksjagu vaimulikke, kes on head hingehoidjad või jutlustajad, aga kellel pole kutsumust ja/või ettevalmistust administratiivseks juhtimiseks (puudutagu see siis töölepingute sõlmimist, arengukavade koostamist, omavalitsusega partnerlussuhete korraldamist, majandusaasta aruannete tutvustamist koguduse nõukogule jne), mis ei tähenda samas, et nad ei võiks olla head eestvedajad koguduse noortetöös või leerikoolis. Minu meelest võiks olla haldusreformi üks eesmärke vähendada koguduseõpetajate kui administratiivsete juhtide arvu ja suurendada nende kvaliteeti, vabastades samal ajal teisi vaimulikke kodukülastuste tegemiseks või noortegruppide loomiseks (andidepõhine teenimine).
Vaimulike intellektuaalse arengu, elukestva õppe ja täiendkoolituse soosimine ja edendamine. Kirik saab inimeste jaoks tähendust omada ja neid inspireerida üksnes siis, kui ta pole mitte ainult õpetav, vaid eeskätt õppiv kirik. Vaimulike täiendkoolitus ja enesearendamine võiks otseselt olla seotud mentorluse ja teenistussuhte korraldamisega laiemalt ning selleks tuleb kirikul ette näha ka ressursse, näiteks sabatiaasta pidamise võimaldamine või kraadiõppes osalemise soodustamine.
Koostöö ja kollegiaalsuse edendamine. Mulle tundub, et koostöötahe, -oskus ja -võime on meie kirikus paljude arengute võti ja samas ka pudelikael. See puudutab koostööd nii koguduses ja kirikus, aga ka koostööpartneritega laiemalt, olgu nendeks siis omavalitsused või oikumeenilised naabrid. Suur hulk meie vaimulikke on oma koguduses ja kihelkonnas otsekui Jumala ja Kiriku ainuesindajad (Jumal kõrgel, piiskop kaugel) – see võib kohati tunduda mugavana, tihti osutub aga väsitavaks ja ruineerivaks.
Usun, et positiivne muutus selles valdkonnas algab koolitusest. Peaksime senisest enam rakendama teoloogiaõpingute käigus probleemipõhist õpet, uurimisrühmi ja metoodikaid, mis õpetavad jagama protsessi juhtimist, vastutust ning edu ja ebaedu. Kureerides Usuteaduse Instituudis kogudusepraktikat, olen mõelnud, et võiksime saata üliõpilased kogudustesse praktikale kahekaupa (nagu tegi Jeesus jüngreid välja läkitades), et nad õpiksid koos jumalateenistusi ja leeritunde läbi viima, probleeme märkama, kirjeldama, uurima ja lahendama, üksteist toetama ja täiendama. Teeniv juhtimine saab sündida üksnes seal, kus jagatakse visiooni, vahendeid ja vastutust ning aidatakse vastastikku saavutada Jumala eesmärke teineteise eludes.
Kasutatud kirjandus
Balas, J. Paul (2004) „Spirituality, Spiritual Formation, and Preparation for Pastoral Ministry“
– Spirituality. Toward a 21st Century Lutheran Understanding. Kirsi Stjerna, Brooks Schramm, eds. Minneapolis: Lutheran University Press.
Cooper-White, Michael L. (2004) „Administrative Leadership as a Calling of the Spirit“ – samas.
Demacopoulos, George E. (2007) Five Models of Spiritual Direction in the Early Church. Notre Dame, Indiana: University of Notre Dame Press.
Ford, David F. (2014) Teoloogia. Põgus sissejuhatus. Tlk Anne Kull. Tartu: Tartu Ülikooli Kirjastus.
Goleman, Daniel (2014) Keskendumine. Edu varjatud pant. Tlk Ebe Kastein. Tallinn: Tänapäev.
Gritsch, Eric W. (1983) „Luther: The Power of Vocation“ – tsiteeritud teoses Balas 2004.
Hellsten, Tommy (2008) Olla lapsevanem. Võimu vastutustundlikust kasutamisest. Tlk Andres Ehin. [Tallinn]: Pilgrim.
Kährik, Allan (2008) „Vaimuliku valmimisest ja tema professionaalsest koolitusest. 5“ – Eesti Kirik 37, 17.9.2008.
Lahe, Jaan (2006) „Mõistuse kaitseks“ – Eesti Kirik 49, 29.11.2006.
Osmer, Richard R. (2008) Practical Theology. An Introduction. Grand Rapids, Michigan; Cambridge, U.K: Eerdmans.
Peterson, Eugene H. (1989) The Contemplative Pastor. Returning to the Art of Spiritual Direction. Grand Rapids, Michigan: Eerdmans.
Prekup, Igor, Ülempreester (2012) „Õigeusklikud – kes nad on?“ – Astu alla rahva hulka. Artikleid ja arutlusi Eesti elanikkonna vaimulaadist. Eerik Jõks, toim. Tallinn: Eesti Kirikute Nõukogu.
Tiitus, Marko (2014) Elusama elu poole. Tartu: Johannes Esto Ühing.
Tisdale, Leonora Tubbs (1997) Preaching as Local Theology and Folk Art. Minneapolis: Fortress.
Artikli aluseks on EELK Vaimulike konverentsil 21.1.2015 peetud ettekanne.
Marko Tiitus (1971) on EELK haridusassessor, Viljandi Jaani koguduse õpetaja ja Viljandi praostkonna praost.
