„Tubli!“ kiidetakse last Jänku Jussi multifilmis, kui ta auto või banaani pildi pealt ära tunneb. „Tubli!“ – seda kiitust on enamus meist maast-madalast kuulda ihanud. Inimene vajab tunnustust, ühed vähem, teised rohkem. See on seotud inimese ühe baasvajadusega – vajadusega olla omaks võetud. Sageli on aga nii, et mida enam inimene tunnustust välja püüab teenida, seda ebakindlam ta sügaval sisimas on. Kuid ta rügab siiski, selle nimel, et tedagi armastataks, et tedagi tunnustataks. Et keegi ka talle ütleks, et ta on tubli.
Paari päeva eest kuulsin lugu ühest hiljuti etendatud jõulumuusikalist, mis räägib jõulukinkidest ja jõuludeks valmistumisest. Selle kohta, kelle sündi jõuludega tähistatakse, ei lausutud lavastuses sõnagi. Jõulud polnud selles muusikalis enamat kui talveharja püha, millega käivad kaasas kingid, laulud, verivorstid ja jõuluvana. Piisaks vaid jõuluvana nimetuse asendamisest näärivanaga ja Lumivalgekese lisamisest näidendisse, kui olekski nõukogudeaegne nääripüha jälle kohal. Tõsi, näidend kõneleb ka armastusest, kuid mitte Jumala armastusest maailma vastu ja armastuse valgusest, mis Kristuses paistma hakkab, vaid armastusest lumememme ja päkapikumemme vahel. Kusjuures armastus nende kahe vahel süttib alles pärast seda, kui päkapikumemm mõistab, kui tubli lumememm õigupoolest on ja kui paljuga ta hakkama saab. Refräänina kordub ikka ja jälle: „Teeme! Teeme! Saame! Saame!“
Teeme ära! Tehtud! Ja kui sa oled tubli, toob päkapikk sulle midagi. Mõnikord näib, nagu meid ümbritseks tubliduse-ideoloogia. Me usume tublidusse. Jääb mulje, et inimene saab tänapäeval õndsaks oma tubliduse pärast. Ja kes ütleb, mis on tubli? Teised. Arvamus. Postitused ja pöidlad facebookis. Pöidlad, mida facebookis tõstetakse kas selle siirast imetlusest, kui palju teine inimene „ära teeb“ ja soovist teda kiita, või soovist teisele möödaminnes oma südametunnistuse rahustamiseks õla peale patsutada ja siis edasi kiirustada. Lavastuses „The Rise And Fall of Estonia“ tulevad üksikemale külla kaks „sõbrannat“, keda mängivad baroksetesse kleitidesse riietatud mehed, kelle päid ehivad barokiajastule omased kõrged soengud. Nad tahavad oma sõbrannat diskole kaasa kutsuda. Too aga osutab oma olukorrale, mis takistab tal diskole minemast: väikesed lapsed, mehe puudumine ning mäekõrgune hulk kodutöid ja muid toimetamisi. Seepeale hakkavad sõbrannad tema ümber ringiratast keerutama ja teda kiitma, osutades küll, et nemad poleks millekski selliseks kunagi võimelised, ja korrutama, kui tubli nende sõbranna on: „Sa oled ikka nii tubli!“ Pärast selle korrutamist nad aga kaovad ja jätavad endast maha kurnatud ja ülekoormatud sõbranna, kes puhkeb nutma. Sõbrannad kaovad, selle asemel et sõbrannale seltsi pakkuda ja ühte ööd diskol veetmata jätta. Nad on kui nõiad Macbethi näidendis; nõiad, kes ihkavad ise saada nii suuri naudinguid kui võimalik ja põhjustada teistele nii palju kurbust kui nende võimuses.
Tulles aga tagasi jõulude juurde: stressivaba, rahust ja rõõmust kantud jõulupüha saabub teadmisega, et kõik tuleb heaks neile, kes Jumalat armastavad. Teadmisega, et jõulude mõte ei ole mitte „Teeme! Saame!“ hüüdvates lume- ja päkapikumemmedes, kelle innustavate hüüete saatel me püüame ette valmistada perfektset jõulupidu, kus miski ei tohi valesti minna, vaid kõik peab olema tipp-topp. Kus me rabeleme ennast survestades selleks, et ületada latt, mille me kas iseenda tubli-olla-tahtmisest või ühiskondliku surve ajel („aga x ju suudab seda kõike – loe toda artiklit ajakirjast y!“) võimalikult kõrgele oleme seadnud.
Oluline on miski muu. Oluline on see, et Kristus on sündinud. Kui Tema on meie juures, omandab ka püüd tubli olla oma õiged proportsioonid ja jõulupüha oma õige tähenduse. Jõulud ei mõju siis enam väsitava koormana, ja õnnestunud seapraest olulisemaks muutub see, kas me suudame oma lähedastega koos jõululapse lähedust tunda. Kas me suudame avada oma silmi nägema jõululapse sõime ümber kogunenud ingleid nagu vana ja kuri karjus Selma Lagerlöfi ühes jõululoos, kelle silmad avanesid jõuluimet nägema pärast seda, kui tema südamesse hiilis kaastunne külmas kaljukoopas lebava jõululapsukese vastu.
On tore, kui meid kiidetakse, kuid see pole elus kõige olulisem. Ma ei saa end vaid enda pingutuste või teiste kiituse läbi täisväärtuslikku ellu rassida. Jõulude ajal tähistame me seda, et meie juurde tuleb Jumala tingimusteta armastus, mis armastab meid koos kõigi meie vigade ja puudustega. Nagu vanemad oma lapsi armastavad või vähemasti armastama peaksid. Ja see armastus ütleb meile „tubli“ ka siis ja vahest ehk just siis, kui me ühel päeval Jumala ees seisame ja ütleme: „Ma olen mõistnud, et mul pole Sulle midagi tuua, sest Sina oled Issand kõige üle. Mu Jumal, tühjade kätega seisan ma sinu ees“. Ja vastuseks kuuleme me: „Ma olen sind armastanud igavese armastusega, seepärast jääb mu osadus sinuga“.
Anne Burghardt (1975), mag. theol., EELK vikaarõpetaja, on Luterliku Maailmaliidu oikumeeniliste suhete sekretär.
