Katrin Vaga kirjutas Maalehes (Katrin Vaga. „Leiged valimised“ – Maaleht, 22.5.2014), et Inglismaal ei huvita eurovalimised suurt kedagi. Eestis on teine lugu – pigem on kandidaadid ära piinatud ja kulutatud – üks debatt ajab teist taga ning katkematus „sõnamulinas“ muutub ka kõige teravam sõnum hägusaks. Kes ütles, mida ütles ja miks ütles? Jäävad näod ja nimed, millega ühel seostub midagi helget, teisega vähem helget.
Eestist europarlamenti kandideeriva 88 poliitiku jaoks ei käi mäng mitte europarlamendi kohale, vaid see on sisepoliitiline võitlus ja võistlus. Kes väärib järgmistel riigikogu valimistel nimekirjas kõrgemat kohta? Kes on varasemaga võrreldes sooritusvõimet parandanud? Kes on vormi minetanud? Kelle sõnumid töötavad ning kelle omad mitte?
Kõik kandideerijad saavad teada, mida Eesti inimene neist kui poliitikutest arvab. Tagasiside võib olla sõbralik, kuid võib olla ka tuim ja ükskõikne. Tuntud nimest ei piisa, vaja on meeldida. Teistest rohkem.
Riigi seisukohalt on oluline, et meid esindaks väärikad inimesed, kes mõjuvad Euroopale sümpaatselt. Me tahame olla Euroopaga sõbrad. Nutikad inimesed, kelles on loomuomast intelligentsust, suudavad seda sõprust süvendada. Piltlikult öeldes annavad need kuus inimest, kes valituks osutuvad, Eestile näo. Mõnes mõttes on üks neist Eesti silm, teine suu, kolmas kõrv jne.
Kristlikus vaates on Eestil ja tema saadikutel vaja valida positsioon. Euroopa on üha enam arutlemas, kas Euroopa on (enam) kristlik, kas ta tohib seda olla või kas ta peaks olema. Selles, kas me suudame olla selgroogne oma kultuuri ja traditsioonide jätkumiseks, on eurosaadikutel kindlasti oma sõna öelda. Religiooniküsimusi debattides ülemäära ei olnud, kuigi Euroopas on need põletavad ja valutavad.
Eesti huvide eest seismise kõrval peavad tulevad eurosaadikud tooma Euroopast koju nii palju häid „asju“, kui nad vähegi saavad. Töökohad on esmane küsimus ja Eesti suurim peavalu. Parem oleks, kui me suudame töö koju tuua, kui et peame minema võõrsile tööle. Siis tuleb ka raha ning paraneb nii turvalisus kui ka heaolu.
Kuigi senistelt eurosaadikutelt küsiti korduvalt, mida nad on ära teinud, pole see kõige kohasem küsimus. Saadik peaks innustama rahvast, et me kõik koos midagi korda saadaks. Me ei pea ootama, et keegi meie eest midagi ära teeb, vaid hea oleks, kui keegi oskaks anda nõu, mida me peaksime tegema, et elu Eestis paremaks läheks. Selleks on vaja teadmisi. Euroopalikud sobivad hästi.
Janek Mäggi (1973) on kommunikatsioonibüroo Powerhouse juhataja ning Eesti Evangeeliumi Kristlaste ja Baptistide Koguduste Liidu liige.
