Akadeemiline Teoloogia Selts, mis on asutatud 1921. aastal ja koondab praegu kuutkümmet vähemalt teoloogiamagistri kraadi omavat spetsialisti üle Eesti, koostas pöördumise Tartu Ülikooli nõukogule ja rektoraadile seoses ülikooli põhikirja muutmise kavaga. Pöördumise teksti avalikustame järgnevaga:
Tartu Ülikooli nõukogule, rektorile ja teistele asjaomastele instantsidele
Akadeemilise Teoloogia Seltsi pöördumine
Saanud kuulda Tartu Ülikooli uue põhikirja kavast ja selle vastuvõtmisest, avaldavad Akadeemilise Teoloogia Seltsi liikmed muret akadeemilise teoloogia distsipliini tuleviku pärast Eestis.
Alates usuteaduskonna avamisest ühena klassikalistest teaduskondadest 1632. aastal on akadeemilise teoloogia areng Eestis olnud esmalt ja põhiliselt seotud Tartu Ülikooliga. Märkimisväärselt palju jõudu ja pingutust on investeeritud usuteaduskonna ülesehitamisse pärast taasavamist alates 1991. aastast. Tartu Ülikooli usuteaduskond kujutab endast ainsat usuteaduskonda universitas’e koosseisus Eestis, ta on omandanud kvaliteedi ja identiteedi, ilma milleta on akadeemilise teoloogia arengut Eesti võimatu ette kujutada. Usuteaduskond on lahutamatu osa Eesti teadusest, haridusest, kultuurist ja kirikuelust. Sealjuures on usuteaduskonna näol saavutatud hea tasakaal teaduse ja akadeemilise vabaduse ning usuelu, academia ning erinevate kirikute vahel, milline saab olla võimalik vaid avalik-õiguslikus ja pikkade traditsioonidega ülikoolis.
Sellepärast oleme veendunud, et enne selle, Eesti ühe vanima ja väärikama institutsiooni positsiooni ja nimetuse muutmist tuleks üheksa korda mõõta. Meil on tunne, et mõõtmist pole olnud piisavalt, ja ei usu seega, et plaanitav administratiivreform kuidagi parendaks akadeemilise teoloogia distsipliini tervist – distsipliini, mille eest lasub riiklik vastutus Eestis just Tartu Ülikoolil. Arvame jätkuvalt, et oma vastutust saab ülikool teostada kõige paremini usuteaduskonna kui iseseisva ja otsustusvõimelise struktuuriüksuse kaudu.
Kui otsustusõigust kavandataval viisil piiratakse, kardame, et aastasadade jooksul kujunenud akadeemilise usuteaduse õppekava aluspõhimõtete põhjendamine erialaülestes otsustuskogudes hakkab nõudma asjatut vaeva ja ohvreid. Ka ei leia me, et reformitud instituudi otsustusõiguse kitsenemine eelarveküsimustes tuleks usuteaduse arenemisele Eestis kasuks.
Anname tunnistust oma ebakindlusest tuleviku osas seoses sellega, et teoloogiat või ükskõik millise teise pikkade traditsioonidega uurimis- ja õppedistsipliini ümbritsevat juriidilist ja struktuurset raamistikku on võimalik muuta ilma distsipliini oluliste esindajate nõusolekuta. Soovime vältida ja soovitame vältida usuteadlaste kaasarääkimisõiguse vähenemist kõige laiemas mõttes universitas‘e raames. Leiame, et Eesti kultuurile, akadeemilisele ja kirikuelule tuleb ainult kasuks see, kui säilib usuteadlaste võimalikult lai kaasarääkimisõigus universitas’es.
Juhime lõpuks tähelepanu ka sellele, et usuteaduskonnad on maailma pikkade traditsioonidega ülikoolide lahutamatuks osaks ning nende liitmise või kaotamise plaane teaduse ja universitas’e terviklikkuse arvelt ei plaanita. Hoopis vastupidi: kui tuua näiteks vaid üks paljudest, Euroopa üks tippülikoolidest Münchenis, siis tegutseb seal kolm teaduskonda, mille sisuks on kas teoloogia või religiooniteadused: katoliiklik usuteaduskond, evangeelne usuteaduskond ning filosoofia, teadusfilosoofia ja religiooniuuringute teaduskond. Leiame, et näited üksikutest ülikoolidest, kus ei ole usuteaduskonda, ei ole adekvaatseks põhjenduseks Tartu Ülikooli struktuuri reformimiseks nii, et eemaldutakse maailma teaduse ja tippülikoolide tavadest ja traditsioonidest. Usuteaduskonna säilimine teaduskonnana on eelduseks ka Tartu Ülikooli kui maailma tippülikooli nime vääriva kõrgharidusasutuse olemasoluks ja säilimiseks.
Akadeemilise Teoloogia Seltsi juhatus ja liikmed,
12. juunil 2014.
