27. veebruarist 3. märtsini 2013 toimus Saksamaal Mainzis rahvusvaheline sümpoosion, millega erialateadlased kogu maailmast tähistasid Bingeni Hildegardi (1098–1179) pühakuks ja kiriku doktoriks kuulutamise sündmusi (toimusid resp 10. mail ja 7. oktoobril 2012). Pealkirja all „Puutumata ja vigastamata: Hildegardi inimesepilt ja kirikumõistmine täna“ (Unversehrt und unverletzt: Hildegards Menschenbild und Kirchenverständnis heute) võeti fookusesse Hildegardi nägemus inimesest ja kirikust nii tema ajastu kontekstis kui ka tänapäevases tõlgenduses.
12. sajandi ühe mõjukama naise taasavastamine sai suure hoo 1980. aastatel, mil hakkas ilmuma hulgaliselt uurimusi Hildegardi teoloogiliste ja meditsiinialaste kirjutiste kohta ning keskajale pühendunud ansamblid hakkasid üksteise võidu mängima tema komponeeritud muusikat. Sajandeid vaid lokaalselt austatud Hildegard tõusis saksa rahva teadvusse kui nende oma pühak. Vt näiteks Die Deutschen – Hildegard von Bingen und die Macht der Frauen („Sakslased – Bingeni Hildegard ja naiste võim“).
Tänaseks on tema kuulsus ammugi ületanud Euroopa piirid ning laias maailmas on ta lisaks kirikuga seotud inimestele hästi tuntud ka alternatiivmeditsiini austajate ja kokandushuviliste seas. Kahtlemata rõhutab Hildegardi kiriku doktoriks kuulutamine ka tema olulisust tõsiseltvõetava teoloogina, kellel on midagi olulist öelda tänagi. Eestis on Hildegardi elu ja tegevust uurinud teoloogia magister Riina Ruut, tänu temale ja Ylo M. Pärnikule on meil eesti keeles olemas teos Bingeni Hildegardi Ordo virtutum: Vooruste mäng, samuti on Riina Ruut avaldanud Hildegardi teemalisi artikleid.
Hildegardi elu ja tegevuse ülimalt põgusaks tutvustamiseks võib mainida, et ta oli teadlane, prohvet, komponist, abtiss kahele kloostrile, mille ta ise oli asutanud, ja magistra – (vaimulik) õpetaja. See loetelu oleks erakordselt mitmetahuline mistahes mehe puhul igal ajastul, ent siin veelgi enam, sest tegemist on naisega. Naisega, kelle arvamust võtsid kuulda tolle ajastu ja tänini meestekeskse ühiskonna kõige mõjuvõimsamad mehed nii poliitilistes kui ka vaimulikes küsimustes. Hildegardi raamatutes käsitletud teemade valdkond on lai, hõlmates nii teoloogiat, loodusteadusi kui ka näiteks meditsiini, sest Hildegard oskas näha universumisse kätketud harmooniat ja sellest ka kõnelda. Tema teosed sisaldavad peaaegu kõike, mida ühes korralikus ülikoolis õpetama hakati, s.t mida oli vaja, et moodustada üks arvestatavat kõrgharidust andev õppeasutus.
Sümpoosion andis ülevaate Hildegardi uurimise tänapäevasest seisust, uuritavatest küsimustest ja jätkuvalt esilekerkivatest probleemidest keskaja uurimisel. Osalejateks oli üle saja teadlase ja külalise, esindatud oli vähemalt kümme riiki ja neli mannert. Töökeelteks oli lisaks saksa keelele ka prantsuse, itaalia, hispaania ja inglise keel. Arutelud toimusid enamasti saksa, kuid vastavalt vajadusele ka teistes nimetatud keeltes. Käsitletud teemad ulatusid kronoloogilisel skaalal kolmandast Laterani kirikukogust kuni lõpuajastu ja antikristuse saabumiseni ning hõlmasid teoloogia, ajaloo, sotsioloogia ning muusika ja kunsti valdkonda. Püha Hildegardi kloostrit esindas ettekandega dr Maura Zátonyi OSB, kes kõneles inimese ja aja suhte määratlustest 12. sajandi benediktiinlikus teoloogias. Mainzi piiskop kardinal Karl Lehmann pidas avaliku loengu teemal „Inimese suurus ja viletsus loomises Bingeni püha Hildegardi järgi“. Prof dr Rainer Berndt SJ Frankfurdist kõneles Bingeni Hildegardi õpetusest kristliku antropotsentrismi mudelina, prof dr André Vauchez Pariisist andis ülevaate Hildegardi pühadusest keskaja perspektiivis. Prof Constant Mews Melbourne’ist käsitles mehe ja naise vaimuliku partnerluse teemat 12. sajandil, kasutades Abelard’i ja Heloise’i ning Volmari ja Hildegardi näidet. Prof dr Beverly M. Kienzle Cambridge’i ja Massachusettsi ülikoolist esines ettekandega „Naiste avalikud sõnavõtud keskaegses ühiskonnas religiooni, kunsti ja poliitika vallas“. Ühendades tänapäeva ja 12. sajandi maailmapilti, käsitles prof dr Margot Fassler Indianast (Notre Dame) Hildegardi digitaalset maailmakäsitust. Prof dr Gian Luca Potestà Milanost arutles ettekandes „Lõpuaeg ja antikristuse tulemine Hildegardi järgi“ Hildegardi nägemustes ilmunud koletiste sümboolikat. Prof Hideki Nakamura SJ Tokyost kõneles armuteoloogiast kõrgkeskajal, kõrvutades Hildegardi ja St. Victori koolkonna teolooge ning Aquino Thomase pooldajaid. Need on vaid mõned näited paljude teemade seast, mis aruteluks ainet andsid.
Mainzi keskaegne arhitektuur aitas suuresti kaasa sümpoosionil ajastukohase atmosfääri loomisele, nagu ka katedraalis Ensemble Cosmedin esituses toimunud kontsert Lilium. Üks sümpoosioni programmi põnevamaid kultuuriüritusi oli ekskursioon Eibigeni kihelkonnakirikusse ja Hildegardi nimelisse kloostrisse. Kloostri raamatukogus eksponeeriti Hildegardi Codex’i äsja valminud koopiat, mille lehti tohtis puutuda vaid valgete kinnastega kloostrielanik, kes külastajate uudishimulike ja asjatundlike silme all raamatut sirvis.
Omaette elamuseks kujunes lõunaeine. Kuna kõik sadakond külalist poleks ühte refektooriumisse ära mahtunud, oli seltskond juba bussis kaheks jagatud: kes said punase kava, läksid kloostri külaliste refektooriumisse lõunastama, ja rohelise kavaga seltskond einestas koos nunnadega. Kuna siinkirjutaja sattus roheliste hulka, siis juhatati teda mööda pikki koridore õdede refektooriumisse, kus iga õde jagas lauda kahe või kolme külalisega. Minu paremal käel istus õde Teresa, kloostri vanim tegevliige – tema üheks ülesandeks oli noviitse nunnarüüsse riietada – ja vasakul käel BMW-de müüja, kes seletas, et siin on paljud tema kliendid, pidades seega silmas kohalviibinud piiskoppi ja teisi kohalikke inimesi. Siit järeldub, et vähemalt Saksamaal pole vaimsus ja materiaalsus nii ehmatavalt eraldiseisvad valdkonnad, nagu Eestist vaadates tundub. Lõunalauda kaunistasid kollased roosid ja toiduks oli maitsev supp ning joogiks suurepärane Riesling, mille kasulikke omadusi oli juba kirikuisa Augustinus tähele pannud ja sellest ka vastavalt kirjutanud.
Tagasiteel Frankfurdi lennujaamas aega parajaks tehes juhtusin vestlema raamatupoe müüjaga, ning maast ja ilmast vesteldes seletasin muuseas, et tulen parasjagu Hildegardi sümpoosionilt ja et kas tema ka teab, kes Hildegard oli. Seepeale teatas neiu, et „kes meil siin siis Hildegardi ei tunneks“ – edasi kõnelesime juba Hildegardi teemal.
Hildegardile pühendatud sümpoosion andis võimaluse kaasa mõelda, millega me saame oma ajastu inimeste silmaringi avardada ja kuidas anda edasi seda pärandit, mis on minevikust meile usaldatud. Et sellised sümpoosionid on väga kasulikud, teadsid juba vanad roomlased:
Usque adeone scire tuum nihil est, nisi te scire hoc sciat alter?
(„Ei ole ju mingit mõtet sinu teadmistel, kui sa neid kellegagi ei jaga?“ – Persius, Saturae, I, 26).
Mariina Viia (1967), mag. theol., on Kaitseväe Ühendatud Õppeasutuste Kaitseväe keelekeskuse inglise ja prantsuse keele õpetaja.
