2017. a möödub 500 aastat luterliku reformatsiooni algusest. Kuigi Martin Lutheri eesmärgiks ei olnud iseseisva kiriku rajamine, ei jäänud luterlik kirik siiski sündimata – viimselt ka sellepärast, et Lutheri järgijad rooma-katoliku kirikust välja arvati. Luterliku reformatsiooni käigus tõsteti kuulsate sola’de (ld „üksnes“) kaudu taas keskmesse pühakiri, usk, Jumala arm ja Kristus: sola scriptura, sola fide, sola gratia, solus Christus. Samas tõi reformatsioon kaasa kristlaskonna veelgi suurema lõhenemise: kaugeneti veelgi enam Kristuse soovist, „et nad kõik oleks üks“. Kus me aga oleme täna, 500 aastat pärast reformatsiooni?
Luterlik Maailmaliit (LML) kiitis 12.–18.juunil toimunud nõukogu istungil, millest võtsid osa enam kui 40 LML-i liikmeskiriku liikmed, heaks erikomitee „500 aastat reformatsioonist“ raporti. Selle eesmärgiks oli defineerida see, mida ja kuidas LML reformatsioonijuubeliga õigupoolest tähistada / meenutada soovib. Erikomitee koosnes kõigi LML-i seitsme regiooni esindajatest. Kuna LML mõistab end luterlike kirikute osaduskonnana, ei ole alljärgnev liikmeskirikutele siduv; ometi on paljud liikmeskirikud juba avaldanud oma valmisolekut paikapandud teeviitasid järgida. Ühise suuna järgimine võimaldab ka tugevdada sidet üksikute luterlike kirikute vahel, mis omakorda haakub reformatsioonijuubeli tähistamise esimese eesmärgiga.
Reformatsioonijuubeli eesmärgid, põhimõtted ja väärtused
Reformatsiooni 500. aastapäeva tähistamine aastal 2017 teenib vastavalt LML-i arusaamale kolme eesmärki, milleks on:
– LML-i liikmeskirikute osaduskonna tugevdamine,
– luterliku identiteedi üle arutlemine,
– oikumeenilise pühendumise süvendamine.
Nimetatud eesmärkidega haakuvad omakorda reformatsioonijuubeli kolm põhimõtet:
– reformatsioon on kodus terves maailmas,
– reformatsiooni kirikud on jätkuva reformatsiooni kirikud (ecclesia semper reformanda est),
– oikumeeniline avatus.
Vastavalt LML-i arusaamale peab reformatsiooni 500. aastapäeva tähistamine sisaldama ülemaailmset perspektiivi. Reformatsioon ja luterlus ei „kuulu“ üksnes „klassikalistele“ luterlikele maadele, vaid neist on juba ammu saanud maailmakodanikud. LML-i liikmeskirikuid on tänaseks 142[1] ning nad ühendavad ühtekokku 70,5 miljonit kristlast üle kogu maailma. Neist pea 20 miljonit elavad Aafrikas. Palju kirikuid, kuhu luterlus on jõudnud alles üsna hiljuti, ei kanna endaga kaasas mitmete Euroopa luterlike kirikute ajalugu, mida iseloomustab mõnes piirkonnas aastasadu väldanud konfrontatsioon rooma-katoliku kirikuga või teisal jälle riigi ja kiriku liigne seotus. „Noored“ kirikud toovad endaga sageli kaasa uusi perspektiive, aga ka uut vaimset ja vaimulikku jõudu, meenutades vahel „vanadele ja väsinutele“ noorusliku värskusega Kristuse ja evangeeliumi vabastavat ja lohutavat sõnumit. See juhib omakorda küsimuse juurde luterlikust identiteedist. Kuulus põhimõte ecclesia semper reformanda est (mis leidis kasutamist ka Vatikani II kirikukogul) vajab ikka ja jälle reflekteerimist. Pidevas reformeerimises olev kirik, pidevalt uuenev kirik vajab pidevat mõttetööd ja palvet, et mõista, mida tuleb muuta, mida tuleb kohandada, ning mis on see, mis peab alati püsima, mis ei murdu ja seisab muutumatult läbi põlvkondade. Samuti vajab luterlikes kirikutes järelemõtlemist see, millises osaduses on LML-i kuuluvad kirikud omavahel; kuidas nad mõistavad kahte väärtust, mis on sõnastatud olulisena reformatsioonijuubeli tähistamisel:
– ühtsus erinevuses,
– katoolsus ja kontekstuaalsus.
Enda traditsiooni ja tänapäeva üle reflekteerimine reformatsioonijuubeli kontekstis ei ole aga mõeldud selleks, et end teistest õdedest-vendadest Kristuses eristada ja lahutada. Tähelepanuväärne on see, et nii reformatsioonijuubeli ühe eesmärgi kui ka põhimõttena on nimetatud oikumeenilisust. Reformatsiooni 500. aastapäev on esimene suurem reformatsioonijuubel, mida on kavas tähistada oikumeenilises vaimus. Nähtamatu kirikuna oleme juba praegu ühendatud õdede-vendadega Kristuses, nähtava kirikuna oleme alles selle poole teel. Ometi ühendab meid paljude kristlastega enam asju kui lahutab. Samale järeldusele jõuab ka Luterliku – Rooma Katoliku Ühtsuskomisjoni poolt koostatud teos „Konfliktist osaduseni“ (From Conflict to Communion), mille eestikeelne tõlge valmib 2014. a. Teose sissejuhatava osa esimeses paragrahvis öeldakse: „[Luterlased ja katoliiklased] tunnistavad, et seda, mis neid ühendab, on rohkem kui seda, mis neid lahutab: eelkõige on selleks ühine usk Kolmainu Jumalasse ja Jeesuses Kristuses asetleidnud ilmutusse, nagu ka õigeksmõistuõpetuse peamiste aluste tunnistamine“ (From Conflict to Communion, Leipzig: Evangelische Verlagsanstalt, Bonifatius, 2013, lk 9).
Reformatsioonijuubeli teema ja alateemad
Reformatsioonijuubeli teema formuleerimisel võeti arvesse mitut aspekti: ühest küljest pidi teema viitama evangeeliumi ja luterliku identiteedi keskmele, kõnetades samas ka inimesi väljaspool kirikut.
Apostel Paulus kõneleb mitmes oma kirjas ristiinimese vabadusest ja inimese päästmisest usu kaudu (Gl 5:1: „Vabaduseks on Kristus meid vabastanud. Püsige siis selles ja ärge laske endid jälle panna orjaikkesse!“; Ef 2:8–10: „Sest teie olete armu läbi päästetud usu kaudu – ja see ei ole teist enestest, vaid see on and Jumalalt –, mitte tegudest, et ükski ei saaks kiidelda. Sest meie oleme tema teos, Kristuses Jeesuses loodud heade tegude tegemiseks, nii nagu Jumal on juba enne meile seadnud, et me teeksime seda“, jm). Martin Lutheri üheks otsustavaks kirjutiseks oli „Traktaat kristlase vabadusest“. LML-i visioon aastateks 2012–2017 kõneleb osaduskonnast Kristuses, mis on vabastatud Jumala armust ning elab ja töötab üheskoos õiglase, rahuliku ja lepitatud maailma nimel. Selle „kvintessentsi“ annab edasi LML-i poolt reformatsioonijuubeli aastaks heakskiidetud teema:
Vabastatud Jumala armust
(lugemised: Js 55:1; Ilm 21:6; Rm 3:24; Ef 2:8–10; Gl 5:1; Lk 4:16–21)
See teema on laiendatav küsimustega „milleks“, „millest“ jne, esitades sel moel nii luterlike kirikute osaduskonnale tervikuna kui ka igale üksikule liikmeskirikule eraldi väljakutse seda teemat avada; mõelda sellele, mida tähendab ristiinimese vabadus – on see saadud tänu kallile või odavale armule; kuidas me Kristuse armu osalisteks saanuina ka teiste vastu armulised saame olla – mõtteainet peaks see teema igatahes pakkuma küllaga.
Kuigi aasta 2017 on reformatsiooni meenutamise kulminatsioon, otsustas Luterlik Maailmaliit reformatsioonijuubeli tähistamist laiendada kolmele aastale – 2015–2017. Vastavalt sellele kiideti heaks ka reformatsioonijuubeli alateemad nendeks aastateks:
– Lunastus pole müügiks (salvation – not for sale).
– Inimesed pole müügiks (human beings – not for sale).
– Loodu pole müügiks (creation – not for sale).
Kui peateemaga „Vabastatud Jumala armust“ taheti esile tuua evangeeliumi vabastavat sõnumit ja luterliku teoloogia keset, siis alateemad püüavad sellest lähtuvalt väljendada neid väljakutseid, millega kirikud ja inimesed oma igapäevases elus kokku puutuvad. Need teemad aitavad formuleerida seisukohti, millega Jumala armust vabastatud inimesed kuidagi nõustuda ei saa, millega me aga tänapäeva maailmas pidevalt kokku puutume ning seda kuni rohujuure tasandini välja. Samuti lähevad need teemad kaugemale sellest, mida nad esmapilgul näivad ütlevat.
„Lunastus pole müügiks“ viib ehk mõtted esmajoones reformatsiooni algusaja ja indulgentside müügi juurde, kuid see teema on avatav märksa laiemalt. Tänapäeval ei küsi inimene enam tingimata Lutheri moel „Kuidas ma leian armulise Jumala?“ Kuid armu vajab ta samavõrd nagu tollalgi. Iga inimene soovib olla omaks võetud, ehk nagu ütleb Wilfried Härle oma artiklis „Õigeksmõist täna“: „Ilmselgelt eksisteerib igas inimeses põhjapanev, väljajuurimatu vajadus olla omaks võetud ja aktsepteeritud ning see vajadus pole väiksem kui vajadus söögi, kaitstuse ja hoolitsuse järele“ (Kirik & Teoloogia, 22.12.2011). Surve end tõestada, vajadus olla iga hinna eest „tubli“ on tänapäeval inimesed asetanud suure surve alla. Ning paljud ei tea, kuidas sellest survest vabaneda. Varasematel aegadel oldi ehk teadlikumad Jumala armust, mis seda koormat kergendab, kuid nüüd?
„Inimesed pole müügiks“ ei võta mitte üksnes sõna inimkaubanduse vastu, vaid kutsub üles laiemalt mõtlema sellele, kuidas inimesed on sageli ühel või teisel viisil sunnitud end „müüma“, minnes seejuures vastuollu oma põhimõtetega.
„Loodu pole müügiks“ – kuivõrd inimene on loodu osana teemaks juba teises punktis, keskendub siin tähelepanu eeskätt ülejäänud loodule. Nord Streami gaasijuhtmest nafta pärast alustatud sõdadeni – see teema sunnib mõtlema selle üle, kuidas on inimesed täitnud neile antud ülesannet olla loodu haldaja ning kas me ikka oleme valmis elama „kõik on müügiks“ loosungi tagajärgedega.
Lisaks nimetatud teemale ja alateemadele soovitas LML 2017. a reformatsioonijuubelit tähistades mõelda ka kavandatavate ettevõtmiste sisulisele seosele kirikuaastaga, iseäranis advendi, paastu- ning ülestõusmis- ja nelipühi ajaga.
Mis on plaanis?
See, kuidas LML kavandab reformatsioonijuubeli tähistamist, peegeldab LML-i olemust. LML mõistab end tänapäeval kirikute osaduskonnana, mitte lihtsalt teatud ühiste huvide alusel moodustatud ühinguna[2].
LML kavatseb 2014. a-ks välja töötada reformatsioonijuubelile pühendatud veebilehe, millest peaks saama virtuaalne platvorm maailmaliidu liikmeskirikutes kavandaud plaanide tutvustamiseks, ideede vahetuseks jne. Väga oluline on selle kaardistamine, kuidas eri regioonid ja kirikud reformatsiooni aastapäeva meenutada kavatsevad, millised on üksikute liikmeskirikute vajadused. Juba praegu on pea igast LML-i piirkonnast võimalik välja tuua mõni suurem projekt, mis on kavandatud reformatsioonijuubelit tähistama. Kõigi plaanide nimetamine nõuaks teise vähemalt sama mahuga artikli kirjutamist, sestap olgu siin põgusalt nimetatud vaid mõni.
Kui 2017. a 500. aastapäeva juures mängib olulist rolli just aastanumber 1517, mida mõneti kokkuleppeliselt peetakse luterliku reformatsiooni alguseks, siis Aafrika luterlike kirikute jaoks mängib reformatsiooni juubelit meenutades olulist rolli hoopis aasta 2015, mil täitub 60 aastat sellest, mil Marangus kohtusid esimest korda Aafrika luterlike kirikute juhid. Aafrika luterlikud kirikud on reformatsiooni meenutades otsustanud võtta motoks „Marangust Wittenbergi“, mis viitab nende soovile minna ad fontes – tagasi allikate juurde. Väga sümboolne on see, et LML-i järgmine üldkogu – assamblee – toimub 2017. a Namiibias, riigis, kus enam kui pool elanikkonnast kuulub luterlikku kirikusse.
Ladina-Ameerikas on juba alustatud projektiga, mille raames tõlgitakse terve rida Lutheri teoseid hispaania keelde. Tõlked hakkavad olema elektrooniliselt kättesaadavad. Brasiilias on Wittenbergi eeskujul alustatud Lutheri-aedade rajamist; samuti Wittenbergi eeskujul ei ole seejuures sugugi eesmärgiks oma naba vaatava „konfessionaalse aia“ rajamine, vaid esimesi puid kutsutakse alati istutama ka teiste kirikute esindajad.
Ühe olulisema Euroopast pärit initsiatiivina tuleks nimetada Ungari nn Lutheri-animafilmi projekti. Ungari luterliku kiriku eestvedamisel on loomisel reformatsiooni algusaegu tutvustav, enam kui kolmekümneosaline kaasaegne animafilm. Kuna filmi eesmärgiks on reformatsiooni loo tutvustamise kaudu vahendada ka olulisemaid reformatsiooniga seotud teoloogilisi arusaamu, on valmiv film suurepäraselt kasutatav ka õppevahendina leeritundides. Mitu kirikut on juba avaldanud soovi filmi tõlkimiseks. Selliselt tõotab valmivast animafilmist kujuneda side, mis ühendab omavahel kõige erinevamates kontekstides leeriõpetuse saajaid. Mis teeb selle projekti aga iseäranis oluliseks ka Eesti kontekstis, on selle antav impulss. Ungari luterlik kirik on oma veidi enam kui 200 000 liikmega suuruselt võrreldav EELK-ga. See ei ole kirik, mis oleks jõukas, nagu ka Ungari riigina ei kuulu jõukate sekka. Ometi on neil jätkunud tarmu tulla välja ideega, mis annab silmad ette nii mõnelegi suurele ja jõukale luterliku pere liikmeskirikule. Ja see idee on leidnud palju toetust kogu communio’s – ka finantsilist, ilma milleta sellise ulatusliku projekti teostamine polekski võimalik. Siinkohal tahaksin innustada mõtlema sellele, mis võiks olla Eesti (omanäoline) panus reformatsioonijuubeli tähistamisel. Ehk võiks selleks olla ei millestki muust kui kiriklikest laulupäevadest sündinud laulupidu? Laulupidu, kus ei laulaks vaid Eestist pärit koorid, vaid ka Ladina-Ameerikast, Aafrikast ja Aasiast saabunud kirikukoorid, kes tunnevad tervet hulka samu koraale mida meiegi? Kuid – vähemalt 2016. a peale mõeldes – meil on vist juba plaanid tehtud…
Juba mõnda aega on reformatsiooni aastapäeva ettevalmistamisele mõeldud ka LML-i Genfi keskuses. Kavandatud tegevuste spektrum on lai: luterlikku teoloogiat käsitlevast internetikursusest ning luterliku (resp laiemalt evangeelse) teoloogia ja teiste teoloogiliste traditsioonide vastasmõju käsitlevast oikumeenilisest konverentsist kuni ülemaailmse „noorte reformeerijate“ võrgustiku rajamise, 2017. a assamblee ja usupuhastuspüha jumalateenistuste, aga ka oikumeeniliste jumalateenistuste ettevalmistamiseni – pole ju reformatsioon luterliku kiriku ja teiste reformatsioonikirikute „eraomand“. Rõõmustav on seejuures, et juba on tööd alustanud luterlike kirikute ja rooma-katoliku kiriku esindajatest koosnev töörühm, mille ülesandeks on valmistada ette liturgilised materjalid reformatsiooni meenutamise 500. aastapäevaks. Last but not least, tuleks kavandatud ettevõtmiste seas nimetada ka initsiatiivi koguda üle terve kirikute osaduskonna lugusid „unustatud naistest“, kelleks on esimeste naisteoloogide kõrval ka need naised (eriti Ida-Euroopas), tänu kelle ustavusele ka rasketes ideoloogilistes tingimustes kirikutee ei rohtunud. Nende emade ja vanaemade kaudu, kes oma lastele ja lastelastele usu põhitõdesid vahendasid, avaneb aga juba rohujuure tasandil veel kaks olulist perspektiivi, mida luterliku reformatsiooni aastapäeva meenutades kuidagi tähelepanuta ei saa jätta – kõigi usklike preesterlus ja hariduse olulisuse rõhutamine.
Aastani 2017 pole enam kuigi palju aega jäänud. Seda on aga piisavalt selleks, et võtta aeg maha ja mõelda, kuidas meie Eestis reformatsiooni aastapäeva meenutada võiks. Mõelda sellele, kuidas seda teha koos ülemaailmse luterlaste osaduskonnaga. Kuidas seda teha koos teistesse konfessioonidesse kuuluvate õdede-vendadega Kristuses. Seda selleks ja nii, et saaks tõeks veel üks sola – soli Deo gloria (ainult Jumalale olgu au).
[1] Kuni käesoleva aasta juunis toimunud LML-i nõukoguni oli ametlikuks liikmeskirikute arvuks 143. Tingituna EELK ja E.E.L.K. ühinemisest on ametlikuks liikmeskirikute arvuks nüüd 142. Kuna E.E.L.K. kuulus LML-i rajajate hulka (EELK ühines LML-iga aastal 1963), otsustas nõukogu ühtlasi rahuldada EELK taotluse olla edaspidi arvatud LML-i üheks asutajaliikmeks.
[2] LML-i kui kirikute osaduskonna mõistmise kohta vt LML-i kogumikku: ingl LWF Documentation. The Church as Communion, 42/1997, Geneva, 1997; sks LWB Dokumentation. Die Kirche als Gemeinschaft, 42/1998, Genf, 1998.
Anne Burghardt (1975), mag. theol., EELK vikaarõpetaja, on Luterliku Maailmaliidu oikumeeniliste suhete sekretär.
