Karolin Mägi (KM): Mis on doktriin ja mis on dogma?
Thomas-Andreas Põder (TAP): Kõige tähtsamat ja olemuslikumat väljendades võib ütelda, et dogma on usutunnistus. See on ühine, jagatud usk, mida väljendatakse ja sõnastatakse keeles. Mis puudutab termineid „doktriin“ ja „dogma“ ja nende vahekorda, siis põhimõtteliselt võib ütelda küll, et doktriini ehk õpetust ja dogma võib käsitleda samatähenduslikuna.
Selleks, et saada aru, mis asi dogma on, mis asi see ühine, jagatud usu tunnistamine või väljendamine on, tuleb mõtelda ja küsida selle kohta, kuidas see on alguse saanud. Dogma ehk õpetuse või doktriini algus on seotud sellega, et Jeesust kogeti kui ülestõusnut, kui elavat. Ühesõnaga, dogma või ühise jagatud usutunnistuse alguses seisab baasveendumus, baastunnistus „Jeesus on Kristus“, „Jeesus on ülestõusnud Issand“. Selle baas- või alg-usutunnistuse edasine areng on mõistetav kui selle usu avamine – selle üle järgi mõtlemine, mida tähendab, mida sisaldab, mida eeldab tunnistus Jeesusest kui Kristusest. Selles arengus on oluliseks ka dialektiline moment selles mõttes, et suhestutakse väidetega, mis kuidagi teistmoodi mõistavad Jeesust. See on suhestumine sellega, mida traditsioonilises keelepruugis on nimetatud ka hereesiateks – tagasilükkav-välistav suhestumine, ekslike arusaamade välistamine usutunnistusest.
KM: Kas võib ka ütelda, et dogma on nagu spikker, eristamaks hereesiat ja mittehereesiat? Et on mingi ühtsuse taotlus ja siis tekibki dogma?
TAP: Tegelikult on nii, et ühtsus ei ole midagi sellist, mis oleks taotlus, vaid ühtsus on ette antud. Ühtsus on usu lättes. See on Jumalas endas, Jumala toimimises.
Kogemus aga, et Jeesus on Kristus, et Jeesus on see, kes on surnud ja ülestõusnud ka minu eest, ka minu pattude pärast, on midagi sellist, mis usklike koguduses aja jooksul kujunedes võtab ka – võiks isegi ütelda – juriidilise kuju. S.t dogmast kitsamas ja rangemas tähenduses saame rääkida sellise usutunnistusega ühenduses, mis on usklike kogukonnas omandanud normatiivse – selle kogukonna jaoks siduva – kuju. Kui seda momenti silmas pidada, siis võib küll ütelda, et kiriku dogma on normatiivne. Et see on – nagu Te väljendasite – selline spikker, mis aitab eristada seda, kuidas on kohane mõista Jeesus Kristust ja Kolmainu Jumalat, sellest, kuidas seda võib-olla ei ole nii kohane mõista või kuidas seda ei ole üldse mitte kohane mõista.
KM: Kui dogma natukene meenutab juriidilist dokumenti või tal on niisugune iseloom, siis kuivõrd muutlik on ta ajas? Kas inimesed, teoloogid, kirikuõpetajad on eri aegadel mõistnud seda erinevalt? Kuivõrd on võimalik dogmaatilise lausega näiteks mängida või seda interpreteerida?
TAP: Nagu ütlesin, otsustav on saada dogma juures aru sellest, et tegemist on usutunnistusega. Selles mõttes on see tegelikult vastamine Jumala toimimisele, vastamine Jumala Sõnale, Jumala kõnelemisele. Ja sellisena on sel suhtes Jumala enda kõnega sekundaarne karakter. Ta on kiriku ühine vastus Jumalale, kes ennast ilmutab. Selles mõttes on dogma normatiivsus ja siduvus midagi, mis on sõltuv sellest ja seotud sellega, et kristlased mõistavad end seotuna ja ühendatuna Jumala enda kõnelemise kaudu.
Usutunnistuse mõte ongi anda tunnistust Kolmainu Jumalast ja tema toimimisest. Sellisena, tunnistusena, on see tunnistuse andmine millegi kohta. Selle eesmärk on aidata igal inimesel avastada ise tegelikkust Kolmainu Jumala ja tema toimimise valguses. Dogma on abivahend. See annab raamid kristliku kuulutuse jaoks, kristliku kiriku toimimise jaoks erinevates töövaldkondades: hingehoius, katehheesis, usuõpetuses, jumalateenistuses, jutlustamises, pihil jne. Dogma on n-ö usu grammatika. See markeerib põhijooned, milline on kristlik arusaam Jumalast ja tegelikkusest. Ja sellisena on dogma tegelik eesmärk, et iga inimene ja iga generatsioon avastaks Jumala ise, jõuaks selle tunnistuse kaudu ise elava kogemuseni Jumalast. Ja nii on dogma ka abivahend, et iga inimene ja iga generatsioon jõuaks iseseisva elava kõneni Jumalast.
KM: Kas ilma dogmata, omast mõistusest ei jõuaks inimene nende tõdedeni? On tal vaja seda „akent“?
TAP: Dogmal või usutunnistusel on trinitaarne struktuur. See leiab ilusa väljenduse vanakiriklikes usutunnistustes: Apostellikus usutunnistuses ja Nikaia usutunnistuses, kus see liigendub kolmeks artikliks. Tunnistus Loojast Jumalast Isast, tunnistus Kristusest, meie päästjast ja lepitajast, ja tunnistus Pühast Vaimust ja tema toimimisest.
On väga oluline, et usu tunnistamine toimub n-ö kolmanda artikli raames, niisiis selle raames, et inimesed mõistavad end Pühast Vaimust valgustatuna. Arusaam Jumalast kui Isast ja Jeesusest kui Kristusest, sellest, et Kristuses on Jumal meid lepitanud, on midagi, milleni meid on viinud Jumala enda toimimine, Püha Vaimu toimimine. See arusaam on fundamentaalne: et usk kui selline ei ole mitte inimese enda tegu, vaid Püha Vaimu tegu.
KM: Kuidas on dogmad seotud kirikuga, kiriku praktilise eluga?
TAP: Väga elementaarselt ja sügavalt. Kiriku usutunnistus, kiriku arusaamine Kolmainu Jumalast, arusaamine tegelikkusest, on midagi, mis suunab ja juhib kogu kiriku tegevust. Võiks ütelda, et kogu kiriklik toimimine, nii nagu ka iga üksiku kristlase toimimine, on orienteeritud ja juhitud tegelikkusemõistmisest, mida dogma väljendab.
KM: Kas seal ei ole mingit vastuolu: dogma on ikkagi selline ühtne vormel kõigile inimestele, aga inimene usub ikkagi üksinda, on indiviid? Võib-olla kõik ei suuda sellest läbi pureda, igaüks elab nagu omas usus, dogma püüdleb universaalsusele. Kas seal on mingi vastuolu?
TAP: Rõhutaksin veel korra, et dogma mitte ei püüdle ühtsusele, vaid väljendab usku, mis on oma sisu poolest universaalne ja ühtne.
Aga see pinge, mida Te nimetate, on kindlasti olemas. Aga seda ei tohiks näha vastandusena või vastuoluna. Kiriku õpetus on raamistik, grammatika, mis aitab, et Jumala Sõna kuulutamine ja sakramentide haldamine läbi aja toimuks asjakohaselt. Jumala Sõna kuulutamise ja sakramentide jagamise tegevus on tarvilik tingimus selleks, et saaks alguse uus usk, et inimene leiaks end kaasa haaratuna Jumala armastusest, et inimene märkaks, kuidas Jumal teda võrgutab, ja avastaks seda nii, et ei saa teisiti, kui sellele armastusele vastata.
Põhimõtteliselt võiks ütelda, et dogma – kohaselt mõistetuna – on see tingimus, mis aitab meid igaühte iseseisvalt ütlema: „Mina usun“, igaühte ise elama elavat suhet Jumalaga ja selle suhte valguses suhestuma nii enda kui ümbritsevaga, teiste inimeste ja kogu looduga.
Samas, kiriku ajaloos on olnud ja muidugi ka tänapäeval esineb selliseid arusaamisi dogmast, mida võib nimetada karikatuurideks.
KM: Mingem edasi sellega, kuidas dogma väljendub praktilises kirikuelus. Näiteks loeb õpetaja kirikus ette usutunnistuse, mida ikka igal pühapäeval ühtmoodi ette loetakse, aga pärast jutlustab kogudusele mingil teemal. Kas dogma tähendus ei või sõltuda näiteks kirikuõpetaja seletusest või arusaamast?
TAP: Usutunnistus on tunnistuse andmine Kolmainu Jumala toimimisest. Ja selles mõttes ei saa me ütelda, et minu või Teie või kellegi kolmanda arvamustest selle kohta, kuidas Jumal toimib, muutuks Jumala toimimine. Oluline on arvestada, et usutunnistus on mõeldud tunnistuse andmisena Jumala tegelikkusest ja seda tehakse lootuse ja sihiga, et kõik inimesed saaksid ühineda selle tunnistusega. Usutunnistus on olemuslikult mitte ainult „mina usun“, vaid ühtlasi „meie usume“, s.t see on ühine. Uskumine on alati midagi, mis on sotsiaalne.
Jutlus ei ole tegelikult aga midagi sellist, mis toetuks usutunnistusele, vaid jutlus on Jumala Sõna olevikuliseks tegemine, ütlemine siin ja praegu. Jutlus toetub Pühakirja tekstile kui n-ö alusdokumendile, alusürikule, mis tunnistab Jumala toimimisest. Ja on olevikuline – siin ja praegu – Jumala tegelikkuse ja Jumala toimimise avamine, sellest kõnelemine.
Kui praegu [aastal 2007 – toim], Eesti luterliku kiriku jaoks aktuaalse jumalateenistuse korra reformimise käigus on jõutud enam-vähem üksmeelele selles, et usutunnistust võiks lugeda pärast jutlust, siis sellel on oma hea külg, kuna jutlus asetub põhimõtteliselt ühte ritta Pühakirja tekstide lugemisega ja ei taha olla ega pretendeeri olema mitte midagi rohkem, aga ka mitte midagi vähem kui elava Jumala Sõna olevikuks tegemine. Ja selle järel saab kogudus siis üheskoos vastata Jumalale oma usu tunnistamisega. Nii et siin leiab sõna ja vastuse, kõnelemise ja vastamise aspekt ilusa väljenduse.
Aga üldiselt on oluline see, et usu kõne on lõputult rikas, sest ammutab Jumala enda lõputust rikkusest, ja dogma on seetõttu iseloomustatud ka kui usu keele grammatikat, süvastruktuuri, põhistruktuuri. Kui jutlus kujutaks endast üksikute õpetuste ettekandmist, siis ma arvan, et seda ei viitsiks jumalateenistusel keegi kuulata ja ega peakski.
KM: Näiteks Nikaia-Konstantinoopoli usutunnistuses on küll Isa, Poeg ja Püha Vaim, aga antropoloogiat või inimest eriti ei käsitleta. Ka see võib ju jätta mingisuguse vabaduse?
TAP: Pigem ütleksin nõnda: kõigepealt on oluline see, et veendumus ja arusaamine Jumalast kui Kolmainu Jumalast väljendab kõige elementaarsemat ja basaalsemat kristlase kogemust. See on kõike muud kui kõrge ja uskliku kogemusest kauge kõne ja vormel. Vastupidi, see on sügaval kristlikus kogemuses fundeeritud. Just seetõttu, et kristlased tunnistavad Jumala kohalolu, Jumala toimimist Jeesuses Kristuses Püha Vaimu kaudu. See tähendab, nad mõistavad seda oma arusaama, et Jumal on Kristuses, Püha Vaimu toimimise tagajärjena. Selles mõttes on usk ise trinitaarse struktuuriga, usu kogemus on trinitaarse struktuuriga. Ja nagu praegu nägite, sisaldab see tunnistust, et see tõeline inimene on tõeline Jumal – kui kasutada vanakiriklikku vormelit. Selles mõttes ütleksin, et vanakiriklik dogma on ülimalt antropoloogiline.
KM: Kui tulla tagasi tänapäeva, siis mõistavad paljud inimesed ikkagi dogma või dogmatiseerimise all iganenud mõtteviisi või vanameelsust mingi asja suhtes. Mis järeldused võib sellest teha?
TAP: Kui sellele küsimusele läheneda natuke kaugemalt, siis on nõnda, et kõikidel inimestel on mingisugune alusveendumus, baasveendumus, sügavalt kogemuslikult fundeeritud veendumus tegelikkuse kui terviku kohta. Küsimus on pigem selles, milline on selle baasveendumuse, selle olemusveendumuse iseloom. Aga põhimõtteliselt on see midagi sellist, ilma milleta ei ole toimimine võimalik. Seda võiks nimetada ka orienteerumisteadmiseks inimeseksolemise kohta, selle kohta, milline on inimeseks olemise mõte. Kust me tuleme, kes me oleme, kuhu me läheme? Mis on ajaloo läte ja siht? Mis on universumi mõte? Need on sellised markeerivad vormelid, millel igaühel on muidugi omad probleemid, aga arvan, et intentsioon on selge. Ja taoline orienteerumisteadmine on alati sisalduv meie toimimises. Sellega me lokaliseerime iseend siin ja praegu, lokaliseerime end oma rahva seas, ajaloos, universumis. See on raamistik, mis on tarvilik selleks, et saaksime üksikuid valikuid, üksikuid otsustusi langetada. Selline baasveendumus on igale inimesele omane – küsimus on, kui teadvustatud ja avalik see on. Aga igal juhul on võimalik seda avada. Eksplitseerimise käigus võib saada avalikuks, et vajame harimist või peame oma seniseid veendumusi korrigeerima. Võivad saada nähtavaks vastuolud meie arusaamades.
Side kiriku usutunnistusega on see, et dogma – ainsuses – on arusaamine tegelikkusest, mis on kätketud kristlikus usukogemuses, kristlikus olemisveendumuses. Nõnda võiks ütelda, et ükski inimene ei ela ilma dogmata, ilma usutunnistuseta. Ja mingis mõttes kehtib, et nii palju kui on inimesi, nii palju on usutunnistusi. Ja mingis mõttes kehtib ka, et nii palju, kui on kristlasi, on ka kristlikke usutunnistusi. Ilma usutunnistuseta ei ole mitte ükski meist, niivõrd kui usutunnistus on baasarusaama, baasveendumuse väljendus. Pigem on vaidlusküsimuseks, milline on selle olemisveendumuse sisu.
KM: Te rääkisite olemisveendumuse sisust. Kas igal inimesel, kasvõi isiklikus elus või nendes suurtes dogmaatilistes veendumustes, on kohustus seda sisu aeg-ajalt üle vaadata või selles kahelda? Või on see nagu verstapost? Kas me peame aeg-ajalt sellesse suhtuma kriitiliselt?
TAP: Mitte aeg-ajalt, vaid pidevalt. Te kasutasite väljendit „need suured dogmad“. Tegelikult, nagu eelnevalt viitasin, on need midagi väga-väga argist ja elementaarset. Nad on õigupoolest kristlase jaoks midagi väga lihtsat. Selles mõttes, et kogu kiriku õpetus on oma tuumas selle veendumuse lähem artikulatsioon, et Jeesus on Issand, et Jeesus on Kristus.
Siin ongi nüüd niimoodi, nagu ütlesin, et oluline on pidev kriitika. Mida see kriitika tähendab? See tähendab läbikatsumist, selle n-ö päritud vormeli, meie usuisade ja -emade poolt meile jäetud usutunnistuse läbikatsumine selle najal, kuidas meie ise kogeme tegelikkust. Selles mõttes kiriku õpetuse tundmaõppimine ja ka selliste oluliste baastekstide tundmaõppimine ja neisse süvenemine on alati ka iseenda uuesti tundmaõppimine: seal öeldu läbikatsumine enda tegelikkusekogemise najal, ja enda tegelikkusekogemise läbikatsumine selle najal, mida meie isad ja emad usus on pidanud ühenduses maailmaga kõige olulisemaks.
Nii väljendavad usutunnistused kokkuvõtlikult seda, mida meie isad ja emad usus pidasid esmatähtsaks tulevastele põlvedele edasi ütelda. Ja loomulikult on sellel, mida nemad meile edasi tahtsid ütelda, selles mõttes sekundaarne karakter, et nad tahtsid meile ütelda midagi Jumala kohta. Nad tahtsid meile ütelda midagi Kristuse kohta – valguse kohta, mis laseb meil uuesti näha kogu tegelikkust. Nad tahtsid ütelda meile midagi Kristuse kohta, kelles on meile avalik, et Jumal on see, kes pöördub meie poole andestusega, armastusega. Et see on Jumala olemus – seda on nad tahtnud meile edasi ütelda.
Seda tuumtunnistust on üksikasjades ja üksikutes vormelites avatud, erinevatesse suundadesse, erinevatesse seostesse arendatud. Täiesti selge on see, et meil ei pruugi saada kohe selgeks, kuidas mingisugune üksik tunnistus, näiteks õpetus Kristuse põrguhauda minekust, on seotud selle tsentraalsega või kas üldse on sellega seotud? Üksikud õpetused võivad tunduda abstraktsed, elukauged või arusaamatud. Siin ongi kirikuõpetajate, usuõpetajate ja õppejõudude ülesanne aidata näha, kuidas need üksikud õpetused on seotud tunnistusega, et Jeesus on Kristus – tunnistusega, et inimese õigeksmõistmine on ainult Kristuse tõttu usu kaudu.
Ja kindlasti ongi niimoodi, et me võime avastada mingisugustes teoloogilistes tekstides mõttekäike, mis ei olegi hästi viidavad kokku selle tunnistuse tsentrumiga – side keskmega ei ole nähtav või puudub üldse. Usk võib end valesti mõista. Sügav ja innukas usk võib kalduda sellesse, et ütleb rohkem, kui tegelikult peaks ütlema või saaks ütelda.
Seda ei saa ka kohe pahaks panna, sest usk on osalemine Jumala rikkuses ja paneb meid kõnelema, avab keelepaelad ja laseb väga paljut ütelda. Aga, jah, siin on ikka ja jälle vajalik lätte poole vaadata. Kesksele tunnistusele orienteeruda ja sellele, millele see tunnistus vastuse annab. See tähendab, lühidalt üteldes, vaatamist ja pöördumist evangeeliumi poole.
Evangeelium, rõõmusõnum Jeesusest kui Kristusest on meie usu alus ja kiriku alus – ja see alus on tegelikult ka kriitiline instants. Selle allika poole pöördudes ja sellest ammutades on vajalik ikka uuesti läbi katsuda, kas minu usk ja meie usk on sellega vastavuses, kas oleme sellega kooskõlas.
KM: Samas on ju olnud ajaloos ka sellised teoloogilisi voole, mis väidavad, et ongi vaja pöörduda kõige olulisema allika, evangeeliumi poole, aga doktriine või dogmasid ei ole sinna vahele üldse vaja. Näiteks Te rääkisite, et oleme mingil määral dogma saanud küll päranduseks, aga peame seda mõistma olevas ajas eksistentsiaalselt.
TAP: Dogmasid, üksikuid õpetusi, aga ka dogmat tervikuna, s.t usutunnistust, mida on võimalik avada üksikute tunnistuste, üksikute õpetustena, on võimalik ülehinnata. Sellele ma ennist viitasin. Ülehindamine teeb dogmast karikatuuri. Sama lugu on alahindamisega.
Alahindamine teeb dogmast karikatuuri. Selles mõttes on sellel ka oma tõemoment ja seda Te nimetasite. Tõemoment on see, et asetatakse keskmesse evangeelium ja peetakse oluliseks evangeeliumi. See on kiriku ja usu läte, allikas ja kriitika. Aga samas ei panda tähele, et ühise usutunnistuse, kiriku õpetuse mõte ei ole mitte midagi muud, kui tagada – kui täita tarvilik tingimus –, et läbi ajaloo toimuks kristlik elu, et läbi ajaloo saadaks aru, kuhu poole pöörduda, kus on allikas. See tähendab, et kiriku õpetuse, usutunnistuse mõte on selles, et juhtida meid evangeeliumi juurde.
Võiks ütelda niimoodi, et usutunnistus annab meile lühidalt kokkuvõetuna võtme selle tarvis, mis on Pühakirjas kõige olulisem. Usutunnistus võtab lühidalt kokku, mis on Pühakirja puänt. Ta juhib meid Pühakirja keskme juurde. Ja tegelikult võib ka ütelda, et see, mida kirik õpetab – kui seda mõista süvitsi –, on tegelikult see, mida Jumal ise õpetab: Jumala Sõna, Jumala toimimine, Jumala eneseavamine, Jumala enesekinkimine maailmale ja inimesele. Usutunnistus markeerib Jumala eneseavamise, enesekinkimise, eneseilmutamise – Jumala Sõna, Jumala õpetuse – põhisisu. Ja nõnda annab ta meile kätte juhise, võttes lühidalt kokku, millest tunnistab Piibel. Annab meile hermeneutilise võtme, kuidas Piiblit kohaselt lugeda, s.t vastavuses selle intentsioonile. Kiriku ja kristlaste veendumuse kohaselt on Piiblit nimelt kohane lugeda tunnistusena Jeesusest kui Kristusest. Ja see tunnistus Jeesusest kui Kristusest on midagi, mida me ütleme – nagu enne sai viidatud – kolmanda artikli raames, s.t Jumala Püha Vaimu toimimise tõttu ja valguses.
Kui lugeda 2Kr 4:6, siis on see seal väga tabavalt kokku võetud. Igal juhul Püha Vaimu toimimise kaudu saab meile avalikuks Jeesuses olev Jumala kirikus. Ja just seda juhib usutunnistus meid märkama: et kristliku veendumuse kohaselt toimub Pühakirja lugemine Püha Vaimu juhendusel, s.t usu silmadega.
Mis puutub „dogmadeta kristlusesse“, siis 19. sajandi suur Eesti teoloog Alexander von Oettingen on viidanud sellega seotud suurele ohule jõuda „kristluseta dogmadeni“.
KM: Võib-olla on see minu poolt jonnakas, aga kas ikkagi ei tuleks mõista ka seda poolt, kes ütlevad, et doktriini pole vaja? Et kui võtame näiteks usutunnistuse suure vaidluse all olnud sõna homoousios ʻolemusühtne’, siis seda ei esine ju Piiblis, see on maiste inimeste interpretatsioon, nende tuletatud. Mingil määral on ikkagi arusaadav, kui esineb vastumeelsust dogmade või dogmaatilisuse suhtes. See kuidagi surub ikkagi mingisse raami.
TAP: Kõige olulisem on – see on kirikuõpetajate ja teoloogide ülesanne ja kodus ema-isa ülesanne, kes lapsi püüavad kasvatada kristlikus usus – juhtida õigele arusaamisele sellest, milline on dogma iseloom. Sellest sai korduvalt räägitud: sel on sekundaarne karakter. Dogma ei tohi ülehinnata, aga samas ei ole mingisugust põhjust seda ka alahinnata. Sest jah, see on inimlik sõnastus, aga see ei ole kuidagi uisapäisa ja spontaanselt tehtud sõnastus, vaid terved põlvkonnad meie usuemasid ja -isasid on selle kallal vaeva näinud, oma usukogemuse najal seda läbi proovinud, seda pärandanud tulevastele põlvedele. Nii et eks see on meile kõikidele väljakutse: püüda leida, kuidas kiriku õpetus tahab juhtida meid Kolmainu Jumala elava tegelikkuse juurde, tahab meid aidata avastuseni, et Jeesus Kristus on see, kes elab eile, täna ja igavesti.
Kõnelus toimus 2007. aasta kevadel Pereraadio saates „Raadioakadeemia“.
Vt ka Ain Riistani vestlust Thomas-Andreas Põderiga teemal „mis on dogma?“ ERR saates Ajalik ja Ajatu: Kiriku võtmemõisted täna, 4 (2011). Vestlus vältab 19:05-26:42.
Karolin Mägi (1984) oli vestluse ajal Tartu Ülikooli usuteaduskonna üliõpilane ja töötab praegu Tallinna Ülikooli välisturunduse spetsialistina.
Thomas-Andreas Põder (1976), EELK vikaarõpetaja, on Tartu Ülikooli süstemaatilise usuteaduse assistent ja usuteaduse programmijuht, Evangeelsete Kirikute Osaduse Euroopas nõukogu ning Kirik & Teoloogia toimetuskolleegiumi liige.
