Jumal(ad) (kreeka theos, ladina deus, sanskriti deva, hiina tian, shen) on enamiku religioonide keskmes asetsev(ad) üleloomulik(ud) olend(id), keda usutakse mõjutavat maailma ja inimese eksistentsi ning saatust. Jumal nõuab inimeselt alandlikkust, kuuletumist, tänulikkust ohvriande ja teenimist.
Varajastes esiaja usundites kõige tõenäolisemalt jumala mõistet tänapäevases mõttes veel ei tuntud. Pigem olid varem levinud mitmesugused loodususunditele omased uskumused kõikeelustavasse väesse (animatism), loodushingedesse ja -vaimudesse (animism), võluesemetesse (fetišism), esivanemate hingedesse (manism), loomesivanematesse (totemism). Nende uskumustega seotud rituaalsed toimingud (ohverdamine ja maagia) keskendusid üleloomulikelt vägedelt ja olenditelt hüvede saamisele kas omapoolsete andide toomise või nõidumise – taigade ja loitsude – abil. Kõik need ja paljud muud usundinähtused olid olemas eri moel eri ajastute erinevate hõimude usundites, mida on olnud inimkonna usundiloos lõviosa. Võib arvata, et viimase kuue tuhande aasta ehk tsivilisatsiooniajastu usundeid on inimkonna usundite koguhulgas vaevalt 5%.
Hilispaleoliitikumis (ca 40–10 tuhat aastat tagasi) ilmus inimteadvusse üha enam mitmesuguseid loodus- ja inimviljakusega seotud jumalasarnaseid väeolendeid, keda võib laias laastus jagada emajumalannadeks ja nn loomadeisandateks. Arheoloogilistel ja keeleajaloolistel andmetel ilmus n-ö pärisjumal taevase üliolendi kujul usunditesse ilmselt alles kesk- või hilisneoliitikumis (Lähis-Idas 10.–8. at eKr, Põhja-Euroopas 4.–3. at eKr), olles seotud inimese üleminekuga korilus- ja püügimajanduselt maaviljelusele ja karjakasvatusele ehk inimtegevustele, mille puhul niiskust ja soojust jagavad taevanähtused üha suurema tähtsuse omandasid.
Jumalal on vastavalt oma religiooni teoloogiale rida atribuute ehk omadusi. Harilikult on nendeks pühadus, kõikväelisus, kõikvõimsus, kõikteadmine, igavesus, armulisus, õiglus ja majesteetlikkus. Jumalal on mõnikord ka hüpostaasid ehk erikujud. Näiteks kristliku Jumala hüpostaasid on Isa, Poeg ja Püha Vaim, hinduistliku jumaluse Višnu hüpostaas ehk avatāra on Krišna. Eristatakse mitmeid jumalatüüpe või alaliike: ülijumal ehk taevane üliolend, loojajumal, deus otiosus, peajumal, emajumalanna, ainujumal jt.
Vaatleme järgnevalt mõningaid tähtsamaid jumalatüüpe.
Ülijumal ehk taevane üliolend
Ta on panteistlik taevajumal, kes toimib ilmastikunähtustes; usundilooliselt on ta oletatavasti vanim jumalakujutelm – taevas ise on jumal. Patriarhaalsetes kultuurides on ülijumalat samastatud õiglase, kõikvõimsa ja kohut mõistva isaga, vahel on ka loojajumala analoog. Ülijumalast on aja jooksul eraldunud nn teine põlvkond (tihti atmosfäärinähtuste) jumalaid. Ülijumal on mõnede religiooniteaduse seisukohtade järgi ürgse loodususundi ja polüteismi oletatavaks vaheastmeks. Uue põlvkonna atmosfäärijumalate esiplaanile tõusmise järel nihkub ülijumal tahaplaanile ja muutub deus otiosus’eks ehk puhkavaks jumalaks.
Ülijumalakujutlusi kohtab üle kogu maailma väga paljude loodusrahvaste juures. Nende olemasolu täheldatakse ka kõrgkultuuride mittemonoteistlike usundite varastes kihtides – mida kaugemale minevikku, seda selgemalt. Teisalt, mida algelisemal kultuuriastmel on tänapäeva loodusrahvad, seda tugevamad on nende juures ülijumalakujutlused. Alati on ülijumalat (mitte aga äikesejumalat, kes võib selleks muutuda sekundaarselt) kujutletud suuremal või vähemal määral otioossena; seotud taeva, äikese ja teiste ilmastikunähtustega ning taevaste valgusallikatega, totemistlikes kultuurides Loomade Isandaga, väga sageli kotkaga; ta on Looja, kuid mitte inimsoo esiisa; teda kujutatakse kõige sagedamini vanamehena, keda ümbritseb hele valguskuju; tal on nimi, mis kajastab tema olemust, funktsioone ja vägevust; ta on seotud väekujutlustega või on ise vägi; ta on enamasti müüdivaene; ta on andnud inimkonnale eetilised printsiibid ja nõuab nendest kinnipidamist; teda kummardatakse ja austatakse, aga kultuslikult ei teenita. Siiski on ta põhiolemuselt materiaalne, mitte spirituaalne substants.
Kultuse ja spirituaalsuse puudumine ja müütide vähesus ongi võibolla tähtsamad fenomenoloogilised jooned, mis kujutletud üliolendit eristavad Jumalast. Taevakujutlustega on üliolend seotud ka kõrgkultuurides (nt hiina Shang-di, Polüneesia Tangaroa, mongoli Tengri, sumeri An, maiade Itzamna, inkade Wiracocha, kreeka Uranos).
Emajumalanna
Ta on polüteistlikes usundites viljakuskultuslik jumalanna, kellega on seotud aastamüüdid ja viljakusriitused, mis sisaldavad looduse ringkäigu ideed (näiteks püha pulma ehk hieros gamos’e rituaal, templiprostitutsioon, müsteeriumikultused). Viljakuskultuse alged ulatuvad kiviaega (eriti kuulus on Austriast leitud umbes 20 tuhande tagune nn Willendorfi Veenus). Egiptuses on ta Isis, Mesopotaamias ja Ees-Aasias Ištar või Astarte, Väike-Aasias „Suur Ema“ Kybele, Roomas – Juno ja Magna Mater, Kreekas Hera, Athena, Aphrodite, Skandinaavias Freya, Iraanis Anāhitā, Indias veedade ajal Sarasvatī, hinduismis Lakšmi ja Kali-Durga. Emajumalanna on naise kui ema ja abikaasa taevane projektsioon, sellena eriti Isis. Ištar on armuke ja ema, kelle preestrinnad harrastasid templiprostitutsiooni, kuid samas oli ka sõjajumalanna. Indoeuroopa emajumalannadel on ka toitja-ema funktsioon: Freyal, Anāhitāl, Sarasvatīl, Aphroditel, aga ka nn ilusal Helenal, kes oli algselt Sparta jumalanna. Rooma usundis, kus esindab toitjafunktsiooni hoopis jumal Quirinus, on siiski ka viljakusjumalannad Flora, Diana, Lucina, Ops. Seega on toitjafunktsioonis mõlemast soost jumalad. Kreekas esindab valitsejannafunktsiooni Hera, jõufunktsiooni Athena ja toitjafunktsiooni Aphrodite, Demeter jt. Kokkuvõttes on jumala sool vähe tähtsust seoses funktsiooniga. Jumalannal võib aga olla funktsioone, mida oodatakse meesjumalalt. Kristlik Madonna-kultus esindab muistset emafunktsiooni, ent eriti saksa müstikud ootasid taevaselt peigmehelt Kristuselt armastust. Teatud vagadustüüpides on Jeesuselgi naiselikud jooned.
Kultuuritooja
Rahvastel, kel ülijumal on taandunud deus otiosus’eks, kerkib esile kultuuritooja või kultuuriheeros. Seda üleloomulikku olendit on väga palju loodusrahvastel. Kultuuritooja on vahendaja jumalate ja inimeste vahel. Talle tavaliselt ei ohverdata. Kultuuriheeros võib olla kas nähtava maailma loojaks või toob ta inimestele materiaalse või vaimse kultuuri. Kütikultuurides võib kultuuriheeros olla väliselt nälginud, falloslik, loomult petlik ja petetav, muuta sugu ja naisolendina sigitada lapsi. Religioonifenomenoloogilise tüpoloogia alusel võib kultuuriheeros olla (1) saadetud taevast maa peale, (2) olnud maapeal ka algusest, (3) ürginimene ja inimkonna isa, (4) ürgkuningas ja esidünastia rajaja, (5) suguharu heeros, lohetapja jne, (6) tsivilisatsiooni leiutaja, (7) inimestele kultuuri tooja ja salaseltside rajaja, (8) ilmutuse vahendaja, (9) ülijumala või panteoni peajumala saadik, (10) uue usundi rajaja, (11) vahemees jumalate ja inimeste vahel. Kultuuritooja võib esineda looma kujul, keda suguharu austab, kuid ka tootemina. Loodusrahvastel on kultuuritooja sageli vembumees ja sellisena tähistatud ingliskeelse terminiga trickster. Kultuuritooja müüdid võivad sisaldada ajaloolisi elemente. Kõrgkultuuride tuntumaid kultuuriheeroseid on nt Iraanis Mithra ja Yima, Egiptuses Osiris, hilisjuutluses Eenok, Kreekas Prometheus ja Hermes, Skandinaavias Loki, Mehhikos Quetzalcoatl, Peruus Wiracocha, Vana-Mesopotaamias Oannes. Gnostitsistlikes religioonides esineb ta taevase saadikuna, nt ka manilaste usundi rajaja Mani. Kokkuvõttes on kultuuritooja ülijumala poeg või saadik või maine asendaja ja kõrgkultuurides lunastaja kuju arengu lähtepunkt. Reeglina on kultuuritoojal kolm põhitüüpi: (1) loodusrahvastel „vembumees“, kes võib esineda ka loomana, (2) indoeuroopa religioonides vastuolulise iseloomuga ja riukalik tsivilisatsioonitooja, (3) Lähis-Idas ilmutusetooja ja religioonirajaja.
Panteistlik jumal
Selle vaate järgi on jumal ja maailm üks tervik. Kõige järjekindlam on panteistlik jumalakäsitus Indias, vt Mahābhārata III, Bhagavadgītā XI (L. Mälli tõlkes 1980, 2000). Kokkuvõtlikult öeldes on jumala keha maailm, mille elemendid kokku moodustavad jumala olemuse: eeter, tuul, tuli, vesi, maa ja taimed. Kõik olemasolev on põhimõtteliselt sama mis jumal. Iraani usundis kohtab kujutlust maailmast kui jumala kehast, kusjuures elemendid olid päike, kuu, maa, tuli, vesi ja õhk, Mani usundis eeter, valgus, tuul, tuli ja vesi. Gnostilistes religioonides on sarnane vaatekoht, nt Simon Maguse süsteemis on kehalised elemendid taevas, maa, õhk, vesi, päike ja kuu, vaimsed elemendid aga meel, mõte, kujutlus, järelemõtlemine, hääl ja nimi. Elemendid kokku moodustavad jumala keha kui nähtava maailma. On veel palju teistsuguseid elemendiloendeid. Iraanis kujutleti, et jumal sünnitab maailma ühe sigitamis- ja sünnitamisakti jooksul, mis toimub jumaluses endas, jumal on seega loodule isa ja ema. Kreeka orfikutel on samasugune käsitlus: jumalus on maailmaga identne ja maailm on jumala keha (maailm on Zeusist tehtud, Zeus on esimene, keskmine ja viimne, ta on taevas ja maa, tuul, vesi, päike ja kuu, kõik sisaldub Zeusi kehas).
Samuti kohtab käsitust, et maailm on jumala keha ja kõik maailma nähtused vastavad jumala keha teatud organile. Iraani näide: nii nagu hea jumal Ahura Mazda koosneb elementidest, mis koos moodustavad tema keha-maailma, nii koosneb ka inimene osadest, mis vastavad erinevatele elementidele ja seega jumala keha osadele. Mahābhārata järgi on ātman (hing, hingus) nii inimeses kui ka maailmas (viimases siis juba mahātman ehk suur hing), mis on tegelikult brāhman ehk maailmavaim. Hinduistliku vabanemise ehk mokša olemus inimese jaoks on lõplik äratundmine, et aatmanid on mahaatmani ehk braahmaniga üks (tat tvam asi ehk „See oled sina“ kui upanišaadide õpetuse kontsentraat). Ilus panteismi näide on palve hilisemas hinduismis: „Sina oled taevas, sina oled maa, sina oled tuul, sina oled valgus, keha oled sa, hing oled sa, olemine ja mitteolemine oled sina“. Ka upanišaadide hinduismi maailmaloomine on panteistlik: Pradžāpati loob maailma omaenda kehast, olles endaga suguühtes.
Vanemas kristluses on samuti varjatud jälgi ideest, et maailm on jumala keha ja et kõrgeim printsiip maailmas ja inimeses on üks ja seesama. Näiteid Uuest Testamendist: Pauluse kiri efeslastele 5:29–30: „Kristus on keha ja kristlased selle liikmed“; Pauluse kiri roomlastele 12:5: „Nõnda oleme meiegi paljud üks ihu Kristuses, aga üksikult igaüks üksteise liikmed“; Pauluse kiri efeslastele: „Sest mees on naise pea, nõnda nagu ka Kristus on koguduse pea, tema on ihu õnnistegija“ (ihu tähendab siin Kristuse ihu ehk Kirikut); sama kiri 2:18: „Sest tema läbi on meil mõlemil ligipääs ühes vaimus Isa juurde“. Vaim on see, kes annab ligipääsu Jumala ja Isa juurde, kes omakorda on kõikides ja kõikide üle; „sest Issand on vaim“ (Pauluse 2. kiri korintlastele 3:17). Kristus on vaim, pneuma, ning kristlastel on sellest vaimust osa, Kristuse-vaim on ka igas kristlases. Nii ilmneb siin Kristuse ja koguduse, vaimu ja ihu ühtsus. Lõpuks, inimese vaim on ka Jumala vaim, kelle inimene on saanud. Nagu kristlased kokku on Kristuse ihu, nii moodustab kõigi kristlaste osa vaimust Jumala vaimu.
Panteismi ideed võivad usundeis esineda koos polüteismi ja henoteismiga. Puhta panteistliku religiooni eksisteerimine on küsitav.
Polüteistlik jumalus
Polüteism on usk paljudesse jumalatesse ehk jumalate panteon. On tähelepanuväärne, et enamik vanaaja ja paljud Euroopa-välised usundid olid just polüteistlikud. On tähelepanuväärne, et päikesejumalad panteoni peadena on olnud tugevas vähemuses (Egiptuse Ra, Peruu inkade Inti, hetiitide Arianna, Jaapani Amaterasu, Skandinaavia saamide päikesejumal), palju enam on äikese- või õhujumalast peajumalaid (Mesopotaamia Enlil-Marduk, veedade usundi Indra, kreeklaste Zeus, roomlaste Jupiter, keltide Taranis, asteekide Quetzalcoatl, maiade Kukulkan, slaavlaste Perun, läänemere-soome rahvaste Ukko-Uku ja Tarapitha, germaanlaste-skandinaavlaste vägev jumalustepaar tormijumal Wodan-Odin ja äikesejumal Donar-Thor jt). Levinud seletuse järgi on olnud kujutluse taga ilmselt inimestele taimekasvuks vajalik elustav vihm viljakuse tagajana ja äike kurjuse nuhtlejana.
Religiooniteadus tunneb mitmeid polüteismi tekkimise seletusi.
(1) Ülijumalakujutlus laguneb erinevateks atmosfäärijumalateks, esiplaanile nihkub tema mingi aktiivne omadus, ülijumal ise taandub deus otiosus’eks. Nii tekivad nt päikesejumal, kuujumal, äikesejumal, tuulejumal. Sageli esindavad aktiviseeruvad aspektid viljakust. Seega algne viljakusjumal on tegelikult kunagine ülijumal ise. Varasem vegetatsioonijumalate vegetatsioonideemonitest tekkimise skeem on tänapäeval kõrvale heidetud. Kuna ülijumal oli see, kes andis maailmale viljakuse, siis võtab selle funktsiooni üle üks ülijumala aktiviseeruvatest aspektidest ehk uue põlvkonna jumal. Muistsetel aegadel on aktiviseeruvat viljakusjumalat seostatud tihti loomaga (sõnn, sikk). Arhailise mõtlemise omapära järgi on kuujumalat Kuu „sarvede“ tõttu sageli seostatud sõnniga. Viljakusjumala kultus on eriti Lähis-Ida seotud hieros gamos’e riitusega – jumalus ühtib naisega, et tagada viljakus (babüloonia Marduk, Lähis-Ida Tammuz, Ba’al, ka kreeklaste Zeus ja Dionysos. Viljakusjumal on „noor jumal“, sageli ülijumala aktiivsem poeg.
Kuid Iraani ülijumalast Zervanist eraldusid kaks saatuseaspekti: headuse jumal Ahura Mazda ja kurjuse jumal Angra Manju. Saatusevägi võib eralduda ka iseseisva jumaliku väena (Kreekas moirad ja Ananke). Indias lõheneb Vayu heaks ja halvaks Vayuks, Rooma Jupiteril on halva loomuga aspekt Veiovis. Ka biseksuaalse ülijumala naisaspekt võib eralduda, samuti jumala vägi (hinduismis jumaluse vägi šakti võib esineb jumalannana) või jumala tarkus (Vana Testamendi Iiobi raamatus esineb tarkus iseseisva kujuna) ja teised abstraktsed mõisted nagu voorus, õigus, võit, lootus, rahu jne (seda eriti rooma usundis). Tegelikult ei ole ülijumala atribuuti, mis ei võiks iseseisvuda. Islamis mutaziliitide järgi olid olemas Allahi olemuse omadused (teadmine, vägi, tarkus jne), teised aga toimimise omadused (tahtmine, mittetahtmine jne). Range monoteismi pooldajad süüdistasid mutaziliite polüteismis, väites, et omadused on Allahist lahutamatud.
(2) Teise polüteismi kujunemise seletuse järgi hakatakse nimetusi, mida jumalatele kultuses antakse, pidama iseseisvateks jumalusteks. Kreeka tervisejumal Hygiena / Hygieia tekkis Athenast tervisefunktsiooni eraldumise tulemusena. Roomas oli eriti palju spetsiaaljumalaid ehk nn hetkejumalaid, nt põllunduses Sterculinus hoolitses väetamise, Vervactor esimese kündmise, Sator külvamise eest jne. Oli nt vastsündinu esimese karje jumal, üks jumal saatis last kooli, teine koolist koju jne.
Tegelikult on ka siin tegu ülijumala omaduste eraldumisega. Jupiter sai eriti keisrite ajal palju nimesid omadustele, mille tulemusena tekkisid uued jumalad – Jupiter Inventor, Jupiter Victor, Jupiter Stator.
(3) Kolmas polüteismi kujunemisseletus on lokaalsed kultused. Kui ülijumalat austati teatud kultuspaigas, sai ta epiteedi, mis viis jumala iseseisvumisele, nt Zeus Asios (Asosest), Zeus Elymnios (Euboiast) jne.
(4) Neljas polüteismi tekkeseletus on poliitiline: kui linnriigid ja väikeriigid ühendati või ühinesid suuremateks riikideks, hakati jumalaid paigutama hierarhiatesse, kusjuures tähtsama piirkonna jumal muutus ka tähtsamaks. Eriti oluliste kohtade jumalatest said ajapikku peajumalad. Siit ka religioonide tugevad tendentsid polüteismi ja edasi monoteismi suunas.
Nüüdisajal on enimtunnustatud kolm järgmist seletust: (1) atmosfäärijumalused on tekkinud taevase üliolendi ehk ülijumala omaduste eraldumise tulemusena, nagu eespool vaadeldud; (2) loodusnähtusi, kohti ja esemeid hakati kultuslikult austama ja nendele tekkisid oma kaitsejumalad, mis on samuti ülijumalakujutluse lagunemise tulemus; (3) jumalused võisid tekkida esivanematekultusest. Mõni esivanem, kellel oli laiaulatuslik kultus, kujunes ka kultuuriheeroseks.
Monoteistlik Jumal
Monoteism tekib polüteistliku panteoni peajumala erilise esiletõusu tulemusena, kusjuures teised jumalad muutuvad tema kaaskondlasteks ja koguni loodud olenditeks. Monoteismi kujunemisloo ühe väljapaistvaima uurija ja nn ürgmonoteismi apologeedi Wilhelm Schmidti järgi on monoteism usk sellisesse jumalikku olendisse, kes (a) on loonud teised olendid ja andnud neile väe, (b) on andnud neile funktsioonid ja tegevuspiirid, (c) juhatab ja kontrollib nende funktsioneerimist.
Kui kõik need tingimused on täidetud, ei ole tegemist enam teiste jumalate, vaid lihtsalt kõrgemate üleloomulike olenditega. Religiooni monoteistlikkus nõrgeneb, kui kolmas võimalus puudub, ning nõrgeneb veel enam, kui ka teine võimalus puudub. Siis on tegemist monoteismi kujunemise vaheseisundi ehk henoteismiga. Kui ka esimest tunnust ei ole, siis ei saa rääkida selle religiooni puhul monoteismist.
Monoteistlikes religioonides esilekerkiv jumalakujutlus, et jumal on kõrgeim saatusejõud ja ülem heast ja kurjast, pärineb aga algselt ikkagi esmasest taevase ülijumala usundist. Seega nn evolutsionistliku religioonitekke teooria järgi jumala mõiste kujunemise võimalik arenguliin kulgeb viljakuskultuslikust emajumalannast ja panteistlikust ülijumalast ehk taevasest üliolendist läbi polüteismi monoteismini.
Ka religioonide üks levinumaid liigitusi tugineb just jumalakäsitusele:
1. Teistlikud religioonid. Eeldatakse jumaluse või Jumala olemasolu, kes on loonud maailma, mille saatust ta juhib ja kujundab; otsitakse vastust nii ontoloogilistele kui ka gnoseoloogilistele probleemidele. Selle alaliigid on:
– polüteism (eeldatakse paljude jumalate olemasolu); seda esindab suurem osa religioone alates varajaste kõrgkultuuride usunditest, kuid suurtest maailmausunditest ka hinduism;
– monoteism (eeldatakse ainujumala olemasolu), judaism, kristlus, islam, sikhism;
– panteism (eeldatakse, et jumal on kõiges või et kõik on jumal), hinduism, muistsed gnostilised usundid.
2. Monistlikud religioonid. Usundi keskmes ei ole mitte jumal kui Looja ja juhtija, vaid maailma korraldav ja korrastav eetika- ja tasakaaluprintsiip, omamoodi loodusseadus. Ontoloogiliste küsimustega need usundid ei tegele, küll aga gnoseoloogiliste ja eetilistega. Näideteks on taoism (dao kui kulg), hinduism (brahman maailmavaimuna); budism (karma ümbersündi määrava tegurina).
Lõpetuseks väike mõisteline soovitus. Eesti keeles on väikese algustähega sõna „jumal“ taolise üleloomuliku olendi üldmõisteks. Mõnikord kasutatakse sõna „jumal“ sõna „jumalus“ sünonüümina. Jumal suure algustähega tähistab vaid kristlikku Jumalat. Soovitan järjekindlalt kasutada väikese algustähega sõna „jumalus“ juhul, kui räägime polüteismist ehk usundist, kus jumalaid on palju. Sageli on seda India päritoluga religioonide puhul ka varem tehtud.
Kasutatud kirjandus
Eliade, Mircea. A History of Religious Ideas. Vol. 1–3. Chicago: The Univ. of Chicago Press, 1978–1985.
Heiler, Friedrich. Erscheinungsformen und Wesen der Religion. Stuttgart: Verlag W. Kohlhammer, 1979.
Kulmar, Tarmo. Üldine usundilugu: religiooniteaduse põhimõisted. Tartu: Tartu Ülikooli Kirjastus, 2006.
Lanczkowski, Günther. Geschichte der nichtchristlichen Religionen. Frankfurt am Main: Fischer Taschenbuch Verlag, 1989.
Leeuw, Gerardus van der. Phänomenologie der Religion. Tübingen: J. C. B. Mohr (Paul Siebeck), 1956.
Mäll, Linnart / Läänemets, Märt / Toome, Teet. Ida mõtteloo leksikon. Lõuna- Ida- ja Sise-Aasia. Tartu: Tartu Ülikooli Orientalistikakeskus, 2011.
Tiwari, Kedar Nath. Comparative Religion. Delhi: Motilal Banarsidass, 1997.
Tokarev, Sergej. Rannie formy religii. Moskva: Politizdat, 1990.
Widengren, Geo. Religionsphänomenologie. Berlin: Walter de Gruyter, 1969.
Käesolev kirjutis on teema populaarteaduslik ülevaade. Seetõttu on loobutud viiteaparaadist ja lisatud vaid kasutatud kirjandus (autor).
Tarmo Kulmar (1950), dr theol, on Tartu Ülikooli võrdleva usuteaduse professor ja EELK vikaarõpetaja.
