II Juutluse ajalugu kui juutluse mõistete ajalugu
Historiograafia meetodeid on sama palju kui ajaloolasi. Kõik need püüdlevad ajaloo mõistmise poole, nende sündmuste, mis moodustavad ta aine, interpreteerimise poole, talle aluseks olevate, põhiliste seaduste leidmise ja teadmiste omandamise poole selle kohta, mis on ajaloo liikumapanevad jõud. Ajalool on nii palju tahke, et see võib varustada igasugust teooriat – ka kõige absurdsemat – tõestustega või pseudo-tõestustega. Siiski, fakt, et sündmus kinnitab mingit teooriat, ei tähenda, et hüpotees on kas korrektne või et seda võib kasutada usaldusväärse instrumendina. Ainult teooria, mis näeb ajalugu tervikuna ja esindab samal ajal ühtlustatud lähenemisviisi, aitab meil lähemale jõuda fenomenile, mis on ajalugu.
Isegi kui mõned ajaloolised sündmused ei sobi sarnase laia, ühtlustatud lähenemisviisi raamidesse – see tähendab, kui mingi ajaloo teooria ei ole võimeline selgitama mõnda juhtumist –, jääb hüpoteesi väärtus puutumata. Ajaloolised juhtumised on nii mitmekesised, et mõned neist peavad jääma arusaamatuks. Aga igasuguste tingimuste puhul peame me pidama oma ülesandeks ajaloo arengu põhiliste joonte avastamist. Me peame sõnastama küsimusi, mis puudutavad ajaloolist evolutsiooni, küsimusi: „kust?“ ja „kuhu?“. Me peame uurima sündmuste tähendust ja tähtsust.
Me võtame ette fenomeni vaatlemise, mida esindab juutluse ajalugu.
Tööhüpoteesi korras väidan ma, et seda ajalugu võib käsitleda, uurides juutluse ideede evolutsiooni ja seletumist. Sellega pean silmas, et kõik juutluse ajaloo sündmused aitavad kaasa esmasele eesmärgile arendada juutluse mõtet, judaistlikku vagadust, juudi kirjandust, kunsti ja poliitikat – ühe sõnaga, juutluse substantsi.
Igas kultuuris eksisteerivad latentsed võimalikkused teatud intellektuaalseteks arenguteks ja teatud mõisteteks, mis hõlmavad selle kultuuri olemust. Nende võimalikkuste teokstegemine on kultuuri ajalugu. On ka muidugi hulk mõisteid, mis on ülekaalus kõikjal ja mille areng järgib alati sama kurssi. Neid mõisteid ei kavatse me siin arutada. Ainult kesksed, olemuslikud kultuuri mõisted, need mõisted, mis märgistavad kultuuri individuaalsena, on meie lähenemise jaoks tähtsad. Need on mõisted, mis teevad iga kultuuri unikaalseks, ja korra kaduma läinuna, taastamatuks. Sellist laadi on judaistlik Jumala mõiste. See mõiste on fundamentaalne ja keskne mõiste juudi kultuuris, mis on ja on alati olnud religiooni määratud, on see siis geto ortodoksia või vabamad hoovused väljaspool piire. Kõik juudi kultuuri mõisted on tagasi viidavad Jumala ideesse. Seadus, õiglus, tarkus, vabadus, võim, au, ilu ja inimlik väärikus viitavad alati ja kõikide tingimuste puhul tagasi samale jumalikkuse mõistele. Kõik juudi liikumised, mis iganes on nende eesmärk, võivad olla tegelikult juutlikud ainult siis, kui lõplik analüüs näitab, et nende eesmärk asub, teadlikult või alateadlikult, religioosses sfääris.
Kõik juudi spirituaalsed liikumised on olnud religioosset laadi, sellised nagu: prohvetlus, variserlus, rabiinlus, keskaja mitmekülgsed filosoofilised trendid, juudi müstika, messianistlikud hoovused ja lõpuks hasidism. Pole olemas ateistlikku juudi filosoofiat. Isegi teadlikult aktsentueeritud Chasdai Crescase skeptilisus lähtus religioossest ajendist. Moses Mendelssohni filosoofia, ehkki see kerkis esile kõige ateistlikumal perioodil, on vaatamata oma kaasaegsusele vaga juudi filosoofia.
Väites, et juudi kultuur on olemuslikult religioosne kultuur, oleme me vaid visandanud selle substantsi perifeeria. On teisi kultuure, mida domineerib samuti religioon; näiteks hindude kultuur. Siiski on juudi kultuuri spetsiifiline substants selle raevukas monism ja monoteism, mis omandavad oma liikumapaneva jõu põhiliselt eetilisest faktorist. Selle mõtte avaldumist, et kõik, mis eksisteerib, moodustab terviku, ja eetilise terviku, leiab kõikjalt, kus elav juutluse vaim ennast avaldab. Maailm tervikuna omab sisemist tähendust. See on kosmos, see on, nagu kreeklased ütlesid, ilus-olemine; siiski ei määra juudi mõtlemises seda tervikut sarnaselt kreeka õpetusele ilu ja harmoonia seadused, vaid „hea“ idee, selles mõttes, millises loodut nimetati „heaks“.
Maailm eksisteerib mõiste „hea“ baasil. Maailm omandab oma sisu ja terviklikkuse sellest otstarbest. See on juudi mõtlemise olemus. Puhtalt teoreetilisest aspektist on igasuguse otsimise eesmärk judaismis defineerida selle maailma mõiste totaalsus, seletada seda ja mõista seda. Mõistuse praktiline rakendus sihib selle mõistmise teostumist; ja teokstegemine peab ennast maksma panema iga juudi elus, kõikide tingimuste puhul, ja alaliselt niimoodi.
Mida enam püüdleb mingi juudi liikumine selle eesmärgi suunas, seda suurem on tema tähtsus juutluse ajaloo jaoks, seda genuiinsem on tema juutlik iseloom. Judaismi minevikus oli prohvetite missioon kombineerida puhta monoteismi sees juudi vagaduse lähtekoht ja lõplik eesmärk. Monoteistliku mõiste avaldamine ei olnud ainult ülesanne, mida prohvetite ajastu pakkus neile täideviimiseks ja mida nad teostasid ideaalse tublidusega; pigem oli see tegu just sellisena see, mis moodustab prohvetluse fenomeni – tegu, mida tuleb pidada üheks suurimatest saavutustest mõistuse ajaloos.
See ülesanne lõi prohvetliku liikumise; prohvetid elasid seda. Neil oli eesõigus teoks teha ja lõpuni viia oma missioon. Pärast prohvetlikku ajastut polnud judaismis enam tagasilangust ateismi ega polüteismi. Pärast selle akti teostamist lõppes prohvetismi ajalooline tõhusus. Selline liikumine ei kordunud enam. Selle elustamist isegi ei üritatud. Ühe ainsa Jumala prohvetlik õpetus on ainulaadne, sest see Jumal on ka ajaloo Jumal. Jumal on maailmas; ta elab ajaloos, nimelt rahva konkreetses ajaloos. Maailmal on ajalugu ja selle lõplik siht on Jumal. Iisraeli rahval on analoogse lõpliku eesmärgiga ajalugu. Iga juudi elu on keskendunud samale eesmärgile. Pole ajalugu, mis ei sisalduks Jumala ajaloos. Prohvetid õpetasid, et maailm polnud seni veel Jumala maailm, aga et see võiks saada ja peaks saama Tema maailmaks. See põhimõte oli nende aksioom. On üks Jumal, üks maailm ja see maailm on suunatud Jumala poole.
Pärast seda, kui aksioom oli juutluse ajaloo otsustava teemana sõnastatud – ja seda oli tehtud klassikalise ühekülgsuse ning maksvusega –, oli juudi mõtte ajalugu leidnud oma ülesande nagu ka oma missiooni. Sellest ajast peale on juudi mõtte ajalugu hõivatud selle mõiste edendamisest.
Juudi traditsioon laadis end kohustusega rõhutada ajaloolist tegurit ja klammerduda selle külge Jumala kontseptualiseerumises. Seda tendentsi võib ära tunda põhiliselt nende traditsiooniliste jõudude hulgast, mis näitasid end Talmudis. Ajaloolisi tegureid, rahvast ja rahvust, nendele aluseks olevat baasideed, mõisteid Jumal, seadus ja õiglus arendati edasi talmudistlikul ajastul ja neid viidi kõiki tagasi Jumala mõistele.
Talmudistliku ajastu õpetlased lõpetasid selle, mille kallal olid juba töötanud variserid ja saduserid: nad võimaldasid juudi religioonil rakendada oma mõju kahes ajaloolises vahendis, nimelt ruumis ja ajas – veel täpsemalt, kaasajas ja siinses maailmas. Kordame: prohvetid olid valmistunud vaateks, et Jumal on Ajaloo Jumal ja et ajalugu on Jumala ajalugu. Rahvast ja riiki võib määrata ja peab määrama religioon. Sel perioodil leidis juutlik rahva mõiste oma väljenduse Messia isikus. Messias esindab rahvast metafüüsilises sfääris, Jumala sfääris. Messias garanteerib rahva eksistentsi, eksistentsi, mis ei ole sõltuv välistest ajaloolistest juhtumistest. Messias kuulub üheaegselt olevikku ja tulevikku. Sellisest rahva kontseptualiseerumisest sai turvaline omand ajal, mil juudi Riik hävis. Mitte miski peale sellise mõiste ei saa säilitada välisest riigi struktuurist lahutatud rahva eksistentsi. Juudi rahvas peab ennast reaalseks rahvaks, mis eksisteerib ilma igasuguse riikliku organisatsiooni kitsendusteta. Metafüüsiliselt põhjendatud rahva mõiste polnud pelk hädaabimõiste, ette nähtud asendama hävitatud riiki. See mõiste oli elus juba sel ajal, kui riiki hävitati. Templi hävitamise ajal oli see keskne mõiste mitte ainult juudi teoloogia lahutamatu osa, vaid moodustas vaga juudi mõtlemise viisi.
Eriti tõlgendas Esra rahva mõistet juba mainitud religioosses tähenduses. Variserid ja rabid viisid oma missiooni täide.
Vastavalt juutluse ajaloo teatud interpretatsioonile peetakse aastat 70 A.D. juudi ajaloo lõpuks. Sel teoorial on kaks põhjust, nii väline kui ka sisemine. Väline põhjus on juurdunud ajaloolise uurimise meetodis. Juudi rahva varasest ajaloost tehti uurimisobjekt suhtes kristlusega. Seda uurimist viidi läbi hoolsalt ja asjatundlikult. Siiski lõppeb huvi juudi teoloogia vastu seal, kus algab spetsiifiline kristluse ajalugu.
Sisemine põhjus on tuletatud tendentsist identifitseerida ajaloo olemust riikide ajalooga.
Isegi seal, kus kultuuri ajalugu on siira uurimise objekt, kasutatakse riigi ajalugu lähenemisviisi ja hindamise alusena. Ainult siis, kui me täielikult saame aru, et ajalugu on mõistete ajalugu, saame mõista fenomeni, milleks on juutluse ajalugu. Juudi rahva ajalugu oli sajandeid ajalugu ilma riigita. Sellegipoolest ei lakanud see iialgi olemast ajalugu. See ei stagneerunud kunagi ja vaatamata pidevalt muutuvate väliste mõjutuste ägedale rünnakule ei uputatud seda kunagi erinevate riikide ajalukku. Juudi ajalugu järgis oma enda teed, ilma oma rajalt hälbimiseta.
Kui hindame juutluse ajalugu ideede ajaloona, siis selle ajaloo sündmused omandavad teise aspekti. See lakkab olemast märterluse ajalugu. See ei ole enam tagakiusamiste ja enesekaitse eepos. See on pigem spetsiifiliste vaimsete väärtuste metoodilise avaldumise väljendus.
Juudi rahva metafüüsiline ja samaaegselt ajalooline mõiste on tema organisatsiooni kvalitatiivne eeldus, eluviis ja seadusandlus. Sellise seadusandluse põhimõtted peavad olema juurdunud religioonis ja mitte pelgalt tulenema religioossetest sümbolitest. Seega saab nähtavaks see, kui sisuliselt on juutlik eetiline suunavõtt põimitud rahva iseloomuga. Rõhutagem seda veelkord: Jumal ja jumaluse teenimine on täideviimine ajaloos ja ajaloo kaudu. Iga tund juudi rahva elus ja iga tund üksiku juudi elus on selle ajaloo aktuaalne nähtavakssaamine, mis ei saa olla midagi muud kui Jumala ajalugu. See oli tüüpiline rabiinlikule maailmavaatele; sellest on tuletatud seaduse mõiste rabide seas ja seaduse totaalne tähtsus juudi religioonis. Juba juutluse ajaloo vanimatel allikatel on seaduse märk. Hilisematel perioodidel, kui juudi religiooni iseloom oli ennast lõplikult kehtestanud, võidi vanemaid kirjutisi teisendada lisanduste ja ümbertõlgendustega; aga kõik see moodustab vaid pelga originaali nüansseerimise.
Iisraeli religiooni teadlik lahtisidumine animistlikest usunditest ja ajaloolise eelduse rõhutatud kaasamine prohvetite juudi usu kontseptsiooni pidi seaduse asetama kesksele positsioonile. See seaduse koht ja funktsioon määrab seaduse rabiinliku identifitseerimise judaismi põhilise karakteristikuga: rabi süvendas ja laiendas seda vaadet kõikides suundades. Prohvetite ajastust alates on juudi religiooni monoteism muutunud nähtavaks; rabide ajastust alates on juudi religiooni läbistanud seaduse aspekt.
Juudi religioonis pole olnud liikumist, mis ei oleks esindanud, väljendanud ja tõlgendanud genuiinselt juutlikku vaimu. Vaenulikud hoovused ei suutnud võitu saada. Mõnikord lahknesid mõned mõtteviisid, mis kaugenesid juutlikkust alusest ja muutusid hereesiaks. Karaiitide ajalugu ei ole juutluse ajalooga sünonüümne, sest see välistab mõned tegelikult juutlikud vaimsed ja intellektuaalsed väärtused. Seepärast jäi karaiitide mõju judaismi arengule toppama. Ometi ka karaiidid täitsid missiooni: nad koondasid oma perioodi tähelepanu judaismile ja ajendasid seda selgelt sõnastama juutlikku mõtlemist. Juutliku mõtlemise ajaloole pole tähtis, kas üks selle liikumisi mõjutas seda positiivses või negatiivses mõttes. Ainult fakt, et sellele avaldati mõju, on tähtis.
Kui me vaatleme juutluse ajaloo sisemisi ja perifeerseid sündmusi sellisest vaatepunktist, siis omandab judaismi ajalooline pilt erinevaid proportsioone. Paljusid aspekte tuleb uurida detailselt, isegi kui need ei köida meid, sest on peidetud, nagu need oleks ajaloolise pildi taustal.
Hasiidlik liikumine on üks näide sündmusest, mis vajab ümberhindamist. Ajaloolane nagu Graetz seetõttu vaid mainib liikumist, justkui sel poleks olulist tähtsust. Selline vaade ei olene teadmise puudumisest ega kirjaniku järeleandmisest vähema vastupanu teele. Kui keegi kasutab sama mõõteritva juutluse ajaloo puhul, nagu seda tegi Graetz, siis tuleb hasiidlikku liikumist liigitada tähtsusetuks. Aga kui me tunnustame ajalugu mõistete avaldumise kandjana ja aktsepteerime juutluse ajalugu juutluse mõistete teokssaamisena, siis peab hasidismi tervitama kui üht vaimsetest tähistest judaismi teel.
Juudi usu monoteism sisaldab üht tähenduslikku elementi: nähtamatu Jumal ei alistu puhtalt praktilist laadi rituaalile. Seepärast ei saanud teda kasutada praktilise ateismi lähtepunktina. Ateism juudi kogudusest lahkulöömise tähenduses on juudi jaoks tüüpilisem kui Jumala täielik eitamine. Judaismi transtsendentaalset jumalust võib vaga kujutleda meie maailmast täiesti lahus olevana. Sellise maailmavaate puhul võivad seadus ja rituaal muutuda üleliigseks. Juudi religiooni ajalugu on draama ning konflikt on ühelt poolt Jumala transtsendentaalse ja teiselt poolt kosmosesisese idee vahel. Talmudistliku ajastu rabi seostas juutluse Jumala transtsendentsuse ja immanentsuse arusaama abil, et on Jumala rahvas, mis elab Jumala seadusi. Hasidism seadis endale sama ülesande. Siiski on hasidismi jaoks rõhk üksiku vaga indiviidi eluviisil. Hasidism on hasiidide religioon, nimelt paljude nimetu siirus.
Termin „hasiid“ on väga vana. Me leiame selle juba Piiblist ja seda on leitud juudi religiooni teatud spetsiifilistes vaadetes. Mõiste „hasiid“ jäi elavaks, vaatamata oma muistsele päritolule. Ei olnud juhuslik, et Baal Šem Tov identifitseeris seda liikumisega, mis kandis kõiki programmi tunnuseid. Mõiste „hasiid“ sisu tunti ja teati veel ja see sobis kokku selle liikumise tendentsiga. Mõistet võib viia tagasi ajastule, millises ilmuvad juudi vaimuliku elu esimesed kirjalikud dokumendid. Esmajoones oli mõistel sotsioloogiline aspekt. See aitas kirjeldada ühiskonda. See ei ole veel ühenduses religiooniga ranges mõttes; ja kui sellist otstarvet taotleti, siis tuli sellele lisada Jumal nimi. Seega kutsutakse Iisraeli kultuuri kogukonda „Jumala hasiidid“. Selle liikmed on esmajoones need, kes osalevad templi rituaalis. Laiemas mõttes kutsutakse hasiidiks igaühte, kes kuulub Iisraeli rahva hulka. Järk-järgult muutub mõiste piiratuks ja kitsendatuks religioosse sfääriga. Väljend „hasidism“ muutub lihtsalt sünonüümseks Iisraeli religioosse kogukonnaga.
Hilisemad kirjutised, mis moodustavad osa Piiblist, jätavad selles seoses Jumala nime juba ära, sest selle mõiste religioosset tagamõtet võetakse juba endastmõistetavana. Juudi religiooni eetilise aspekti aeglane areng põhjustas sõna „hasiid“ kasutamisel teisenemist: mitte iga juuti ei kutsutud „hasiidiks“, nagu oli olnud kombeks varasemal ajal; ainult vaga juuti tähistati „hasiidina“. Ajutiselt võis see mõiste kokku sobida „tsadiiki“, õiglase mõistega. Aga sotsioloogiline iseloom, mis sisaldub esimeses sõnas, ei kadunud kunagi. Vaga kogukonna iga liige näeb jätkuvalt „hasiidi“ mõistes ideaalset prototüüpi. Mitte igaüks ei pea olema nābī’. Tsadiik esindab juba vaga inimest, keda soosib Jumala arm. Aga hasiidiks saamine oli samaväärne püüdlemisega sihi suunas, mis oli eesmärgiks kõikidele. Keskaegsed legendid ülistavad hasiidi lihtsa indiviidina, kelle vagadus on eeskujuks kõikidele; see tüüp ei hälbi üldisest populaarsest arvamusest. Vagadus paneb ennast maksma veendumuse nagu ka tegevuse vahendi kaudu ning mõlema vahel on täielik kooskõla. Rahvuslik tüüp, mis ühtib avaliku arvamusega ja poolehoiu eeldusega, ei saanud kuidagi esindada avameelset õpetlast, ehkki küll hasiid teeniks ära õpetlase tiitli. Hasiid on vaga ideaalne prototüüp kogukonna raames. Individualistilikud saavutused saksa väljendi „singulare Eigentümlichkeiten“ või „Sonderleistungen“ ei sobi rangelt kokku mõistega „hasiid“. Seega, näiteks askeetlus ei sobi tegelikult hasiidi pilti. Korrakem: ta kehastab näitlikult vaga juudi ideaalset mõistet ja genuiinsel judaismil pole ruumi askeetluse ideaalile, mis võiks vaga eraldada „elust“ ja juhtida teda välja kogukonna üldisest seotusest.
Hasidism on liikumine, milles kõik judaismi kesksed mõisted on kristalliseerunud erilise puhtuse ja selgusega. Kõik tendentsid, mis läbisid juutluse vaimset ajalugu, panustasid sellesse lõppu. Aga hasidism ei ehita süsteemi samas mõttes nagu filosoofia. Hasidismis on keskne õpetus, mis tegeleb Jumala ja maailma vahel eksisteeriva suhtega. Hasidism kannab selle üle elu tegelikkusesse; ta viib intuitsiooni ja mõistmise (Erkenntnis) üle tahtesse, ta teisendab vastuvõtliku inertsijõu dünaamilisse tegevusse. Jumala emanatsioon kiirgub kõikidesse elavatesse asjadesse. Need Jumala kiired pole pelgad rajad, mis viivad jumaluse vaatlemisse ja mõistmisse; nad on samal ajal vahend, mille kaudu igaüks jõuab lähemale jumalusele tegude varal. Seega siseneb eetika religiooni keskmesse genuiinselt juutlikul viisil. Heade tegude absoluutset väärtust ja aktiivse elu vajadust Jumala teenistuses õpetab hasidism müstika baasil. Aktiivsus on Jumala olemus ja maailma olemus, mille ta lõi. Maailm on alati teel Jumala poole. Jumalus on kõikjalolev. Ta on isegi iidolid, patustajad ja hereetikud.
Aga hasiid peab olema judaismi liige ja esindaja. On juudi ülesanne muundada Jumala säde, mis on alal kogu maailmas, jumalikuks leegiks. See tähendab, et Iisrael on laetud kohustusega teostada Jumalat maailmas ning teostada ka Iisraeli metafüüsilisi omadusi maailmas, nimelt maad ja rahvast, mis on loodud ajaloo ühe ja sama sihina.
Ehkki Iisraeli rahvas ja maa on vaimsed suurused, peab neid juhtima täideminemise suunas ajaloo sees.
Siin me tõepoolest tunneme ära hasidismi tähtsuse ajaloolisest vaatepunktist. See seostas sionistlikku ideaali ühe ja ainsa Iisraeli maaga. See aktiveeris juudi vagaduse. See ammutas oma tõukejõu seestpoolt, ideest, ja viis selle ajaloo tegelikkusesse.
Juudi ajalugu ei ehitanud end üles eraldumises; see kasvas osana üldisest ajalooliste sündmuste voolust. Juudi ajaloo seadused ei saanud absoluutselt vastanduda juhtumistele inimkonna totaalses ajaloos. Aga juudi ajalugu iseloomustab üks spetsiaalne väärtus: see on kõige otsustavamalt vaimsete väärtuste ajalugu. See toetab tõestust, et ajalugu võib olla mõistete ajalugu; ja sellise ajaloo kõrval kahaneb ja närbub väliste jõhkruste inimlik draama ära ning muutub haletsusväärseks fantoomiks ja varjuks. Need välised, „tõelised“ jõud ei küündi inimsuse tegeliku arenguni, mis on selle sisemine suund.
Artikli esimest osa saab lugeda siit.
Lazar Gulkowitsch (1898–1941) oli judaistika teadlane, promoveerunud Königsbergi ülikoolis, habiliteerunud Leipzigi ülikoolis ja aastail 1934-1940 Tartu ülikooli judaistika professor.
