Rakveres toimunud teatrifestivali Baltoscandal raames rikastasid linnapilti suured põllutöömasinad. Näiteks linna kivisel keskväljakul ilutses laia heedriga suur roheline John Deere’i kombain ning otse teatri ukse ees nelja roomikuga võimas punane Case IH hiidtraktor. Valitud olid kõige võimsamad masinad, mida on võimalik kätte saada. Taoline räigevõitu põllumajandusmehhaanika eksponeerimine väljapool tavapärast kontekstuaalsust ja seotus kultuurifestivaliga tekitas küsimusi. Kuidas sobib elevantlik rasketehnika portselanist kultuuritempli areaalidesse? Mis on taolise improvisatsiooni mõte või sõnum? Korraldajate suust kõlanud põgus vihje näitlejatöö ja põllumajandustöö raskusastme ja jõukulu sarnasusele andis kõigest suuna improviseerivateks interpretatsioonideks.
Kuna linnakultuuri on sageli esitletud kui kultuursuse ja tsiviliseerituse universaalset paradigmat, siis on maaelu, külaelu ja äärelinnastumist vaadeldud kui olukorda, milles indiviid ei saavuta oma täit kultuurilist potentsiaali. Samas on ka jätkuvalt peetud elu linnakeskkonnas ebatervislikuks ja, näiteks mõnede usukogukondade poolt, ebamoraalseks. Kuristik linna ja maa vahel on kohati suurem kohati väiksem. Kuid linn ja maa ei pea olema teineteisest väga kaugel ja erinevad. Eeldab ju mõiste „kultuur“ kultiveerimist ning selle ruumiline mõõde on juba iidsetest aegadest seotud maaharimisega.
Kultuur on eelkõige olnud mingisugune ala maa peal; nagu põld, mis on tsentreeritud, haritud, kultiveeritud ja vastandatud kaosele. Haritud maa on puhastatud umbrohust ja väetatud. Kultuuri alal on asjad üksteisega semiootiliselt seotud ja mõistetavad. Väljapool kultuuri on aga kõik arusaamatu ja võõras. Seal asuvad barbarid, paganad, metslased ja inimsööjad. Mingisugune dihhotoomia on kultuurile algupäraselt omane; vastandumine, mis põhineb hirmul tundmatu ja hoomamatu ees.
Nõnda suhtuti „teispoolsusesse“ seni, kuni tuli Jean-Jacques Rousseau, filosoof ja ühiskonnakriitik, ning keeras kõik pea peale, väites, et tõeline kultuur on hoopis väljapool moodsat ühiskonda. Teaduste ja kunstide areng olevat soodustanud inimese moraalset allakäiku. Loosungi „Tagasi loodusesse!“ ja õpetlike robinsonaadide saatel avastati, et võõras ja tundmatu polegi alati ebaotstarbekas, kuri ja amoraalne. Rousseau’s peituvad mingisugused puritaanlikud alged, sest ta on reaktsiooniline inimkultuuri suhtes: kultuuri ala on inimese Jumalast eraldamise produkt; maailma lõi Jumal, kultuuri loob inimene. Inimene oma arrogantsuses arvab, et teeb midagi head, kuid kõik see, mis ta loob, on neetud. Keelgi on instrument valetamiseks.
Taoline kultuurivastasus on algus kultuuripuhastamise kultuurile, ms on vältimatult vajalik, kuid mille lõpp ei pruugi olla alati parem (giljotiin). Puritaanid väitsid, et teater on amoraalsuse taimelava, kuid lõpuks muutus nende endi eluviis teatriks silmakirjaliku kõlbluse näitelaval. Uue inimtüübi kujundamise käigus said represseeritud mitte-tüüpilised inimesed. Kuid maa vajab harimist ja vabadusekultuuri kultiveerimist.
Kuni su küla veel elab
Juba G. W. F. Hegel on nimetanud Euroopa kultuuri mõistuse ja vabaduse kultuuriks. Vabadus põhinevat vabal vaimul, mida edendab ülikooliväärtustega linnakultuur. Lewis Mumford aga väitis, et Euroopa kultuuri suurimad imed pole mitte suurlinnad, vaid väikelinnad (Donskis, 22). Ainult väikelinnas saab areneda takistamatu suhtlemine linna asukate vahel ning kultuuri jäädvustamine loomesfääris märkide, sümbolite ja kultuuripärandi vormidena: „Linn edendab kunsti ja on kunst; linn loob teatrit ja on teater“ (Mumford, 480). Kui suur või väike peaks aga üks väikelinn siis olema? Platoni ideaalses linnas oli viis tuhat elanikku. Mumfordi arvates lähevad väikelinna ja maailmalinna piirid sealt, kus algab sotsiaalne atomism ja ühiskondlik võõrandumine. Kuid klassikalist väikelinna päästab viimasest just jõuline ankurdamine külakultuuris. See on tugev keskkonnaga ja maaelupärandiga seotuse tajumine: „Küla on kõikide kultuuride ontoloogiline keskus. See vormib tsivilisatsiooni (s.t jäädvustatud ajaloolist kultuuri) ja aktualiseerib selle teisendusi, tehes võimalikuks linnakultuuri olemasolu ja linna enda etapilise arengu“ (Donskis, 25). Mõisteid „linn“ ja „kultuur“ võib käsitleda sünonüümidena tänu linna seotusele küla ja maaeluga. Väikelinn ja selle turg on olulisel määral maaharimiskultuuri täiendus, mis tähendab, et küla on linna juur ja lähtekoht. Kui suurlinnad (megalopolis) võivad muutuda kultuurivaenulikuks ja selle loomevahendite hävingu põhjuseks, siis küla ontokultuurilise struktuuri säilimise puhul on võimalik kultuuri uuenemine ka suurlinnades (samas, 35).
Hiljutiselt EELK peapiiskopi kandidaatide debatilt Rakveres jäi kõrvu üks intrigeeriv idee, millega kutsuti toetama tugevaid elujõuliseid kogukondi ja linnakogudusi. Jah, ühest küljest, pole mõtet lõhkuda seda, mis toimib, ega külvata sinna, kust midagi lõigata pole. Kuid teisalt, kas Jeesus ei tulnud mitte toetama nõrku ja väeteid?
Tundub, et inimesed ei eelista tänapäeval kuulumist suurtesse ülemaailmsetesse organisatsioonidesse. Suurparteistumise vastased tekitavad oma alternatiivsed poliitkehandid või valivad üksikkandidaate. Maailmavaateliselt kleepuvad kokku täiesti erineva organisatsioonilise taustaga rühmad ja liikumised. Taoline situatsioon soosib lokaalsete alternatiivkogukondade, ökokogukondade jms kogukonnatunnet põlistavate klubide teket. Neis väärtustatakse kohalikku „külaelu“, mis ei lase ennast globaalsetel suundumustel tasalülitada, kuid kus ollakse valmis ümbritsevat kõnetama ja eluväärtust pakkuma.
Facebooki kogukond „kuni su küla veel elab“ on kogunud nende ridade kirjutamise ajaks ligi kaks tuhat liiget. Rousseau’likult kõlab sealne loosung: „Lootkem paremale homsele – pääsegu hääbumisest meie talud, külad ja maaelu!“ Ma ei usu, et eesti maaelu väljasuretamise taustaks on mingi konspiratsiooniteooria. On mitmeid programme maaelu ja maal elavate inimeste elujärje parandamiseks. Siiski jääb nendest väheks üldise globaliseerumistrendi taustal, mis jõuliselt surub konkurentsist välja väiketootjaid. Alternatiivkogukonnad rõhutavad iseendaga toimetuleku mõtteviisi olulisust. Tarbimisel soovitatakse eelistada rohkem kohalikku kraami. Kui tore on teadmine, et oma külas leidub kartulihaldjas, kalahaldjas, muna- ja kitsepiimahaldjas ning tuttav hambahaldjas, kes kõige selle söömiseks su hambad korras hoiab. Kuidas oleks kui külas oleks ka toimimisvõimeline südamehaldjas (loe: vaimulik) võib-olla koos südamelähedase püha paigaga, kus iganädalast püha hetke veeta. Eks vabadus, rahu ja harmoonia, mida muistsed eestlased pühast hiiest otsisid, sümboliseeri, vähemalt kristlikust vaatepunktist, ikka Kristuse kaudu antavat rahu ja vabadust. Seega kristlus saab olla ka külausk, mitte ainult linnausk ning selliselt on tal potentsiaali muutuda tõeliseks maausuks, millest sõltub linnadegi vaimsus.
Miguel de Unamuno väidab, et inimeseks olemise põhiprintsiip on ühtsuseprintsiip nii ajas kui ruumis: „Kui me kõnnime, ei astu üks jalg edasi, teine tagasi; ja kui me vaatame, ei suuna üks silm pilku põhja, teine lõunasse, eeldusel, et oleme terved“ (Unamuno, 16). Sarnaselt ei ole ka terve ühiskond saavutatav looduse ja kogukonna üksteisest eraldamise „puhastustööl“, vaid sünergilisel tervikutaotlusel, mis väldib tinglikku lihtsustamist ühe või teise pooluse kasuks.
Viidatud kirjandus
Leonidas Donskis, „Lewis Mumford linnakultuurist ja selle saatusest“ – Armastus, vihkamine ja vastuseis: Uurimusi filosoofiast, poliitikast ja kirjandusest. Tallinn: Tallinna Ülikooli Kirjastus, 2010.
Lewis Mumford, The Culture of Cities. New York: Harcoury, Brace and Company, 1938.
Miguel de Unamuno, Inimeste ja rahvaste traagilisest elutundest. Tartu: Ilmamaa, 1996.
Ergo Naab (1971) on adventkoguduse vaimulik; Eesti Piibliseltsi nõukogu, Eesti Kirikute Nõukogu teoloogiakomisjoni ning Kirik & Teoloogia toimetuskolleegiumi liige.
