Üks sündmus hingedeajal, mis pani mõtlema ühiskonna ja ühe selle osakese, minu, eetiliste hoiakute üle, oli ajalehe Sirp sees ja ümber toimuv, osalisteks Eesti kultuuriinimesed ja kultuuriametnikud. Täpsemalt tegutsemise järjekorras: kultuuriametnikud ja kultuuriinimesed. Ma ei ole selle lehega ametialaselt otseselt seotud, ei ole Sirbi toimetuses tööl, ei tunne sihtasutuse nõukogu ega juhatust, aga Sirp on minu asi küll, Sirbi lugejana olen ajalehega mõttes kaasas olnud. Toimunu puudutas hingeliselt. Ehmatas. Kuigi see oleks nagu olnud väike sündmus. Aga kas ikka oli? See sündmus avas ja võimendas teravalt tänase Eesti ühiskonna, kultuuriintelligentsi ning valitsejate, aga ka minu enda eetilisi hoiakuid, neist sündivad mõtlemisi, tegusid, võimalikke tagajärgi.
Albert Schweitzer kirjutab 1923. aastal, pärast I maailmasõda, pärast esimest suurt „tsiviliseeritud“ massitapmise sõda: „Me elame kultuuri allakäigu märgi all. Seda olukorda ei tekitanud sõda. Ta ise on üksnes selle ilming. Mis on vaimselt antud, see muundus faktideks /…/ Me eksisime kultuurist kõrvale, sest me ei mõtelnud kultuuri üle järele.“[1] Võib ka Schweitzeri mõtet edasi arendada: me ei mõtelnud oma ülesande, oma missiooni üle kultuuri loojate, kultuuri kandjate, elu hoidjatena. Schweitzer peab küll silmas oma põlvkonda, keda pidas vastutavaks toimuvas, aga laiemalt ka Õhtumaa mõttelugu, filosoofiat, vaimsust, mis on viinud inimkonna barbaarsesse, moraalsesse langusesse.
Nähtuste olemuse sügavamaks mõistmiseks on hea minna mõistete algtähenduste juurde. Sõna „kultuur“ ladina algupära cultura tähendab hoolitsemist, maaharimist, viljelemist, ka kujundamist, arendamist, täiustamist. Kultuur on niisiis algses tähenduses hoolitsemine, arendamine, täiustamine. Loodud maailma eest hoolitsemine on Looja poolt inimesele antud ülesanne: „Ja Issand Jumal võttis inimese ja pani ta Eedeni aeda harima ja hoidma“ (1Ms 2:15). Selles mõttes on iga inimene kultuuriinimene, sest iga inimese peaülesanne on elu, temale usaldatud elu hoidmine, harimine, täiustamine. Me kõik oleme vastutavad, nii ühiselt kui igaüks isiklikult. Schweitzer nimetab seda hoiakut „aukartus elu ees eetikaks“. „See on piiritult avardunud vastutus kõige elava eest“.[2] Selles eetilises hoiakus ei ole relativismi, mille järgi ei kehti üldkehtivaid moraaliprintsiipe, kõik põhimõtted on suhtelised, olenevad kas kultuurist või individuaalsest valikust. „Elu ees aukartuse“ eetika on kõikide kultuuride ülene eluvaade, suhete alus, korrastav hoiak. Evangeelses eetikas nimetatakse seda hoiakut agape, mis tähendab armastuse eetost kõigis elu avaldustes ja inimsuhetes, mõtetes ja tegudes, see on aluseks minu ja Jumala, minu ja kaasinimese, minu ja maailma suhestumisele.
Kui proovida kristlikust eetikast lähtudes mõtestada Sirbi sündmustikku, iseenesest ju mitte nii väga suurt Eesti-sisest juhtumit, aga siiski kui üht eetiliste ja pragmaatiliste inimvalikute mudelsituatsiooni, asetades end sündmuste sisse kaasosalejana, kaasvastutajana, siis selles valguses joonistuvad selgelt välja enesekohased küsimused. Mis oli ja on minu vastutus nimetatud sündmuses? Mis oleks olnud minu kohus, võimalus? Samas võiks ju vastata, et kuidas saab minu vastutus üldse kõne alla tulla? Pole ma ju otseselt mingil moel toimunuga seotud. Mida ma sain üldse ennetavalt teha?
Alustan algusest. Loen Sirpi, pean seda väga oluliseks nähtuseks meie kultuuri- ja vaimuelus. Kui kuulutati välja Sirbi peatoimetaja ametikoha konkurss, võtsin uudise vastu nagu iga teise päevauudise, mis mu elu otseselt ei mõjuta, ei muuda. Niisamuti ka teate, et kandidaate on nii ja nii palju, ning ega ka nende nimed ei ütelnud mulle palju. Järgmine etapp: ilmus lühike teade, et konkurss ei lõppenud tulemuslikult, s.t et peatoimetajat ei leitud. Võtsin ka selle teate teadmiseks, see oli kõik. Nii hajusalt-põgusalt kui jälgisin Sirbi peatoimetaja otsinguid, niisama vähe teadsin, kes on SA Kultuurileht nõukogus, kes juhatuses, kes vastutavad, kes on peatoimetaja valijad. Andsin eelneva lühiülevaate kui tõenduse sellest, kuidas ma peaaegu et ükskõikses, nagu kõrvaltvaataja asendis jälgisin lehega seonduvat, vaatamata sellele, et Sirp on minu jaoks oluline. Ma ei oska küll sama väita oma kolleegide kohta, kellele Sirp on kahtlemata samuti üks oluline eneseväljenduse, refleksiooni kanal. Märgiks võiks pidada aga asjaolu, et kui tulid teated nii peatoimetaja konkursist kui ka konkursi ebaõnnestumisest, ei järgnenud avalikkuses loomeliitude arutelusid, mõtteavaldusi meedias. Kuuludes Eesti Lavastajate Liitu, tunnistan, et loomeliidu liikmena ei otsinud-mõelnud võimalikke kandidaate, ei avaldanud omi seisukohti (ja muuseas, nii nagu ma ka ei unistanud uuest Sirbist). Ma ei teinud midagi valesti, ma ei teinud üldse midagi. Kas mittetegemine on süü? On. Ma jätsin oma teo tegemata, mõtte mõtlemata. Ma oleksin võinud kaasa mõelda, oleksin saanud oma erialaliidus, koos mõttekaaslastega olukorda arutada, oleksime võinud koos teiste loomeliitudega kokku saada, ühiselt mõelda, mida tähendab meie jaoks kultuurileht Sirp, mis suunas ta peaks arenema, ning mida teha olukorras, kus pole peatoimetaja kandidaate – ühesõnaga, ma oleksin pidanud tegutsema.
Sündmused lahvatasid ning kui asi oli meedias võimendunud, kui lisandusid uued paljastused, oletused, arvamused, süüdistused, siis oli üksmeel ühes: tegid „nemad“, kultuuriministeerium, minister, sihtasutuse nõukogu juht ja juhatuse esimees ja veel mõned juhtiva erakonna poliitikud. Ja tõepoolest, ametnike juhtimisel vallandusid sündmused nii, et tulemus oli tõepoolest selline, nagu me ei oleks iial tahtnud. Et tuleb peatoimetajaks inimene, kelle väljaütlemised (kes teab mis motiividel) on Eesti riigi ja kultuuri suhtes murdeealiselt ärplevad, kes vallandab päevapealt Sirbi toimetajad, tahab kogu senise ajakirja ümber struktureerida, ümber häälestada. Samas kannustab teda lootus, et ta suudab anda kultuurilehele uue hingamise, uue elu. Igati hea tahe, eesmärk, aga vahendite valik sel hea tahte teel tundus räpakas: järgnemisi rida hoolimatuid käike, lisaks kultprolelik brutaalsus. See oli lõhkumine, kahtlemata. Kuigi, jah, midagi uut luues tulebki tihti vana maha lõhkuda, kui teisiti ei saa, siis siin oleks ikka saanud. Kuigi juriidiliselt oli kõik korrektne, seadusi ju ei rikutud, aga sisuliselt, inimlikult, tundus uue peatoimetaja kohusetäitja tegu ebaeetiline nii Sirbi inimeste-töötajate suhtes kui ka hoolimatu Sirbi kaastöötajate ja lugejate, kultuurkonna suhtes; ignorantne tegu, mis jahmatas, äratas nördimus, viha, ka jõuetust. Ning tõeliselt ebaeetiline tegu tuli alles kõige lõpuks, kui uus peatoimetaja kohusetäitja teatas, et ta ütleb end ametist lahti.
Alles sündmuste järel vallandus tõeline ühine tegevus, järgnesid loomeliitude, kultuurirahva avaldused, seisukohad, et peatada kultuuriametnike heaks kiidetud uue peatoimetaja kohusetäitja buldooseritöö ning tuvastada toimunud vahetuse initsieerijad, süüdlased, vastutajad, lõpetada lõhkumine. SA Kultuurileht nõukogu juht ja juhatuse esimees, kultuuriminister – muutuste initsieerijaid õigustasid end, et nad tegid oma parima tahtmisega, püüdsid aidata lehele peatoimetajat leida, lehel ilmuda, areneda, paremaks muutuda, et nad tahtsid kõige paremat. Ja ametnike-vastutajate sõnavõttudes ilmnes, et peatoimetaja otsinguid oli saatnud ebaedu, et keegi kirjutavatest kultuuriinimestest ei tahtnud kasinate rahaliste võimalustega Eesti kultuurile väga olulise tähtsusega ajalehe juhtimist oma vastutusele võtta.
Ei ole väikeseid ega suuri tegusid, valikuid. Väikesest sammust, mõtlematusest, tänasest valest valikust võib homseks sündida rängim ülekohus, võivad toimuda arengud, mida me oma ettekujutuses ei oleks iial aimanud, kartnud. Kas me suudame oma inimliku mõistusega, oma südametunnistusega, kõlbla meelega haarata iga oma valiku ja teo motiive, tagajärgi. Mõelda eetilisel pinnal üheaegselt oma eesmärgile, valitud vahenditele ja võimalikele tagajärgedele. Olen ikka ja taas takerdunud ühe ajaloo pöördelise sündmuse mõistetamatusele: 1933. aastal valiti natsionaalsotsialist Adolf Hitler demokraatlikel valimistel riigikantsleriks, ei mingit vägivaldset riigipööret, katastroofi, revolutsiooni – see oli inimeste, Weimari vabariigi kodanike vaba valik. Ning oli teada natsionaalsotsialismi ideoloogia, aaria rassipuhtuse ja eluruumi hõivamise programm, olid toimunud juutidevastased pogrommid. 1940. aastal, kui Eesti oli Punaarmee okupeeritud, siis eesti vasakpoolne intelligents, toonase „vaikiva ajastu“ opositsionäär, Pätsi-Laidoneri-Eenpalu „pehme“ diktatuuri poolt vaikima suunatud-sunnitud haritlaskond tervitas lootusrikkalt Moskva dikteeritud esimest Nõukogude Eesti valitsust (oli see ju tõesti haritlaste-kirjanike valitsus). Kuigi oli ju teada stalinlik terror Nõukogude Liidus, Siberi sunnitöölaagrid, kohtuta hukkamised, repressioonid (aga tõesti, oli ka palju neid, kes usaldasid pigem nõukogude propagandat). Olen endalt küsinud, kuidas talitanuks mina, püüdnud mõista toonaste inimeste raskeid eetilisi valikuid ja valikuvõimalusi, mitte-eetilisi tegusid. Meie põlvkonda oleks nagu säästetud. Elame ju omaenda riigis, meil on ju demokraatlikult valitud parlament, oma president, oma valitsus, oleme ise omal maal peremehed.
Ent tagasi tulles Sirbi sündmustiku juurde – see on muidugi võrreldamatult pisem ajaloo tõelistest katsumustest, inimeste ränkadest valikutest, kas jääda inimeseks, elu ees vastutajaks või anda järele aja moraalitusele, eetika puudumisele, vägivallale – kas meid ikka on säästetud? Sirbi lugu on n-ö kerge lugu, ei siin pole otseses ohus inimeste elud; tegematajätmistest ja tegijate valedest valikutest, ebaeetilisusest ei sünni loodetavasti suuremat kahju, kui juba on sündinud. Pealtnäha või tagantjärgi vaadates võivad olukorrad, kus tuleb teha valikuid ja otsustusi, olla erineva kaaluga, aga inimese poolt vaadates kaasnevad sellega alati kategooriad „vastutus“ ja „süü“, sõltumata otsustatava nähtuse hetkel näivast kaalust. Ja nii ka siin. Selle nii-öelda väikese asja juures jääb küsimuseks – ja suureks küsimuseks – minu vastutuse ja minu süü küsimus.
Katri Aaslav-Tepandi (1965), PhD, on lavastaja, õppejõud ja teatriteadlane, EELK Usuteaduse Instituudi teoloogia üliõpilane ja EELK liige.
