Artiklid

„Palimplastid“ ja teodiike

Johann-Christian.mv

Teodiike – usu fundamentaalküsimus

Me kogeme maailmas nii head kui kurja. Meie olukord on ambivalentne. Ideoloogiaks sulgunud pessimismile ja nihilismile leidub piisavalt komistuskive: selleks on mõtte, headuse ja ilu algupärased kogemused, mis kannavad ja inspireerivad meid tegelikult ka siis, kui me nende reaalsust eitame. Siiski – kannatuse ja mõttetuse kogemus on justkui veritsev haav meie elus ja olemises, mis tihti ähvardab avaneda ja võib ulatuda määratult sügavale. Kui inimene kogeb end suhtes Jumalaga ja tõlgendab iseennast ja maailma Jumala tegelikkuse horisondil, tõstatub tema jaoks möödapääsmatult küsimus, kuidas see võimalik on? Kuidas saab Jumal – kõigeväeline ja hea Jumal – lasta sündida kannatusel ja kurjal? Kes on lõiganud haava? Si deus est, unde malum? Masingu näidendit „Palimplastid“ (1940ndate algupool, 1995b, 369–426) võib lugeda teodiike probleemi jõulise ja intrigeeriva poeetilis-teoloogilise artikulatsioonina. Kõigepealt manatakse meie silme ette, kuidas tegelased kogevad Jumalat mõistetamatu, võõra, hävitava ja varjatuna – kellenagi, kes inimestega hoolimatult „mängib“ (vrd neljadimensioonilisi) ning kelle meelevalla alt tuleks pääseda (vrd kolmedimensioonilisi). Teodiike küsimus jääb sellel pinnal lahendamatuks. Näidendit lõpetav epiloog avab Jumalat aga armastava, hooliva looja ja kaaslasena, pakkudes ühtlasi võimaliku vastuse kannatuse päritolu kohta. Järgnevas püüan neid põhiaspekte ja nende iseloomu avada.

 

Neljadimensioonilised ja „Kosmosega Mängija“

Neljadimensioonilised on täis ebakindlust ja teadmatust, haaratud meeleheite ja mõttetuse, viha ja kahtluse kogemusest. Nad ei tea oma sihti ega põhjust, ees võib oodata nii häving kui edasiminek, aga ka viimast nähakse pessimistlikult samalaadse ja mitte miskit saavutava hädise olukorra kordumisena (Masing 1995b, 379, 382, 384). Kõige selle kitsikuse juures ripuvad nad aga oma mõtteis ja arutlusis Jumala – „Kosmosega Mängija“ – küljes. Teda nähakse hoolimatu „vaenlasena“, „üleannetuna“ (samas, 379), kes tahab neist ehk isegi lahti saada, neid hävitada (373). Tema toimimine näib sügavalt ebaõiglane („Tema ja õigus! Mis on nende ühist omavahel“, 373). Juba nimetus „Kosmosega Mängija“ viitab negatiivsele varjundile: tegemist on kellegi ettearvamatu ja kaugega, kes käsitleb inimest mitte partneri, vaid mängukannina. Samas väljendatakse aga ihalust temaga palgest palgesse kohtuda, mõistatuslikkus ületada, temalt „aru pärida“ (374, 379, 385): „Kuidagi oleme ju kõik püüdnud oma laipu visatata näkku talle ja karjuda: siin ma olen, vasta mulle!“ (381). Tegemist on niisiis läbinähtamatu ja kättesaamatu Jumalaga, kes on kogetav vaid ennast varjaval, „mõistatamata kujul“ (381). Talle suunatud kaeblemises, otsimises ja süüdistamises tuleb aga näha ühtlasi ootust, et temalt peaks tulema lahendus. See on impliciter apelleerimine tema headusele; see meenutab, et asi võiks ju olla ka teisiti! See „teisiti“ on igatsuse, ootuse, kartuse pinnas – ja relevantne just seoses Jumalaga. Jumalat oodatakse aru, miks ei ole teisiti! Oodatud ja igatsetud hea – ja Jumala kategooriline vaikimine – provotseerivad niisiis teodiike küsimuse. Vastust sellele neljadimensioonilised aga ei saa.

 

Kolmedimensioonilised ja Jumala meelevalla alt pääsemine

Ka kolmedimensiooniliste olukord ei ole palju parem, ka nemad ootavad hävingut. Jumal, keda nad seostavad aja rusuva reaalsusega, tundub ka neile olevat negatiivse palgega – mõistetamatu, hävingut tahtev, karistav, neid rusuvalt sundiv (vt korduv: „Õnnis on see, keda Tema ei sunni!“). Lootus ja igatsus keskendub siin Jumalast ja tema meelevallast pääsemisele, „igavesele rahule“, mida ka Jumal ei saa enam häirida (390), mis peaks lõpetama elu ja hävingu igavese kordumise. See oleks võit ja ülemuslikkus seni võimukana näiva Jumala üle. Samas kohtab ka sügavat kahtlust taolise stsenaariumi suhtes: nii ei usu tegelane nimega Füüsik Jumala haardest väljuvat igavest rahu, ta neab Jumalat ja ihkab talt haarata kõrist, et nõuda talt aru. – Teodiike küsimuse valguses näib soov pääseda Jumala võimu alt „igavesse rahusse“ eksistentsiaalse põgenemissoovina tema „deemonlikust“ mõjusfäärist, olukorra igatsusena, kus ei ole enam „soojust ega külma, lootust ega hirmu, rõõmu ega leina, valu ega lõbu“ (394). Nagu Iiob needis oma sündimise päeva, väljendub selles kaeblik soov olemasolu lakkamise järele.

 

Vanamees, vanaeit – ja imeline sündmus

Mõneti eripärane on kolmemõõtmeliste seas Vanamehe ja Vanaeide olukord. Ühe sõnades raskelt kirjeldatava, nende usundiga seotud juhtumise ja elamuse läbi hakkasid nad järsku taipama kõiki, nii tegelikke kui võimalikke eluvõimalusi, olid „kõikide võimaluste summad“ (403). Kõik eluvõimalused olid neis korraga olemas. Siinkohal võiks tuua paralleeli ühe varasema artikliga „Usundiloo mõttest“ (1938; vt Masing 1993), kus Masing kirjeldab kristlust kui usundit, mis „mahutab kõik“. Jeesuses avatud uus elu on kõigi eluvõimaluste summa, kogu inimkonna kvintessents – ja nii peaksid ka kristlased püüdma mahutada endasse võimalikult palju elu ja maailma (Masing 1993, 281, 285). Palimplastid oleksid nõnda uus olemine Kristuses, taas-voolitud, taas-loodud täielisele elule (olgu siinkohal märgitud, et Masing ei söandanud endas näha õiget palimplasti, sarnaselt ehk Kierkegaardile, kes avaldas oma „Surmatõve“ pseudonüümi all, kuna see kõneleb n-ö tõelise kristlase perspektiivist, kelleks ta ei suutnud iseennast pidada). Vanamees ja Vanaeit said selle olukorra – „säärase valgustuse“ – kätte küll püüdes, aga viimselt „ilma miskita“ (Masing 1995b, 403), järsu „avanemisena“ – justkui teenimatult, armust. Aga olukord on jätkuvalt kahetine. See uus olemine ei tähenda siiski, et Vanamehe ja Vanaeide enese- ja maailmamõistmine ning väljendusvahendid jätkuvalt poleks fragmentaarsed ja piiratud (samas, 403, 411). Nende teekond läheb suunas, mida nad „teavad ega tea“ (407). Ja jätkuvalt aktuaalne on ka küsimus, „milleks kõik see“? (407). Kahtlus, usu ja uskmatuse dialektiline põimumine ning fragmentaarsuse tunnetus tipnevad isegi kaebes: „Me oleme üldse kaks lolli“ (411). Nad kogevad tagasilangust ja armetust, teiste inimeste pidulik muutmine palimplastideks jääb minevikku (414). Armetuse, õnnetuse ja häbi kogemus kujuneb ka siin lõpuks süüdistuseks ja küsimiseks Jumala õiguse järele: „Las see õelus, olgu ta kes või mis tahes, seletab ära, miks inimene on tehtud nii lollakalt, et ta ei saa olla õnnelikki kuigi kaua“ (419). „Mis ta pagan /…/ peaks vastama ilusa hävingu kohta?“ (419). Ka siin ei leia teodiike küsimus vastust, on ainult Jumala vaikimine.

 

Teodiike küsimusele ei ole lahendust

Kuni epiloogini on „Palimplastide“ facit: teodiike küsimusele ei ole lahendust. Jumal on siin kogetav peamiselt nii kandva põhja kui neelava põhjatusena, loova ja hävitavana. Sellisena aktsentueeris Masing inimese jumalakogemust juba varastes artiklites „Deemonlik Jumal“ ja „Pessimismi põhjustavad nähted“ (mõlemad 1930). Jumal näib olevat sealpool head ja kurja, põhjustades nii elu ja õnne kui surma ja õnnetust. Seda kogemust reflekteerivad nii Iiobi raamat kui Lutheri majesteetlik Deus absconditus, aga ka mitmete uuemate teoloogide arutlused teodiike üle, olgu siin nimetatud näiteks Masingu kaasaegne, Taani teoloog ja filosoof Knud E. Løgstrup või siis Saksamaa süstemaatiline teoloog Dietz Lange (2001). Nii kirjutab Løgstrup, rõhutades Masinguga võrreldes enamal määral olukorra ambivalentsust: „Jumala loomistöö on oma võrratuses ja hävituses hirmutav, see ületab nii meie intellektuaalse kui emotsionaalse mõistmisvõime“ (Løgstrup 1978, 272). Siin möödapääsmatult kerkiv teodiike küsimus on seejuures mõttekas ja ehtne vaid eluliselt puudutava, eksistentsiaalse küsimusena. Vastasel korral püüaks inimene end absurdsel kombel asetada üle Jumala ja otsustada objektiveerival-teoreetilisel moel Jumala toimimise ja selle motiivide üle. Selle vea all kannatab tihti näiteks analüütiline religioonifilosoofia, unustades ühtlasi kogemuse primaadi loogilise arutelu ja mõtteeksperimendi üle. Nagu juba märgitud, ei ole deemonliku, loova ja hävitava jumalakogemuse taustal teodiike küsimus lahendatav, vaid ammutab sellest jätkuvat toitu. Sarnast lahendamatust nägime ka palimplastide juures. – Kas palimplastiks olemisel ei ole aga teodiike küsimuse jaoks tõesti mingit mõju? Sellele Masing otse ei vasta, keskendudes palimplastiks saamisele, aga ka piiratusele, kahtlusele ja langusele. Siiski võib mõelda, et uue olemise aktuaalsuses täitis palimplasti miski, mis asetas jumalakogemuse antinoomia ja teodiike küsimuse uude valgusesse. Ka kristlik usk asetab teodiike küsimuse uude valgusesse. See kätkeb endas lootust ja usaldust, et ka põhjatus kannatuses ja surmas hoiab meid Jumala armastus. Løgstrupi sõnadega: „Surmas, mis ähvardab muuta meie elu mõttetuks ja lootusetuks, on Jumal, mitte seletusega, miks ta on sidunud meie elu surmaga, vaid ülestõusmise väega“ (Løgstrup 1970, 65). Selles perspektiivis ei lahenda kristlik rõõmusõnum teodiike probleemi, aitab aga mõttetuse ja kannatuse probleemiga elada. Kui Iiob pidi end kuulekalt allutama mõistetamatule ja haaramatule Jumalale, avab kristlik usk – Lutheriga kõneldes – võimaluse põgeneda deemonliku Jumala haardest armastava Deus relevatus’e juurde, kes ometigi on üks Jumal.

 

Kas siiski teodiike? Masingu epiloog

Kui ei hoita kinni teodiike küsimuse lahendamatusest – olgu siis Jumalat surma ja kannatuse päritoluga sidudes või mitte –, püütakse tänapäeva teoloogias sellele peamiselt kahel viisil vastust anda: kas siis püütakse näidata, et Jumala kõikvõimsus on Jumala headusega n-ö terviksüsteemis ühildatav, või siis loobutakse Jumala kõikvõimsuse predikaadist. Esimesel juhul kirjeldatakse maailmaprotsessi taoliselt, et see on algusest peale suunatud Kristuses saabuvale päästele (nt Jürgen Moltmann). Sellesse protsessi asetub episoodina ka maailmas leiduv kannatus ja kurjus, mis tuleneb inimese ja terve loodu riskile avatud, loodupärasest iseseisvusest ja vabadusest. Selle mudeli puhul ähvardab kannatus muutuda jumaliku eesmärgi ja tervikdünaamika funktsionaalseks osaks, lisaks on vastuoluline kannatuse käsitlemine vabaduse hinnana ehk siis õigustus, et Jumal küll ei põhjusta kannatust, aga lubab sellel sündida. Teine lahendustee loobub aga Jumala kõigeväelisusest täiesti: nii näiteks mõnes ristiteoloogilises mudelis, kus jumalamõistet avatakse radikaalselt lähtuvalt Jumala armastavast ja (kaas-)kannatavast kohalolust Kristuses. Siia paigutuvad aga näiteks ka Hans Jonase kabalistlikust zimzum’i õpetusest inspireeritud positsioon ja Whiteheadi protsessifilosoofia ja sellest lähtuv protsessiteoloogia (Jumal kui the great companion – the fellow sufferer who understands, Whitehead 1978, 351). Ka selle lahendusteega kaasnevad mitmed probleemid, sh näiteks küsimus, kas kõigeväelisusest loobumisega ei loobuta faktiliselt ka Jumala headusest.

„Palimplastide“ epiloogist võime leida poeetilis-teoloogilise kujutluse, millel on teatav lähedus mõlema kirjeldatud lahendusteega, eriti aga teisega. Jumal ei ole siin kõigeväeline, kõiketeadev, küll aga täieliselt hea ja armastav, kaastundlikult kannatav. Ta kaebleb oma viletsa töö pärast, kahetseb teadmatult-tahtmatult põhjustatud kannatust ning vaeva ja on õnnetu suutmatuse üle seda leevendada. Esiti nõutult aru päriv Kosmos mõistab Jumala armastust – ja ühiselt soovitud ja realiseerunud osadusest kujuneb äkki vastus ka teodiike küsimusele („See polnud patt, see pole süü, see oli õige“, Masing 1995b, 426).

See vastus näib siinkohal aga olevat ühtlasi mitte-vastus. See on vastus, mis võtab poeetilis-teoloogilises kujutluse abil sisse imaginaarse eshatoloogilise teadmise – lumen gloriae – haaramatu positsiooni. Kui selline teadmine oleks olnud võimalik juba palimplastile, miks ei väljendu see varasemates vaatustes? Kosmos paistab endasse koondavat ja eshatoloogilisel areenil esindavat kõikide varasemate tegelaste, ka palimplastide usuvõitlusi ja kahtlusi. Palimplastid võivad taibata küll Jumala armastust, aga ka neil ei ole pääsu usu maise olukorra kahtlustest ja meeleheitest, ka neil ei ole teodiike küsimust lahendavat eshatoloogilist „nägemist“ (2Kr 5:7). Teodiike küsimuse puhul on üleüldse oluline, et selle üle arutelu retoorilis-pragmaatiline kontekst oleks tundlik ning avatud kujutlusvõimaluste paljususele, et see trotsiks kahevalentse loogika kiusatusi. Ei ole ju ilmaasjata teodiike probleemi alg- ja suurvorm poeetiliselt kujutletud peategelasega Iiobi raamat. Kirjandus, kunst ja muusika – nagu muidugi ka iga hea propositsionaalne mõistepingutus – hoiavad ruumi lahti kaebele, palvele, võitlusele, mitteteadmisele, ühtlasi aga ka lootusele ja võimalikkusele. Nii ka Masingu omapärane ja kohati küll üsna hermeetiline, ent rohkelt lugejaid vääriv ulmenäidend.

 

Kirjandus

Dietz Lange (2001) Glaubenslehre I–II. Tübingen: Mohr Siebeck.

Knud E. Løgstrup (1978) Skabelse og tilintetgørelse: religionsfilosofiske betragtninger. Metafysik IV. Haslev: Gyldendal.

Knud E. Løgstrup (1970) „Tanken om skabelse som forståelseshorisont for evangeliet“ – Lumen. Katolsk teologisk tidsskrift, 59–76.

Uku Masing (1995a) „Deemonlik Jumal“ – Pessimismi põhjendus. Koost H. Runnel. Tartu: Ilmamaa 1995, 9–29.

Uku Masing (1995b) „Palimplastid“ – Pessimismi põhjendus. Koost H. Runnel. Tartu: Ilmamaa, 369–426.

Uku Masing (1993) „Usundiloo mõttest“ – Vaatlusi maailmale teoloogi seisukohalt. Koost H. Runnel, Tartu: Ilmamaa, 253–288.

Alfred North Whitehead (1978) Process and Reality (Gifford Lectures 1927–1928). New York: The Free Press.

 

Artikkel põhineb ettekandel, mille autor pidas kolmandal Uku Masingu loomingu lähilugemise seminaril „Palimplastid“ (14.11.2013, korraldajateks Uku Masingu Kolleegium ja Tartu Ülikooli usuteaduskond).

 

Johann-Christian Põder (1977), dr. theol. ja EELK õpetaja, on Greifswaldi ülikooli meditsiinieetika töögrupi kaastööline ning Kirik & Teoloogia toimetuskolleegiumi liige.

 

Print Friendly, PDF & Email
Reformatsioon 500
English