Arvamused

Minu maa ja minu riik. Vestlus Marika Vaarikuga

Eesti Vabariigi sünnipäeva hakul ja Riigikogu valimiste eel vestles teater NO99 näitleja Marika Vaarikuga Kirik & Teoloogia toimetuskolleegiumi liige Katri Aaslav-Tepandi.

Marika Vaarik (M. V.): Me oleme  ära unustanud,  mis ajast me tuleme. Mäletan üht momenti Rahvarinde ajast, kui tankid tulid Tallinnasse sisse, see tohutu kolonn, ning ma sõitsin  vastassuunas, bussiga Tallinnast välja maale. Sõitsin tankidest mööda koos ühe soomlannaga  ja  see soomlanna küsis, mis teil toimub. Olin täiesti rahulik, ütlesin,  et midagi ei toimu, tavalised manöövrid.

VaarikMe oleme sellisest riigist pärit, kus inimene oli harjunud elama hirmuga.  Ja nüüd needsamad inimesed, meie siin, püüame olla kõiketeadjad, kõikeoskajad, vabad. Sedasama pilti, seda tankide kolonnidega maailma ma enam tagasi ei taha. Sellepärast  võin ma öelda, elades praeguses kapitalistlikus, demokraatlikus Eesti riigis kas hästi või halvasti,  et seda  aega ma ei taha tagasi.  Siia juurde  võib öelda, et olen patsifist, et ma ei taha sõda, aga olulisem, et seda enda sees olevat  hirmu, mida olen püüdnud endas ära lahustada, mida pidasin  siis normaalseks, seda tunnet eneses ma enam ei taha. Nõukogude Eestis oli mu lapsepõlv, elu kõige ilusam aeg,  ma ei mäleta midagi halba, aga see ongi hull, et ei oska seda koodi muud moodi lahti võtta, et mis see oli, kui  tuletan nüüd tagantjärgi meelde neid tundeid. Olen elanud pool oma  elust hirmus, mida ma ei osanud arvata, et see on hirm.  Seepärast ei suuda me demokraatlikus riigis, vabaduses olla vabad, sest oleme harjunud elama hirmuga. On vaja julgust, et tulla tänavale  ja öelda, mis ma arvan ühest või teisest asjast.

Katri Aaslav-Tepandi (K. A-T.): Enesetsensuur on  sügaval mitteteadvuses.  Katri Aaslav-Tepandi1Ega see hirm olegi konkreetne,  et oskame alati öelda, mida me täpselt kardame, see on pigem spontaanne mõtlemis-, käitumismuster.  Nüüd on ju kasvanud uus noor põlvkond, kes  nõukogude aega ei mäleta, ei tea mäletada, pole elanud seda aega, ning loodetavasti on  see sugupõlv siis vabam, neil puudub  see kogemus.

M. V.: See on väga hea, et puudub,  sest hirmus elamine pole normaalne seisund. See ei puuduta ainult ju meid, meie Eestit.

Me võime tehnoloogiliselt  jõuda väga kaugele, mõelda  välja ilusaid ja huvitavaid asju. Ikka imestan, et me pole laevadega ikka veel minema sõitnud, läinud siit planeedilt,  milline võimalus paistis  70. aastate lõpus ju palju suurem. Võrumaa mees Enn Kasak on öelnud, et kui me ei oleks oma tehnoloogilisi teadmisi köögitehnikasse  pannud,  mis tähendab, et panime oma teadmised tarbimisse,  tegime sellise valiku, oleks  lennanud ära. Mõtlema paneb aga, et inimene ei muutu, aegade hämarusest saadik, meie loomus on  ikka sama.

K. A-T.: Kui  süveneda ning  mõtiskleda omaenda  käitumise,  tegude, mõtlemiste üle, tabad taas  end sellelt, et ma ei tea endast midagi. Kes me tegelikult oleme? Oleme me ikka Looja näolised? Millised on elus  meie tegelikud tahtmised, tegelikud tunded?  Olles rahulolematud, süüdistavad, kas kaasinimeste või ühiskonnas toimuva suhtes, suuname ikka teraviku endast välja, otsides süüdlast, vastutajat väljaspool ennast.  Ja et me ennast ei tunne, ei tea, ei mõista ka me oma vigu, oma eksimusi, on ennast või ühiskonda ka üsna raske muuta. Välistades enda osaluse rasketes protsessides, oma süü konfliktides,  võõrdume  elust ja iseendast. Eneseõigustus, enesekaitse, enesevaled, need  aitavad mul  inimesena justkui rahulikumalt elada, aga laiemalt ka rahvusel ja riigil.  Tundub, et  õigustatult. Ei saa me ju võtta süüd Teise maailmasõja, Eesti okupeerimise eest enda kanda või  täna Ukraina sõja eest, mistahes katastroofi  eest, Pariisi tulistamise eest.  Mõtteviisi muutus oleks see, et ma võtan vastutuse  iga sündmuse puhul,  mis toimub mu lähedastega, mu rahvaga,  mu naabruses, et mina olen ka osaline sedakaudu, et minu sees, loomuses on olemas seesama jõud, mis loob sõdu, kannatusi  teisele inimesele, vägivalda, ebaõiglust. Seda endale teadvustada on ülesanne.

Nüüd valimised. Eelseisvate Riigikogu valimiste kontekstis  pole inimese-poliitiku puhul mõeldav, et ta läheb  näiteks rahvusringhäälingu otsesaatesse ja teatab  eesti rahvale, et ta on eksinud, on teinud  vigu, temal lasub süü, et meie riigis on selline ja selline olukord. Võitjad nii ei käitu ja valimiste eesmärgiks on võita.

M. V.: Teda ei mõisteta.  Ja kui oled selline inimene, sellises erakonnas, siis sa stuudiosse ei jõuagi. See on täiesti välistatud.

Kaks võimalust on: kas sa lahkud planeedilt Maa või lähed kloostrisse. Ja kloostri all ma ei mõtle mitte ruumi, vaid eluviisi. Millise õppetunni on Jumal andnud: et teid saaks palju. Ja see inimkond ei ole midagi õppinud. Ja uus ring, uus leping. Ikka sama. Kaks tuhat aastat! Mitte midagi ei ole muutunud.

K. A-T.: Mida me oma Eesti riigile soovime? Sünnipäevaks.

M. V.: Kumba sa tegelikult hoiad, kas riiki või seda maad?

K. A-T.: Sa mõtled maad kui loodust, metsi, järvi, allikaid?

M. V.: Eesti maad, ema maad, geograafiliselt seda pinda. Sest me ei ole siit ju ka liikunud, oleme sajandeid-tuhandeid siin olnud. See on meie kood. See on see maa. Riik on siin peal olnud mõnekümned aastad, lühike aeg võrreldes, kui kaua me siin elanud oleme.

K. A-T.: Jah, nii kui jää läks, nii kohe me tulime ja jäime.

M. V.: Kumb kood tänasel eestlasel sees on, olen selle üle mõtisklenud ja mul on tunne, et mulle on tähtis see maa. Seda näed just distantsilt, kui oled Eestist ära. Kui solvatakse Eestit, rahvust, siis mind alati riivab. Ma olen see maa, see inimene. Riigi tasand on järgmine tasand.

K. A-T.: Eesti riik on selle maa ja inimeste jaoks, kaitseks, et meie inimesed, et meie kogukond areneks, kasvaks, et maad hoitaks, haritaks, et see oleks mõistlik, et ei kaevataks  maapõue tühjaks, ei raiutaks kogu metsa  müügiks. Et oma inimesi ja oma maad ära ei kurnataks. Et Eesti „liigub ja loob ja lehvitab ja kaunid radasid rajab, su rahva koda see ehitab ja põlvest põlveni kajab.“

M. V.: Millega me pahuksis oleme, me siin linnas?  Et aru saada, tuleks elada maal,  kus ajad naabrimehega asju otse ega arvelda oma elu rahas, vaid mina sulle kaalikaid, sina mulle kartuleid, sul on traktor, tule, aja mul ka vaod lahti ja ma tulen, teen sul korstna korda. See on mu meelest kõige loomupärasem elamisviis, inimesele loomuomane.  Sa võid käia ka tööle firmasse,  see ei tähenda aga, et sa kogukonnas kuidagi teistmoodi elaksid.  Ja kui olla poolt või vastu riigi, valitsuse otsustele, siis need inimesed on  kõige ausamad, teadjamad selles, mis tähendab maad  hoida.  Linnainimene tegeleb teiste asjadega, siin tulevad mängu peenmehhanismid, arvamused. Näiteks, kuidas ja kas me võtame ühe või teise seaduse vastu, võtame või ei võta kooseluseadust vastu. Sellega maainimene ei tegele. Mis kooseluseadus?!

Me elame siin Eestis väga väikesel territooriumil väga erinevaid elusid.

K. A-T.: Rääkimata sellest, et oleme ühiselt ümberasumas Facebooki.

M. V.: Mul ei olegi.

K. A-T.: Mul on.

M. V.: Tehnika läheb oma teed, see uueneb iga hetkega, juba homme on tänased vidinad vanad, aga meie loomus ei lähe sama rada.

Väga tahaks,  et uuele põlvkonnale, kes tulevad, kes praegu juba loovad, et seda väärikust, mis on  aastakümnete, sajandite vältel maha tambitud, et seda väärikust tuleks juurde.  Iga üksiku inimese väärikust ja rahva väärikust.  Ei peagi olema siin ilmas niipalju tarkust, aga kuidas saada juurde uhkust ja väärikust, et mitte unustada minevikku ja noppida sealt seda välja, miks me siin oleme. Me  võtame ühiseks keeleks inglise keele, me arutleme teemal, kuidas eesti keel hävib… aga meil on see keel, see kultuur ja oleme sellised, nagu me oleme. Kuidas seda teadvustada uutele põlvkondadele, kes juba elavad globaalses inglisekeelses maailmas. Seda üldist ja kõikehõlmavat globaliseerumist ei taha. Me ei pea oma ellu ja kultuuri kultiveerima kõiki neid tavasid ja kombeid, mis tulevad teistelt kultuuridelt, rahvastelt, mis on meile võõrad, peaksime ikka tegelema oma asjadega, nii palju kui võimalik. See on nüüd hästi üldsõnaliselt öeldud.

Kas ainult laulu- ja tantsupidu on see, mis meid ühendab nelja aasta tagant?  Seda on vähe.  Miks on setud ilusad? Neil on oma kogukond, kuningriik. See on päris, see on vaimule nii õige, need on need koodid, mis on meil sees, seda ei oskagi nimetada. Nüüd peavad võrokesed oma laulupidu, mulgid. See on vägev. Meil on viisteist maakonda. Niisugune  paabel, erinevus. Kuidas see Pandivere kõrgustik murrab Eesti huvitavaks! Mikk Sarv, kes on minu õpetaja olnud,  rääkis, et meil on kihelkonnad ja maakonnad, oleme suure võrgustiku loonud, me ei saa panna Türit ja Paidet kokku, neid ei saa vägivaldselt kokku panna. Sellel maalapil, Eestis, on nii palju erinevusi, keelelisi, mõtlemises, peame üksteisega harjuma, mitte et toodame suuri kogukondi, et teeme kõik üheks.

K. A-T.: Oleme ju kõik suurtesse linnadesse, kas Tallinnasse või Tartusse, taludest ära tulnud, nii põlvkondi tagasi, nii ka nüüd,  maalt lahkumisele ei näe lõppu. Siin on küsimus, kuidas Eestit luua linnades, kuidas luua kogukonnatunnet. Nii nagu on ka küsimus, kuidas luua Eestit  neis peredes, kus isa on Soomes tööl kuid ja aastaid, ema 12 tundi Selveris kassas, poja internetis surfamas?

M. V.: Seda ma mõtlengi tarkuse all, mida me vajame, et kodanik selles riigis peab olema julge, olema vastutav. Rääkides valimistest: siin ei saa olla niimoodi, et valisime mingid inimesed, need julged, kõike tegema, kõike ära lahendama. Minu vastutus on sama suur. Avalda oma arvamust ja tee seda oma nime all. Mitte et loome endale muinasjutu, kui hästi kõik on,  või teine pool on see, et lajatame solki. Et sa julged tulla ja öelda, mida arvad, mida sinu arvates peab tegema. Ma pean endas seda samamoodi kasvatama. Julgus öelda, mida sa arvad. Lollus on  mu meelest see, et käisin ja valisin kellegi ära sinna kuskile ning rohkem ma ei vastuta. Kõik. See keegi  küll ei jõudnud kusagile ja siis  ülejäänud aja ma lihtsalt mölisen, kuidas kõik on halvasti. Sa pead vastutama, tee endale selgeks, mis asjad on valimised, et kes inimene on sinu arvates see õige, siis vali tema. Valimised on  keerulised, see pole nii, et meeldib või ei meeldi. Selliste asjadega peabki kodanik tegelema. Seda tarkust tahaks. Seda  me peame kõik harjutama. Kui sina ei tegele poliitikaga, siis tegeleb poliitika sinuga.

 

Marika Vaarik (1962), eesti teatri- ja filminäitleja, töötab teatris NO99.

Katri Aaslav-Tepandi (1965), PhD, on lavastaja, õppejõud ja teatriteadlane, Kirik & Teoloogia toimetuskolleegiumi liige, EELK Usuteaduse Instituudi teoloogia üliõpilane ja EELK liige.

Print Friendly, PDF & Email
Reformatsioon 500
English