Arvamused

Peatükk religiooniuuringute klassikast: Wilfred Cantwell Smith

Indrek PeeduWilfred Cantwell Smith, „The Meaning and End of Religion“ (1962).

Tõenäoliselt pole liialdus väita, et W. C. Smithi raamat on üks mõjukamaid, mis 20. sajandi religiooniuuringutes üldse on ilmunud. Ometi muutus selle olulisus ilmseks alles mõned aastakümned pärast tema ilmumist, kuivõrd alles siis jõuti ka laiemalt tõdemuseni, et juba Smithi püstitatud küsimused ja probleemid on tõesti väga aktuaalsed.

Kõige selle kokku võtmine, millele Smith tähelepanu pööras ja mida ta väitis, pole siiski lihtsate ülesannete killast. Alustades pealkirjast, peab kohe rõhutama, et „religioon“, millest Smith räägib ning mille lõppu ta kuulutab, pole sugugi religioon selles mõttes, nagu religioon seda on sekulariseerumise ehk religiooni hääbumise teesi pooldajate kasutuses. Religioon, millest Smith räägib, on religioon kategooriana, mida me kõik suure iseenesestmõistetavusega oma arutlustes ja vestlustes rakendame. W. C. Smith oli esimene, kes ajaloolis-kriitiliselt asus uurima religiooniuuringute aluskontseptsioone endid. Religioon, hinduism, kristlus ja mitmed teised mõisted said tema raamatus esmakordselt järjekindlama analüüsi osaliseks. Varasemal ajal lihtsalt eeldati, et usundiloos, (religiooni)antropoloogias ja mujal kasutatavad religioonikohased põhimõisted on probleemitud ning universaalselt rakendatavad. Küsimusena nähti vaid täpse definitsioonini jõudmist, samas oldi veendunud, et nähtused ise põhimõtteliselt eksisteerivad. Meie suutmatus nende täpses olemuses kokku leppida on tingitud meie endi piiratud teadmistest või probleemsest töömeetodist, „religioon“, „hinduism“, „kristlus“ jne on aga kahtlemata iseseisvate fenomenidena olemas ja just sellises vormis, nagu mainitud kategooriad seda ette näevad.

Probleemi selgitamiseks võttis Smith käsile põhjaliku mõisteloolise analüüsi. Tema käsitluses saab õige kiiresti selgeks tõsiasi, et praktiliselt kõik põhimõisted, millele usundilugu tugineb, pärinevad 17. saj keskpaiga ning 19. saj keskpaiga vahelisest ajaperioodist ning just Lääne-Euroopast. Sellest ajalisest määratlusest olulisemaks osutus aga kontekst, milles ja kuidas need kategooriad välja kujunesid. Näiteks „religiooni“ kategooria puhul on tänu Smithi algatusele (ja rohketele järgnevatele kirjatöödele, mis on seda mõisteloolist küsimust veelgi põhjalikumalt analüüsinud) selgeks saanud tõsiasi, et tegu ei ole sugugi neutraalse või objektiivse kategooriaga, mille universaalne rakendamine antud mõistele omases vormis ei omaks suuremaid probleeme. Lühidalt sõnastades: enne valgustusaega mõtestati Läänemaailmas omaenda usku eelkõige isikliku vagaduse, pühendumise ning Jumala poole pürgimise mõistete abil, alates valgustusajast sai aga tavaks mõtestada religiooni, lähtudes tema välistest, n-ö mõõdetavatest tunnustest, ehk usutunnistustest ja rituaalidest. Religioonis hakati niiviisi nägema nähtust, mille olemuslikus keskmes on uskumuslik süsteem, mida on võimalik ratsionaalselt hinnata ja analüüsida ning mis avalikult väljendub rituaalsetes praktikates. Olles „religiooni“ mõiste sel moel universaliseerinud, sai võimalikuks tema rakendamine kõigis maailma osades. See rakendamine aga sõltus samast skeemist, mis ehitati üles lähtudes uusaegsest (protestantlikust) kristlusest: religiooni kui nähtuse keskmesse tõsteti pühakiri ning usk üleloomulikesse olenditesse, uskumist tõlgendati seejuures äärmiselt ratsionaliseeritult, ehk: uskumine tähendas teatavate verbaliseeritud postulaatide tõekspidamist. See tingis olukorra, kus teisi kultuure külastades ja kohalikku „religiooni“ uurides eeldati juba ette, et ka seal seisneb religioon oma põhivormides täpselt samades asjades (s.t usus üleloomulikku, pühakirjade kesksuses, sakraalse ja profaanse lahutatuses jne). Ühtlasi eeldati ka, et kõik need „religioonid“ on kirjeldatavad ja analüüsitavad ühtedes-samades kategooriates, olenemata sellest, mis mõisteid kohalikud erinevates paikades ise kasutasid.

Smithi enda välja pakutud lahendus on kahepoolne. Ühest küljest kritiseerib Smith järjekindlalt ja põhjapanevalt eeldust, et kitsast kultuurikeskkonnast ja konkreetsest ajastust välja kasvanud universaalmõistete kasutus ei ole probleemne. Märkimisväärne osa raamatust The Meaning and End of Religion on pühendatud sellele, kuidas mitmel läänest pärineval üldmõistel (eriti „religioonil“) puuduvad üldsegi analoogse tähendusega vasted teistes maailma osades. See haakub laiema skepsisega igasuguse üldistamise suhtes. Filosoofia ajalooga hästi kursis olevad inimesed nimetaksid Smithi ehk isegi nominalistiks, kuid ma pole siiski kindel, mida taoline ajalooline reduktsionism annaks. Vahekokkuvõtteks: Smith peab universaalsete kategooriate rohket kasutust (ning 20. saj esimesel poolel opereeriti usundiloos tõesti tugevalt üldistatud kategooriatega) äärmiselt problemaatiliseks ning leiab, et see moonutab uurimisobjekti ennast. Eelkõige leiab ta, et loobuda tuleks „religiooni“ mõiste kasutusest (sellest ka „end of religion“ raamatu pealkirjas). Teisalt aga soovib Smith esile tõsta mõningaid kategooriad, mille abil tema arvates on parem mõtestada „religioosseks“ peetavat inimese eluolus. Nendeks kategooriateks on „usk“ ning „kumulatiivne traditsioon“. Asja mõte on selles, et Smith soovib vabaneda valgustusajal domineerivaks saanud lähenemisest, mis nägi religioonis iselaadset tõetaotlusega väidete kogumit. Sellele vastandudes leiab ta, et erinevaid traditsioone oleks õiglasem ja täpsem tõlgendada, nähes neis pigem individuaalse usupüüde ning kogunenud traditsioonipagasi kombinatsiooni.

Smithi kahepoolse lahenduskatse saatus järgneva 50 aasta jooksul on olnud õige huvitav. Ühest küljest on sellesse sisse kirjutatud selge vastuolu: Smith kritiseerib üldmõistete kasutamist, kuid siis soovitab ise kasutusele võtta teised üldmõisted? Ent ühtlasi on ju ka selge, et Smithi soovitust „religiooni“ kontseptsioonist loobuda pole keegi tõsiselt võtnud. Samavõrd vähe on üritatud rakendada ka Smithi soovitatud usu ja kumulatiivse traditsiooni kontseptuaalset skeemi. Tõsi on see, et religiooni tõlgendamisest usuväidete kogumina on religiooniuuringutes tänapäevaks loobutud, kuid selleski arengus ei tuleks Smithis niivõrd näha algimpulssi, kui lihtsalt üht kaasarääkijat laiema kandepinnaga arengus.

Seda huvitavam on vaadelda neid küsimusi, mis on välja kasvanud Smithi raamatus esile tõstetud probleemiasetuse tulemusena. Tuginedes tihtipeale märkimisväärsel määral just Smithile on alates 1980. aastatest muutunud äärmiselt levinuks kõiksugu religiooniuuringute põhimõistete ajalooline analüüsimine ja kritiseerimine. Iga mõiste ideedeajalooline ja distsiplinaarne kujunemine on põhjalikult läbi uuritud ning aina enam on hakatud rääkima kogu kontseptuaalse pagasi konstrueeritusest. Täpsed argumendid on autoriti erinevad (enim tähelepanu saanutena võib mainida Jonathan Z. Smithi (Imagining Religion: From Babylon to Jonestown, University of Chicago Press, 1982) ja Talal Asadi (Genealogies of Religion: Discipline and Reasons of Power in Christianity and Islam. The Johns Hopkins University Press, 1993), kuid usundiloo kontseptuaalse süsteemi ajaloo teadvustamine on viinud religiooniuuringud arusaamani, et nende põhilised tööriistad (s.t mõtteskeemid ja -kategooriad) ei ole sugugi neutraalsed sel moel, nagu eelkõige Ninian Smarti (The Science of Religion and the Sociology of Knowledge, Princeton University Press, 1973) esitatud arusaama järgi peaksid religiooniuuringud neutraalsed olema. Niiviisi on lõpuks jõutud kogu distsipliini enda õigustatavuse küsimuseni (selles on tugevalt kaheldud – võib mainida Timothy Fitzgeraldi [The Ideology of Religious Studies, Oxford University Press, 2003] ja Russell T. McCutcheoni [Manufacturing Religion: the Discourse on Sui Generis Religion and the Politics of Nostalgia, Oxford University Press, 1997] sellekohaste argumentide eestvedajatena).

Neid erinevaid liine kokku võttes on Smithi raamat „religiooni tähendusest ja lõpust“ osutunud väga aktuaalseks, kuna tema mõju tulemusena on distsiplinaarsete arutelude keskmesse tõusnud uurimissuuna enda ajalugu, mille puhul on saanud selgeks, et too pole distsipliini taotluslike eesmärkide suhtes sugugi nii neutraalne, nagu pikka aega on arvatud. Sellest tingituna on õhku jäänud terve hulk erinevaid küsimusi. Mõningad neist esitan järgnevaga.

Kas asjaolust, et religiooniuuringute mitmel põhimõistel on küllaltki ideoloogiline ning kultuurispetsiifiline taust, järeldub midagi möödapääsmatut nende mõistete kasutatavuse kohta? Lihtsalt sellest asjaolust, et mõistel endal on konkreetne ajalooline taust, ei saa ju veel järeldada, et tema kasutusega ilmtingimata kaasneks uurimisobjekti moondumine. Seda peaks otsustama empiirilise uurimismaterjali (olgu see siis kirjalik, antropoloogiline või visuaalne) läbitöötamise kaudu. Ometi on mõisteajaloolised uuringud näidanud, et mitmed põhimõisted pole sugugi tulenenud uurimismaterjalist endast (nagu see peaks aset leidma ideaalkujutelmades), vaid on konstrueeritud enne empiirilisele tööle suundumist.

Samas on selge, et ühelgi uurimisdistsipliinil pole pääsu üldmõistetest. Aga mis tingimustel, kuidas ja millal on siis õigustatud nende kasutamine? Veel enam, kas tõsiasjast, et mõnel üldmõistel ei pruugi leiduda otsest tõlkevastet konkreetses kultuurikeskkonnas, järeldub midagi kindlat üldmõiste enda kasutatavuse kohta? Väita, et kasutada võib ainult neid mõisteid, millel leiduvad tõlkevasted kõikjal, või ainult neid mõisted, mis pärinevad mingist kultuurikontekstist endast, tähendaks ju üht kahest: kas äärmuslikku nominalismi või äärmuslikku keelelist determinismi (ehk Sapir-Whorfi hüpoteesi tugevamat versiooni). Kui aga universaalide kasutamist ikkagi lubada, siis millise kriteeriumi alusel otsustada, milliseid universaale on sobiv kasutada ja milliseid mitte?

Kõik need küsimusliinid saavad kokku laiemas probleemis, mille võiks sõnastada küsimusena sellest, kuidas saavad religiooniuuringud distsipliinina toimida ja edasi minna, kui nende uurimisobjekt – „religioon“ – on osutunud konstruktsiooniks, mida teistest nähtustest eristatava ja iseseisvalt eksisteeriva fenomenina üldsegi olemas ei ole? Ometi on selge, et siinne küsimus ei seisne mitte selles, kas kirikud, mošeed, jumalasse uskuvad inimesed, suuri rahvamasse siduvad palverännakud ja mitmesugused erinevad rituaalid eksisteerivad. Keegi ei väida, et muslimeid ei ole olemas, pigem seisneb religiooni konstrueerituse tees arusaamas, et religioon kui üldnähtus, milles kõik need konkreetsed inimelu ilmingud kokku saavad, on uusaja Lääne õpetlaste väljamõeldis, mille väidetav eksistents ei tulene sugugi sellest, et teisi kultuure uurides oleks jõutud seesuguse, aina uusi vorme võtva üldfenomeni avastamiseni. Aga mida tähendab see kõik religiooniuuringutele tervikuna? Kuidas on võimalik neid fenomene uurida, kui samaaegselt ollakse kiired möönma, et mitmete põhiliste kontseptuaalsete töövahendite sidusus konkreetse kultuurikeskkonnaga on vägagi kaheldav?

Selge on igatahes asjaolu, et neile küsimustele pole veel antud vastust, mis rahuldaks religiooniuuringuid tervikuna ning võimaldaks laiemat edasiminekut ka üldistustaotlusega uurimisküsimustes ning viisil, mis päästaks pidevast, peaaegu paranoilisest küsimusest selle järele, milliseid üldmõisteid ja mis tingimustel uurija kasutada võib. Igatahes on eelmainitud probleemiasetused õhus ning suures osas on seesugune religiooniuuringute distsiplinaarne ja kontseptuaalne kriis tingitud just neist tõdemustest ja argumentidest, mis selles raamatus üle 50 aasta eest tõstis esile W. C. Smith. Just seepärast võikski igaüks, kes religioonist ja religiooniuuringutest tõsisemalt huvitub, selle raamatu läbi lugeda.

 

Indrek Peedu (1985) on Tartu Ülikooli usuteaduskonna religiooniuuringute eriala doktorant.

Print Friendly, PDF & Email
Reformatsioon 500
English