Kirjalik vestlus toimus augustis kokkulepitult kahes faasis (16.-30.9. ja 3.-9.10.2014), vt 1. osa ja 2. osa.
14.
Mis on Sinu jaoks teoloogia ülesanne? Milline on hea teoloogia? Ja hea jutlus?
Joel Luhamets: Teoloogia ülesanne on Kiriku usu sõnastamine. Hea teoloog on see, kes toetub Püha Vaimu juhtimisele oma töös. Hea jutlus on see, mis kirgastab Kristust ja juhatab patused päästmisele.
Tiit Salumäe: Minu õpetaja prof Elmar Salumaa õpetas Karl Barthi järgi: „Teoloogia kui teadus on üks kiriku funktsioone.“ Hea teoloogia on see teoloogia, mis ehitab kirikut. Hea jutlus ei ole üheselt defineeritav ja sõltub paljuski ka kuulajatest. Jutlustamine on anne, kuid see on ka oskus, mida on võimalik arendada. Annet peab pidevalt arendama. Selles mõttes on hea teoloogia ja hea jutlus omavahel seotud. Nii nagu hea teoloogia peab otsima vastuseid küsimustele, mida kaasaja inimene küsib Jumala kohta, nii peab ka hea jutlus olema kaasaja inimesele mõistetav kuulutus igavesest Jumalast.
Ove Sander: Teoloogia ülesanne on teenida kirikut evangeeliumi kuulutamisel ja tunnistamisel. Hea teoloogia on ühteaegu siira usu ja tõsise akadeemilise pingutuse vili, mis realiseerub kiriklikus teenimises. Hea jutlus on kui heade sõprade südamlik vestlus, kus keskmeks on Kristus ning Tema andeksandev ja uueksloov arm – sellisel viisil mõistis ka vanakirik kristliku jutluse vanimat vormi, homiiliat.
Marko Tiitus: Teoloogia on Jumala ilmutuse ja inimliku usukogemuse süsteemne ja metoodiline uurimine, kirjeldamine ja mõtestamine. Kuna olen praktilise teoloogia õppejõud, siis täpsustan teoloogia olemust selle distsipliini spetsiifikast lähtuvalt. Esiteks on teoloogia kiriku funktsioon, kusjuures kirikut tuleb mõista liturgilise osaduskonnana, mis koguneb osa saama Jumala Sõnast ja sakramentidest ning Teda lunastuse ja pääste eest ülistama. Liturgilise teoloogia isa Aidan Kavanagh teeb vahet esmase ja teisase teoloogia vahel ning väidab, et akadeemiline teoloogia sõna kitsas ja läänemaises tähenduses on sekundaarne ja tuletatud teoloogia; esmase teoloogia sünnikoht on jumalateenistust pidav kogudus ning see on vaid osaliselt teadliku mõttetöö tulemus. Teiseks on teoloogia koht, kus kiriku traditsioon, õpetus ja praktika kohtuvad kaasaja kogemuste, küsimuste ja tegevustega. Teoloogia juhib nendevahelist dialoogi, mis on vastastikku rikastav, intellektuaalselt kriitiline ja praktiliselt transformeeriv. Hea teoloogia on kindlasti kontekstuaalne (võttes tõsiselt olukorda ja taustsüsteemi, kus me elame praegu), interrogatiivne (olles mitte vähem huvitatud küsimuste esitamisest kui vastuste pakkumisest) ja analüütiline (aidates inimesel paremini mõista ja mõtestada oma elu- ja usukogemust).
Küllap kehtib kõik eelöeldu ka hea jutluse kohta.
Urmas Viilma: Teoloogia ülesanne on juhtida inimesi Jumalale lähemale, toetades kirikut evangeeliumi kuulutamisel ja sakramentide jagamisel. Hea teoloogia esitab küsimusi, millele suudab ka ise vastata Piibli sõnumit moonutamata. Hea jutlus võib kuulajat intrigeerida, kuid peab lõpuks siiski kasvatama ja toetama inimese elu ja usku Kristusesse.
15.
Elmar Salumaa iseloomustas teoloogiata kirikut sektina. Kas Sina julgustad kiriku liikmeid ja teolooge arutlema ja arvamust avaldama?
Joel Luhamets: Ma ei pea teoloogiaks teoloogide ega inimeste arvamusi. Teoloogia on Jumala tegude ja ilmutuse avamine ja esile toomine.
Tiit Salumäe: Loomulikult nõustun oma õpetaja seisukohaga teoloogia ja kiriku kohta. Selleks et arutada, peab omama selgust mõistete osas. Niisama jutuajamine ja enda eksponeerimine ei vii kuhugi.
Ove Sander: Absoluutselt. Peaksin seda eriti teoloogide, aga ka kirikuliikmete kohustuseks. Ma ei saa aru, miks peaks kirik kartma erinevaid arvamusi ja arutlusi. Loomulikult aeg-ajalt võivad nad ju olla ja ongi ebamugavad, kuid samas sunnivad nad kirikut tõsisemale eneserefleksioonile ja uuendusele. Võime ka öelda – Jumala palge otsimisele. Saaksin aru, et kristlasele ei oleks näiteks ilmalikus kohtus käimine sünnis, kuid problematiseerida vaimulike ülesastumisi meedias seisukohtadega, mis võibolla pisut hälbivad kiriku ametlikust nägemusest – ma ei paneks seda pahaks. Kiriku tugevus väljendub samuti võimes taluda kriitikat ning vajadusel sellest õppida.
Marko Tiitus: Olen Elmar Salumaaga päri. Nii nagu pole teoloogiat ilma kirikuta, nii ei saa ka kirik hakkama ilma teoloogiata. Teoloogiat pole aga ilma refleksiooni, diskussiooni ja kriitilise meeleta. Julgustan teolooge ja teoloogiat alal hoidma kirikus prohvetlikku kõnet, ning tõstatama ka kirikujuhtide jaoks ebamugavaid teemasid, kuid tegema seda ülesehitavalt, lugupidavalt ja dialoogi otsides. Ning mis peamine – alandlikkuses Kristuse evangeeliumi ees.
Urmas Viilma: Kiriku eesmärgiks ei ole testida oma õpetuslikke küsimusi avalikel arvamusfestivalidel, küll aga on sellistel teoloogilistel aruteludel ja vaidlustelgi oma koht teoloogide kogunemistel, konverentsidel, seminaridel, teoloogiastuudiumis jne. Teoloogiata kirik ja kirikuta teoloogia on pisut erinevad asjad. Kõikidel ajas püsima jäänud kirikutel on kindel õpetus. Samas tunneme teoloogilisi mõttesähvatusi, mis paigutavad ise ennast väljapoole kirikut või vastanduvad taotluslikult kirikule. Kuna selline teoloogia ei ehita üles ega toeta kirikut ja tema kuulutust, teenib säärane pseudoteoloogia ainult oma sünnitaja inimlikke eesmärke. See võib saada aluseks ühemehekirikutele, mida ei saagi teisiti nimetada, kui nimetas Salumaa. Julgustan teoloogilist arutelu ja arvamusavaldusi, kuid see ei peaks toimuma publiku ees, kes seda arutelu ei mõista. Ei saa eeldada, et põlvkond, mis on iseseisvuse taastanud riigis üles kasvanud ilma igasuguse usulise hariduse ja vastavate teadmisteta, suudaks mõista teoloogide omavahelisi verbaalseid lahinguid avalikus meedias. Pigem maalib see karikatuurse pildi kirikust kui kuningriigist, mis on omavahelises riius. Jeesuse sõnul ei saa selline kuningriik jääda püsima (Mk 3:24).
16.
Meie kirikus on erinevaid teoloogilisi nägemusi ja arusaamu. Aeg-ajalt on sellega seoses konflikte. Kuidas nendega ümber käia?
Joel Luhamets: Konfliktid tulevad inimlikust puudulikkusest. Sellesse tuleb suhtuda mõistmise ja armastusega.
Tiit Salumäe: Kus on inimesed, seal on ikka erinevad arvamused. Konflikte ja intriige kirikus on olnud kogu ajaloo vältel, sellest võime lugeda nii Uuest Testamendist kui kirikuloost. See on kahetsusväärne ja võib takistada kiriku tööd. Arvan ka, et ühtsust ei ohusta niivõrd erimeelsused kui suutmatus nendega toime tulla. Erinevusi ei pea kartma, sest erinevus ning väärikas isikupära vaid rikastab kirikut. Paraku oleme pidanud sageli kogema piiratust, mis ei jäta erinevustele ruumi. See aga pole niivõrd teoloogiline lahkmeel kui isikuomaduste probleem. Küsimus on selles, mida tahame märgata ennekõike, kas erinevusi või seda, mis on meil ühist. Kas klaas on pooltäis või pooltühi.
Ove Sander: EELK oma ajaloo vältel ei ole kunagi olnud väga homogeene oma nägemustes ja teoloogilistes arusaamades. Mõistan, et nendega ei ole alati kerge toime tulla, kuid muud võimalust kui üksteist armastada ja aktsepteerida ei ole meile jätnud. Tõhusa teoloogilise aluse annab meile luterlus ise, millesse mahub üsna erinevaid nägemusi ja seisukohti, loomulikult seni, kui meie aluseks ning ühendajaks Jumala ja üksteisega on Kristus.
Marko Tiitus: Konflikte on olnud kirikus enne meid ja saab olema ka pärast. Totaalne üksmeel saab olla saavutatav kas jõuga või siis nendes küsimustes, mis ei lähe kellelegi eriti korda. Peapiiskopi roll erinevate teoloogiliste nägemuste vahel peab olema tasakaalustav, kuid vajadusel ka piire seadev, kui oma arusaamade tõestamine hakkab toimuma teistele koha kättenäitamise hinnaga. Olen päri Tauno Toompuuga, kes oma kirjas tulevasele peapiiskopile (vt „Kiri peapiiskopile“ – Eesti Kirik 5.2.2014 – toim) ütles: riiukukkedel ei saa meie hulgas kohta olla. Väljakutse meile kõikidele EELK liikmete ja töötegijatena on õppida üksteist taluma, ehk isegi armastama koos kõigi erisustega: talaari- ja sutaanikandjaid, kõrg- ja madalkiriklasi, konservatiive ja liberaale, kooseluseaduse pooldajaid ja vastaseid. See saab sündida üksnes aina sügavamas osaduses Kristusega ja Tema armastuse taipamises, mis ületab kõik tunnetuse.
Urmas Viilma: Kiriku teenistuses olev teoloog (sh vaimulik) peab oma seisukohad mahutama kiriku ametliku õpetuse raamidesse seni, kuni vastavad otsustuskogud pole otsustanud õpetust ja selle aluseid muuta. Seda muutust võib taotleda teoloogilise diskussiooni ja vaidluste kaudu vaimulike konverentsidel, piiskoplikus nõukogus ja kirikukogus. Seni, kuni erinevad teoloogilised arusaamad ja vagaduslaadid ei lõhu kirikut, on tegemist tervitatava erinevusega. Samas, kui keegi kiriku õpetusele vastukäivalt õpetab ja seda kaasaja trendidele vastavalt moonutab, peab ilmselt ühel hetkel valima, kas säilitada oma staatus selle kiriku vaimulikuna või jätkata teoloogina, keda kantslisse enam ei lubata.
17.
Kuidas näed praegust kristlikku-teoloogilist ajakirjandust, millises suunas võiksid arengud toimuda kristlikus meedias kui kiriku ja ühiskonna vahelises dialoogis? Kuidas muuta kristlikku-teoloogilist meediat kvaliteetsemaks, sisukamaks ja kaugemale ulatuvaks? Kas Sul on mõtteid ühenduses meie kirikulehega? Kas oled valmis peapiiskopina näiteks kord aastas tegema Kirik & Teoloogiale kaastööd?
Joel Luhamets: Kristlik ajakirjandus on üsna mitmekesiseks muutunud. Lisaks ajalehele Eesti Kirik on endale kindla koha ja lugejaskonna leidnud Kirik & Teoloogia, veebiajakiri Meie Kirik, noortele suunatud Plussmeedia, Misjonifailid, ajakiri Kristlik Kasvatus, kaks kristlikku raadiot, kristlikud saated riigiraadios ja TV-s, lisaks sotsiaalmeedia ja kodulehed internetis. Kõik need kanalid kannavad oma tegijate nägu. Kui midagi muuta, siis tuleks lasta ennast Jumalal muuta, küllap siis see kajastub ka meedias.
Tiit Salumäe: Olen meedia valdkonnas töötanud aastast 1988, kui mind kutsuti EELK Konsistooriumi kirjastus- ja pressiosakonna juhatajaks. Tegin Konsistooriumile 1989. a ettepaneku Eesti Kiriku kui kirikulehe taasilmumiseks. Paarikümne aastaga on toimunud tohutu areng. Kui Joel Luhamets esimese toimetajana tööd alustas, ei olnud ei kaastöölisi, ruume ega tehnikat. Ma ei tõmbaks lahutavat joont kirikliku ja mittekirikliku meedia vahele. Kiriku sõna oodatakse mõlemas. Ka teoloogilised artiklid võivad ilmuda täna mitmetes teaduslikes ajakirjades ja päevalehtedes. Rahvusringhäälinguga on suhted püsinud töised ja usalduslikud, mille üle saab ainult rõõmu tunda. Uus meedia vajab veel prooviaega. Kahjuks on veel neid koguduste kodulehti, millega ei saa rahule jääda. Meedia saab siis muutuda kvaliteetsemaks, kui laekub head materjali. Teen koostööd nii avalik-õigusliku meedia kui ka kristlike meediaväljaannetega ja Kirik & Teoloogiaga.
Ove Sander: Arvestades meie piiratud võimalustega, on põhjust rahuloluks ja tänulikkuseks. Muidugi ootaks palju enam teoloogide ja kirikuliikmete arvamuseavaldusi ja seisukohavõtte ilmalikus meedias, mis kvalifitseeruks Kristuse tunnistusena. Võibolla oleks põhjust arutleda taas heatasemelise populaarteadusliku kristlik-teoloogilise ajakirja väljaandmise üle, mis võiks teenida nii kirikuliikmeid kui laiemat üldust. Loomulikult olen valmis jätkuvale kaastöödeks Kirik & Teoloogiale.
Marko Tiitus: Viisteist aastat tagasi unistasin, et Eesti Kiriku kõrvale võiks tekkida populaarteaduslik teoloogiline ajakiri. Kutsusime koos Sirje Semmi ja Tiit Salumäega isegi ühe vastavateemalise ümarlaua kokku, kuid siis ei olnud aeg selle ajakirja sündimiseks veel küps. Nüüd on omaalgatuse korras juba mitut aastat tegutsenud veebiajakiri Kirik & Teoloogia, mille kvaliteedis pole põhjust kahelda. Olen siiralt rõõmus ning avaldan tänu ja tunnustust kõigile Kirik & Teoloogia tegijatele, toimetusele ja autoritele. Niisugused algatused ei jäta vähimatki kahtlust, et kristlik-teoloogiline meedia on elu- ja arenemisvõimeline. Olen teinud kaastööd mõlemale väljaandele ja kui ei peaks osutuma tõeks, et peapiiskopiks saades inimene loobub esmalt kirjutamisest ning siis lugemisest ja mõtlemisest, olen selleks meeleldi valmis ka kirikujuhiks saades.
Urmas Viilma: Ühe seisukohavõtu või arvamuse kvaliteet ei sõltu niivõrd väljaandest, kus see avaldatakse, kuivõrd selle arvamusavalduse autorist. Usun, et peapiiskop võiks täna teha kaastööd kõigi luteri kiriku või tema vaimulikega seotud ajakirjandusväljaannetega. Iseküsimus on, kas need väljaanded ise alati teevad kõik selleks, et toetada oma kirikut või aidata peapiiskoppi. Koostöö peab olema mõlemasuunaline.
18.
Meie luterlik kirik, aga ka Eesti Kirikute Nõukogu on Tartu Ülikooli ühiskondlike partneritena ja tööandjate esindajatena korduvalt rõhutanud, et peavad teoloogilise uurimis- ja õppetöö toimumist rahvusülikoolis oluliseks. Käesoleval sügisel jäid pea 80% usuteaduse tasuta õppekohtadest täitmata. Religiooniuuringute vastuvõtt oli edukas, kuid teaduskonna selgroog on teoloogia. Olukord on tõsine. Mida soovitad Tartu Ülikooli usuteaduskonnale? Kuidas saaks EELK aidata kaasa, et teoloogiaõpe ülikoolis jätkuks?
Joel Luhamets: Jeesus käskis paluda lõikuse Issandat, et ta saadaks välja töötegijaid oma põllule. Nii oli ilmselt ka Jeesuse ajal. Lõikust oli palju, kuid töötegijaid pisut. Nii Kiriku kui ka Tartu Ülikooli ülesanne on paluda lõikuse Issandat. Meie nõu ja jõud jääb siin väheseks. Kutse Jumalariigi tööle peame saama Jumalalt. Teoloogia ei ole teoloogia ja teoloogiline õppeasutus ei ole teoloogiline õppeasutus, kui ta ei arvesta Jumala isiku ja tema tegutsemisega.
Tiit Salumäe: Nii palju kui olen informeeritud, on EELK juhtkond pidanud oluliseks koostööd Tartu Ülikooli usuteaduskonnaga. Minu arvates oleks hea, kui teoloogia õppejõud oleksid kiriku praktilises töös; õieti peaksidki nad just sealt välja kasvama. Teaduskonnal peaks oleme tihe side kogudustega ja üliõpilased võiksid teha suvel oma praktikat kogudustes. Kogudused omalt poolt võiksid julgemalt oma liikmeskonna hulgas soodustada seda, et noored läheks usuteadust õppima. Kui õppisin 1970–1975 teoloogiat Usuteaduse Instituudis, rõhutasin alati, et õpin Usuteaduse Instituudis, mis on Eesti Vabariigi Tartu Ülikooli õigusjärglane, Tartu Riiklik Ülikool ei soovinud seda olla. Meie õppejõud olid kõik kiriku praktilises töös. Kahju on aga sellest, et kirikumuusikute koolitamise potentsiaali Viljandi Kultuurikolledžis, ja sellega Tartu Ülikooli potentsiaali, ei suudetud ära kasutada. Kõrgesti koolitatud teolooge meil on, kuid pastoraalkoolitusse on liiga vähe tulijaid. Kahju on sellest, et kiriku uurimisinstituuti ei ole.
Ove Sander: EELK peaks ühemõtteliselt jätkama oma tegevust vaimulike majandusliku toimetuleku radikaalseks parandamiseks. Ajad, mil töötasu või sotsiaalsed garantiid polnud meie kirikus teemaks, on paraku jäädavalt seljataga. Muidugi on täna EELK-s kergem neil, kelle muud tööülesanded on ühildatavad kirikutööga või kellel on akumuleerunud vara. Majandusliku kitsikuse tõelisus avaldub mitte ainult väheses huvis teoloogia ja vaimuliku ameti vastu, vaid ka läbipõlemises ja ametist loobumises. Konkreetsemas osas võiks Tartu Ülikooli usuteaduskond kaaluda sessioonõppe avamist ning võiksime ka uurida, millised oleksid uues situatsioonis koostöövõimalused Tartu Ülikooli usuteaduskonna ja Usuteaduse Instituudi vahel.
Marko Tiitus: Konkreetseid soovitusi õppijate arvu suurendamiseks mul pole, kuivõrd ma ei tunne usuteaduskonna elu- ja töökorraldust, õppekavaarendust jm väga lähedalt. Küll on mul kahju sellest, et üksjagu EELK-sse kuuluvaid võimekaid teolooge on jäänud aktiivsest kirikuelu kujundamisest kõrvale. Peapiiskopina sooviksin astuda samme, et teoloogiline potentsiaal saaks meie kiriku heaks paremini ära kasutatud ning lõhe akadeemilise teoloogia ja kiriku vahel väheneks.
Urmas Viilma: Koostöö siingi peab olema mõlemasuunaline. Kirik vajab teolooge ja pastoraalseminar ootab vaimulikukandidaate. Aga kiriku ootused kandideerijatele ei kattu ilmselt suurel määral sellega, mida eeldab ja ootab usuteaduskond sisseastujalt või lõpetajalt. EELK saab aidata teaduskonda, pakkudes töökohti. Samas, kes tahab töötada vaimulikuna või koguduse töötegijana, peab elama seda usku mööda, mida kirik õpetab. Kui usuteaduskond suudab pakkuda selliseid lõpetajaid, on oodata aktiivset vastastikust huvi aktiivseks koostööks. Eraldi teema võiks olla erinevate teoloogiliste uurimis- ja teadustööde tellimine ülikoolilt.
19.
Miks Sa armastad meie luterlikku kirikut? Mis teeb Sind rõõmsaks ja mis kurvaks?
Joel Luhamets: Selle kiriku keskel olen ma leidnud Jumala, siin Ta toidab ja kasvatab mind Sõna ja sakramendiga, siin on Jumalalaste osadus. Mul ei ole millestki puudust! Miks ma ei peaks rõõmus olema?
Tiit Salumäe: Minu jaoks on meie kirik minu vaimulik ema, sellepärast ma armastan meie kirikut. Rõõmsaks teeb mind, et kirik püsib, kurvaks – või õigem öelda – nõutuks teeb kildkonnastumine ja sildistamine, kohati isegi vihameelsus ja uskmatus.
Ove Sander: Selles kirikus olen ma ristitud, leeritatud, laulatatud ja vaimulikuks pühitsetud. Kuidas saaksin oma vaimulikku ema mitte armastada? Olen tema kaudu vastu võtnud nii palju Jumala armu ja õnnistust oma rõõmude ja murede keskele. Rõõmu aga valmistavad koguduste liikmed oma ustavuses, samuti vaimulikud ja kiriku töötegijad nende pühendunud ja ennastohverdavas teenimises. Usun, et üheskoos ja koos Jumala armuga on meie kirikul tulevikku.
Marko Tiitus: Selles kirikus olen ma sündinud kristlaseks, leidnud Jumala kui oma armastava isa ning perekonna, kes mind toetab mu vaimsel teekonnal. Kirjutasin EELK 90. sünnipäeva puhul: „Eesti Evangeelsesse Luterlikku Kirikusse on mahtunud ja mahub praegugi palju suurepäraseid teolooge, preestreid, õpetajaid, muusikuid, ühiskonnategelasi ning lihtsalt toredaid ja armsaid inimesi. Selles kirikus on ruumi – tööd ja hingamist, higi ja pisaraid, naeru ja lusti, eelkõige Jumala loovat ja hingestavat Vaimu – ka minu jaoks. Ning mis peamine – see on meie oma kirik.“ Arvan nii ka täna. Mis teeb kurvaks? Eelkõige see, kui me ise oma kirikut pisendame, alavääristame ja temas aina ja ikka puudujääke näeme.
Urmas Viilma: Mind rõõmustab erinevate vagaduslaadide rikkus meie kiriku vaimulike ja liikmete hulgas. Kurvaks teeb see, et see mõtteviiside ja praktikate paljusus paistab aeg-ajalt mõranenud või lausa killunenud peeglina. Usun (võibolla naiivselt), et kiriku ühtsust on võimalik hoida, kui me hoiame kinni oma kiriku õpetusest ning piibellikest põhiväärtustest, kuid tunnustame ja sallime erinevusi praktilises usuelus.
20.
Mida ütled lõpetuseks Kirik & Teoloogia lugejale?
Joel Luhamets: Meie Issanda Jeesuse Kristuse arm, Jumala Isa armastus ja Püha Vaimu osadus olgu teie kõikidega!
Tiit Salumäe: Tänan kannatlikkuse eest kõike seda lugeda, mis on kirja pandud. Soovin head indu tööd jätkata.
Ove Sander: Loomulikult tänan lugemisele kulutatud aja eest ning soovin jätkuvalt vaimu värskendavaid ja inspireerivaid lugemishetki Kirik & Teoloogia veergudelt. Suur tänu sisukate ja kiriku jaoks otsustavaid teemasid puudutavate küsimuste eest. Eelkõige soovin aga Jumala õnnistust.
Marko Tiitus: Meil on lootust.
Urmas Viilma: Soovin rohket Jumala õnnistust!
Aitäh vastamast! Kirik & Teoloogia soovib teile kõigile rohket Jumala õnnistust!
Joel Luhamets (1952) on EELK Tartu Pauluse koguduse õpetaja, Tartu praostkonna praost ja konsistooriumi assessor ehk kirikuvalitsuse liige (vastutusvaldkondadeks misjon ja diakoonia).
Tiit Salumäe (1951) on EELK Haapsalu Püha Johannese koguduse õpetaja, Lääne praostkonna praost ja konsistooriumi assessor (vastutusvaldkondadeks välissuhted, liturgia, kirikumuusika, meedia, infotehnoloogia, arhitektuuri- ja kunstiväärtused).
Ove Sander (1970), PhD (filosoofia), on Nõmme Rahu koguduse õpetaja ja EELK Usuteaduse Instituudi rektor.
Marko Tiitus (1971), mag phil (teaduskraad), on EELK Viljandi Jaani koguduse õpetaja ja Viljandi praostkonna praost, EELK Usuteaduse Instituudi praktilise usuteaduse (liturgika, koguduse praktika) lektor ja Tartu Ülikooli usuteaduskonna doktorant.
Urmas Viilma (1973) on EELK Tallinna Piiskopliku Toomkoguduse õpetaja ja EELK konsistooriumi kantsler (vastutusvaldkondadeks majandus ja konsistooriumi kantselei).
Thomas-Andreas Põder (1976), EELK vikaarõpetaja, on Tartu Ülikooli süstemaatilise usuteaduse assistent ja usuteaduse programmijuht, Evangeelsete Kirikute Osaduse Euroopas nõukogu ning Kirik & Teoloogia toimetuskolleegiumi liige.
