Jeremija raamat on üks mahukamaid terves Piiblis, sisaldades ohtralt biograafilist materjali, nii et Jeremija elust on teada rohkem kui ühegi teise suure kirjaprohveti omast. Jeremija ise jällegi on üks Piibli põnevamaid kujusid – nuttev prohvet, kes inspireeris prantslasi võtma kasutusele noomeni jérémiade (hiljem inglaste jeremiad), mis tõlkes tähendab nutulaulu, kurblikku kaeblust. Jumala sõnumi edastamiseks heidab ta täielikult kõrvale oma isiku ja pühendub jäägitult endale asetatud ülesande täitmisele.
Kes tunneks Jeremijat paremini kui Uku Masing? Arvestades, millise põhjalikkusega on ta käsitlenud Vana Testamendi prohvetlust ning eksiiliaegse ja -järgse Juuda ajalugu, võib uskuda, et ta tundis Jeremijat isiklikult. Pidas ta teda ju kõige selgemaks ja sisukamaks prohveti näiteks.
Masing on Jeremijale pühendanud teksti „Anatoti prohvet“, milles käsitleb Jeremijat kui Jumala orja, kes on JHVH missiooni teenimiseks pidanud loobuma oma identiteedist. Ta ei tohi laskuda rahva tasemele ega tunda end ühena neist (Uku Masing, Vaatlusi maailmale teoloogi seisukohalt, Tartu: Ilmamaa, 2008, 83). Ta peab eksisteerima maailma, mitte iseenda jaoks. Sestap ei kuulutagi ta mitte omi mõtteid, et endale lugupidamist ja austust tuua, vaid ainult seda, mida JHVH talle ütleb, ja vaid oma Jumala auks (samas, lk 65).
„Ei või mõelda midagi lõhkikistumat kui prohveti elu, sest ta peab manitsema, tundes endas käsku selleks, ta peab kuulutama õnnetust, mida ta ei tahaks näha (17,16), ja ta teab, et kõik on lootusetu“ (samas, lk 81). Lisaks õnnetuse kuulutamisele ja kannatuste nägemisele peab Jeremija need ka füüsiliselt läbi elama (olles seejuures sõpradest ja sugulastest hüljatud ning kõigi pilkealune), samas kui rahvas, kes tegelikult pole oma Jumalat väärt, isegi ei usu, et need kannatused JHVH-lt pärinevad, sest kõik usukombed on ju täidetud! (samas, lk 66) Jeremija on aga usklik selle sõna tõelises tähenduses: tema jaoks on usk midagi ülevamat kui pelgalt rituaalide täitmine (samas, lk 97).
Nagu viidatud teksti pealkirigi ütleb, on Jeremija pärit Anatotist, vaid mõned kilomeetrid Jeruusalemmast kirde suunas. Tema tegevus algas Vana Testamendi järgi Juuda kuningas Joosija kolmeteistkümnendal valitsemisaastal (umbes 627 eKr) ja kestis kokku üle neljakümne aasta. Selle neljakümne aasta vältel ei suutnud ta pöörata ühtegi hinge.
Jeremija elas suurte muutuste ajal. Ta oli tunnistajaks Assüüria impeeriumi langusele ja pealinna Niineve hävingule, viimase jumalakuuleka valitseja Joosija surmale, Juuda vallutamisele Babüloonia poolt ja oma rahva küüditamisele. Samuti nägi ta Jeruusalemma templi hävitamist.
Nende sündmuste taustal joonistuvad välja tema kuulutuse põhisuunad. Jeremija algne eesmärk oli hoiatada Juudamaad eelseisva kohtuotsuse eest ning kutsuda inimesi meeleparandusele ja sõnakuulelikkusele. Jeremija edastab teravaid sõnumeid süüdistuse ja kohtuotsuse kohta iidoleid kummardavale rahvale. Esialgu kõneleb Jeremija lootuses, et rahvas pöördub oma paheliselt teelt, kuid nähes, et patukahetsust ei järgne, kirjeldab prohvet edaspidi vaid paratamatut kohtuotsust.
Jeremija näol oli tegu südika ja visa prohvetiga, kes truudusest oma kutsumuse vastu pidi tihti läbi tegema füüsilisi kannatusi. Teda vaevasid sisemised kahtlused ja konfliktid, nagu ta oma pihtimustes sageli mainib (Jr 11:18–12:6; 14–18; 15:10–21; 17:9–10). Jeremija kaebused ja mõtisklused paljastavad tugeva vastuolu tema tüüpiliste iseloomuomaduste ja sügava kutsumuse vahel edastada rahvale JHVH sõnum. Jeremija oli loomult tundlik, introspektiivne ja ilmselt üsna häbelik. Talle valmistas vaimselt väga suuri raskusi oma rahvale hävingut kuulutada. Eriti kui arvestada, et see kõik kostus kurtidele kõrvadele.
Jeremijast saab nuttev prohvet. Ta nuttis, sest teadis ette, mis tema rahvaga juhtub, ja ta nuttis sellepärast, et teda absoluutselt ei kuulatud. Rahvas oli ammu Jumalast taganenud ega kartnud teda enam. Ka Jeremija ülesanne kuulutada ja edastada Juudamaale ebapopulaarne ning süüdimõistev sõnum ei aidanud kuidagi kaasa. See põhjustas Jeremijale vaimset ängi ja muutis ta põlatuks omaenda rahva silmis. Rahva suhtumine viis Jeremija nii kaugele, et ta ei olnud enam endas ega oma kuulutuses sugugi kindel. See võib juhtuda muidugi iga uskujaga, kui tema püüdlused ei kanna vilja. Jeremija oli emotsionaalselt nii kurnatud, et hakkas Jumalaski kahtlema: „Mispärast on mu valu nii püsiv ja mu haav ravimatu? See ei taha paraneda. Oh häda! Sa oled mulle nagu kahanev oja, nagu vesi, mis ei jää püsima“ (Jr 15:18).
Kuid Jeremija räägib ka lootusest. Ta edastab Jumala sõna rahvale, kes on kogenud kohutavaid aegu seoses Jeruusalemma langemisega, ja lubab neile paremat tulevikku – uut lepingut. „Ja ma teen nendega igavese lepingu, et ma ei loobu tegemast neile head; ja ma annan neile südamesse minu kartuse, et nad ei lahkuks minust. Ja ma tunnen neist rõõmu, tehes neile head, ma istutan nad ustavalt siia maale kõigest oma südamest ja kõigest oma hingest. Sest nõnda ütleb Issand: Nii nagu ma tõin sellele rahvale kogu selle suure õnnetuse, nõnda ma toon neile kõik selle hea, mis ma neile olen tõotanud“ (Jr 32:40–42).
Jeremijal olid rahva suhtes suured lootused, kuigi ta nägi ette ning tunnistas Juudamaa ja templi hävitamist. Tema südames valitsesid korraga nii tragöödia kui ekstaas: hävingu tragöödia, mida ta ei saanud vältida, ja uue lootuse joovastus.
Mida Jeremijalt õppida? Peamiselt annab Jeremija kogemus meile lohutust teadmises, et nagu kõik uskujad, nii kogevad isegi suured Jumala prohvetid hüljatust, masendust, argust, julguse puudumist. Samas leiavad nad igas lootusetus olukorras pidepunkti Jumalas ja tõotuses talle. Prohvetil on Jumalaga väga personaalne suhe. Neid seob karm armastus. Ent armastus sellegipoolest.
Jeremija õpetused kinnitavad, et kuigi lõpp oli paratamatu, polnud see siiski lõpp! Häving tuleb, aga tuleb ka ülesehitamine. Üks etapp küll lõppeb, kuid uus algab. Pidagem seda meeles.
Kristiina Vaiksalu (1986) on usuteaduse magister, EELK liige ning Kirik & Teoloogia toimetuskolleegiumi liige.
