Arvamused

Julge algus on pool võitu

Tänapäeva maailma on tabanud mitmesugused protestilained. Tüüpiliselt süüdistab protesteeriv mass valitsejaid autoritaarsuse kehtestamises ja/või konservatiivsete status quo’d säilitavate reformide läbi surumises. Nii palju kui mõistan, ei ole alati tegemist pealtnäha lihtsakoeliste taotlustega eristada tõde valest. Üsna pea peale nn araabia kevadet hakkasid kostma hääled, mis väitsid, et tegemist pole mingi kevadega – see on siis meie mõistes demokraatia puhanguga. Käesoleval nädalal Egiptuse kohtus vabaühenduste töötajate vangimõistmist peetakse revolutsioonijärgse Egiptuse valitsuse nõiajahiks, mille eesmärk olevat kodanikuühiskonna lämmatamine ja sõnavabaduse piiramine. Endine president Hosni Mubarak on kindel, et ajalugu mõistab ta oma kohtuareenil õigeks, näidates, kuidas uus režiim ei ole parem. Kas aga võiks eeldada, et kuna läänemaailma ühiskond erineb araabia omast, siis revolutsioonid, mis siin läbi viiakse, annavad kvaliteedilt parema tulemuse? Julgeksin kahelda, et Londonis või Stockholmis toimunud mässude korraldajad suudaksid demokraatlikumat elukorraldust luua. Isegi kui mõningail neist oleks tahet afektiseisundis ettevõetud rüüstamisest sammuke edasi astuda, peaksid nad tunnistama, et kodanikuühiskonda vägivallaga ei ehita. Kui mõelda araabia kevade peale, siis oli see vist tegelikult lääne mõttemallide peegeldus, või järellainetus, mis tsunami sarnaselt üles kerkis. Selle liikuma pannud veealune tõuge on toimunud sajandeid tagasi ei kusagil mujal kui euroopa kultuurihällis, muistses Kreekas.

Karl Popper viitas nimetatud paralleelile pool sajandit tagasi: „Kreeklased käivitasid meie jaoks selle suure revolutsiooni, mis näib ikka veel olevat algusjärgus, ülemineku suletud ühiskonnast avatule“ (Popper, 276). Popperi ajaks oli algusest möödas juba kaks ja pool tuhat aastat. Kuna avanemine nii kaua aega võtab, siis tundub sihtpunkt kättesaamatu utoopiana. Ühel hetkel võib arvata, et lõpp-peatus peaaegu juba paistab, et sõidame vabaturumajandusel töötava eetilise valitsuskultuuriga Ateena eeslinnas; teisalt aga tulevad ootamatult täiesti nõutukstegevad ekstsessid, mis viitavad tõsiasjale, et oleme ikka tõelisest asjast väga kaugel. Just meie oma Eesti Vabariigis, oma maakonnas, oma armsas linnas, on tuntavalt tajutav Sparta mõju. Oleme seal, kust kreeklased alustasid. Suletud ühiskond ei taha taanduda, sest pole kindel, kas näiteks meedia poolt avalikustatud partei sisepoliitika kuritarvitused saavad ka tegelikult õiglase lahenduse. Totalitarism ja hõimuühiskond, mille eest Popper hoiatas Teise maailmasõja ajal, on tänaseks kolinud pealtnäha demokraatlikumatesse valitsusstruktuuridesse. Ürgkogukondlikku traibalismi ja elitarismi kipuvad viljelema parteihegemoonia ja tsentraalselt juhitud erakondade valimissüsteemid. Alati leidub ka neid suuri „rahvuskangelasi“, kes on valmis oma loominguga suletud ühiskonna eest seisma nii, nagu seda tegid Herakleitos, Platon ja Hegel – „Suured mehed võivad teha suuri vigu“ (Popper, 9). Neid ei saa kummarda ega käsitleda kriitikavabalt. Äkki oleme suletud ringis, mida Bernard Williamsi järgi võib võrrelda Gershami monetraarseadusega – selle järgi õhutavad halbade inimeste halvad teod paremaid inimesi tegema tegusid, mis parematest tingimustest hoolimata on ikkagi halvad (Williams, 9). Ravi, mida soovitatakse, on halvem kui pahe, mille vastu võideldakse. Siiski, stabiilne elukorraldus ei pruugi iseenesest olla veel lahendus, sest igatsus traditsioonilisemate eluvormide, religiooni, sündsuse, seaduse või korra juurde tagasipöördumise järele võib ise olla kõlbeliselt mäda. Inimolevuse fundamentaalseid tundmusi ja intellektuaalset ausust on enne saanud ja saab ka edaspidi silmakirjalikult ära kasutada.

Mis siis teha? Kuidas saavutada suurimat õnne suurimale hulgale inimkonnast? Õnne, mis definitsiooni kohaselt tähendab suuremat vajaduste rahuldatust ja kannatuste puudumist. Kuidas õnnestuks revolutsioon, mis ei söö oma lapsi? Humanistlik demokraatia peaks erinema platonistlikust vägivalla tagasilükkamise poolest. Siin on kurjus defineeritud sõna ja mõtte tasandil. See pole suunatud mitte peaasjalikult rahvavaenlase poole – mitte rikaste, valitsejate, immigrantide vms „teiste“ suunas, vaid iseenda ja Jumala poole: „Kuidas tohiksin siis teha seda suurt kurja ja pattu oma Jumala vastu?“ (1Ms 39:9.) Kristlik demokraatia selle sõna õiges kasutuses võtab revolutsiooni lapsed ja kasvatab nad üles; mitte nähtavalt, suurte loosungite ja armeedega, vaid nähtamatult, varjatult, seespidiselt. Sõnum Jumala riigist muudab ühiskonna põhiväärtusi ja selle ülekohtused struktuurid ei leia enam pinnast toitumiseks. Algus on selline: „Tunnistage siis üksteisele patud üles ja palvetage üksteise eest, et te saaksite terveks!“ (Jk 5:16).

 

Viidatud kirjandus

Popper, Karl. Avatud ühiskond ja selle vaenlased. Tallinn: Eesti Keele Sihtasutus, 2010.

Williams, Bernard. Moraal. Tallinn: Tallinna Ülikooli Kirjastus, 2012.

 

Ergo Naab (1971) on Adventistide Koguduse Eesti Liidu Rakvere koguduse vaimulik, Eesti Piibliseltsi nõukogu ning Eesti Kirikute Nõukogu teoloogiakomisjoni liige.

Print Friendly, PDF & Email
Reformatsioon 500
English