Armas Õpetaja Toomas!
Täna, Sinu 75. sünnipäeva eel meenutan ma meie esimest kõnelust. See oli kusagil 1980. aastatel. Minu tollane hea sõber Veiko Vihuri oli kutsunud mind Jaani kirikusse kuulama Su jutlusi. Ta ütles, et need pidavat olema head, ja seda kinnitasid ka mu teised sõbrad, kes Sind kuulanud olid. Ma olin skeptiline, nagu Su apostlist nimekaim, aga tahtsin isiklikult kogeda ja veenduda. Nii hakkasingi käima Jaani kirikus, kuhu ma hiljem tulin ka toomkogudusest üle. Mulle meeldisid Su jutlused, sest neis oli midagi erilist. Alles tagantjärgi oskan öelda, mis see „miski“ oli – nendes jutlustes avaldus vaimsus, mida Sa oled endas kandnud, mille nimel Sa oled töötanud ja mille Jumal Sulle on andnud. See vaimsus vaimustas ja puudutas mind ja tekitas minus janu Sind veel rohkem kuulda, et püüda natukegi kogeda ja taibata seda, mida Sa väljendada püüdsid. Sa õpetasid mind (ja ma usun Sind senini), et see, mida me vaimsetest asjadest rääkida saame, on vaid kõne piltides. Aga pilte on igasuguseid. Sinu pildid lummasid mind ja kutsusid mind küsima, mis on peidus nende piltide taga. Ja minema edasi. Varsti oli mul võimalus lugeda ka Sinu raamatuid. Neist kolm esimest – „Kusagilt kumab valgust“, „Ta tuli omade juurde“ ja „Maise matka poolel teel“ (mille järgi ma praegu oma leerilapsi õpetan) – jätsid minusse eriti sügava mulje ja tegid mulle selgeks, et ei kristlaseks- ega inimeseksolemine ole midagi lõpetatut, vaid see on pidev teelolek, liikumine aina suurema Jumala taipamise suunas. Ma olen õnnelik, et oled olnud mulle sel teekonnal teejuhiks läbi paljude aastate. Ma ei ole alati kindel, kas ma mõistan Sind päris adekvaatselt (ja Sina mind), kuid ma ikkagi usun, et olen Sinult õppinud ja et olen suutnud pisut sellest, mis Sa mulle oled andnud, anda edasi ka oma õpilastele ja üliõpilastele.
Kui me esmakordselt vestlesime, olin ma kuulanud Su jutlusi juba ligi aasta. Püüdsin igal korral, kui Sa jutlustasid, olla koos Veikoga kirikupingis, kuni Veiko läks Saaremaale teenima Sinu vanu kogudusi. Kord pärast jumalateenistust võttis Veiko mind kaasa ja me läksime kantseleisse, et ma võiksin Sinuga rääkida. Mäletan, et ma pabistasin väga, sest ametlikult polnud ma sel ajal ju veel isegi teoloogiatudeng. Mu küsimus puudutas Uue Testamendi apokrüüfe ja Sa andsid mulle nõu, mida lugeda ja kuidas nendega edasi minna. Manitsesid mind veel olema hästi kriitiline. Seda ma olen ka olnud ja usun, et sellest on olnud abi. Olen nüüdseks juba pikka aega uurinud Uut Testamenti, apokrüüfe ja Rooma keisririigi usundilugu ja mul on olnud selles vallas mitmeid õpetajaid, sealhulgas rahvusvaheliselt tuntud teadlasi. Ometi olen ma kindel ühes: ma ei oleks seal, kuhu olen jõudnud, kui ei oleks olnud Sind ja Sa ei oleks mind innustanud oma loengute, jutluste ja raamatutega. Olen tänulik Sulle selle eest!
Oleme tundnud üksteist kaua ja on olnud perioode, mil oleme puutunud kokku rohkem, ja aegu, mil oleme kohtunud vähem. Nagu Veikot omal ajal, nii on mindki töö vaimulikuna viinud Jaani kogudusest ja seega ka Sinust eemale. Meie viimaste aastate kohtumised on jäänud põgusateks. Aga ometi oled Sa mul alati meeles ja ma mõtlen Su peale tihti. Me ei ole kõiges ühte meelt – vastupidi, on küsimusi, milles me oleme lausa eri meelt, ja vahel tajun ma seda nii tugevalt, et mõtlen, kas tohingi üldse enam pidada end Su õpilaseks (ja kas Sina mind veel selleks pead). Aga ehk ei peagi õpetaja ja õpilane kõiges sama meelt olema. Sa ise oled ju ka öelnud oma Õpetaja Uku Masingu kohta, et Sa ei jaga tema arvamusi selles, mis puudutab näiteks naisi ja „indogermaani teoloogiat“. Kui see on nii, ehk võivad siis meiegi seisukohad mitmetes maailmaasjades erineda, mis osaliselt on tingitud ilmselt juba sellest, et me kuulume erinevatesse põlvkondadesse ja seetõttu on paljuski erinevad ka meie elukogemused. Sa ju ka ise oled õpetanud, et paljud olulised asjad on meile elu poolt ette antud ega sõltu meist. Aga vaatamata kõigele on jäänud mulle omaseks üks joon, mille ma olen kindlasti õppinud Sinult – soov haarata võimalikult suurt osa tegelikkusest ja soov mõista seda sügavamalt ning mõista ka seda, mis jääbki öeldamatuks. See ei pruugi alati õnnestuda, aga ma ei suuda ka leppida ebaõnnestumisega ja nõnda ma pingutan, et natukegi suuta.
Üks meie kunagine ametivend on öelnud, et kui Sa oled näinud Kölni katedraali, ei saa sa enam öelda, et „see vilets küla palvemaja käib ka“. Sina oled olnud minu jaoks selleks „Kölni katedraaliks“, pärast mida ma ei saa enam lugeda pealiskaudseid eksegeese ega kuulata viletsaid jutlusi. Ma ei tea, kas mul on tiibu, et lennata nii kõrgel, nagu lendad Sina aga küllap on õigus William Blake’il, kui ta ütleb, et lendamist tuleb õppida kotkastelt ja mitte varestelt. Olen Sulle tänulik, Toomas, et äratasid minus igatsuse kõrguste järgi, kus vihiseb Jumala tuul, ja et mul on olnud võimalik vaadata, kuidas Sa lendad, ja lennata Sinu eeskujul.
Jaan Lahe (1971), dr theol., on Tallinna Ülikooli Eesti Humanitaarinstituudi religiooniuuringute dotsent, EELK Tallinna praostkonna vikaarõpetaja, teenides Mustamäe Maarja Magdaleena koguduses, ning Kirik & Teoloogia toimetuskolleegiumi liige.
