Suurel Nädalal meenutame Kristuse täiuslikku ja patuta elu, Tema kannatusi ja lunastavat ristisurma. Pühapäeval on kogu ristirahva suurim püha – Ülestõusmispüha. Neid sündmusi ei suuda meist keegi lahti mõtestada, nõnda ületavad need meie mõistmisvõime. Kui me jätame kõrvale dogmaatilised nüansid, siis näeme, et need pühad päevad ning nende tähendus on midagi, mis ühendab kõiki kristlasi, olenemata konfessioonist või kirikust.
Meie teekond ristiinimestena peakski olema pilgu hoidmine Kristuse ristil, kandes samal ajal õlul enda oma. „Kes ei kanna oma risti ega käi minu järel, see ei või olla minu jünger“ (Lk 14:27), ütleb Kristus. Ja teisal: „Tulge minu juurde kõik, kes te olete vaevatud ja koormatud, ja mina annan teile hingamise! Võtke enda peale minu ike ja õppige minult, sest mina olen tasane ja südamelt alandlik ja te leiate hingamise oma hingedele, sest minu ike on hea ja minu koorem on kerge!“ (Mt 11:28–30). Need on sõnad, mida me kristlastena oleme palju kordi ise Pühakirjast lugenud või kuulnud loetavat. Ometi, vähemalt siinkirjutaja avastas ühel hilisel õhtutunnil Kristuse sõnade üle mõtiskledes, et ei ole kunagi piisavalt tähelepanu pööranud ühele väga olulisele aspektile. Olen alati lugenud, rõhutades mõttes, et kui olen „vaevatud ja koormatud“, siis võin selle kõigega minna oma Issanda ette ja need koormad maha panna. Ja tõesti, see ongi nõnda. Hoopis ebameeldivam on aga lugeda edasi ja näha, et üks koorem justkui asenduks teisega. Pean enda peale võtma Kristuse ikke. See tähendab, pean õppima Tema elust, eelkõige alandlikkust ja endast, oma iseolemisest loobumist. „Ta alandas iseennast, saades kuulekaks surmani, pealegi ristisurmani“ (Fl 2:8). Ja see on midagi, mille vastu me kõik tõrgume, kes enam, kes vähem. Oma koorma kandmisest vabanen ma Kristuse ikke vastuvõtmise kaudu, alandlikuks ja tasaseks saamise kaudu. Ja mina arvasin, et lihtsalt kurdan Jumalale oma rasket elu, küllap Ta siis ka kuuleb ja näeb ning muudab midagi paremaks, muudab olukordi ja teisi inimesi … Ei, nõnda see ei sünni, sest ma ise jään ju sel juhul samasuguseks ja lisan oma koormale pidevalt juurde. Küsimus ei olegi selles, mida ma pean kandma, millest koosneb see koorem, minu rist. Rõhuasetus on tegelikult kandja isikul. Kerge on ike, mida kannab alandlik. See, keda ei puuduta enam, mida temast arvatakse, sest ta on nendele arvamistele surnud. See, kellele on ükskõik, kas tema suunas lendavad kivid või kuhjatakse ta loorberipärgadega üle. See on ainus viis leidmaks „hingamine oma hingedele“. Seda pakub meile Tema, kes Ta läks sel teekonnal lõpuni välja. Ei ole ju Kristuse eneseohverdus üksnes Tema ristisurm, vaid kogu Tema täielikus alistumises elatud elu.
Kristlik alandlikkus ei tähenda mugandumist ja järeleandlikkust, vaid see on täielik allumine Jumala tahtele ka siis, kui see põhjustab vastuolusid ühiskondliku arvamusega ja mitte ainult selle võib-olla üsna abstraktseks jääva massiga, vaid ka meie endi lähedaste, kallite ja oluliste isikutega. Jüngreid kohutasid Kristuse sõnad selle kohta, et Ta peab minema Jeruusalemma selleks, et anda end inimeste kätte risti lüüa. Apostel Peetrus reageeris sellele eriti valuliselt öeldes: „Jumal hoidku, Issand! Ärgu seda sulle sündigu!“, millele Issand vastas: „Tagane minust, saatan! Sa oled mulle pahanduseks; sest sa ei mõtle sellele, mis on Jumala, vaid mis on inimeste meelt mööda!“ (Mt 16:23). Kristuse alandlikkus jäi Tema lähimatele jüngritelegi mõistetamatuks. See ei sobi inimliku mõtteviisiga. Mõni salm hiljem ütlebki Jeesus välja, mil viisil on võimalik Tema järgi käia.
Kes meist tahaks saada nõnda alandlikuks kui Kristus? Sõnades deklareerituna võib-olla päris mitmed, mina sealhulgas. Aga ega me ju tegelikult ei taha! See käib vastu meie iseolemisele, see jätab meid ilma igasugusest enda isikuga seotud õigusest. Kogu meie patust määritud, plekiline loomus mässab selle vastu. Vaatame kasvõi, millised on need omadused, mida kaasajal inimese juures oluliseks peetakse, mida väärtustatakse. Originaalsus ehk erilisus, kõik see, millega me saame end ehtida, et olla või vähemalt paista teistest targematena, ilusamatena, edukamatena. Näiteks teismeliste puhul paistab see teravamalt silma kui täiskasvanute seas, aga taotlus ise ei kao kuhugi, maskeerub vaid osavamalt. Me ehitame end meelsasti monstroosseteks Paabeli tornideks, et kõrguda taevastesse ja paista silma kõigile meie ümber. Nõnda nõuame ka oma õigusi, olgu need siis naiste, rahvuste või seksuaalvähemuste omad. Kuid seades kõik need „õigused“ jumalikku perspektiivi, ei jää nendest just palju järgi. Mis on meie õigus Jumala ees?
Kristuse alandlikkus oli tolleaegse juudi ühiskonna jaoks täiesti ootamatu ja tavatu. Jeesus läks vaeste, haigete, patuste, halvakspandute juurde. Seda pandi Talle variseride poolt ka süüks, Ta ju isegi sõi ühes nendega, mida nähti tollal väga lähedase osaduse märgina. Rääkimata sellest, et Jumala lihakssaamine iseenesest on ülima alandlikkuse väljendus. „Inimese Poeg ei ole tulnud, et lasta ennast teenida, vaid et ise teenida ja anda oma elu lunaks paljude eest!“ (Mt 20:28). Jumal tuli meid teenima! Kuidas on meiega? Kas tahame toimida nagu Kristus või ihaldame ikka seda, et meid teenitaks, austataks ja imetletaks?
Meil pole abi sõnadest, sest neis ja väliselt alanduda ei ole sugugi raske. See nõuab lihtsalt oskust teeselda, võtta omaks mingisugune roll, mida siis vajalikel hetkedel välja mängida (siinkohal ei pea ma silmas vagasid toiminguid, mille väliste vormide järgimine võib samuti tuua esile tegeliku sisemise muutuse). Ja ilmselt jäävad paljud ka seda uskuma. Tõeline alandlikkus on aga sügav ja sisemine, ei pruugi esimesel hetkel teistele üldse silma hakata. See ei väljendu alaväärsustundena (mis pigem saab toidetud alandlikkuse vastandist – sisemisest uhkusest, igatsusest Ise olla), vaid kindlas veendumuses sellest, mis on tõeline „reaalsus“, n-ö asjade õigesse perspektiivi seadmises, tegelikus meeleparandaja-hoiakus. See on alatine selle meelespidamine, kelle ees me peame vastust andma oma tegude ja tegematajätmiste pärast. Selle, kelle arvamus meie elude kohta tegelikult loeb. Alandlik kristlane on ühtlasi ka julge inimene, sest ta on leidnud hingamise, mida temalt keegi ega miski ära võtta ei saa. „Surm, kus on sinu võit? Surm, kus on sinu astel?“ (1Kr 15:55).
Säärane tõeliselt alandlik hoiak on sama ootamatu ja tavatu ka tänapäeval. Ei ole vaja lärmakat ja paljusõnalist misjonitööd seal, kus leidub kas või üks alandlik inimene, kes Kristuse järel käies oma risti kannab. Temast saabki elav kuulutus neile, kes Jumala armust märkama hakkavad. Kui me suudaksime nõnda elada, siis poleks ka vaja lõputuid arutelusid selle üle, kuidas inimesi kirikusse kutsuda ja kuidas neid seal hoida, mida muuta või kaasajastada, kuidas teha evangeeliumisõnumit kaasaegsetele paremini talutavaks. Arvan, et see „kõne“ on ja jääb „kõvaks“, „ärrituseks juutidele“ ja „narruseks paganaile“ kuni Jumal ise südamed pöörab. Nii nende, kes kuulda ei suuda või ei taha, kui ka meie, kes me oleme kuulnud, aga selle järgi ei talita.
Sellegipoolest ei ole me kunagi lootuseta kui me ei jäta igatsemist ja Jumala tahte otsimist. Ja parim aeg selleks on alati käesolev hetk.
Katrin Viires (1987) on Kirik & Teoloogia toimetuskolleegiumi liige, EELK Usuteaduse Instituudi teoloogia üliõpilane ja EAÕK liige.
