See ei tohiks olla võimalik ega ka lubatav – Stalin taevariigis. Teame ju, eks, mis ta oli ja mida ta tegi. Aga ometi. Ja Juudas Iskariot! „„See hing, kel pea on sees ja jalad väljas nii siplevad,“ nüüd ütles juht, „on Juudas Iskariot; sel karistus on suurim““ (Dante Alighieri, Jumalik komöödia. Põrgu. Tallinn: Eesti Keele Sihtasutus, 2011, 236).
Inimesed ja nende nimed saavad sümboliteks, terminiteks. Neid asetatakse palvetekstidesse, täidetakse teoloogiaga. Näiteks seoses Juudaga on õigeusu kirikus palvetekst, mida loetakse õigeusu liturgial vahetult enne armulauda:
„Issand, ma usun ja tunnistan, et Sina oled tõesti Kristus, elava Jumala Poeg, kes tuli maailma patuseid päästma, kelle seast mina kõige esimene olen. Veel usun ma, et see on tõesti Sinu kõige puhtam ihu ja see on tõesti Sinu kõige kallim veri. Seepärast palun ma Sind: Halasta mu peale ja anna mulle andeks mu patud, mis ma olen teinud tahteliselt või tahtmatult, sõna või teoga, teadmisega või teadmata, ja tee mind kõlblikuks hukkamõistmatult Sinu kõige puhtamast salasusest osa võtma mu pattude andeksandmiseks ja igaveseks eluks. Aamen.
Võta mind täna vastu Sinu püha söömaaja osalisena, Jumala Poeg, sest ma ei taha Sinu vaenlaste ees seda saladust avaldada ega Sulle suud anda nagu Juudas, vaid ma tunnistan Sind nagu röövel: Issand, mõtle minu peale oma kuningriigis! Ärgu saagu Sinu pühast salasusest osavõtmine mulle süüks ega hukkamõistmiseks, Issand, vaid mu hinge ja ihu parandamiseks. Aamen“ („Meie püha isa Johannes Kuldsuu Jumaliku liturgia kord“, 2010, 74).
Inimene, kes ise on see palve – st on saanud selle palvega üheks –, tunnistab enese kohta, et ta on patustest kõige esimene. Suurim patustajatest. Ju ta eeldab ja teab, et on olemas erinevad astmed pattudel ja patustajatel. Eks muidugi, surmapatud näiteks. Ja sama soojaga tunnistab see inimene Jumalale, oma päästjale Jeesusele, et ta ei taha talle „suud anda nagu Juudas“. Ühes ja samas palves tunnistab inimene end kõige patusemaks, ja viitab ühele teisele patusele, Juudasele. Ja muidugi ka kõigile teistele patustajatele, võrreldes end nendega. Kas kõnealuse palve algus – meelsus – saab sobida kokku palve lõpuga? Iseenesest saab, sest alguses viidatakse kõigile patustajatele ja lõpus näidatakse näpuga ehk tõstetakse esile üks konkreetne nimi, mis on saanud äraandja sünonüümiks. Seda võimalikkust seletatakse üsna seletatavalt. Näitena võiks tuua Eestis õigeusu teoloogia parimate tundjate seletusi: „Meie palved, jumalateenistustekstid jms on aastasadadega kujunenud ja ilmselt vabad suurematest teoloogilistest või vaimulikest vigadest, kuid samas mitte ilmeksimatud. Vaimulikus elus on ka palju paradokse ja kõike vist ei saagi siin elus lahendada; üks vaatenurk ei tühista tingimata teisi. Nii ei maksa olla liiga nõudlik ja igalt realt oodata täiuslikkust ja kokkulangevust kõige muuga. /…/ [E]nese kõige patusemaks pidamine käib eeskätt praegu elavatega võrreldes. Pühakiri ja Pärimus mõistavad selgelt Juuda hukka; me võime ju püüda teda takkajärgi mõista ja tema motiive aimata, aga evangeeliumid ja kiirkulaulud räägivad lihtsalt reetmisest rahaahnuse pärast – ajend, mis on inimeste seas paraku nii tavaline. /…/ [M]inu meelest tuleb palvet ikka lugeda nagu ette on nähtud. Muuseas, seal räägitakse ainult Juuda suudluse momendist, st hoiatatakse selle eest, et me ei võtaks püha salasust vastu teadlikult ja selgelt reetlikke mõtteid endas haududes. See palve iseenesest ei räägi Juuda muust tegevusest ega kellegi enam või vähem patusest olekust. Võime pidada end Juudast tuhatvõrd patusemaks, ent ikkagi öelda, et me ei anna armulauda võttes juudasuudlust“ (erakiri autorile). Või selline tõlgendus: „Juuda tegudest on ju evangeeliumides selgelt juttu, nt Jh 13:25–30 ja 18:2–5. Kui vaatame püha õhtusöömaaja ikooni, näeme ka seal Juudast, kes võtab palukese ja kes samas pärast Kristuse ära annab. Kui me jumalikul liturgial, mis on püha õhtusöömaaja kordamine, seda momenti palves meenutame, siis pole see niivõrd Juuda süüdistamine, vaid hoiatus minule, kes ma võtan vastu meie Issanda Ihu ja Verd. Teiste sõnadega, kui ma loen palvet, siis asetan küsimuse: Kuidas suhtun mina oma Päästjasse, kas ka mina võtan vastu leiva ja pärast reedan Ta? Teiseks ütlen nõnda seepärast, et olemata küll väärt püha armulauda vastu võtma, teen seda püüdes olla Talle ustav ning täita Tema käske. Selle ja mitte muu pärast loeme seda palvet enne püha armulauda“ (erakiri autorile). Teoloogiliselt ja vaimulikult on niisiis see palve igati korrektne. Kuid vaimus kripeldab: kas saab sellist palvet elada, evida. Miks seda küsin? Aga sellepärast, et igasugune võrdlemine seoses taevariigiga, isegi olles teoloogiliselt või vaimulikult põhjendatud, on kuidagimoodi (või ainult) seotud väärtuse ja väärtustamisega. Sellest kirjutab mu arust selgelt ja arukalt Uku Masing: „Alles siis, kui väärtuse küsimus üldse ei eksisteeri, on võimalik minek sinna (Teise Maailma – O.M). Seepärast on Jeesus öelnudki, et tölnerid jne. saavad taevariiki. /…/ [K]õik inimesed võivad saada lahti endast ja mõisteist ning viibida selles otsese kogemise Teises Maailmas“ (Uku Masing. „Peccavi et passus sum, plura adhuc passurus“ – Pessimismi põhjendus. Koost Hando Runnel. Tartu: Ilmamaa 1995, 354.)
„Tölner aga seisis eemal ega tahtnud silmigi tõsta üles taeva poole, vaid lõi endale vastu rindu ja ütles: „Oh Jumal, ole mulle patusele armuline!““ (Lk 18:13) – Ei mingit võrdlust!
Variser aga „asutas enda eraldi seisma ja palvetas: „Oh Jumal, ma tänan Sind, et mina ei ole niisugune nagu muud inimesed: sulid, ülekohtused, abielurikkujad, või ka niisugune kui seesamune tölner““ (Lk 18:11). – Võrdlus ja enda väärtuslikuks pidamine.
Milline on patukahetseja meelsus, vaimulik seisund? Milline oli tölneri seisund? Ta ei võrrelnud ennast variseri ega kellegi muuga. Ta ei näinud endas mingit väärtust, isegi mitte seda kurikavalt väärtust: „kõige esimene patuste seas“. Siinkohal võiks olla õigustatud küsimus, kas apostlid, pühitsedes armulauda, võttes endasse Jeesuse ihu ja verd, laususid: „mitte nagu Juudas“. Võimalik. Võimalik juba seetõttu, et nende teoloogia ei olnud veel piisavalt täpselt ja peenelt välja kirjutatud. Polnud sündinud veel päästvat dogmaatikat ega süstemaatilist teoloogiat.
Peab olema nõus teoloogidega, kes ütlevad seoses selle palvega, „/…/ärgem hakakem kinni igast üksikasjast, igast sõnast palvetekstides, sest nii me upume nendesse. Tähtis on terviku nägemine, üldine teoloogiline ja vaimulik nägemus, mitte see, et kas üks fraas või sõna on täiuslik või ei“ (erakiri autorile). Tõesti, peab olema ettevaatlik jumalateenistustekstide muutmisel ja uute loomisel. Seda raskust ja pinget, mis nendega kaasnevad, tundsid nähtavasti näiteks need Eesti luterlikud teoloogid, kes olid kaasatud uue jumalateenistuskorra ja seega tekstide muutmisse ja loomisse. Kuidas luua teoloogiliselt (dogmaatiliselt) ja vaimulikult korrektset palvet? Mida teha, kui kirjutatud palve ei anna edasi pattu kahetsevat patukahetsejat? Kui palve jääb palvetaja ja Jumala vahele. Antud juhul: kui palvetajal pole võrdlust ega väärtust eneses ja tahab siiralt vastu võtta armulauda.
Evald Saag rääkis järgmise loo. Ta olevat palvetanud kirikupalvet nii oma sõnadega kui ka agenda järgi. Kord olevat üks usin koguduseliige ta peale peapiiskopile kaevanud, et õpetaja Saag ei järgi etteantud teksti. Kutsutud siis Saag vaibale. Tuli välja, et Saag olevat lugenud Martin Lutheri palveid. Ja pealegi olevat too peapiiskop vabapalve mees, Saagi sõnastuses. (Evald Saagi loengust Tartu Teoloogia Akadeemias aastast 1993).
Lõpetuseks ütlen üksnes seda, et kõnealune palve on tõesti kõige patusema inimese palve – inimese palve, kes võrdleb end teiste patustega ja osutab, nagu öeldakse, „teise lõualuule“. Sellist palvet saab lugeda variser, tölner mitte. Või teistmoodi – sellist ettekannet Jumalale saab esitada õpetatud teoloog, aga mitte pattu kahetsev inimene. Ja millist palvet võiks lugeda pattu kahetsev õpetatud teoloog? Võibolla sellist: „Oh Jumal, ole mulle patusele armuline!“ Jah, Juuda-palvet saab tõesti lugeda „kõige esimene patuste seast“ (jälle üks teoloogiline termin juures), aga mitte „tölneri vaimus“ (veel üks dogmaatiline ja vaimulik termin) olev patukahetseja.
Orenti Mägi (1973) on õigeusu vaimulik, Tartu Ülikooli usuteaduskonna teoloogia magistrant ning Kirik & Teoloogia toimetuskolleegiumi liige.
