Nähtav heategevus ja heategevus näitamiseks

Ma ei usalda oma emakeeletundmist, mulle istub semantiline positivism. Eriti valvas tasub olla liitsõnade puhul. Näiteks: „sissekäik“ on ‘sisseseminekut võimaldav koht; sissepääs’, ent „väljakäik“ on midagi muud – kunagisest eufemismist on praeguseks saanud vulgaarne väljend.

Nii ma alustan ka täna terminite analüüsist. Eesti keele seletav sõnaraamat defineerib ühemõtteliselt: „hea|tegevus annetuste tegemine v. vabatahtlik tegevus teiste inimeste heaolu parandamiseks“.^[1] Mitte iga hea tegu ei ole heategu. Nimisõnana: „hea|tegija heateo tegija“. Iseloomulik on näitelause (mis muide on ainus!): „Talle meeldib heategijat mängida“.^[2] See haakub otse hiilgavalt mulle antud ettekandeteemaga: kuidas teha nähtav heategu, ilma et sind kahtlustataks, et teed seda näitamiseks?

Heategu on annetus või vabatahtlik tegevus teiste inimeste heaolu parandamiseks. Kuid miks peaks üldse üks olend hoolima teisest resp teesklema hoolivust? Jah, ühiseluliste putukate puhul on lugu selge. Brasiilia vihmametsas moodustavad sipelgad sama suure biomassi kui linnud, imetajad ning maod ja sisalikud kokku. Evolutsioon soosib meeskonnatööd mitte heatahtlikkuse, vaid DNA paljundamise suurema tõhususe tõttu. Kuna sipelgate, termiitide ja mesilaste emadel ja tütardel on suur ühisosa, tähendab kasu, kaotuse ja riski tasakaal, et tütrel tasub ema aidata, selle asemel et üksikvanemana lahku lüüa.

Ent enamasti see ei ole nii. Teatavasti darvinistlikus olelusvõitluses jääb ellu ning annab järglasi vaid kõige tublim. Kui metsise- või tedrekuked peavad lagendiku keskel duelli, pigistavad nad aariaid esitades silmad kinni. Nad ei pea kartma rebast, kes alfaisaseid ei jahi. Reinuvader võtab hommikueineks mõne platsi serval passiva viletsa venna. Kes nagunii oma kehvi geene paljundama ei pääseks. Nõnda on luuseritelgi looduse majapidamises roll – olla kaitsekilbiks võitjale.

Inimsoo pöörane edu ja arvukuse kasv ei olnuks võimalik, kui ei oleks sugenenud sotsiaalset hoolekannet. Inimkonnas valitsev väetite toetamine ei ole loomuvastane, ent see pole ka endastmõistetav ja instinktiivne. Tegemist on kultuuri artefaktiga, mis on võtnud eri aegadel erinevaid vorme. Kaua aega oli üksuseks suurpere või sugukond. Praegu ei ole mõtet loota, et lapsed kannavad su eest hoolt aastakümneid kestvas vanadusepõlves. Dekaloogi neljas käsk, millel on veel eriline rõhk – „et su käsi hästi käiks ja sa kaua maa peal elaksid“, ei funktsioneeri. Katki ei ole midagi. Kaugelt tõhusamaks kui individuaalne on osutunud institutsionaliseeritud abistamine. Ei ole enam vallavaeseid ega sante. Ei ole invaliidegi, vaid „erivajadustega inimesed“. Meditsiin on muutunud märkimisväärseks „tarbivaks“ majandusharuks, millele USA-s kulutatakse 12–14% sisemajanduse kogutoodangust.^[3]

Prantsuse sotsioloog Pierre Bourdieu kirjeldab: „Tänapäeval, kui philia’t ohustavad kooselamise katkemine, mis omakorda on põhjustatud tööga seotud migratsioonist ja arvestusliku (paratamatult egoistliku) vaimulaadi üldiseks muutumisest, on riik asunud täitma perekonna ühtsuse osa põlvkondadevaheliste suhete juhtimisel ning „pensionipõlv“ on üks neid kollektiivseid leiutisi, mis on lubanud usaldada riigile varem perekonna hooleks olnud vanade elu korraldamise, või täpsemalt öeldes, mis on asendanud perekonna sees toimuva põlvkondadevaheliste vahetuste otsese korraldamise nende vahetuste korraldamisega riigi poolt, mis teostab vanuritele määratud ressursside kogumist ja ümberjaotamist.“^[4]

Rooma impeeriumis ei olnud ühiskondlikku sotsiaalhoolekannet. Briti ajaloolane Eric R. Dodds nendib, et esimeste sajandite kristlus pakkus sotsiaalse turvalisuse jaoks kõige olulisema: hoolitses leskede ja orbude, eakate, töötute ja vigaste eest; tagas vaestele matmisraha ja epideemiate ajal haigehoolduse. Ainelisest kasust veel tähtsam oli kokkukuuluvustunne: „Kogudus pakkus inimlikku soojust: keegi oli neist huvitatud, siin ja ka hiljem. Nii pole üllatav, et kõige varasem ja hämmastavam edu saatis kristlust suurlinnades – Antiookias, Roomas, Aleksandrias. Kristlased olid enam „üksteise liikmed“ kui pelgalt vormilises tähenduses: usun, et see oli peapõhjusi, võib-olla kõige olulisem kristluse leviku põhjus.“^[5] Nähtav heategevus oli ääretult mõjuv misjon.

Tänane konverents on üles ehitatud vastandusele: „Heategija – riik või inimene?“ Vaikimisi on eeldatud, et selleks peaks olema riik. Ent kui lähtuda termini „heategija“ tavatähendusest, siis riik selle alla ei mahu, retooriline küsimus on poeetiline liialdus. Riik on „inimühiskonna organisatsioonivorm, kindlal territooriumil suveräänset võimu teostav poliitiline organisatsioon“.^[6] Riigiametnik ei saa oma tööülesandeid täites kasutada eelarve raha annetuste tegemiseks, et mõne hädalise heaolu parandada – kui ta seda üritab, klassifitseeritakse tegu raiskamiseks või koguni korruptsiooniks. Kui Riik personifitseerida, siis muidugi võib temalt oodata suurheategijana esinemist. Moodsas heaoluühiskonnas, õigemini hoolekandeühiskonnas on varade võrdse(ma)lt jagamine delegeeritud Riigile. Haigekassa, töötukassa, riiklik pensionisüsteem jpm muudavad kodanike omavahelise heategevuse marginaalseks. Nagu on suurfarmide kõrval potipõllundusest tulev.

Meie aja inimene võib südamerahuga jätta sotsiaalhoolekande Riigi kohuseks, makstes tulumaksu, sotsiaalmaksu ja töötukassamaksu. See, kui palju Riik teeb resp saab teha head, oleneb laekunud maksudest. Saudi-Araabia on nafta müümisest nii nuumatud, et sellest jagub kõigile. Ent Eestis saab Riik oma raha kodanikelt kogutavatest maksudest. Võime olla rahul endaga – teeme anonüümselt head. Lisanduvad heategevad fondid ja üritused nagu jõulutunnel – kui sinna ka veel annetad, saavutame soliidse solidaarsuse ja kehvemate koorma kandmise.

Juutluses kehtis ligimesearmastuse nõue, ja „ligimene“ tähendas rahvuskaaslast. Kristlus laiendas ligimese mõiste kõigile inimestele. Juutluselt võeti üle kolm olulist ja kiiduväärset tegu.

Jeesus õpetab rahvahulki Mäejutluses: „Ja kui te palvetate, siis ärge olge nõnda nagu silmakirjatsejad, sest nemad armastavad palvetada sünagoogides ja tänavanurkadel seistes, et olla inimestele nähtavad. Tõesti, ma ütlen teile: neil on oma palk käes! Aga sina, kui sa palvetad, mine oma kambrisse ja lukusta uks, palveta oma Isa poole, kes on peidul, ja su Isa, kes näeb peidetutki, tasub sulle“ (Mt 6:5j). Mõni salm edasi järgneb juhatus: „Kui te paastute, siis ärge olge sünged nagu silmakirjatsejad, sest nemad teevad oma palge näotuks, et näida inimestele paastuvaina. Tõesti, ma ütlen teile: neil on oma palk käes! Aga sina, kui sa paastud, võia oma pead ja pese oma silmi, et sa ei näiks paastuvana inimestele, vaid su Isale, kes on peidul, ja sinu Isa, kes näeb peidetutki, tasub sulle. Ärge koguge endile aardeid maa peale, kus koi ja rooste neid rikub ja kuhu vargad sisse murravad ja varastavad. Koguge endile aardeid taevasse, kus koi ega rooste neid ei riku ja kuhu vargad sisse ei murra ega varasta. Sest kus su aare on, seal on ka su süda“ (Mt 6:16–21).

Paastumine ja palvetamine on inimese ja Jumala vahekorda reguleerivad teod, ent ka ligimesele tehtavate heategude kohta kehtib: „Hoiduge, et te armuande ei jaga inimeste ees, et nemad teid vaatleksid, muidu ei ole teil palka oma Isalt, kes on taevas. Kui sa nüüd almuseid jagad, siis ära lase enese ees pasunat puhuda, nii nagu silmakirjatsejad teevad sünagoogides ja tänavatel, et inimesed neid ülistaksid. Tõesti, ma ütlen teile: neil on oma palk käes! Sina aga, kui sa oma almust jagad, siis ärgu su vasak käsi teadku, mida su parem käsi teeb, et su almus oleks peidus, ja su Isa, kes näeb peidetutki, tasub sulle“ (Mt 6:1–4).

Erinevus on, kas keegi kasseerib tasu sisse kohe, nagu nood „silmakirjatsejad“, kaasinimeste imetluse ja ülistuse näol, või deponeerib selle taevasse. Ühe heateod on kaasinimestele näitamiseks, teistel Jumalale näitamiseks, mis võimaldas neid teha reklaamimata, sest Jumal näeb varjulolevatki ning tasub omal ajal. Õelate käsi käib hästi maa peal, et taevas ei oleks vaja teha tasaarvestust. Ja kaks korda ei ole võimalik tasu saada. Jutustan illustreerimiseks paar lugu. Üks väga vaga mees elas väga vaeselt ning ta naine näägutas teda kogu aja – „mis su jumalakartlikkusest kasu on?!“ Ühel päeval tõi mees koju kuldse lauajala ning andis naisele, et selle mahamüümisest saadud raha eest lahedalt elada. Naine oli ütlemata rõõmus. Aga kui nad sabatilauas istusid – esimest korda oma elus! – tuli talle mure: „Aga kust sa selle kauni jala said?“ Mees vastas, et isand Messia kuningriigis istuvad kõik õndsad oma puhtast kullast pidulaudade taga. Tema oli palunud nende laualt ühe jala siia maailma neile kätte anda. Naine hakkas muretsema: kuidas siis edasi? Mees seletas, et midagi pole parata, nemad peavad kogu tulevase ajastu sööma kolme jalaga vigase laua ääres. Naine andis loomulikult käsu kohe jalg tagasi saata.

Ühes juudi getos oli mees, kes ei andnud kunagi kellelegi kopikat raha ega pala leiba. Kihutas kõik abivajajad minema. Õnneks oli seal teine mees, kes kunagi ei hoidnud kätt tagasi, kuigi tal oli suur pere ning ta ise elas kehvalt. Kui too ihnuskoi ära suri, ühtegi lähedast ega sõpra tal ei olnud, tuli ta ikkagi maha matta, et laip ei hakkaks lehkama. Surnuaiale sellist küll matta ei sünni, nii kaevati aia taha kraavi auk ja sinna ta visati. Kuid nüüd juhtus midagi ootamatut: lahtise käega mees, keda kõik austasid ja armastasid, ei andnud enam abi! Rabi kutsus senise heategija enda juurde. Pika pinnimise peale tunnistas ta üles, et tema heldus tuli tolle jõhkardi käest, kes ise askeetlikult elades andis temale kogu oma raha ega lubanud sellest kellelegi hingata. Nüüd temal lihtsalt ei ole enam, mida jagada.

Kui võõra naise silmadega himustamine võrdub tegeliku abielurikkumisega (Mt 5:28), läheb väga raskeks poole peale pidama jääda – milleks siis lõbust loobuda? Et kiusatust vältida, oli Jeesuse-aegses variseride hulgas kildkond, keda hüüti „verise laubaga mehed“ – nad käisid tänaval, pea kummargil ning silmad maas, et mitte kogemata pilku heita mõnele abielunaisele. Ja kuna nad ei näinud takistusi teel, siis lõid nad alatasa oma pea veriseks.

Mäejutlus ei ole Moosese seaduse kummutamine, vaid radikaliseerimine. Kõigepealt tuli paika panna nähtav ja kontrollitav. Võtame näiteks käsu: sina ei tohi tappa. Seda mõeldi Hammurapi ja Moosese koodeksis otseselt – mõrv omakohtuna on lubamatu. Poolteist tuhat aastat hiljem sõnas Jeesus: „Aga mina ütlen teile: igaüks, kes oma venna peale vihastab, peab minema kohtu alla, kes aga ütleb „Lollpea!“, põrgutulle!“ Sellise vindi peale keeramisega – et sõim on vihkaja jaoks võrdne tapatööga – ei saanuks alata. Ühiskonna jaoks on suur vahe, kas keegi oma viha valab välja solvamisega või lööb tõesti teise maha.

Esimese sajandi juudi ühiskonnas oli vaeste ja viletsate aitamine auasi. Jah, oli ka neid, kes lasksid puhuda pasunat oma almuste andmisel. See oli võimalik seetõttu, et valitses veene: rikkuse laiali jagamine ei ole laiduväärne laiamine, vaid tulus investeering. Alles sellisel taustal saab hakata ükskord soovima, et heategu tuleks spontaanselt, nii et vasak käsi ei tea, mida parem käsi teeb. Kui kohe selle nõudmisega alata, ei jõua kuigi kaugele. Kõigepealt on vaja luua vooruse foon. Sponsorlus ja metseenlus, ka siis, kui enese upitamiseks kavandatud, on etemad karmist hoolimatust. „Ei saa jääda peitu linn, mis mäe otsas. Ega süüdata lampi ja panda vaka alla, vaid lambijalale, nii et ta paistab valgust majasolijatele. Nõnda paistku teiegi valgus inimestele, et nad teie häid tegusid nähes ülistaksid teie Isa, kes on taevas“ (Mt 5:14–16).

Mis tahes teo motiive ei saa veekindlalt lahus hoida. Miski ei taga, et kellegi teod on absoluutselt omakasupüüdmatud ja altruistlikud. Alati, kui keegi oma vara kasutab kellegi või millegi heaks, võib kahtlustada, et see on kalkuleeritud. Hädalise jaoks olgu motiivid millised tahes – kas inimeste või Jumala poole suunatud –, peaasi, et oleks. Pedagoogiline nähtav heategevus ja laidetav heategevus näitamiseks – tuleb nentida, et ega neil suurt vahet ei ole. Kui vahe on, siis on see näiline.

Paraku, teadvustamine, et nüüd ma teen heateo, võtab võimaluse steriilselt puhtaks heategevuseks. Mis enesetundesse puutub, siis sellega on, nagu Aafrika vanasõna ütleb: käsi, mis annab, on alati kõrgemal kui vastuvõtja pihu.

Kas siis muud võimalust ei ole? Tõesti, ega ei ole pärast hea ja kurja tundmise puust söömist. Me peame sorteerima tegusid pahategudeks (ja kurjategudeks) ja heategudeks. Kuid oleks vaja olla hea, olla seda nõnda nagu need, keda Kuningas viimsel kohtupäeval saadab oma paremale käele, ja kes on hämmastunud, sest nad ise ei teadnud, mida nad on teinud: „Isand, millal me nägime sind näljasena ja toitsime sind, või janusena ja jootsime sind? Millal me nägime sind kodutuna ja võtsime sinu vastu, või alasti ja riietasime sind? Millal me nägime sind haigena või vangis ja tulime su juurde?“ (Mt 25:37–39).

Sest – „ka kui ma kõik oma vara ära jagaksin ja kui ma oma ihu annaksin põletada, aga mul ei oleks hoolimist (kr agape), ei saavutaks ma midagi“ (1Kr 13:3).

Ettekanne on peetud SA Hille Tänavsuu Vähiravifondi „Kingitud elu“ korraldatud konverentsil „Heategija – riik või inimene?“ Tallinnas 28. novembril 2014.