Inimese elu üks alusjõudusid on tema tervis: nii ihuline, vaimne kui ka hingeline, kui kasutada inimese kui terviku määratlemisel piibellikku kolmikjaotust. Kaasaegses terminoloogias kõlaks see vastavalt: psühhofüüsiline või psühhosomaatiline tervislik seisund. Inimkond on kõigil ajastuil otsinud haiguste ravimise allikaid, vahendeid, vastavalt oma kultuurilisele arengule ja eripärale, religioonile, otsinud sidet jumalatega, jumalusega, jumalaga, jumala väega, vaimudega, s.t transtsendentaalsete jõududega, oodanud imet, uskunud imet, uskunud jumalike jõudude kõikvõimsusesse, selle ravivasse väesse.
Kõikides religioonides, nii monoteistlikes (judaism, kristlus, islam) kui ka hinduismis, konfutsianismis, budismis, traditsioonilistes šamanistlikes jpt usundites on inimese haiguste põhjuste määratlemisel ja ravimisel eriline koht. Ravimist on toimetatud väekate sõnade abil, loitsides, palves, lauldes, tantsides, rituaalsete etenduste, rituaalsete käitumiste, toimingute, müütide abil. On püütud teadvuse seisundi muutuse-muutmise (ekstaas, hallutsinogeensed ained, mediteerimine) abil kontakti saada teispoolsusega, et seal saada teadmist, väge, jõudu. Inimese ravimisel on nii inimese psühhofüüsise kui ka maailma korrastamise tähendus, mis tähendab inimese viimist tema jumaliku loomise algseisundisse, see on algse, loomisjärgse olukorra taastamine, see on inimese korrelatsiooni viimine maailmaga, maailmaehituslike printsiipidega.
On kaks aspekti: üks on sõna vägi, sõna kui tervendaja; teine on müütiline loomislugu kui maailma ja inimese korrastamise vahend ning müüt kui tervendamislugu.
Teatritöö on oma tuumas n-ö surnud kirjatähte elavaks sõnaks loomine, elavaks ses mõttes, et sel oleks tõeline sidestus inimese-näitleja enda siseilmaga, autori siseilmaga kui ka käsitletava teemaga ja tekstitaguse maailmaga. Näitleja elav sõna saab veel elavamaks kuulaja-vaataja meeltes, mõtetes, tunnetes. Siis lugu ehk müüt ehk näidend toimib hic et nunc. Šamanistlike riituste puhul on toodud lausa võrdlusena: šamaani dialoog kõrgemate vaimudega on kui etendus, kus šamaan elab sisse oma rolli ja vastasjõududesse, see on šamaani mäng, kus mängitakse vaataja silma all lahti müütilised lood, kohtumised vaimudega, kõrgemate jõududega. Ka hea näitleja võib olla midagi šamaanitaolist. Inspiratsiooni kõrghetkteil on tal sidestus teise reaalsusega, ta vahendab seda „teist“ ilma meie ilmale, ütleme ka nii, et ta sidestab meid universumi väega. Mille kohta vaatajad ütlevad „midagi toimus“ ja näitleja ütles, et „kanalid läksid lahti“, ta ei olnud enam ta ise, vaid mingi jõud suunas (küll etteantud sihis ja raamistuses) tema vaimu ja hinge. Teater on sündinud rituaalidest, religioossetest müütide lahtimängimisest. Teada fakt. Ja ühisosa müütilise rituaali ja teatrikunsti vahel – see on SÕNA, sõna kui vägi, väe vahendaja, sõna kui energia, sõna kui ilmutaja, kui uks inimese siseilma ja maailmakõiksuse vahel.
20. sajandi alguse teatriavangardistide (Antonin Artaud, Paul Claudel) üks leitmotiive oli, et teater peab tagasi jõudma oma algallika, arhetüüpsete müütiliste rituaalide juurde, peab taastama sõna maagilise väe, mis tungiks universumi, maailma ja inimese olemusse, tuuma, ja väljendaks elusaladust, pühadust. Artaud räägib metafüüsilisest „julmast” ehk tõelisest teatrist, mis peab olema sidestatud maailmakõiksusega, asjade ja nähtuste algolemusega, ta räägib sõnast, keelest kui loitsimisest. Sõna väge, elusat lavarääkimist ehk päris mängu otsisid vene teatriuuendajad Konstantin Stanislavski, Leopold Suleržitski, Aleksander Tairov jt. Jerzy Grotowski, Poola 20. sajandi keskpaiga teatrimehe ja Euroopa teatrikunsti ühe mõjuvõimsama looja teatrilaboratoorsed eksperimendid liikusid teatri kui püha rituaali, inimkonna algmüütide, arhetüüpide otsingu sfääris (nt tuhaks põletamise ohver, üksikisiku ohverdamine teiste jaoks „Kordianis“; Kristuse ristitee, Kolgata müüt Mickiewiczi „Peietes“). Samas ta tõdeb: „Me ei liikunud religioosse teatri taastamise poole, pigem oli see ilmaliku rituaali loomise katse.“
Sõna vägi
Religioosses kontekstis on „sõnal“ kui pühal tekstil võimas tähendus ja ülesanne. „Sõna“ on kas müüt, pühakiri, traditsioonilised pärimused, palvetekstid, laulud, on lahutumatult seotud antud religioosse süsteemiga, usu sisu ja praktikatega. Usundeid on jaotatud pühakirjaga ja pühakirjata usundeiks. Judaism, kristlus, islam, budism, taoism, konfutsianism – pühakirjaga, ilma pühakirjata – traditsionaalkultuuride, s.t šamanistlike kultuuride usundid, aga ka antiiksed kõrgusundid nagu Vana-Kreeka ja Vana-Rooma usundid. Kui ka pole kirjapandud „sõna“, on kõikides religioonides usk suulise „püha sõna“ väesse.
Sõna kui loits. Eesti kirjakeele seletussõnaraamat annab loitsule vaste: „värssides vormel, mida esitades usuti soovi või vormelis kirjeldatud sündmuse täitumist. Manatarkade loitsud. Jutustavad loitsud. Vere sulgemise, tõve parandamise loits. Loitsu lugema, lausuma. Loitsu või loitse lugema; loitsuga mõjutama. Manatargad, šamaanid loitsivad.“ Tarmo Kulmar on sõnastanud nii: „Eriti traditsionaalkultuurides sageli värsivormilised maagilised lausumised, millega soovitakse millegi teostumist või ärahoidmist. Erineb palvest selle poolest, et loitsija usub vormelit esitades end mõjutavat loitsimisobjekti“ (Kulmar, 43). On eristatavad jutustavad loitsud, mille eesmärk on arhetüüpse situatsiooni esitamisega mõjutada aktuaalset situatsiooni, antud sõnadega tervendamise teema kontekstis siis haiguse kulgu muuta loomisloo ja haiguseajaloo esitamise abil.
Jaan Undusk käsitleb sõna kui pühitseja rolli ja väge, keele maagilist potentsiaali: „Maagiline sõna pulseerib sõna ja pildi, sõna ja lõhna vahel, ta ei loo lõimi mitte sõnade eneste, vaid süsteemi haaratud sõna ja süsteemivälise olemise vahele“ (Undusk, 693). Pühakiri on maagiline sild inimese ja Jumala vahel, Jumal on pühakirjas alati kohal. Sõna väe ühe näitena võib tuua missa liturgia armulaua transsubstantsiatsiooni ehk olemusmuunduse pühitsemistalitusest katoliku kiriku õpetuses, kus leiva ja veini substants muutub Jeesus Kristuse ihu ja vere substantsiks (Kristuse müstiliseks ihuks), ehkki meeleliste asjadena säilitavad leib ja vein kõik oma senised omadused (aktsidentsid). See tähendab, et need jäävad inimese jaoks ka edasi samasuguseks, nagu nad olid enne sõnadega pühitsemist. Undusk seob sõna ja keele ja religioosse pühitsuse nõndamoodi: „Tõsiseltvõetavas maagilises vormelis või palves on keele substantsiaalsus ükskõik kelle jaoks meie seast järsku väga aktuaalne ning me adume, et püha puu seal akna taga või püha pilt klaasi all on sõnaga, mis tema ees lausutakse, kuidagi väga tundlikult ühenduses. Sõnas on äkitselt substantsi paljulubavat ja ohtlikku raskust, keel ei ole enam keelemäng etteantud reeglitega, vaid inimese kontrolli alt alati väljuda võiv jõud“ (Undusk, 706). Keeles, sõnas on peidus inimesest tugevam jõud, vägi, inimene on selles situatsioonis vaid kui väe vahendaja. Oluline on pühadusest teadlik olemine, usk pühasse, väega sõnasse. Eelkõige usk.
Maagilise sõna ehk loitsu jõud ravimisel. Mis on loitsu ülesanne ravimisel, miks ei ole abiks ainult n-ö ravijookide manustamine, kompressid, tabletid jms ravivõtted. Võib vastata nii: sest ka puhtfüüsilise haiguse ravimisel on olnud tähtis inimese kui hingelis-vaimse-ihulise terviku tervendamine. Sõnamaagia arvestab ilmselt enam inimese psüühikaga ning tema enda jõuvarudega: tervenemissooviga, valmidusega tervistuda vaimse-hingelise korrastamise abil. Sõnamaagiat ei kasutata tavaliselt üksinda, muudest ravivõtetest lahutatult. Antiik-Kreeka ajastust säilinud Platoni Charmides’es sisaldab Sokratese ja Charmidese dialoog lõiku, mis sõnastab päris täpselt loitsu eesmärgi ja sisu ravimisel:
„Kui ta aga küsis, kas ma tean ravimit peavalu vastu, suutsin siiski kuidagi vastata, et tean.
„Mis see on?“ küsis tema.
Ma vastasin, et see on üks taim ja et selle juurde käib ka loitsimine ning kui seda kasutatakse koos loitsuga, teeb see kohe terveks, ilma loitsuta aga pole temast mingit kasu“ (Charmides, 155e).
„„See on hea,“ ütlesin mina, „siis saan ma sulle avameelselt rääkida, milline see loits on. Olingi just nõutu ega teadnud, kuidas sulle selle väge selgeks teha. Sest see on selline, et ei saa ravida terveks üksnes pead, vaid, nagu ehk sinagi oled kuulnud headelt arstidelt: kui keegi läheb nende juurde silmavalu pärast, siis ütlevad nad, et ei saa ravida silmi eraldi ja et silmad terveks saaksid, tuleb samal ajal ravida ka pead, ning samuti on rumal arvata, nagu võiks arstida pead eraldi, ilma kehata. Seepärast nad määravadki ravikuuri kogu kehale, püüdes ravida ja terveks teha osa koos tervikuga“ (samas, 156b, c).
Loits ja palve / religioon ja maagia. Juri Lotman jaotab tüpoloogiliselt sotsiokultuurilised mudelid maagilisteks ja religioosseteks ning vaatab ka loitsimist ja palvet kui maagilist või religioosset tegu. Maagilisele suhtesüsteemile on iseloomulik mõlemapoolsus: nõid viib läbi teatud kindlad toimingud, millele vastuseks sooritab esileloitsitav jõud omad. Teispoolsetel jõududel on võim nõia üle, temal ka nende üle. Religioossele aktile on aga omane ühepoolsus: üks osapool allutab end tingimusteta teise võimu alla, kusjuures üks pool on kõikeandev, teine aga võib anda või jätta andmata (Lotman, 239–241).
Loitsule kui maagilisele sõnale võib tõmmata paralleele ka India usundeist (hinduistlikus ja budistlikus) esineva mõistega „mantra“. Ida mõtteloo leksikon annab vaste: mantra on hinduismis ja budismis loits. Mantra kujutab endast lauset või silpide kombinatsiooni, millel usutakse olevat maagiline vägi. Sõna mantra on tuletatud sanskriti verbijuurest man („mõtlema“). Mantraid kasutatakse ka mõtlemise kaitse või mälu toena. Mantrad võivad olla ühesilbilised või pikemad. Mantrate olulisust vadžrajaanas näitab vadžrajaana sünonüümina kasutatav nimetus mantrajaana (skr mantrayāna „mantrasõiduk“). Tuntumaid hinduistlikke mantraid on om ja vadžrajaanas om mani padme hum. Mantraid reeglina ei tõlgita. Hinduismis peetakse oluliseks mantra hääldamise algupärast puhtust, budismis hääldatakse mantraid vastavalt hääldaja keele omapärale (Ida mõtteloo leksikon, 137).
Kes on loitsija? Nõid, teadja, tark, ravitseja, šamaan. Nii on nimetatud inimesi, kel on teatavaid üleloomulikke võimeid, kes ravivad, ennustavad sündmusi, muudavad sündmuste käiku, kes võivad suhelda teispoolsusega, kel on antud vägi ja teadmine, antud võime ravida, antud võime näha nägemusi. Sõnale „nõid“ annab Eesti kirjakeele seletussõnaraamat rea vasteid: „nõidumisega tegelev, üleloomuliku maailma ja inimeste teatud vahenditega ning toimingutega vahendav isik, maag, võlur, šamaan.“ Nõidu on kutsutud ka tarkadeks, teadjateks, lausujateks, posijateks, soolapuhujateks, arbujateks. Ühine seisukoht on, et šamanism on üks vanimaid usundivorme. Kulmar nimetab šamaani usulise autoriteediga teadmameheks, kes kasutab ühenduse pidamiseks maagilisi riitusi ja tunneb rahvameditsiini (Kulmar, 66). Šamanismist kui traditsioonilisest tervendamise, ennustamise ja ka teatraliseeritud šamaanimängude esitamise praktikast on andmeid peaaegu kõikude usundite arhailistes, aga ka nooremates kihtides, ning soome-ugri kultuuriruumis on jäljed šamanismist enam säilinud idapoolsetes hõimudes, ka Soomes (loitsutehnikate ja sõnalise ekstaasi vormis). Eliade nimetab šamaanide üheks olemuslikuks jooneks ühiskonna teiste liikmetega võrreldes intensiivsemat religioosset läbielamist ning ei pea šamanismi mitte niivõrd religioosseks, vaid müstiliseks fenomeniks (Eliade, Šamanism, 20).
Sõna kui palve. Palve kui tervendava sõna, lausungi avamiseks võtan lühivaatluse alla n-ö „raamatu-usundid“: judaism, kristlus, islam ehk kolm monoteistlikku religiooni. Vanas Testamendis nimetatakse tervist kui Jumala andi, tervislik ja õnnelik on elu Jumala kingitus, see on tasu käskudest kinnipidamise, jumalakartlikkuse eest ning haigused on Jumalast ja tema käskudest taganemise karistus. Nii nagu haigused on Jumalast antud, nii on ka ravitsejad Jumala saadetud inimesed ning Jumal on tervendaja varustanud taipamise ja tarkusega. Jumala loomislugu jätkub ravija ravitsemises, kelle ravimispraktika on tugevalt seotud usuga, palvega.
Kristluses on Jeesuse kui ravitseja roll keskne. Ravimine on Jeesuse puhul kõige nähtavam Jumala tahte ja väe otsene ilmutus, jumaliku väe avaldus. „Aga õhtu jõudes toodi Jeesuse juurde palju kurjadest vaimudest vaevatuid, ja ta ajas neist vaimud välja sõnaga ning tervendas kõik haiged, et läheks täide, mida on räägitud prohvet Jesaja kaudu: „Ta on võtnud ära meie haigused ja kandnud meie tõved““ (Mt 8:16–17). Sõna on Jeesuse tervendav vahend: „Ja Jeesus sirutas käe välja, puudutas teda ja ütles: „Ma tahan, saa puhtaks!“, „Võta oma kanderaam ja mine koju!“, „Ma ütlen sulle, ärka üles!“ Olulisim on paranemisel inimese usk Jeesusesse ja Jumala imetegevasse, parandavasse väesse („sinu usk on su päästnud!“), ning palve („paluge ja teile antakse“).
Islamis esinev prohvetlik meditsiin põhineb eelkõige prohvet Muhamedi nõuannetel. Üheks tervendamisharuks võib lugeda ka sufismi ravimistraditsioone ja selle edasiarendusi. Islamis kasutatakse sõnaga ravimiseks Koraani retsiteerimist ja ka palumist, oluline, et retsiteeritakse kas Jumalat meenutades või vaid Jumala nimel.
Loomismüüdi rituaalne mängimine
Üks mõttekäik, mis Mircea Eliade traktaadis „Sakraalne ja profaanne“ käesoleva teemaga haakub, on: inimese tervendamine võib toimuda maailma ja inimese loomise algsituatsiooni retsiteerimise, müütilis-rituaalse taastamise abil. Eliade kirjeldab polüneeslaste kosmogoonilist müüti ja selle toimimist ravimisel. Kosmogoonilise müüdi retsitatsioon tähendab loomise algaega tagasipöördumist, mille terapeutiline eesmärk on elu uuesti alustamine, sümboolne taassünd. Niisuguste ravieesmärgiliste rituaalide taga näib peituvat mõte, et elu ei saa parandada, seda saab vaid uuesti luua kosmogoonia sümboolse kordamise teel, sest kosmogoonia on igasuguse loomise paradigmaatiline mudel. Inimene, kellele retsitatsioon on suunatud, projitseeritakse maagiliselt „maailma algusesse“, ta saab kosmogoonia kaasaegseks. Võrdlusena toob Eliade arhailise teraapiana naside, Edela-Hiinas elava tiibeti-birma rahva, religioosse tervendamispraktika. Naside terapeutiline põhirituaal on maailma loomismüüdi – millele järgnevad müüdid tõbede pärinemise kohta madude vihast ja inimkonnale vajalikke ravimeid toonud esimese šamaan-ravija ilmumisest – retsiteerimine. Haiguse päritolu või haigusdeemoni retsiteerimist, rituaalset sõnastamist, sõnade abil väljendamist tuntakse Eliade sõnul kõikides primitiivsetes ja traditsioonilistes raviviisides ja oluline on, et seda esitatakse rituaalselt haige juuresolekul.
Aado Lintrop vahendab nganassaani šamaani rännakut teispoolsuses, tema kogemust haiguse ravimisel. Teispoolsuses rännates eksinud šamaan leiab siis taas õige tee, kui inimene, kes on rituaali osaline ning teab maailmaloomise lugu, räägib sellest ja lööb trummi. Siis selginevad šamaani silmad ja ta näeb kaugemale. See tähendab, et olukorras, kus šamaan on raskustes ja kõhkleb rituaalile jätku valides, võib igaüks, kes tunneb hästi loomismuistendeid, teda aidata. See tähendab, et õige loomisloo jutustamine aitab lahendada olukorda ja uuesti korrastada kogu maailma.
Liikudes šamanistlikust traditsioonist Antiik-Kreekasse, teatrikunsti algusesse, siis – nii selge ja nähtav paistab religioosne müüdijutustamise-mängimise sild erinevate kultuuride ja ajastute vahel olevat. Lääne-Euroopa teatrikunst on välja kasvanud Vana-Kreeka religioossest väljast, müütidest, jumal Dionysose kultusest, tema auks peetavatest rituaalidest, pidustustest Ateenas, koori- ja tantsulauludest. Dionysos oli looduse loovate jõudude jumal, kehastuseks peeti puid, viinapuuvääte, loomi, härga, hobust või sokku, sümboliks fallos. Tegu oli niisiis elu loovate jõudude rituaalsete tugevdamistega, kinnitamistega.
Sõna „müüt“ (mythos) tähistab kreeka keeles lugu. Antiik-Kreeka kirjanduses ja filosoofias, on mõisted „lugu“ (mythos) ja „sõna“ (logos) tihedalt seotud, sellest seosest annavad tunnistust vanimate kreeka filosoofide tööde fragmendid. Platoni filosoofias kohtame me neid mõlemaid, kahte näiliselt vastuolulist tendentsi: diskursiivset ja intuitiivset mõistet ja kaemust – logos’t ja mythos’t – kooskõlalises sünteesis. Ühelt poolt logos’e mõistete selgus, ja teiselt poolt mythos, mis püüab haarata seda, milleni mõisteteanalüüs ei küüni (Konsa, 38–40).
Müüdi taaselustamine jutustamise, etendamise ehk mängimise kaudu, – siin on tegu ürgalgega inimloomuses, inimkultuuris, mitte ainult kitsalt religioosses käitumises, aga siiski, oma algses arengus olnud religioosse mõtlemisega tihedalt koos. Rituaal ja müüt on omavahel seotud, müüt on riituse toime sõnalis-tekstiline vaste. Kõik müüdid on omamoodi rituaalsed tekstid. Just müüdi rituaalsest-religioossest mängimisest, retsiteerimisest, laulmisest, tantsimisest kasvas välja Antiik-Kreeka tragöödiakunst, mille ülimaks sihiks oli müütiliste alglugude läbi saavutada inimese hinges katarsis ehk puhastumine.
Aristotelese järgi seatakse müüdid ehk lood kokku kas jumalate või erakordsete kangelaste ränkadest tegudest, ka inimestest, kellele sai osaks läbi elada midagi erakordset või teha midagi kohutavat. Müüdil põhinevas saatuseloos, tragöödias, peab midagi ränka juhtuma, et jõuda puhastumiseni ehk katarsiseni. Siin tuleb mängu tragöödia etenduse pealtvaataja kui kaasasolija puhul psühholoogiline moment, n-ö virtuaalselt ränka saatuselugu, jumalate tahet läbi elades toimub inimese hinges ja vaimus loo tegelastega samastumise efekt, mille käigus inimene teadvustab enesele oma salajasi tumedaid tunge, hirme, igatsusi. Müüt võib anda inimesele tagasi tema enda elu ja tõelise olemuse, oma olemisest ja maailmast tervikteadmise, ta annab identiteedi, see on ka mälu taastamine. Iseenda teadvustamise tee, iseendaks saamise tee (vrd individuatsioon, C.G. Jung). Niisiis, müüdi loomis-kannatus-kaotusloo läbielamine toob inimesele katarsise, puhastumise, hingelise tervistumise, et „ürgpuhtana“ edasi elada.
Kasutatud kirjandus
Aristoteles, Luulekunstist. Tallinn, 2003.
Artaud, Antonin, Esseid ja kirju. Tallinn, 1975.
Eliade, Mircea, Šamanism, arhaitšeskie tehniki ekstaza (Shamanism: Archaic Techniques of Exstasy). Moskva, 1998.
Eliade, M., „Sakraalne ja profaanne“ – Vikerkaar 4–12, 1992.
Grotowski, Jerzy, Tekstid aastatest 1965–1969. Tallinn, 2002.
Konsa, Viktor, „Logos ja Mythos“ – Akadeemia 1, 1990.
Kulmar, Tarmo, Üldine usundilugu. Tartu, 2000.
Lotman, Juri. Semiosfäärist. Tartu, 1999.
Mäll, Linnart; Läänemets, Märt; Toome, Teet, Ida mõtteloo leksikon. Tartu, 2006.
Undusk, Jaan, „Keelelise substantsi põhikujundid“ – Akadeemia 4, 1994.
Platon, Charmides. http://www.ut.ee/klassik/platon/charmides.html
Lintrop, Aado, „Igavese sinitaeva kauged peegeldused“ – Regilaul – esitus ja tõlgendus. Aado Lintrop (Toim.) Tartu, 2006.
Katri Aaslav-Tepandi (1965), PhD, on lavastaja, õppejõud ja teatriteadlane, Kirik & Teoloogia toimetuskolleegiumi liige, EELK Usuteaduse Instituudi teoloogia üliõpilane ja EELK liige.
