Jutlused ja mõtisklused

Täiuslikkus armastuses. Jutlus vabariigi aastapäevaks (2Kr 13:11)

Anna-Liisa Vaher„Lõppeks, vennad, olge rõõmsad! Seadke oma asjad korda, laske endid julgustada, olge üksmeelsed, pidage rahu! Küll siis armastuse ja rahu Jumal on teiega!“ (2Kr 13:11).

Inimene kogu oma olemusega kannab enda sisimas sügavat soovi saavutada midagi täiuslikku. Täiuslikku töökohta, perekonda, haridust, riiki. Lühidalt öeldes igatseme täiuslikku elu, kus iial ei puuduks rahulolu ning kindlustunne.

Vana-Hiina tarkuse kohaselt ründavad inimest tema teel täiuslikkuse poole viis koletist: argus, laiskus, rumalus, füüsiline nõrkus ning usu puudumine. Ilmselt polegi vaja, et kõik need viis tingimata üheskoos esineksid, piisab kas või ühest neist, et tee täiuse poole oleks veelgi okkalisem ning keerulisem. Eesti rahvas pole kindlasti mitte laisk, rumal ega füüsiliselt nõrk, vastupidi, tubli töörahva ning paindumatu vaimu poolest oleme ju rahvusena tuntud. Ent aeg-ajalt peame ikka endale tunnistama, kui ajad on raskemad ning tulevik tumedam, et julguse ja usu säilitamiseks on vaja eriliselt pingutada. Eks ole ju usk ning julgus just kõige kärmemad kaduma me südametest.

Ameerika ühe kuulsaima teoloogi Paul Tillichi suureks probleemiks oli inimliku julguse olemus. Üheks suurimaks julgustükiks luges ta iseendale küsimuste esitamist ning raskeimaks küsimuseks kõikide seast küsimust „milleks?“. Võime ka endalt küsida: milleks oleme loodud? Milleks meile vabadus? Milleks riskida oma eluga, et saavutada vabadus? Milleks meile oma riik? Milleks võitlus? Paul Tillich leiab, et siiski leidub vähemalt üks olukord, kus too nn neetud küsimus osutub liigseks. See on armastuse olukord.

Tõeline armastus – see on julgus olla ise teineteisele. Olukord, kus inimene ei pea iseenda puudusi ja ebatäiuslikkust kartma ega pea kartma ka kellegi teise puudusi ning ebatäiuslikkust. Armastuse olukorras pole vajadust analüüsida toimuva põhjuseid, sest olulisemaks saab see, mis on olemas, mitte see, millest oleme ilma.

Oma riiki tõeliselt armastades ei tule meile ilmselt kunagi pähe küsida „milleks see kõik?“. Ka siis, kui tulevik näib tume ning hirm halvab mõttetöö. Armastuses ei saa kaduma minna julgus ning usk tegutseda tõeliste väärtuste hoidmise nimel.

Meil on praegu ehk veidi keerulisem aeg ning õige see on, et me peame teadvustama endale, mis tegelikult toimub ja kuidas selle kõigega hakkama saada. Näib, et Eesti ja kogu maailma kohal lasub mingi ärevus ja hämming ning lõputult peas tiksuv küsimus „mis saab edasi?“. Ja see on õigustatud küsimus.

Eesti areng on peale taasiseseisvumist olnud silmaga nähtav ning hingematvalt kiire. Kohati näib, nagu peaksime kiiruga tasa tegema kõik, mis nõukogude okupatsiooni ajal tegemata jäi. Enamasti on igasugune areng edasiviiv ning positiivne näitaja, kuid vahel näib, et aeg lippab meist ette ning sellises peadpööritavas kiiruses on oht kaotada iseend. Eks ole tõsi see, et mida vähem meile on antud, seda enam oskame hinnata neid asju, mida meil pole.

Küllap ongi vahel vaja hoogu maha võtta ning mõelda oma pead selgeks. Me oleme seda ajaloo vältel korduvalt suutnud, oleme läbi elanud palju raskemaid aegu ning ikka püsima jäänud. Oleme kõige kiuste leidnud endas ikka armastust, julgust ja usku. Miks ei peaks me seda suutma ka nüüd? Lõppude lõpuks on ju kõik niikaua veel päris hästi, kuni pole sõda ja kuni oleme iseenda peremehed. Nii, võiks öelda, oleme täiuslikkusele juba õige lähedal. Hoidkem siis seda, mis meil on, ning ärgem heitkem endalt lootust ning usku. Ja mis peamine, ärgem väsigem oma isamaad armastamast, sest üksnes armastus on edasiviiv jõud.

Konstantin Päts, Eesti Vabariigi esimene president ja mahlakas kõnemees, on öelnud kord ühes oma kõnes nõnda: „Kui meelde tuletame ilusaimaid ajaloo lehekülgi meie rahva elus, siis peab ütlema, meil kõigil on lootust, et see noor mets, kes siis kohinal oma pead tõstis, kui isamaa oli hädas, kasvab, tugevneb, ja see töö ja vaev, mida meie esimesed sõdurid ja nende juhid on teinud ja näinud, ei ole kaduma läinud. Ei lähe kaduma, mitte iialgi.

Kõige kiuste elab edasi see kange ja paindumatu eesti vaim. Temale on haavu löödud. Ta nõrkeb vahel, kuid ajutiselt. Võit aga jääb temale, tema loob meile uue, ilusa ja kõrgelennulise elu vabas Eestis.“

Soovin teile õnnistatud vabariigi aastapäeva ning ikka lootust ja optimismi! Nii ütleb ka Paulus, nagu ennist kuulsime: „Lõppeks, vennad, olge rõõmsad! Seadke oma asjad korda, laske endid julgustada, olge üksmeelsed, pidage rahu! Küll siis armastuse ja rahu Jumal on teiega!“ Aamen!

 

Anna-Liisa Vaher (1980) on EELK vaimulik, Kaitseväe Kuperjanovi üksik-jalaväepataljoni kaplan.

Print Friendly, PDF & Email
Reformatsioon 500
English