Sõna amēn kasutamine
Tõeline hebraism Uues Testamendis on sage amēn, millest annab tunnistust lisaks ka kreeka vaste alēthōs kasutamine. „Aamen“, heebrea ’āmēn (ʻkindel, usaldatav’), on sõna, mida Vanas Testamendis kasutatakse kinnitussõnana, kui ühinetakse teise poolt öeldud palve, ülistuse või vandega; mõnikord esineb see ka kahekordsena (4Ms 5:22; 1Kn 1:36; Ne 5:13; Jr 11:5; 28:6) (Piibel 2000, 218; Fitzmyer 1981, 536–537). Sageli öeldakse: „Kogu rahvas öelgu: Aamen, Aamen!“ (5Ms 27:15–26; 1Aj 16:36; Ne 8:6). Psalmide raamat on jaotatud viieks raamatuks ning esimesed neli raamatut lõpevad sõnaga „Aamen“ (Ps 41:14; 72:19; 89:53; 106:48). Vastusena kasutatud kahekordset vormelit on leitud ka Qumrani kirjanduses (1QS 1:20; 2:10.18; 4QDibHam 1:7) (Fitzmyer 1981, 536–537).
Uue Testamendi kasutusse on amēn arvatavasti tulnud kreekakeelse judaismi kaudu (Schweizer 1980, 304). Iseäranis kasutatakse sõnu amēn ja alēthōs Jeesuse sõnade sissejuhatuseks ja tavaliselt on nad tõlgitud „tõesti“ või „tõepoolest“ (nt Mt 14:33; 26:73). See näitab, et väide on väljaspool kahtlust ja vaieldamatu (Piper 1981, 716). Mõned uurijad arvavad, et lausele eelnev sõna amēn ühe- või kahekordne kasutamine on autentselt säilinud Jeesuse enda kasutusest (Fitzmyer 1981, 536–537). Kuid kogudus võis lisada väljendi „aamen“ ka hiljem, näitamaks, et Jeesus kõneles täielikult kooskõlas Jumala tahtega ja täielikus kuulekuses temale (Schweizer 1980, 304).
Sõnadega alēthōs ja ep’ alētheias seotud lausungid
Terve hulk kirjakohti sisaldavad sõnu alēthōs ja ep’ alētheias, mida tõlgitakse „tõesti“ või „tõepoolest“. Sõna alētheia tuletiste hulgas sünoptilises pärimustikus on sellised vormid enamuses. Väljendit kasutatakse oma sõnade tõesuse kinnitamiseks. Väljend ep’ alētheias legō humin (nt Lk 4:25: „Tõesti, ma ütlen teile“) sarnaneb väljendiga „aamen, ma ütlen teile“. Fraasi ep’ alētheias võib leida ka klassikalises ja hellenistlikus Kreekas (Fitzmyer 1981, 536–537).
Mk 6:1–6; Mt 13:53–58; Lk 4:16–30
Jeesus hüljatakse oma kodukohas Naatsaretis. Luukas jutustab loo kõige täpsemalt, mainides ka Jesaja raamatut, mida seletades Jeesus kuulajaid ärritas (Js 42:7; 49:8–9; 61:2).[1] Jeesust ei suudetud ega tahetud kodukohas mõista. Tolleaegse mõtteviisi järgi võidi tarkust ammutada üksnes rabide juures koolis käies, Jeesusel aga selleks võimalusi ei olnud. Peeti loomulikuks, et inimese ebatavalised võimed saavad olla üksnes kahtlase päritoluga, nimelt kurjast endast. Lk 4:28j põhjal võib oletada, et Jeesuse sõnavõtt kodulinna sünagoogis lõppes tõelise skandaaliga, millel ei puudunud isegi vägivalla tunnused. (Salumaa 2001, 413jj.)
Salmides Lk 4:25j viitab Jeesus loole Vanast Testamendist: „Tõepoolest ma ütlen teile (ep’ alētheias), palju lesknaisi oli Iisraelis Eelija päevil /…/, aga Eelijat ei läkitatud kellegi juurde nendest, vaid Sareptasse Siidonimaal ühe lesknaise juurde“ (1Kn 17:7–16). Siin illustreeritakse seda, et omad ei võta prohvetit vastu. Eelija ja Eliisa olid hästi tuntud prohvetid, kuid kriitilistel momentidel ei olnud nad „Iisraeli“ hulgas teretulnud. Nad saadeti Jumala poolt hoopis paganate – Sarepta lese ja süürlase Naamani – juurde. (Just 1996, 195.)
Mk 6:45–52; Mt 14:22–33
Jeesus kõnnib vee peal. Tegevus toimub rännakute ajal Galileas ja naaberaladel. Kõik kolm evangeeliumit, kus lugu jutustatakse[2], on asetanud vee peal kõndimise Jeesuse imelise söötmise loo järele: ilmselt kuulusid need kaks lugu juba suulises traditsioonis kokku. Matteuse eripärimustikku kuulub Peetruse seiklus salmides 28–31. (Salumaa 2001, 43.)
Nähes Jeesust vee peal kõndimas ning tuult vaigistamas, „hämmastusid jüngrid üliväga iseenestes“ (Mk 6:51), Matteuse järgi aga „kummardasid teda ja ütlesid: „Tõesti (alēthōs), sina oled Jumala Poeg!““ (14:33).
Mk 8:31–9:1; Mt 16:21–28; Lk 9:21–27[3]
Jeesus kuulutab esimest korda ette oma surma ja ülestõusmist. Pärast seda, kui Peetrus on Jeesuse tunnistanud Messiaks (Mk 8:27–30; Mt 16:13–20; Lk 18–20), järgneb Jeesuse esimene surma ja ülestõusmise ennustus. Kirjakohta on koondatud ka Jeesuse õpetused jüngriksolemisest: risti enese peale võtmisest, järgnemisest, elu päästmisest ja kaotamisest jne. Lõpuks annab Jeesus kinnituse Jumala riigi tulemisest või Inimese Poja tulemisest oma Kuningriigiga (Mt 16:28) lähemas tulevikus. Lk 9:27 järgi ütleb Jeesus: „Aga ma ütlen teile, tõepoolest (alēthōs), siin seisjatest on mõned, kes ei maitse surma, kuni nad näevad Jumala riiki!“[4] Jeesus rõhutab taas oma sõnu, kasutades väljendit „tõesti“, „tõepoolest“. Markus ja Matteus kasutavad siin alēthōs asemel sõna amēn.
Lk 12:35–48; Mt 24:42–51
Tähendamissõna arukatest ja arututest sulastest koosneb mitmest mõistujutust. Nende teema on ustavaks majapidajaks olemine Issanda andide üle. Majapidaja tähendab siin apostleid ja teisi teenijad, neid, kellele on antud privileegid olla taevaste andide majapidajaks ja kellel on ka kõrgendatud vastutus. Jeesus ütleb niisuguse ustava majapidaja kohta: „Tõesti, (alēthōs) ma ütlen teile, ta seab tema kogu vara üle“ (Lk 12:44). Ustav ning arukas sulane ei pettu kunagi oma lootustes: täites oma kohustusi saab ta koju naasnud isandalt rikkaliku hüvituse. Ustavuse ja arukuse vaheliseks sidejooneks on siin valvsus. (Salumaa 2001, 625–627.)
Mk 14:66–72; Mt 26:69–75; Lk 22:54–65
Peetruse salgamise lugu tunnevad kõik evangeeliumid, ka Johannes (18:15–18; 25–27), lugu jutustatakse koos Jeesuse ülekuulamist käsitleva pärimusega.[5] Eelnevalt on teatatud, et „siis põgenesid kõik jüngrid, jättes tema maha“ (Mt 26:56). Peetrus leiab endas julgust järgneda[6] vangistatud Jeesusele ülempreestri paleesse ning jääb seal siseõues ootama, et näha oma silmaga sündmuste edasist kulgu.
Ülempreestri palee siseõues viibides tuntakse ära, et Peetrus oli ülekuulamisele toodud vangi kaaslane. Peetrus tunneb, et ta on ohus, ning hakkab salgama, et ta Jeesust tundis. Meid huvitav sõna esineb kolmanda süüdistuse juures, kui väidetakse, et Peetrus oli Jeesuse kaaslaste seast: „Tõesti, sina oled nende seast, sina oled galilealane“ (Mk 14:70)[7]. Süüdistajad väidavad, et nad ei eksi, nad räägivad tõtt: Tõesti!, alēthōs. Samuti on paralleeltekstides: Mt 26:73 alēthōs ja Lk 22:59 ep’ alētheias.) Väljendi ep’ alētheias kasutamine on selges vastuolus Peetruse valega. Meenutades Peetruse Galilea päritolu, mõistab kuulaja, kui absurdne ja silmakirjalik Peetruse täielik eitamine tundus – isegi Jeruusalemma elanikud tundsid Jeesust.
Matteus ja Markus räägivad, et pärast kolmandat süüdistust „hakkas Peetrus hirmsasti sajatama ja vanduma“[8]. Niisuguse käitumise oli aga Jeesus oma jüngritele keelanud Mäejutluses (Mt 5:33–37). Kohe pärast kolmandat salgamist tuletas kukelaul talle meelde Jeesuse hiljutise ennustuse: „Tõesti, ma ütlen sulle, täna öösel, enne kui kukk laulab, salgad sina mu kolm korda ära“ (Mk 14:30; Mt 26:34; Lk 22:34).
Mt 27:45–56; Mk 15:33–41; Lk 23:44–49
Jeesus sureb ristil. Jeesuse surmaga kaasnenud mitmed ebatavalised juhtumised[9] ning Jeesuse enne surma lausutud sõnad mõjutasid surma tunnistajaid. Sünoptilises pärimustikus esineb teade sadakonnaülema[10] hoiakumuutusest Jeesuse suhtes, Matteuse järgi toimus muutus ka teiste valvesalga meeste juures. Matteus nimetab põhjusena peamiselt maavärinat, Markuse ja Luuka järgi oli selleks Jeesuse karjatus enne surma ning tõenäoliselt tema ootamatu surm. Luuka evangeeliumis kuulutab sadakonnaülem Jeesuse „õigeks“, kuid Matteus ja Markus annavad suurema tähenduse – Jeesus tunnistatakse „Jumala Pojaks“. Matteuse ja Markuse järgi kinnitab sadakonnaülem oma sõnu sõnaga alēthōs, „tõesti!“ – see, mida ma räägin, on tõsi. Ütleja tahtis rõhutada lause ilmset tõesust (Kroll 2002, 362; Salumaa 2001, 742j). Juba vanakiriklik traditsioon näeb tolles nimetus paganas esimest Kristuse tunnistajat. Alles pärast sadakonnaülema mainimist nimetatakse Jeesuse surma tunnistajatena tema lähikondlasi (Salumaa 2001, 742j; Schweizer 1979, 353).
Ap 4:23–31
Siit loeme koguduse palve kohta pärast Johannese ja Peetruse vabanemist Suurkohtu käest. Pärast Jeesuse hukkamist tuleb ülempreestritel, saduseridel ja templipealikul[11] tegemist Jeesuse kaaslastega. „Neid ärritas, et apostlid õpetasid rahvast ja kuulutasid surnuist ülestõusmist Jeesuses“ (4:1jj). Seetõttu vahistatakse Johannes ja Peetrus ning kuulatakse Suurkohtu[12] ees üle. Peetrus peab kohtule sütitava kõne. Suurkohus tunneb ära, et need on endised Jeesuse kaaslased, kuid et nende poolt tervendatud mees seisis samuti kohtus, siis „ei olnud neil midagi vastu ütelda“ (s 14). Kõik jeruusalemlased teadsid seda tunnustähte, see andis jüngritele rahva kaitse. Neid ei saanud karistada selle eest, mille eest kogu linn Jumalat ülistas. Suurkohtul ei jäänud muud üle, kui neid kõvasti ähvardada. Pärast naasmist oma koguduse juurde kirjeldasid Peetrus ja Johannes juhtunut. Kogudus aga hakkas seda kuuldes palvetama. (Munck 1967, 35, 37.)
Jutustusest selgub, et kahe apostli vastu suunatud ähvardus puudutas tegelikult kogu Jeruusalemma algkogudust. Koguduse vastus Suurkohtu ähvardusele on ühehäälselt lausutud palve. See näitab koguduse üksmeelsust, kuid ka seda, et palve pidi olema koguduseliikmetele tuttav.[13] Palves kinnitatakse Vana Testamendi ennustusi: „Sest tõepoolest (ep’ alētheias), selles linnas on Heroodes[14] ja Pontius Pilaatus kogunenud ühte paganatega ja Iisraeli rahvaga sinu püha sulase Jeesuse vastu.“ Luukas oli juba evangeeliumis viidanud sellele, et Pilaatus ja Heroodes said sõpradeks Jeesuse hukkamõistmise protsessi ajal (23:12).
Ap 10:1–48
Loos Korneeliuse[15] ristimisest ilmutatakse talle, et ta peab kutsuma Siimon Peetruse Joppest[16] enda juurde. Sellele järgnes ilmutus Peetrusele, mille peale ta „avas oma suu ning ütles: „Ma mõistan tõesti (ep’ alētheias), et Jumal ei tee vahet isikute vahel““ (10:34). Jumal ei ole erapoolik, vaid võtab vastu neid, kes teda kardavad, igast rahvahulgast. Ja kõik, kes usuvad Kristusesse, saavad tema nimel pattude andeksandmise.
Luukas on seda lugu kohandanud, kuid sündmus on erakordselt suure tähtsusega. Lugu tuletab meelde evangeeliumi lugusid Jeesuse kohtumistest paganatega (Mk 7:24–30; Mt 15:21–28). Jeesuse kohta öeldakse, et ta on saadetud Iisraeli kadunud lammaste juurde (Mt 15:24). Peetrusel oli ülesanne jutlustada Iisraelile, kuid selles loos käskis taevane hääl minna pagana kotta ja teda ristida. (Munck 1967, 92jj.)
Ap 12:1–19
Siin jutustatakse tagakiusamisest[17] kuningas Heroodese[18] poolt. Selle käigus on Peetrus vangistatud. Selles loos on teda kujutatud passiivsena, ta magab rahulikult enne kohut, jättes end saatuse hooleks, ta ei laula ega palveta. Ingel tuleb ja käsib tal end riietada. Peetrus on nagu unenäos teadvusetult kõndiv laps. Kui ta leiab end väljaspool linna, ei oska ta teisiti juhtunut seletada kui Jumala ingli sooritatud imena: „Nüüd ma tean, et Issand on tõesti (alēthōs) oma ingli läkitanud ja mu välja kiskunud Heroodese käest“ (s 11). Jeruusalemma kogudus oli lakkamatult Peetruse pärast palvetanud, kuid kui palvet kuulda võeti, ei uskunud kogudus seda tõeks. Nad uskusid pigem, et see on Peetruse teisik või kaitseingel[19], kui et ime on sündinud. (Nikolainen 1985, 104–108; Munck 1967, 113–116.)
Sõna amēn ja alēthōs – ep’ alētheias kasutamise vahekord
Markuse evangeeliumis kasutatakse sõna amēn kolmeteistkümnel korral (3:28; 8:12; 9:1, 41; 10:15, 29; 11:23; 12:43; 13:30; 14:9, 18, 25, 30). Kahel korral kasutab autor sõna alēthōs (14:70; 15:39).
Matteuse evangeelium paistab silma sagedase sõna amēn kasutamise poolest. Sõna esineb koos väljendiga legō hymin 31 korda (Mt 5:18, 26; 6:2, 5, 16; 8:10; 10:15, 23, 42; 11:11; 13:17; 16:28; 17:20; 18:3, 13, 18, 19; 19:23, 28; 21:21, 31; 23:36; 24:2, 34, 47; 25:12, 40, 45; 26:13, 21, 34). Kolmel korral kasutatakse sõna alēthōs (Mt 14:33; 26:73; 27:54).
Luuka evangeeliumis juhatab väljend amēn legō hymin alati sisse tähtsa Jeesuse ütte. Evangeeliumis esineb see vaid kuus korda, kõik kriitilistes kohtades (4:24; 12:37; 18:17; 18:29; 21:32; 23:43). Need on Jeesuse „ma ütlen“-ütlused, milles Jeesus kõneleb autoriteetselt kehastunud Jumala Sõnana. (Just 1996, 191.) Apostlite tegude raamatus ei ole seda sõna kasutatud.
Luuka evangeeliumis ja Apostlite tegude raamatus esineb sõna alētheia vaid Lk 4:25; 20:21; 22:59; Ap 4:27; 10:34; 26:25. Kui Ap 26:25 välja arvata, siis on mujal kirjakohtades tegemist fraasiga ep’ alētheias ʻtõesti, tõepoolest, tões’. (Just 1997, 875.) Luuka evangeeliumis ja Apostlite tegude raamatus kasutatakse veel sõna alēthōs ʻtõepoolest’ (Lk 9:27; 12:44; 21:3; Ap 12:11).
Kokkuvõte
Lugenud hulka sünoptiliste evangeeliumite ja Apostlite tegude raamatu kirjakohti küsimuse valguses, kuidas seal kasutatakse sõna „tõde“ (alētheia) ja selle tuletisi, ilmneb rida iseloomulikke aspekte. Tõde ja tõeline, tõetruu ja tõsine on seotud sellega, mida Jumal on ilmutanud ning mida tema öeldu kohta teatakse. Seega on tõde esmalt see, mis on vastavuses Pühakirjaga ja selles sisalduva Jumala käsuga, Jeesuse ajal Vana Testamendi ja selles sisalduva Tooraga. Laiemalt tähendab see, et Jeesuse või mõne teise jutt on vastavuses õpetusega Jumala teest ehk elu teest. Siit tuleneb näiteks ka see, et lugejate ja kuulajate tähelepanu koondatakse usule, mis usub, et Jumalale pole midagi võimatu, isegi mitte võit surma üle. Selle äratundmist kinnitatakse väljenditega „tõesti!“, „tõepoolest!“ Kui ollakse kindlad, et kellegi öeldu, väidetu või kuulutatu sünnib kindlasti tulevikus, saab seda samuti väljendada kinnitusega „tõesti!“ Hinnangu annab küll öeldule tulevik, ent ütleja ja kinnitaja jaoks on see juba reaalsus – see sünnib kindlasti, on tõde. Jeesuse enda lausutud „aamen“ kinnitab ta enda sõnu, sest need on öeldud kindla teadmise ja usuga. Jeesuse sõnade või tema tegude tunnistusena lausutud „tõesti!“ kinnitab aga tunnistajate äratundmist: Tema öeldu on tõsi, Tema on tõeline, on tõde.
[1]Luukas paigutab pärimuse Jeesuse avaliku tegevuse algusesse, arvestamata, et pärimus ise reedab oma päritolu Jeesuse tegevuse kõrgajast Galileas. Vastasel korral ei viitaks Jeesus Kapernaumas juba toimunud sündmustele (Lk 4:23).
[2] Lugu esineb ka Johannese evangeeliumis (Jh 6:16–21), kuid Luukas seda pärimust ei kirjelda, välja arvatud mõnede üksikütete osas, kuid sedagi teises raamistuses.
[3] Salmid Lk 9:21–22 on osades väljaannetes koos Peetruse tunnistusega, Nestle-Aland27 märgib salmid 9:18–22 üheks perikoobiks. Salmis 21 esinev hode on vorm, mis näitab vestluse jätkumist (Just 1996, 390).
[4] Mt 16:28 „On mõned siin seisjatest, kes näevad Inimese Poega tulevat oma Kuningriigiga, veel enne kui nad maitsevad surma.“ Arthur Just sedastab, et see, et „mõned siin seisjatest“ näevad Jumalariiki, ei räägi eshatoloogilistest sündmustest, vaid uue päästeajastu sissemurdmisest ja kuningriigist, mis saabub, kui Jeesus täidab oma missiooni ristil ja pärast ülestõusmise kirkuses (Just 1996, 390–398).
[5] Mk ja Mt järgi on salgamine asetatud Suurkohtu ning Pilaatuse teostatud ülekuulamiste vahele. Luukal on salgamine Jeesuse vangistamise järel, alles salgamisele järgnevad ülekuulamised. Ajaliselt võiks toimuda salgamine ülekuulamisega samal ajal. Schweizeri järgi arvatakse lugu toetuvat ajaloolistele tõsiasjadele. On raske uskuda, et muidu oleks kirik seda lugu jutustanud, kuna Peetrusel oli kirikus nii tähtis koht (Schweizer 1979, 66).
[6] Lk 22:54 öeldakse, et Peetrus „järgnes eemalt“, ühes verbiga, mida kasutati tavaliselt selle kohta, et jüngrid järgnesid Jeesusele. Siin tähendab lisand makrothen, et jünger distantseeris end oma juhist. Peetrus hakkab sarnanema nendele, kes kõhklevad järgnemast Jeesusele (9:57–62; 18:22–23) (Just 1997, 869).
[7]Vastuseks Peetruse innukale eitamisele esitatakse juba tõend selle kohta, et ta kuulub Jeesuse kaaskonda, tõendiks leitakse olevat tema galilea murrak, mida põlised juudamaalased ja jeruusalemlased ju ei kõnelenud. Peetrus kaitseb end veel kangekaelsema salgamise teel (Salumaa 2001, 705).
[8]Matteuse kasutatav sõna katathematizein tähendab „põlustama, põlu alla panema“ (Mk anathematizein), omnynai (Mk, Mt) on tähendusega „vanduma, vandega kinnitama“. Peetrus tahab öelda: „Sattugu ma põlu alla, olgu ma neetud, kui ma tõtt ei räägi!“ (Salumaa 2001, 705).
[9] Sünoptikud jutustavad Jeesuse surmast üldjoontes ühtemoodi (pimedus keskpäevast kella kolmeni, templi vahevaiba kärisemine, Jeesuse sõnad), kuid Matteusel on oma eripärimustikku kuuluvad nähtused (maavärin, surnute ülestõusmine ja nende ilmumine pühas linnas). Schweizeri sõnul räägitakse samasugusest sündmusest Caesari surma kohta. Antiikses miljöös oli laialt levinud idee, et suurte isikute surma korral esineb ka looduses leinamärke. Näidatakse, et kogu maa ja universum oli mõjutatud Jeesuse surmast. Pimedusele keset päeva on viidatud Am 8:9: „Ja selsamal päeval sünnib, et ma lasen päikese loojuda keskpäeval ja teen maa pimedaks päise päeva ajal.“ Selline sündmus pidi saatma viimse kohtupäeva saabumist (Mk 13:24) (Salumaa 2001, 737; Schweizer 1979, 352).
[10] Sadakonnaülem ehk tsentuurio – sõjaväes sajamehelise rühma ohvitser. Tsentuuriod valiti ustavate sõdurite hulgast, ent keiser võis tsentuurioks nimetada ka isikuid, kes polnud varem sõjaväes teeninud. Sadakonnaülem asetses ühiskonnas sõduri tasemel (Antiigileksikon 1983, II 236).
[11] Templipealikvõi templivardjate ülem – templipolitsei komandant ja tähtsuselt ülempreestri järel teine mees (Uus Testament ja Psalmid 1990, 326).
[12] Suurkohus ehk Süneedrium – juudi rahva kõrgeim religiooniõiguslik institutsioon. Algselt kuulus Suurkohtule kõrgeim ilmalik ja usuline võim Iisraelis. Ka Rooma võimu all jäi usuküsimustes otsustamisõigus täielikult süneedriumile. Josephuse andmetel koosnes kogu ülempreestreist, vanemaist ja kirjatundjaist ning sellel oli 71 liiget (Kroll 2002, 329).
[13] Palve sõnastus näitab, et Luukas on siin kasutanud vana liturgilist teksti. Eeskujuks on olnud kuningas Hiskija palve Sanheribi ümber piiratud Jeruusalemmas (Js 37:16–20). Psalm 146 kohaselt (s 6) algab palve Jumala loomistegude meenutamisega. Sealt siirdub palve Ps 2 juurde, mida nähakse Jeesuse kannatuse ettekuulutusena. Selles on juba mainitud kõik Jeesuse vihamehed: kuningad, keda Heroodes Antipas esindab, vürstid, kelle esindaja on maavalitseja Pontius Pilaatus, paganad, kes osutusid rooma sõduriteks, ja veel rahvad juuda hõimude esindajana (Ap 4:27) (Nikolainen 1985, 44j).
[14] Heroodes Antipas – Heroodes Suure noorim poeg, valitses Galilead ja Peread 4–39 pKr. Tema laskis hukata Ristija Johannese (Mt 14:1–10). Heroodes Antipase kui Galilea valitseja juurde saatis Pilaatus Jeesuse tema kohtuprotsessi ajal. Keiser Caligula pagendas Heroodes Agrippa I poliitiliste intriigide tagajärjel Antipase Galliasse, kus ta suri (Uus Testament ja Psalmid 1990, 664; Kroll 2002, 351).
[15] Korneelius – Vahemere-äärse Kaisarea kohorti ülem, esimene pagankristlane. Kohort oli 600-meheline väesalk. Leegionis oli kümme kohorti. Korneeliuse kohta öeldakse, et ta „jagas rahvale palju almuseid ja palus alati Jumalat“ (Ap 10:2), palved ja almused iseloomustavad juudi vagadust (Mt 6:1jj; Ap 9:36). Sünagoogiteenistusest osavõtmine tähendas, et ta oli nn „jumalakartlik“. Viimasteks nimetati paganaid, kes külastasid sünagoogi, olid võtnud omaks teatud kombed ja juudi kõlbluse, kuid ei olnud lasknud end ümber lõigata ega olnud kohustatud täitma kogu Moosese seadust (Uus Testament ja Psalmid 1990, 669, 334, 365).
[16] Joppeehk Jaffa asus Vahemere rannikul, 50 km Kaisareast. Heroodes Suurele kinkis Joppe linna keiser Augustus Octavianus (Kroll 2002, 62).
[17] Üldajaloost on teada, et tegemist on Jeruusalemma koguduse esimese avaliku ja Rooma poolt ametlikult toime pandud tagakiusamisega, mis toimus 44 pKr. Tagakiusamine puudutas koguduse esimesi juhte Peetrust ja Jaakobust (Sebedeuse poeg ja Johannese vend), millest Peetrus pääses, kuid Jaakobus suri märtrisurma mõõga läbi. Jutustusest tuleb välja, et Agrippa kiusas neid taga sellepärast, et ta tahtis juutidele meeldida. Peetruse vahistamine paasapühal seob jutustuse Jeesuse kannatuslooga (Nikolainen 1985, 104; Munck 1967, 113–116).
[18] Heroodes Agrippa I – Heroodes Suure lapselaps, kogu Palestiina kuningas 41–44 pKr. Hariduse saanud keiserlikus perekonnas Roomas, võimukas valitseja. Pärast Agrippa surma läks kogu Palestiina Rooma prokuraatori võimu alla (Munck 1967, 115).
[19] Arvatavasti on tegemist levinud uskumusega, et inimese surmahetkel ilmub tema kaitseingel. Kogudus arvas, et Heroodes on lasknud Peetruse hukata (Munck 1967, 113–116).
Viidatud allikad
Antiigileksikon (1983), 2 köidet. Tallinn: Valgus.
Bauer, Walter (1971) Wörterbuch zum Neuen Testament. Berlin, New York: Walter de Gruyter.
Bultmann, Rudolf (1993) „The Early Christian use of ajlhvqeia“ – Theological Dictionary of the New Testament. Vol. 1.Ed. Gerhard Kittel. Grand Rapids, Michigan: WM. B. Eerdmans Publishing Company.
Fitzmyer, Joseph A. (1981) The Gospel according to Luke I-IX. The Anchor Bible. Garden City, New York: Doubleday & Company.
Fitzmyer, Joseph A. (1985) The Gospel according to Luke X–XXIV. The Anchor Bible. Garden City, New York: Doubleday & Company.
Fitzmyer, Joseph A. (1998) The Acts of the Apostles. The Anchor Bible. New York et al.: Doubleday.
Haapa, Esko (1975) Markuksen evankeeliumi. Joensuu: Kirjapaja.
Just, Arthur A. Jr. (1996) „Luke 1:1–9:50“ – Theological Exposition of Sacred Scripture. Concordia Commentary. Saint Louis: Publishing House Concordia.
Just, Arthur A. Jr. (1997) „Luke 9:51–24:53“ – Theological Exposition of Sacred Scripture. Concordia Commentary. Saint Louis: Concordia Publishing House.
Koch, Klaus (1969) „Heebrea tõemõiste kreeka keeleruumis“ – Teoloogiline kogumik XII. Artikleid, kirjutisi ja lühiuurimusi teoloogia ja kirikuelu valdkonnast. Tallinn (masinkirjas).
Kroll, Gerhard (2002) Jeesuse jälgedel. Tartu: Johannes Esto Ühing.
Lepajõe, Marju (2000) Kreeka-eesti Uue Testamendi õppesõnastik. Tartu: Akadeemiline Teoloogia Selts.
Liddell-Scott. An Intermediate Greek-English Lexicon founded upon the Seventh Edition of Liddell and Scott’s Greek-English Lexicon. Oxford: Clarendon Press, 1992 etc.
Munck, Johannes (1967) The Acts of the Apostles. The Anchor Bible. Garden City, New York: Doubleday & Company.
Nikolainen, Aimo T. (1985) Apostolien teot. Jyväskylä: Kirjapaja.
Piibel. Vana Testament. Apokrüüfid. Uus Testament (2000). Tallinn: Eesti Piibliselts.
Piper, O.A. (1981) „Truth“ – The Interpreter’s Dictionary of the Bible. Nashville: Abingdon.
Salumaa, Elmar (2001) Matteuse rõõmusõnum. Tallinn: Logos.
Schweizer, Eduard (1979) The Good News according to Mark. London: S.P.C.K.
Schweizer, Eduard (1980) The Good News according to Matthew. London: S.P.C.K.
Sivers, Fanny de (2000) Alguses oli sõna. Neljas evangeelium. Ladinakeelsest Neo-Vulgatast tõlkinud ja kommentaari kirjutanud Fanny de Sivers. Tallinn: Logos.
Tool, Andrus. Sissejuhatus filosoofia ajalukku. Käsikirjaline materjal.
Tärk, Osvald (1993) Markuse evangeeliumi seletus. Tallinn: Logos.
Uus Testament ja Psalmid ehk Vana Testamendi laulud (1990) Tõlk Toomas Paul ja Uku Masing. Tallinn: EELK Konsistoorium.
Weiser, Artur (1994) Vana Testamendi sissejuhatus. Logos, EELK Konsistooriumi kirjastus- ja pressiosakond.
Artikli 1. osa ilmus 15. augustil. Artikkel tugineb autori EELK Usuteaduse Instituudis kaitstud diplomitööle ning selle seadis avaldamisküpseks Urmas Nõmmik.
Angela Aljas (1970) on Kaitseväe õhuseiredivisjoni kantselei juhataja ja EELK liige.
