Mis on misjon? Definitsiooni järgi on ametlik misjon mingisuguse usu (või maailmavaate) sõnumi levitamine, mitteusklikele usuliste tõdede selgitamine ja täiuslikes vormides ka nende usuline pööramine. Misjon ise on aga mõnevõrra segane mõiste. Näiteks tekitab segadust küsimus, kas see kehtib ainult kristluse kohta ja millist tegevust võib lugeda misjoneerimiseks. Katsed oma usku levitada on sama vanad kui organiseeritud religioon ise ning enamikul religioonidel on olemas mingisugused misjoni vormid. Oma essees arutlen ma peamiselt kristluse üle. Kõikidest religioonidest tõuseb just kristlus esile misjoneerimisega usu kuulutamise ja levitamise vahendina, ning seda põhjusel, et on olnud perioode, mil kristlikul kirikul oli ambitsioon levitada ristiusku üle maailma ja ristiusustada võimalikult palju rahvaid. Selline vaade teistel religioonidel kas puudus või ei olnud nii radikaalne. Kuid ka näiteks islam paistab selles mõttes silma, väljendades seisukohta, et tee maailmarahuni on võimalik ainult siis, kui kogu maailm on pöördunud islamiusku.
Misjon kristluses sai alguse samal ajal kui kristlus, nimelt 1. sajandil. Apostlid, kellest tasub nimetada Markust, Paulust ning Peetrust, levitasid kristlust Egiptusesse, Anatooliasse, Kaisareasse. Paulus tegutses ka Roomas (vrd Apostlite tegude raamatut Uues Testamendis). Nemad panid aluse kristlusele, ristides eelmainitud aladel inimesi, kus kristlus tänapäeval juurdunud on. Saja aastaga levis kristlus üle kogu Rooma impeeriumi, saades lõpuks maailma suurimaks religiooniks (Montgomery 2002, 34).
Misjon on olemas ka muudes religioonides, ehkki seda kasutati vähemal määral kui kristlikus Euroopas, samuti ei saanud ühestki mittekristlikust riigist tõsiseltvõetavat koloniaalvõimu, mis ei soodustanud nende religioonide levimist.
Üks organiseeritud misjoni esimestest näidetest oli kuningas Ašoka Indias, kelle misjonärid levitasid budismi Taisse ning Sri Lankale (Groner 1993, 95). Samuti võib nimetada misjonär Bodhidharmat, keda peetakse zen-budismi (ch’an budismi) rajajaks (Broughton 1999, 1). Edaspidi levis misjonäride abil budism ka Jaavasse, mujale Aasiasse ning palju hiljem ka Venemaale ning läänemaailma. Vähem kasutasid misjonit hinduism ja džainism.
Islam on kolmas religioon, mille misjon väärib mainimist. Kuigi islam levis peamiselt sõjaliste vallutuste teel, olid siiski olemas ka misjonärid, kelle arv sajandite jooksul kasvas. Misjonärid mängisid näiteks olulist rolli usu levitamises Indiasse ja mujale (Arnold 2002, 170–180).
Religioonid, milles aktiivset misjonit ei soosita, on näiteks judaism ja sikhism.
Kristluses arenes misjon kui meetod pidevalt edasi. Varasel keskajal ja edaspidi toetasid läänekristlikke misjonäre kloostrid ning ordud (Maclear 1863, 99). Misjon defineeriti ümber 16. sajandil, kui uute maade ja rahvaste avastamine lõi misjonäridele uue tööpõllu. Ristiusku levitasid oma kolooniatesse eelkõige Hispaania, Prantsusmaa ning Portugal. Sellel ajal olid misjonärid peaaegu alati katoliiklased, kes levitasid oma usku üle terve maailma. Misjon sai endale siis ka uue näo, kuna misjonärid tegelesid sageli heategevusega, harisid kohalikke ning tutvustasid neile Euroopa tsivilisatsiooni kombeid, väärtuseid ja moraali.
Usu kuulutamise meetodid on läbi aegade muutunud, näiteks erineb moodne misjon märgatavalt algsest misjonist. Nüüdsel ajal, mil kogu maailm on avastatud, peaks traditsiooniline misjon olema minevikku jäänud. Siiski jätkavad misjonärid tööd, kuid veidi muudetud kujul. Moodne misjon keskendub rohkem kristliku kirjanduse ja sümboolika kättesaadavamaks tegemisele vaestes maades, eelkõige Aafrikas ning Aasias. Nendes piirkondades on ka väga levinud kristlik heategevus.
Läbi aegade on olnud inimesi, kes on kahelnud misjoni moraalsetes ja eetilistes külgedes, nüüd rohkem kui kunagi varem. Ka Eesti skeptikute liikumine on pidanud misjoni häid kavatsusi küsitavaks (vt siit). Kas ühel inimesel või inimgrupil on õigus mõjutada teise inimese maailmavaateid mingil põhjusel omaenda huvideks? Ajalooliselt on misjon olnud võimas vahend oma emareligiooni püsimajäämise ja ülekaalu saavutamiseks ning see on eriti märgatav katoliikluses, millel on tänu aktiivsele misjonile ligi miljard järgijat, kusjuures suur osa neist ei paikne Euroopas või Lähis-Idas, vaid Aafrikas ning Ladina-Ameerikas, kuhu kristlus levis ja levib just misjoni teel (Page / Sonnenburg 2003, 496). Seega, ajalooliste näidete põhjal võib teha järelduse, et aktiivne misjon kindlustab usu püsimajäämise.
Misjonäre on läbi aegade nähtud kahte moodi. Kui kauges minevikus nähti neid kui päästjaid ja valgustatuse tuld pimeduse meres, siis viimase sajandi keskel on nähtud misjonäre pigem nagu poliitilist, agressiivset jõudu (Andrews 2010), mille varjuküljeks oli oht põliskultuuride säilimisele, sest misjonärid tõid lisaks usule ka uue kultuuri ja kombed. On neid, kes panevad just kristliku misjoni süüks tervete kultuuride hävinemise või hääbumise (Carroll / Shiflett 2002, 87).
Isiklikul tasandil on misjon alati ja vältimatult sekkuv, kuna misjoni olemus ei ole alustada paganaga dialoogi või teoloogilist väitlust. Misjonäride jaoks on juba olemas „õige“ usk ja „valed“ usud. Seega on nende huvides, et kõnealusest „paganast“ peab saama nende usu järgija. Viimastel aastasadadel on asjad siiski mõnevõrra muutunud, misjonäride eesmärk on pigem selgitada kristluse sõnumit, mitte seda peale suruda.
Sellel õrnal teemal on ka teine pool, mis koosneb misjoni headest külgedest. Nendest võiks esile tõsta misjonäride tööd nii minevikus kui ka tänapäeval. Minevikus oli selleks tohutu eneseohverdus, mis oli omane varastele misjonäridele, kui nad üritasid värskelt avastatud ning tihti vaenulikke rahvaid ristiusustada, saades sageli ise selle käigus surma. Ajalooliselt on ka misjonärid olnud kriitilise tähtsusega põliskultuuridele, harides neid, võimaldades neil oma kultuuri sellega säilitada. Misjonit on pidevalt seostatud Euroopa kolonialismiga, seda sellepärast, et kristlus oli Euroopa ja imperialistliku lääne religioon, kolonialism aga on põhjustanud paljude põliskultuuride hävinemise. Küsimusele, kas misjon ise hävitas põliskultuure või kindlustas nende ellujäämise ja õitsemise, ei ole kindlat vastust, kõik sõltub ajast ja kohast. Ühelt poolt võib välja tuua jesuiidid Ameerikas, kes tõlkisid kristlikku kirjandust kohalikesse keeltesse ja õppisid ära põlisameeriklaste kombed. Samuti tõid misjonärid Ameerikasse rahu, lõpetades mõnel pool hõimudevahelised arveteõiendamised (López 2005, 50). Teiselt poolt on samuti väidetud, et äge misjoneerimine Uues Maailmas ja mujal kahjustas neid kultuure pöördumatult. Jällegi, olukord erines aja, koha ja inimeste poolest ja raske on teha üldistusi. Samas on tänu aktiivsele misjonile minevikus rohkem kui miljardil inimeselt nüüd ühine jumal, ühendav põhjus olemas olla ja armastada. Eriti paistab see silma Ladina-Ameerikas, kus ühine religioon on riikidevahelistest barjääridest üle (Van Oss 1986).
Moodne misjon on jällegi oma olemuselt heategevuslik ja tolerantne. Heategevuslikud organisatsioonid on tihtipeale uskliku taustaga, seda ilmselt sellepärast, et nende usk kohustab neid olema ligimese vastu hea ja armastama neid, mis ei tähenda muidugi, et heategevus on eksklusiivselt religioosne. Tänapäeval tegelevad misjonärid ennastsalgavalt heategevusega kolmandas maailmas, ehitades koole, haiglaid, et võimaldada inimestele tervishoidu, haridust ja palju muud. Selline tegevus on vaieldamatult teinud palju head. Paljud loomult heatahtlikud, kaastundlikud ja usklikud inimesed tahavad aidata teisi, halvemas olukorras inimesi ja selle käigus levitada ka oma isiklikke uskumusi. Et aga sellega kaasneb ka religiooni tutvustamine ning kirikute ehitamine, on ka väidetud, et organiseeritud religioon kasutab ära arengumaade haavatavat olukorda.
Ma sooviksin vahet teha rahumeelsel misjonil ja religiooni pealesurumisel, mis on minu jaoks juba täiesti teine teema. Religiooni pealesurumine on küll mõnikord olnud ka edukas, mille väljapaistvaks näiteks võib tuua islami, mis levis vägivaldsel teel. Siiski, kuna enamik religioone ei ole vägivaldsed, siis on järelikult nende vägivaldne levitamine vastuoluline ja ebaloogiline. Mõned usklikud näevad küll vägivallas loogikat, mida mina kahjuks ei näe.
Moodsatel misjonäridel, kes tahavad suunduda kuhugi eksootilisse kohta, et oma usku kuulutada, peaksid olema oma kindlad põhimõtted ja sisemised piirid. Mitte iga inimene ei ole misjonäritööks sobilik ja kindlasti ei tohiks tööle asuda ilma ettevalmistuseta. Aga missugused peaksid need põhimõtted olema? Kes otsustab, millised need põhimõtted on? On see kirik või iga misjonär ise? Endastmõistetavalt peaks misjonär hästi tundma kohalikku kultuuri ja võimalusel oskama ka kohalikke keeli. Misjonär peab olema kannatlik, ennastohverdav, karismaatiline ja kaastundlik. Moodne misjonär, kes arengumaades töötab, on võrreldav õpetajaga ja seetõttu peavad temas olema hea õpetaja omadused. Põhimõtted võiksid laias laastus põhineda usulisel sallivusel ja ümberusustamise saavutatav dialoogi kaudu, rahumeelsel teel, harides inimest. Kuna igal inimesel on õigus vabale tahtele ja vabale valikule, siis võib juba vähegi sunniviisilist misjonit pidada ebamoraalseks ja inimõigusi rikkuvaks. Kokkuvõttes, usu levitamisega peaks alati kaasas käima terve mõistus, hea tahe, kaastunne ning heatahtlikkus.
Misjon kui organiseeritud religiooni osa ei ole veel kuhugi kadunud ega kao kuhugi ka lähitulevikus, kuigi see võib muuta oma kuju ja olemust, nagu ta on teinud juba pikka aega. Niikaua, kui religioon mängib meie igapäevaelus rolli, mängib ka misjon. Selle ajalooline tähtsus on suur, kuid tagajärgede olemuse osas ei ole kindlat vastust ja selle üle vaieldakse ka tänapäeval. Arvan, et misjon ja teiste inimeste maailmavaate mõjutamine ei saa olla lõplikult „hea“ või lõplikult „halb“. Kuigi misjoniga käib kaasas heategevus ja hariduse toomine, on igal kultuuril ja religioonil õigus olemasolule ja kristliku misjoniga on kaasnenud ka paljude algupäraste traditsioonide kadumist. Oma essees ei tahtnud ma anda kindlat hinnangut misjoni kohta. Näen nii selle eeliseid kui puudusi ja seetõttu üritasin vältida tugevaid üldistusi.
Kasutatud kirjandus
Carroll, V. / Shiflett, D. (2002) Arguments Against Anti-Religious Bigotry. San Francisco: Encounter Books.
Encyclopedia Britannica.
Groner, P. (1993) A History of Indian Buddhism. Dehli: Motilal Banarsidass Publishing Group.
Maclear, G. F. (1893) A History of Christian Missions During the Middle Ages. Cambridge: Macmillan & Co.
Montgomery, R. (2002) The Lopsided Spread of Christianity. Westport, Conn: Greenwood Publishing Group.
Page, M. / Sonnenburg, P. (2003) Colonialism: An International, Social, Cultural and Political Encyclopedia volume 1. Santa Barbara, CA: ABC-CLIO.
Sir Arnold, T. W. (2002) The Preaching of Islam: Propagation of the Muslim Faith. Westminster: A Constable and Company.
Van Oss, A. (2002) Catholic Colonialism: A Parish History of Guatemala. Cambridge: University Press.
Broughton, J. (1999) The Bodhidharma Anthology. Berkeley, California: University of California Press.
López, A. (2002) The Colonial History of Paraguay: The Revolt of the Comuneros, 1721-1735. New Brunswick, NJ: Transaction publishers.
Michael Jatsa on Tartu Katoliku Kooli õpilane.
