Arvamused

Robert Kannukene – armastades muusikat!

Lennart Mängli14. veebruaril (vana kalendri järgi 1. veebruaril) möödub 105 aastat kirikuõpetaja ja teoloogi, praost Robert Kannukese sünnist. Paljud tunnevad teda ka EELK Usuteaduse Instituudi kauaaegse õppejõuna. Varju on jäänud tema tegevus lauluraamatu ja agenda uuendajana. Hoopis vähe teatakse aga temast kui muusikust, muusikaelu korraldajast ja pillimeistrist.

R. Kannukene pärines musikaalsest perest, sünnikohas Karulas oli mitmekülgne ja aktiivne muusikaelu. Isa Hans Kannuke oskas mängida nii viiulit kui harmooniumi, juhatas koore ja ansambleid ning kirjutas ka heliloomingut (Eesti Teatri- ja Muusikamuuseumis säilik M 363:2/141). Ta soovis, et ka poeg omandab muusikalise hariduse, mistõttu suunati Robert juba peale kümneaastaseks saamist edasi Tartu koolidesse. Robert Kannukesele ei valmistanud raskusi käia samaaegselt kahes koolis – Hugo Trefneri Gümnaasiumis ja Tartu Kõrgemas Muusikakoolis. Ta mängis Adalbert Wirkhausi juhatatud gümnaasiumi sümfooniaorkestris klaverit ja puhkpilliorkestris es-tuubat, lisaks erinevais linna tantsuorkestreis.

Kuid nagu teada, on Jumalal meist igaühega oma plaan. Robert Kannukese muusikaõpingud Valeska Kontovski klaveriklassis katkesid traagiliselt millalgi 1920. aastate teises pooles. Külmetusest ja rohkest pilliharjutamisest tekkis kätel krooniline sõrmekõõluste põletik. Eelnevalt oli ta vähemalt ühel korral olnud valitud muusikakooli aasta parimaks õpilaseks. Vaatamata muusikaõpingute katkemisele hinnati teda edaspidigi kõrgelt kontsertmeistrina. R. Kannukese moodustatud trefneristide meeskoor osales 1928. aastal Tallinnas isegi IX üldlaulupeol.

Ülikooliõpingute ajal ja järel muusikaga tegelemine ei katkenud. Esile tuleb tõsta osalemist sõjaeelse Eesti meeskoorilaulu ühe tipu, Tartu Meestelaulu Seltsi Meeskoori töös. See koor oli esimese rahvusliku helikeelega helilooja Mart Saare teoste esmaettekandjaks, dirigentideks Alfred Karindi ja Eduard Tubin.

1940. aastail naasis R. Kannukene kodukanti Antsla ja Urvaste radadele. Algas koostöö muusiku ja koolijuhataja Johannes Rööbiga, kelle lastest Karin Rööp ja Vaike Uibopuu on veel kaasajalgi tuntud ja tunnustatud koorijuhtidena; samavõrd tuntud on flöödimängijana nende vend Peeter Rööp. Ka R. Kannukesel on oma osa nende muusikuks kasvamisel.

Esimene suurem saavutus kodukandis jäi Teise maailmasõja eelsesse aega. Vaabina Algkoolis, kus R. Kannukene oli Tartu Ülikooli usuteaduskonna sulgemise ja töö kaotamise järel saanud õpetaja koha, kanti kohalikest pillimeestest moodustatud orkestriga ette Mozarti g-moll sümfoonia 1. osa.

Sõjaaastad möödusid teistel radadel, kuid 1944. aasta lõpul naasis Kannukene Urvastesse, nüüd aga juba kohaliku kirikuõpetaja ja varsti ka Võru praostina. Ta nägi muusikas ja muusikaelu käimalükkamises olulisimat vahendit, kuidas tuua tröösti ja lohutust sõjast räsitud hingedele.

Robert Kannukene

Koos Johannes Rööbiga, kellest vahepeal oli saanud Urvaste kooli direktor, asutati kammerorkester, mis suuruselt ja koosseisult vastas salong- elik sinfoniettaorkestrile. Kannukene hankis pillid ja kutsus ellu ka rahvapilliorkestri. Kiriku koori baasilt loodi suur ja mitmekesise repertuaarivalikuga segakoor. Proovid toimusid nii koolimajas kui kirikus, orkestrite proove viis enamasti läbi Kannukene, koori juhatamine oli rohkem Rööbi õlgadel. Repertuaari valikuid tehti Rööbiga ühiselt, kuid nootide hankimine oli varasemast ajast pärinevate paremate kontaktide tõttu ikkagi Kannukese õlul. Selle üheks tõestuseks on Kannukese kiri „Estonia“ teatri dirigent Nikolai Goldschmidtile 1956. aasta lõpust, milles ta palub võimaluse korral saata Urvaste sinfoniettorkestri tarbeks noote, mis oleksid sobilikud esitamiseks nii kirikus kui väljaspool seda.

Paljud rahvapilliorkestri pillid konstrueeris ja ehitas R. Kannukene ise. Johannes Tauli kuulsa kromaatilise kandle loomise, nagu ka paljude teiste rahvapillide konstruktsiooniliste lahenduste looja au kuulub samuti Kannukesele. Eesti Teatri- ja Muusikamuuseumis säilitatakse ja eksponeeritakse tema põispille.
Orkestrite ja koori kontserdid toimusid peamiselt Urvaste-Antsla kandis, aga ka lähirajoonide Otepää ja Võru saalides. R. Kannukese juhitud muusikakollektiivide ja üldse Urvaste-Antsla kandi muusikaelu tippaastaks kujunes 1954, mil Tallinnas toimunud isetegevuslike muusikakollektiivide ülevaatusel saavutati esikoht ja vabariiklik rändpunalipu preemia. Tunnustus ja tähelepanu said aga saatuslikuks. ENSV kultuuriminister Aleksander Ansberg käis Voldemar Rõõmu mälestuste kohaselt Kannukest kogunisti kolmel korral Tallinnasse kultuurialasele tööle kutsumas. Kohalikud parteifunktsionäärid esitasid kadedusest aga ultimaatumi, millest lähtuvalt pidi Kannukene valima, kas jätkab kirikuõpetaja või muusikuna – mõlemat ei saa! Kannukene jäi kindlaks kirikule.

Järgneva paari aastaga orkestrid kadusid, kuna ei suudetud leida inimest, kes oleks võimeline õpetama nii pillimängu kui juhatama orkestrit. R. Kannukese pedagoogi andest annavad tunnistust 1955. aastast säilinud Räpina kirikuõpetaja Johannes Silla abikaasale saadetud kirjalikud juhtnöörid, missuguseid abimaterjale ja tehnikaid kasutades tõsta enda orelimängu ja koorijuhi taset. Kauguse ja muu tööga koormatuse tõttu jäi episoodiliseks Kannukese töö muusikateoreetiliste ainete õpetajana Hugo Lepnurme poolt EELK Kõrgema Katsekomisjoni juurde loodud muusikaosakonnas.

Robert Kannukene 2

Sunnitud tegutsema vaid kirikuseinte vahel, asus R. Kannukene seda jõudsamalt kontrollima ja isiklikult juhtima Võru praostkonna koguduste muusikaelu. Olulisele kohale seati repertuaarivaliku uuendamine, rõhuga eesti heliloojate uudisloomingul. Kannukese eestvedamisel koostati kirikumuusikute kvalifikatsiooninõuded ja nende täitmisele vastav palgaastmestik. Kannukene sekkus mitme koguduse puhul organistide valikusse. 1960. aastail alustati koraalipühade ja kiriklike laulupäevade juurutamisega. Kui Kannukene asus 1970. aastate lõpul Lääne-Harju praosti kohale, pälvis ka siin olulise hulga tema tähelepanust muusika ja selle esitustaseme tõstmine.

1950. aastate teises pooles kutsus EELK Konsistoorium ellu lauluraamatu ja agenda uuendamise komisjonid. Kannukest paluti sel puhul appi muusika eksperdina. Kuigi riigivõimud ei lubanud lauluraamatu paberile jõudmist, siis põhimõtted, mis 1956. aastal lauluraamatu uuendamist silmas pidades kokku lepiti, said aluseks käesoleval ajal kasutatavale, 1991. esmatrükitud Kiriku Laulu- ja Palveraamatule.

Käesoleva lühiülevaate lõpetuseks tuleb nentida, et muusika istus R. Kannukese hinges sama sügavalt kui usk Kõigekõrgemasse. Ta jätkas igapäevast klaverimängu oskuse treenimist kuni 1960. aastate lõpuni – nii kaua, kui haiged käed seda veel vähegi lubasid. Kuigi trükkimise võimalus puudus, valmis koostöös Richard Iheriga 1970. aastate esimeseks pooleks käsikirjaline lauluraamat ja selle lisadena üheksaosaline register. Käsikirjaliseks jäi ka töö agenda ehk liturgiaga seotud uuendusküsimustes.

 

Kirjutise alusena on kasutatud 2014. aastal Tartu Ülikooli usuteaduskonnas autori kaitstud magistritööd „Geenius või Jumala narr. Elulooline uurimus Robert Kannukesest“.

 

Lennart Mängli (1979) on usuteaduse magister.

 

Print Friendly, PDF & Email
Reformatsioon 500
English