Kui suur on inimese resp ühiskonna valikuvabadus? Enda meelest muidugi väga avar, piiravad ainult välised olud. Aga tegelikult?
Neliteist aastat tagasi soovis rahva enamus otsestel valimistel ENSV Ülemnõukogu esimehe saamist Eesti Vabariigi presidendiks. Tol korral nurjasid valijamehed kavatsuse. Viis aastat tagasi [2001 – toim] aga nii sündiski. See kinnitas kõigile – õige mees oli ametisse pandud juba enne uut iseseisvumist. Hetkel [2006 – toim] on võimalus valida kolme presidendikandidaadi vahel. Rahva esindajate käes on otsustada, kas riigi sümbol on mees või naine, teadlane või poliitik, kodu- või väliseestlane, nomenklatuurist pärit järjepidevuse kandja või puhas leht. Aga valik on näiv, sest tulemus on ette antud – me saame „väärika ja ühiskonda ühendava presidendi“, nagu teda iseloomustas presidendipartei.
Enamik inimesi on inertsed. Ilmselt on „nõustalgia“ üheks põhjuseks asjaolu, et elu oli tol ajal lihtsam, mitte nii inforikas ja erinevaid valikuid pakkuv nagu täna. Juba oktoobrilapse-eas õpetati selgeks, et „riik meie eest muret kannab“, ning sellise teadmisega oli lihtne mõtlemisest loobuda. Sarnast riigi pakutavat kindlustunnet ootavad nõukogude elu paremakspidajad ka täna.
Võitjate üle kohut ei mõisteta. Punaarmee purustas Narva vallutamisel fašistlike röövvallutajate käest barokse linnasüdame. 62 aastat hiljem tervitas selle sündmuse mälestuspäeval koalitsioonivalitsusse kuuluva Rahvaliidu osakond sõjaveterane: „26. juuli on püha päev meie linna jaoks. Kummardame sügavalt meie linna elanike nimel nende ees, kes vabastasid linna /…/. Igavene kuulsus kõigile sõduritele-vabastajatele!“
Eestlased väidavad, et nad ei ole kunagi marksismi-leninismi uskunud. Küllap see on tõsi, ega ei mäleta küll kuigi paljusid tõsiusklikke kommuniste. Seda veidram on, et nüüd, kus võiks olla teisiti, tuleb välja, et ei taha.
Nii ei ole see ainult Eestis, vaid mujalgi postsotsialistlikes maades. Algul tuli kasutada vägivalda, aga seda on vaja vaid lühikest aega. Väike osa tegi kohe kannapöörde. Teatud kogus – kümme protsenti? – oli neljakümnendatel aastatel vastalisi, need tuli hävituspataljonidel füüsiliselt likvideerida. Ülejäänud vajasid uue korraga kohanemiseks mõned aastad. Viiekümnendate keskel oli selge – elu tahab elamist, igal on üksainus elu. Kuuekümnendad olid juba kuldsed. Ja kuna aeg oli küllalt pikk ning praktiliselt kõik on ennast kompromiteerinud, siis ei ole praegu põhjust kellelgi oma noorusaja minapilti ega tegusid häbeneda.
Korea sõda andis psühholoogidele suurepärase võimaluse uurida inimpsüühika seaduspärasusi. Sõja ajal sattus osa kinnivõetud Ameerika sõdureid laagritesse, mida juhtisid Hiina kommunistid. Hiinlased kohtlesid vange hoopis teisiti kui korealased, kes nõustumise saavutamiseks karme karistusi kasutasid. Vältides hoolega muljet julmusest, rakendasid punahiinlased xinao’d (mõtete puhastamine), mis oli peenelt reguleeritud psühholoogiline töötlemine. Hiina laagrites tegid peaaegu kõik Ameerika vangid vaenlasega ühel või teisel viisil koostööd.
Põhiline taktika oli muuta inimese minapilti. Kui minapilt on selline, nagu vaja, nõustub inimene loomulikul viisil terve hulga erinevate asjadega, mis on uue minapildiga kooskõlas. Selleks, et kohastumine oleks tõhus, peab see olema aktiivne, avalik, pingutust nõudev ja vabalt valitud. Hiinlaste peamine eesmärk polnud lihtsalt oma vangidelt informatsiooni väljapigistamine. See oli neisse oma ideoloogia juurutamine, nende hoiakute ja ettekujutuste muutmine enda, oma poliitilise süsteemi, kommunismi ja oma riigi rolli kohta sõjas. Henry Segal, naasvaid sõjavange uurinud neuropsühhiaatrilise hindamisrühma juht, võttis asja kokku järgmiselt: kui mõõdame nende saavutusi sellega, kui palju oli „ülejooksmist, ebalojaalsust, muutunud hoiakuid ja veendumusi, viletsat distsipliini, viletsat võitlusvaimu, viletsat ühtekuuluvustunnet ja kahtlusi Ameerika rolli suhtes, olid nende pingutused äärmiselt viljakandvad“.
Parimaks tõendiks inimeste tõeliste tunnete ja uskumuste kohta pole mitte niivõrd nende sõnad kui teod. Inimeste iseloomu määratlemisel pööratakse erilist tähelepanu nende tegudele. Uurijad on avastanud, et ka inimesed ise kasutavad sama mõõdupuud – iseenda tegusid –, otsustamaks, millised nad on. Paistab, et aktiivne kohustumine annab meile infot, mille alusel me kujundame oma minapilti, mis seejärel kujundab meie tulevast käitumist, mis omakorda tugevdab uut minapilti.
Mõjutamisel on oluline kasutada sellist põhjendust, mis kutsub esile soovitud käitumise ning laseb samas seda käitumist asjaosalisel oma vaba tahte otsuseks pidada. Sellest sõltub, kas saavutatakse lühiajaline tõrges nõustumine või pikaajaline kohastumine. Nagu Samuel Butler 300 aastat tagasi kirjutas: „Kui nõustub vastu tahtmist ta / jääb siiski samameelega.“
Aga inimesed käituvad ju samades tingimustes siiski erinevalt? See on teatud ulatuses tõsi. Edgar Schein, Koreas korraldatud Hiina ideoloogia juurutamise programmi juhtiv uurija Ameerikas, kes on hiljem analüüsinud sarnaseid tehnikaid muudel aladel, väidab, et ideaalseid õppureid, antud juhul siis koostööle minejaid, ei ole võimalik ette ennustada. Kui pärast sõda püüti kindlaks teha, millised sõjavangid olid avaldanud kangelaslikku vastupanu ja kes olid vangistajatega koostööle asunud ning ära teeninud tribunali alla mineku, selgus, et kumbagi äärmusse kuulus viis kuni kümme protsenti. Huvitav oli, et nii vastupanu osutajate kui ka kohe kollaboreerunute psühholoogilised profiilid olid sarnased: mõlemasse gruppi kuulusid inimesed, kes tundsid, et peavad igale olukorrale vastavalt reageerima. Selles erinesid nad ülejäänud 80% vangidest, kes üritasid passiivsust säilitades ellu jääda. Ei suudetud leida mingeid konkreetseid psüühilisi omadusi, mis oleksid tõrkujaid kollaborantidest eristanud, kuid selgus, et vastupanu oli alati seotud referentsrühmaga. Inimene saab vastupanu osutamiseks jõudu just sotsiaalsest sidemest. See on ju üksikvangistuse ja isoleerimise mõte kogu aja olnud.
Konkreetne inimene võib oma elus kogetu talletada, kogukonnaga on teisiti. Kõik kaob üsna ruttu meelest ja mälust. Folkloristid tõdevad, et suulises pärimuses püsib jutt umbes kolmveerand sajandit, hea vahendaja korral sajandi. Sellest varasem materjal on teade. Ent ka teade haihtub ajaga. Lauri Vahtre nendib nukrusega, et rahva mälu ei ole nn „muistsest vabadusvõitlusest“ säilitanud otsest, elavat mälestust. Võimalik, et selle on minema pühkinud hilisemad häda-, sõja-, nälja- ja katkuajad. Võimalik ka, et rahvapärimus üksinda, ilma kirjakultuuri toeta, ei suudagi meeles pidada vanemaid kui paari-kolmesaja aasta vanuseid sündmusi. „Kui 19. sajandil suulist pärimust üles kirjutama hakati, siis mäletas rahvas küll Põhjasõda ja Rootsi aega, aga mis oli enne – seda mitte. Pole säilinud jutte Ümera lahingust ega Jüriöö ülestõusust, rahvasuu ei mäleta isegi Liivi sõja aegseid sündmusi, Tallinna piiramist ega Ivo Schenkenbergi.“
13. sajandi sündmused Eestimaal on meist sama kaugel kui Kagu-Aasias 1953. aastal lõppenud Korea sõda. Aga inimpsüühika jaoks on protsessid analoogsed. Maailmaajaloolises perspektiivis olid toonased sündmused siinmail episood Kirde-Euroopas elanud paganate integreerimisel lääne kultuuri ja tsivilisatsiooni. Õigusega ei kuluta Eric Christiansen oma monograafias Eesti hõimude alistamisele kuigi palju ruumi, sest sõda käis ka Väinal, Leedus, Karjalas ning Lapimaal, enne seda Põhja-Saksa vendi aladel.
Ilma Henrikuta oleksime sama suures ja õndsas teadmatuses oma ajaloo areenile astumise perioodist nagu soomlased. Aga nüüd on meil värvikas algus, millele vanem ja noorem riimkroonika Jüriöö mässuga lisab jumet. Kuigi rahvas ei mäletanud kõigest sellest midagi, oli materjal Merkelil ja Jakobsonil eest võtta. Kuigi on selge, et estofiilid ja rahvusromantikud loevad Henriku kroonikat hoopis teisiti kui need, kellele ta muiste kirjutati.
Tõlgendamisvõimalused on seda avaramad, et Jaan Unduski hinnangul on Läti Henrik ja Balthasar Russow tänini kõige postmodernistlikumad Eesti historiograafid. Postmodernism mõistab ajalugu kui retooriliste vahenditega ülesehitatud narratiivi. Nii Henrik kui Russow rahuldavad postmodernismi veel ühest tema tunnusest – vaatekohtade pluralismist – lähtudes. Seda fookuste esmalugemisel sageli tabamatut, jutustusse sulandunud vaheldumist, mida nad olid võimelised looma, ei ole hilisemas, üha positivistlikumaks ja teaduslikumaks pürgivas ajalookirjutuses eriti jäljendada suudetud.
Mu selle suve üks lugemuselamusi oli Umberto Eco „Lector in fabula“ ja Andrei Hvostovi „Henriku“ rööbitine lugemine. Sellest võiks kirjutada samasuguse analüüsi nagu Eco teeb Alphonse Allais‘ novellile „Üks üpris pariislik draama“.
Ajaloolase ja ajakirjaniku Hvostovi näidend ei ole range ajaloouurimus, vaid vaimukas pamflett, mille kirjutamisel on arvesse võetud uuemaid avastusi. Ants Viires on näidanud, kuidas ärkamisaegse Olümpose Taarale pole autentses rahvapärimuses pisemaidki pidepunkte. Marek Tamm kinnitab, et Liivimaa pühitsemine Neitsi Maarjale oli Alberti isiklik initsiatiiv, mida Rooma hea sõnaga toetas, kuid kunagi ametlikult ei kinnitanud. See, mida Henrik vahendab kõnelustest Lateraani kirikukogul, pole sugugi käsitletav mingi ametliku otsusena. Pigem on paavsti vastus klassikaline näide n-ö diplomaatilisest small talk’ist. Sisuliselt kõik piirkonnad, mis lülitati kristlaskonda 12.–13. sajandil, nimetati misjonäride poolt suurema või väiksema eduga Maarjamaadeks, seda nii Pürenee poolsaarel kui ka Läänemere kallastel, kusjuures mõningaid näiteid tunneme varasemastki ajaloost (nt Ungari). Neitsi Maarja kujunes kõrgkeskajal ristisõdijate ja misjonäride kõige populaarsemaks eestkostjaks ja tema kaitse alla usaldati suur osa vallutatud maid, rajatud kirikuid ja asutatud kloostreid. Loomulikult ei võta praegune civil religion teda enam reaalse kaitsjana, kuid fiktiivsus resp selle avastamine ei nõua loobumist Maarjamaa ordenite jagamisest. See on nagu leinamiitingud Hirvepargis Kalevipoja ema Linda mälestuskivi juures. Kogu minevik on ühtviisi mütoloogiline.
Näidend on loogiline jätk eksklusiivintervjuule, mille Henrik andis Hvostovile möödunud sügisel (Läti Henrik: „Mina mõtlesin Tharapita välja …“, Eesti Ekspress 12.9.2005). Henrikuga kohtuv Saunamees, Kõnekirjutaja, Arheoloog ja Taarausuline on selgelt äratuntavad tegelased. Kui midagi soovida, siis – Hvostov võiks ka mõnel praegusel ideoloogil ja erakonnaliidril lasta kohtuda Henrikuga. Nemadki ju maadlevad sama küsimusega: kui suur on inimese ja ühiskonna valikuvabadus? Kuigi see oleks autorile ohtlikum kui intelligentide õrritamine. Aga Hvostov on mees, kes ka seda julgeks.
Arvamuslugu ilmus veidi lühemal kujul esmakordselt Sirbis 4.8.2006. Kirik & Teoloogia avaldab Sirbi loal.
Toomas Paul (1939) on teoloogiadoktor ja EELK emeriitõpetaja.
