Evangeelsete Kirikute Osadus Euroopas meenutab 1. Maailmasõja algust

I. Mälestamine tähendab esmalt ohvrite meenutamist

„We are the dead. Short days ago

We lived, felt dawn, saw sunset glow,

Loved, and were loved, and now we lie

In Flanders fields.”

(Me oleme surnud. Mõned päevad tagasi

me elasime, langesime, nägime päikeseloojangu kuma,

armastasime ja olime armastatud, ja nüüd me lamame

Flandria väljadel.)

 “In Flanders Fields” on 3. mail 1915 Belgias Yperni lähedal loodud luuletuse pealkiri, millest on kujunenud inglisekeelses maailmas kõige tuntum 1. Maailmasõja luuletus. Selle kirjutas Kanada leitnant John Mc Crae oma eelmisel päeval langenud sõbra mälestuseks, kirjeldades tegelikkust, mis sobinuks suremise puhul nii Balkanil, Tiroolis, Ida-Preisimaal või ka mujal.

Esmalt tuleb mälestada neid lugematuid üksikisikuid – nii sõdureid kui tsiviilisikuid, kes selle suure katastroofi (G. F. Kennan) ohvriks langesid. Ohvriks selles mõttes, et nad surid; isegi kui nad pääsesid sellest eluga, hävitas, rikkus sõda nende elu. Sõjas hukkus 10 miljonit inimest ning 20 miljonit sõdurit said haavata. Tsiviilohvrite hulk on hinnanguliselt 7 miljonit.

Selle õuduse dimensioonid teevad siiani sõnatuks. Selles mõttes oleks kõige kohasemaks mälestamise viisiks Euroopas vaikusehetk: Kogu Euroopa Islandist Balkanini, Peterburist Lissabonini, Hammersfestist Ankarani vaikib 1. augustil 2014 kell 12 Kesk-Euroopa aja järele üheks minutiks. Me julgustame oma liikmeskirikuid selles osalema.

II. Poliitilised tagajärjed on ka tänasel päeval tajutavad

1. Maailmasõda mõjutas Euroopa ja kogu maailma riike ning ühiskondi erineval viisil. Paljud riigid osalesid sõjas ühel või teisel vaenupoolel; mõned riigid olid okupeeritud või olid peamiseks lahingutegevuse asukohaks. Ainult üksikud riigid jäid sõjast puutumata. Sõltuvalt riigist, kus Evangeelsete Kirikute Osadus Euroopas (EKOE) liikmeskirikud asuvad, on sõja tähendus erinev. Sõda muutis Euroopa poliitilist maakaarti drastiliselt. Selle tagajärjed on mõnedes Euroopa osades, nagu Balkan ja Kaukasus, siiani tajutavad. Mõned konfliktid on aktiivsed ja jätkuvalt lahenduseta.

Mälestusaasta 2014 avab võimaluse kirikutes ja ühiskondades neid erinevaid mälestusi Euroopas uuesti jutustada, nii et erinevad vaatenurgad saaksid üksteise kõrval kuuldavaks. Viimastel aastakümnetel on maailma kirikud protsessi „Healing of memories“ käigus kogenud, et vastastikune lugude jutustamine ja kuulamine võib sageli kujuneda uueks ühiseks alguseks. Seepärast kannab mälestamine endas ka üleskutset üheskoos erinevaid mäletamise teid käia, selleks et anda oma panus lepituse edendamiseks Euroopas.

III. Evangeelne teoloogia ja ja kirik legitimeeris sõda

1. Maailmasõja ajaloo juurde kuulub ka paljude evangeelsete teoloogide ja kirikute roll sel ajal, mis oli sügavalt natsionaalse alatooniga. Üldjuhul nad tervitasid sõja puhkemist ja püüdsid oma riigi sõjas osalemist teoloogiliselt “õiglase sõjana” legitimeerida. Jumalat ja sõda seostati positiivses võtmes. Nii ütles tolle aja üks juhtivaid evangeelseid teolooge Paul Althaus: “Me seisame selles sõjas koos Jumalaga kui tema teenrid, keda on kutsutud ja kohustatud Tema tahet täitma. Seepärast on see püha sõda ning igaühele, kes selles puhta südamega osaleb, on see sõda jumalateenistuseks”.¹ Kirik ja teoloogia ei tulnud sageli toime ülesandega olla maailmas, aga mitte maailmast (Jh 17, 11.14). See valus kogemus manitseb meid ka tänasel päeval olema kirikus ja teoloogias pidevalt enesekriitiline.

IV. Evangeelsed üleskutsed rahule

Üleskutsed rahule ei osutunud augustis 1914 kuuldavaks, kuid neid tasub siiski meenutada. 1. augustil 1914 kohtusid Konstanzis 90 evangeelset teoloogi 12 erinevast riigist, et moodustada kirikute sõprustegevuse maailmaliit. Konverents tuli sõja puhkemise tõttu enneaegselt lõpetada, kuid osalejad tõotasid üksteisele, et nad seisavad oma kirikutes ja ühiskondades rahu eest. Paljud koguduste liikmed toetasid neid selles ettevõtmises. Rootsi peapiiskop Nathan Söderblom püüdis sõja ajal korduvalt Euroopa kirikujuhte üles kutsuda koostama ühist pöördumist rahu eest. Vaatamata sellele, et ta leidis esialgu toetust ainult riikides, mis otseselt sõjas ei osalenud, viis tema soov, et kirikud annaksid piirideüleselt tunnistust rahu eest, liikumise Praktiline kristlus asutamiseni, millest kujunes kaasaegse oikumeenilise liikumise üks kolmest põhisuunast.

V. Rahutöö Euroopas on pidev ülesanne

EKOE teostab ühtsust lepitatud mitmekesisuses. Leuenbergi konkordiaga (1973) tunnistab ta, et evangeelsete kirikute osadusele on eelnenud sajanditepikkune sageli hukatuslike tagajärgedega konflikt, mis ületati alles 20. sajandil. “Tänulikuna selle eest, et nad on üksteisele lähemale jõudnud, tunnistavad nad ühtlasi, et võitlus tõe ja ühtsuse eest kirikus oli ja on seotud ka süü ja kannatusega” (LK 1). EKOE kinnitab algusest peale oma pühendumust Euroopa ja ülemaailmsele oikumeeniale ning nende püüetele vastastikust mõistmist ja osadust edendada (LK 46jj). Kurbusega tõdeme, et Euroopa riigid on jätkuvalt seotud vägivaldsete konfliktidega ja osalevad sõjalistes konfliktides. Sellises olukorras toetub EKOE evangeeliumi tõotusele ja ülesandele: “Õndsad on rahutegijad, sest neid hüütakse Jumala lasteks.” (Mt 5, 9)

EKOE Nõukogu

Kopenhaagenis, juuni 2014

___