Arvamused

Häda liikmete pärast

Kadri LääsKirikuliikmeks saame ristimise läbi ja sellest vaatenurgast loe, kuidas tahad, aga kirikuliikmete hulk Eestimaal kahaneb. Osalt on see tingitud demograafilistest muutustest – eestimaalaste hulk väheneb pidevalt, eriti teravalt on sellest puudutatud tõmbekeskustest kõrvalejäävad maapiirkonnad. Ja nii on loogiline, et see ei jäta mõjutamata ka meie kogu Eestimaad katvat koguduste võrgustikku, mis seisab kohati silmitsi väga süngete tulevikuväljavaadetega. Üldteada on asjaolu, et märkimisväärne hulk meie koguduste liikmetest, ei ela enam koguduse territooriumil ning ei osale juba seetõttu eriti aktiivselt koguduse tegevuses. Kus need kirikuliikmed on? Kas nad osalevad teiste koguduste tegevuses või on nad meie jaoks n-ö kadunud hinged?

Muutunud on ju ka ühiskond, milles elame; organisatsioonid ja võrgustikud, mille läbi sotsiaalset kapitali loome. USA ühiskonnateadlane Robert D. Putnam on oma 2000. a ilmunud uurimuses „Üksi keeglisaalis. Ameerika kogukonnaelu kokkuvarisemine ja taassünd“ (eesti keeles ilmunud 2008) analüüsinud Ameerika sotsiaalse kapitali muutumist ajas ja kasutanud selle iseloomustamiseks väga huvitavat võrdlust keeglimängu ehk bowlinguga. Ta nendib, et traditsioonilised bowlinguklubid, mis olid varem ameeriklaste seas nii populaarsed, sattusid 1980.–90. aastatel sügavasse kriisi. Klubiliikmete arv vähenes suhteliselt lühikese aja jooksul 40%. Selle põhjuseks võiks ju pidada bowlinguharrastuse populaarsuse vähenemist tänapäeva ameeriklaste hulgas, kuid tegelikkus on hoopis vastupidine! Veel kunagi varem Ameerika ajaloos pole bowlingumäng olnud nii populaarne kui praegu – 80 miljonit ameeriklast käivad vähemalt korra aastas keeglisaalis. Mis on aga muutunud, on nende soov kuuluda klubisse. Saalipidajad said aga varem suure osa oma sissetulekust just klubiliikmetelt. Üksikmängijad tarbivad õlut ja pizzat kolm korda vähem kui klubiliikmed ning põhitulu tuleb siiski söökide-jookide müügist. Kõik organisatsioonid, kes eeldavad liikmete kasvu, on hoopis liikmeid kaotanud. See on sama suundumus, mida religioonisotsioloogid nimetavad „uskumiseks ilma kuulumiseta“, kus kiriku kui traditsioonilise institutsiooni liikmeks olemine tundub kas liiga impersonaalne või liigselt siduv.

„Ristimisest ma saan aru, aga milleks on vaja koguduse liikmeks saamisel veel leerikooli või – hoia selle eest – teadmiste kontrolli leerikooli lõpus,“ küsivad nii mõnedki. Või „milleks üldse ristimine, kui ma tahaksin lihtsalt koguduse liige olla ja kirikus käia“. Selliseid mõtteavaldusi võib kuulda päris sageli. Spirituaalsus, religioossus, isegi kirikus käimine – jah. Aga liikmeks olemine koos kõigi sellega kaasnevate kohustuste ja õigustega – ei, aitäh! Nagu tahaks kuuluda, aga mitte päris. Kirikuliikmete statistika jaoks on need inimesed kadunud.

Kõik see võib meid muserdada ja vanu häid aegu tagasi igatsema panna, kuid miks me ei võiks oma kirikuksolemist ka veidi laiemalt määratleda kui need kvantitatiivsed näitajad, mille abil kiriku kui organisatsiooni „edukust“ hindame. Ma ei mõtle siin sisu (mis on alati tähtsam kui vorm), vaid ikka vormi. Kuidas olla kogudus hõreda asustusega piirkondades, uutes asumites, eeslinnades; kuidas olla kogudus noortele, lastega peredele, üksinda elavatele, tööotsijatele jne? Kuidas olla kogudus inimestele, kelle kuulumisvajadus sotsiaalsetesse võrgustikesse ei mahu traditsioonilise raamidesse? Kes ei mahu raamidesse, jääb lihtsalt pildilt välja? Küsimus on just „kuidas“, sest me võime teha küll „õiget“ asja, aga kas ka „õigesti“.

Kirik ei ole oma sügavamas olemuses kunagi kinnine aedik, mille sees on kutsutud ja valitud, ning väljaspool kõrvalejäetud, vaid ta on tõmbekeskus, küünal vaka peal, mis kutsub ja koondab enda keskpunkti, Jeesuse ümber. Nii me ei saa rahulduda või oma „edukust“ hinnata liikmete kui lambukeste ülelugemisega aedikus, vaid oluline on see, kui inimeste elud saavad meie kaasabil ja meie kaudu puudutatud, muudetud, mõtte ja eesmärgiga täidetud; et küünal saaks vaka peale tõstetud ja hoitud. Nende näitajate järgi on juba praegu kirikuga seotud või kiriku ja tema liikmete tegevusest mõjutatud inimeste hulk ühiskonnas palju suurem, kui mistahes liikmete kartoteegid näitavad. Ja see on ka põhiline, mis meid peaks kirikuna tegevusele motiveerima – olla Jumala armastuse valguse kandjad oma kogukonnas. Nad on ka „meie inimesed“! Viimselt on inimese ja Jumala vaheline suhe nende kahe vaheline asi. See asub väljaspool meie kontrolli ja meil ei ole vaja Jumala tegevuse või tegevusetuse pärast muretseda – küll Ta teeb kõik omal ajal.

Samas mõistan, et organisatsiooni loogika seisukohalt ja selleks, et hoida alal teatavaid struktuure kirikuorganisatsioonis, on ka liikmete arvu pärast muretsemine oluline, sest nagu bowlinguklubide puhulgi on just liikmed need, kes võtavad põhivastutuse ressursside olemasolu eest. Aga ärme ehitame müüre, vaid avame uksi, kus sisse julgeksid astuda ka need, kes esialgu tahaksid seda kõike n-ö kiriku eeskojast vaadata.

Ja me ei pea muretsema, et inimesed ei tahaks üheskoos ja kirikuna oma teed Jumalaga kõndida. See ei pruugi alati kokku langeda meie ettekujutusega, kuid inimene on sotsiaalne olend ja selles ei ole midagi muutunud. R. Putnamil on meile ka hea sõnum. On teatud tüüpi organisatsioonid, mis ka muutunud ühiskondlikes oludes jõudsalt kasvavad. Need on suured ja vähesidusad organisatsioonid, mille liikmed jagavad näiteks ühiseid poliitilisi või ühiskondlikke huvisid, kuid mis ei eelda oma liikmetelt väga aktiivset osalemist organisatsiooni tegevuses ja kus nende panus võib piirduda ainult iga-aastase liikmemaksu tasumisega. Teine rühm organisatsioone, mille populaarsus kasvab, on erinevad väikerühmad ja tugigrupid, mis koondavad enda ümber sarnaste huvide või probleemidega inimesi, kes ühistegevuse läbi saavad üksteiselt tuge ja innustust. Esimene mudel neist ei kõla kiriku jaoks kuigi ahvatlevalt, sest vastab juba praegugi mitmes mõttes meie tegelikkusele, kui liikmete arvu kasv välja arvata. Kuid teine on pakkunud ja pakub kindlasti ka tulevikus arvukalt võimalusi, kuidas olla kogudus, mis on tõeline vaimulik kodu otsijale hingele.

 

Kadri Lääs (1975) on EELK liige ja kuulub Kirik & Teoloogia toimetuskolleegiumisse.

Print Friendly, PDF & Email
Reformatsioon 500
English