Saateks
Aastail 1934–1941 elas Tartus ja töötas Tartu ülikoolis juudi soost teadlane Lazar Gulkowitsch (1898–1941), juhatades kuus aastat juudi teaduste õppetooli filosoofiateaduskonnas. Tema enneaegne surm ning nii kommunistlik kui ka natsiokupatsioon Eestis katkestasid lootustandva filoloogilise ja filosoofilise töö. Ehkki mõned tema publikatsioonidest on leidnud vastukaja tähtsatelt juudi ja Saksa akadeemikutelt juba 1930. aastatel, on tema tööd tänapäeval teada vaid vähestel spetsialistidel. Viimastel aastatel on huvi tema elu ja töö vastu siiski tuntavalt elavnenud, sest Anu Põldsam on kaitsnud Tartu Ülikoolis Gulkowitschi teemal doktoritöö (Lazar Gulkowitsch – eine vergessene Stimme der Wissenschaft des Judentums, 2011), ilmunud on rida publikatsioone (Põldsamilt, Katri Lindroosilt, Isidor Levinilt, Urmas Nõmmikult jt-lt), toimunud on rahvusvaheline seminar ning 22. septembril 2014 meenutati Tartus ka pidulikult 80 aasta möödumist õppetooli avamisest.
Ent ebasoodsate olude – ülikool Euroopa kaugemas nurgas ja keeruline ajastu – tõttu ei tunta pooli Gulkowitschi töid tänini ning tähtsaimad tööd vajavad taasavaldamist. Gulkowitschi tööde bibliograafias on nimetatud 24 erinevat monograafiat ja artiklit (vt EELK Usuteaduse Instituudi toimetiste 19. köites ilmunud bibliograafiat), millele lisanduvad viis avaldamata käsikirja Tartu ülikooli raamatukogus. Nende hulgas on hulk teoreetilisi töid, mis tegelevad mõiste- ehk ideedelooga, meetodiga, mis Gulkowitschi enda sõnul kõlas saksa keeles begriffsgeschichtliche Methode. Lisaks rakendavad mitmed Gulkowitschi uurimused seda meetodit ka ellu. Kõik need tööd on kirjutatud saksa keeles, ent lisaks ühele eestikeelsele artiklile Maimonidese kohta (ajakirjas „Eesti Arst“), avaldas Gulkowitsch ühena oma viimastest publikatsioonidest Cambridge’is inglise keeles peetud ettekande „Ajalugu kui ideede lugu, VT ja juutluse ajaloo näitel“ (History as History of Ideas with special Refernce to the O.T. and Jewish History, 1939). See kirjutis vääris tõlkimist seetõttu, et on üks lühemaid Gulkowitschi mõttemaailma ja ideede kokkuvõtteid. Kirik & Teoloogia seda käesolevas ja järgmises numbris ka teeb.
Judaistika õppetooli kohta olgu veel lisatud, et see oli ainulaadne kogu Euroopas, kujutades endast olulist verstaposti nii juudi teaduse ajaloos laiemalt kui ka kitsamalt Tartu Ülikooli ning Eesti juudi kogukonna ajaloos. Tegu oli esimese eduka katsega Mandri-Euroopas anda juudi teadusele ehk teadusele juutidest, nende ajaloost, keelest ja religioonist akadeemiliselt iseseisva distsipliini staatus. See ei oleks aga saanud teoks ilma Eesti Vabariigi toetava suhtumiseta oma kultuurvähemustesse ega ka ilma juba Tartu Ülikooli kõrgetasemelise semitistika ja Vana Testamendiga tegelemise traditsioonita. Nii oli enne Teist maailmasõda just Tartus, Tartu Ülikooli filosoofiateaduskonna juures tegutsenud õppetoolis ja ei kusagil mujal võimalik õppida judaistikat peaainena – kolmes õppeastmes kuni doktorikraadini välja – ning seda saksa ja heebrea keeles. Õppetooli tegevus jäi paraku lühikeseks, nõukogude võim sulges õppetooli aastal 1940 ning aasta hiljem hukkasid natsistliku võimu esindajad õppetooli juhataja ühes perega.
Eesti keeles võib veel lugeda:
Katri Lindroos, „Judaistika õppetool Tartu Ülikoolis 1930. aastatel“ – Akadeemia 6/1994, 2136–2149.
Anu Põldsam, „Professor Lazar Gulkowitsch (1898–1941) – juuditeaduste edendaja Eestis“ – Eesti Juudi Muuseum, kodulehekülg.
Isidor Levin, „Lazar Gulkowitsch ja juudi teaduse õppetool“ – Akadeemia 7/2008, 1462–1483.
Isidor Levin, „Minu elu- ja mõttevarast: Meenutusi I–II“ – Akadeemia 7–8/2009.
Urmas Nõmmik, „Lazar Gulkowitschi mõistelooline meetod“ – Usuteaduslik Ajakiri 1/58, 2009, 111–120.
Urmas Nõmmik.
Ajalugu kui ideede lugu, Vana Testamendi ja juutluse ajaloo näitel, 1. osa
I Ajalugu kui mõistete ajalugu
Ajalugu tähendab sündmust, ent mitte igasugune asi, mis sünnib, pole ajalugu. Sündmus on ajalooline ainult siis, kui see moodustab osa põhjuse ja tagajärje järgnevusest, mis on ajaloo olemus. Sellele põhjuse ja tagajärje ketile anname arengu nime. Areng on eriline fenomen põhjuslikkuse sees. See on millegi avaldumine, mis on eksisteerinud varem. Siiski on iga avaldumine ainulaadne ja uus. Me nimetame sellist tüüpi arengut evolutsiooniks. Ehkki termin „evolutsioon“ pärineb mitte ajaloolaselt, vaid bioloog Darwinilt, kelle õpetustes on seda populariseeritud, on mõiste silmapaistvalt ajalooline. Darwin omistas termini „evolutsioon“ loodusele, väites nõnda, et ka loodusel on ajalugu. Evolutsioon annab mõista, et on midagi, mida saab arendada (evolveerida). Meie probleem seetõttu on:
Mis siis ikkagi moodustab substraadi, mille evolutsioon annab meile ajaloo?
Ajaloo nähtav substraat on kultuur. Ajaloo materjal ei ole siiski mitte inimkonna universaalne kultuur, vaid kõigepealt üksikute kultuuride seeria. Spengler on populariseerinud vaadet, et iga kultuur moodustab eraldi organismi, kannatades saatust, mis tabab iga organismi, nimelt sündi ja surma. See vaade vähemalt tunnustab tähtsat fakti, et iga kultuur on midagi eraldiseisvat, üksus iseenesest, mida ei saa kunagi korrata. Spengler käsitleb seda teooriat aksioomina; tegelikult täidab see tema jaoks valgustamise efekti otstarvet, et tuua nähtavale kaasaegsete kultuuride iseäralikke karakteristikuid. Me võime seada mõned detailid tema järeldustest kahtluse alla; aga see on meie käesoleva vaatepunkti jaoks tähtsusetu. Meie probleem on, miks igal kultuuril on tema eriline iseloom, miks sellised asjad nagu erinevad kultuurid eksisteerivad, miks nad on kaduvad. Me uurime fenomeni põhjust; meie asi ei ole praegu omistada põhimõtet ühele või teisele nendest eraldiseisvatest kultuuridest. Mis on see, mis annab ühele kultuurile tema erilise iseloomu? Miks on nii, et näeme keskaja kristlikku kultuuri, Kreeka kultuuri, Rooma kultuuri, Foiniikia, Hiina ja Jaapani kultuure üksustena, mis igaüks kannavad oma pitserit? Igaüks nendest kultuuridest on teostanud ühe erinevatest võimalikest teedest tõlkimaks end ajaloolise fakti maailma. Igaüks nendest kultuuridest on olnud suunatud kindla idee poole. Igaüks kannab endas algusest peale seda, mida ta teadlikult või alateadlikult eeldab olevat oma arengu lõpus. Iga kultuur on vaid teostanud seda, mida ta on olnud implitsiitselt algusest peale. Mõned näited selle kohta on: religioossete kultuuride varieeruvad transtsendentaalsed eesmärgid; kreeka harmoonia mõiste; indiviidi allumine kogukonnale Hiina kultuuris. Inimesed, kes teostavad kultuuri, teevad sellest impitsiitsest asjast oma eesmärgi. Sel teel saab kultuur konkreetsemaks ja mõjusamaks. See sisemine motiiv on alati ja igas kultuuris mõiste või pigem mõistete süsteem. Nendest mõistetest moodustubki kultuur. See mõistete süsteem on seepärast ka võim ja veelgi enam vägi iseeneses, causa prima ajaloo sees, ja seepärast ka faktor, mille põhjus asub teispool ajalugu metafüüsikas. Mõistete süsteem, mis on kultuuri aluseks, evib seepärast ka omaenda dünaamikat ajaloo sees. Sel põhjusel siseneb mõistete süsteem ajalukku. Kõikide kultuuride algused on meie eest peidus. Me ei tea kunagi, miks mõni uus asi kerkib esile mõnel kindlal ajal ja kindlas kohas, et areneda omaenda seaduste kohaselt.
See algus ja see edasine areng on täiuslikult ühtsed. Nad vaid näivad meie edastamise võimele eraldiseisvatena, sest me peame nägema kõiki sündmusi aja aspektist lähtudes. Aeg pole meie jaoks mitte ainult intuitsiooni tavapärane vorm, vaid meie intuitsiooni vajalik vorm, ilma milleta poleks mingigi intuitsioon meie jaoks võimalik. Ükski väide asjade seoste kohta pole võimalik, kuni me ei võta oma väites arvesse aja kategooriat. Kõik, mida võime öelda, on, et aja mõiste on ainult fiktsioon; aga me ei saa ka ilma selleta meie maailma mõistmises hakkama. Aeg on vaid koordinaatide süsteem, milles meie väited peavad olema vältimatult korraldatud. Kui algus ja edasine areng on lõpuks üks ja sama, siis ilmneb ka mingi oluline tegur ajaloolise arengu sees. Iga areng on pidev. Me oleme harjutanud ennast jagama ajalugu perioodideks, horisontaalselt kronoloogiliste telgede ning vertikaalselt teemade abil. Need on meie paratamatud konstrueerimisteljed. Need näitavad meile erinevatest nurkadest, mis on tegelikult ainukordselt ühtne ja tervik.
Mis on see mõiste, mis keskse dünaamilise jõuna käivitab kultuurilise arengu? Säärase jõuna ületab see ajaloo. Selle eksistents on sõltumatu tema ajaloosse sisenemisest. Vaatamata sellele, kas ta muutub aktiivseks või mitte, ei muutu tema põhiolemus. Ka ei loe see, metafüüsiliselt väljendudes, kas see mõiste, sisenedes ajalukku, avaldab kõik oma olemuslikud võimalused. Iga mõiste on sõltumatu suurus; aga ennast aktualiseerides on mõisted ainult funktsioonid, mitte staatilised suurused. Mida me näeme, on mõistete eksistents, mitte nende olemus. Mida me näeme, on ajalugu ja mitte transtsendentaalne metafüüsiline olemine. Mida me näeme, on jõudude mäng, funktsioonide süsteem. Need muutumatute jõudude muutuvad funktsioonid on need, mis moodustavad ajaloo. Siin on meie jaoks metafüüsiline fakti põhjus, et miski muutumatu areneb (evolveerub) muutuvates vormides. Siin on fakti põhjus, et ajalugu on evolutsioon.
Me peame nüüd endalt küsima, kas sellist laadi ajalugu, vaimsete jõudude mäng, moodustab ajaloo olemuse. Kui me ei viita ainult vaimu ajaloole, vaid elu kõikidele teistele aspektidele, mis teevad ajaloo, siis tõstatub küsimus, mis seos on ideede ajaloo ja ajaloo teiste aspektide vahel? Me iseloomustasime mõistet kui keskset jõudu, seega jõudes seisukohale, et mõistete ajalool on oma enda dünaamika. Ideede ajalugu on iseseisev; aga probleem on, kas ta eksisteerib ainult endas või enda jaoks. Peame endalt küsima, kas jõudude mängul on üldse mõju väljaspool puhaste mõistete piire ajaloo nähtavas maailmas. Peame tõstatama probleemi, kas siiski ajaloo on paratamatult määranud vaimu ajalugu.
Kui vaatleme seda probleemi mõistete olemuse vaatepunktist, seega metafüüsilisest vaatepunktist, siis oleme kohustatud ütlema jah. Ehkki mõiste võib jääda oma puhtasse olemusse, ta tikub siiski loomu poolest ennast aktualiseerima, ja aktualiseerida võib ta ennast vaid ajaloos. Substraat, milles ta ennast aktualiseerib, on ajalugu, võetuna terviklikuna. Ta hõlmab kõiki elu aspekte; sest nende erinevate aspektide eristamine on küllaltki meelevaldne. Kunst, õppimine, religioon, poliitika ja majandus on tegelikkuses lahutamatud. Substraat võib sobituda rohkem või vähem kergelt ideega. Kunst on kindlasti rohkem lähemalt seotud mõistete maailmaga, kui seda on majandus. Aga need on määra, mitte olemuse erinevused. Substraat pole muud kui substraat; sellel puudub sõltumatu eksistents; see sõltub täiesti välispidisest jõust.
See on probleemi metafüüsiline aspekt. Kui me alustame ajaloolisest aspektist, on tulemus sama. Ajalugu tähendab faaside progressiooni. Iga faas tuleneb uuest standardist, mille kohaselt eelmine faas ei ole olnud rahuldav. Ajaloo liikumapanev jõud on rahulolematus. See rahulolematus sunnib inimesi rajama uut korda, mitte ainult olemise korda, vaid ka selle, mis peaks olema. See „peaks olema“ on alati esiplaanil. See on motiiv, mis sunnib seda, mis eksisteerib, enda uuendamisele ja täideminekule. Ka kõige labasem materialism ei saa läbi vaimsete standarditeta, isegi kui see püstitab vaid väärtusetuid standardeid. Leiame selle vaimse standardi fiktsiooni, kunas iganes inimesed püüavad „teha ajalugu“. Kas on tegelikult võimalik „teha ajalugu“ võltside standarditega, on teine küsimus.
Pöördume tagasi oma alguspunkti juurde. Mõlema, nii metafüüsika kui ka ajaloo vaatepunktist on ajaloo keskne motiiv ja olemine vaimne. Ajalugu on alati ja kõikjal vaimu ajalugu. Ajaloo struktuuri kujundavad seepärast vaimu struktuursed ühikud, nimelt avalduvad mõisted. Kui räägime mõistete avaldumisest, siis ei mõtle me seda, et mõiste sõltuks ajaloolisest „tollasest ja praegusest“. Me ei mõtle öelda, et iga ajalooline situatsioon looks oma ideoloogilise pealisehitise. Me väidame, vastupidi, et mingit ajalugu ei eksisteeri lahus mõistete ajaloost. Iga ajalooline sündmus on mõistete arengu kindla astme paratamatu tulemus. Fakt, et ajalugu on mõistete määratud, pakub meile tõestust nende tegelikkuse kohta. Nad pole pelgalt tegelikkuse refleksioonid, sobilikud fiktsioonid.
Me leiame näiteks, et Jumala ideed on mõistetud erinevates religioonides erinevalt ja et see on see, mis neid eristab. Aga igal puhul on see Jumala idee. Mõiste ise, mis on üks ja ainus, on meie eest peidus. Me näeme vaid ühte või teist tema teostumistest. Mis on, metafüüsilisest vaatepunktist, mõiste ühtsus, on ajalooliselt kultuuri ühtsus.
Ajalugu võib võtta vaimu seiklusena, pelga mänguna, milles see peidetud jõud tõestab ikka ja jälle, otsekui iseenda rahulduseks, fakti, et ta eksisteerib.
Lazar Gulkowitsch (1898–1941) oli judaistika teadlane, promoveerunud Königsbergi ülikoolis, habiliteerunud Leipzigi ülikoolis ja aastail 1934-1940 Tartu ülikooli judaistika professor.
