Vana Testamendi Psalm 40 ei tarvitse esimesel kiirel lugemisel jätta erilist muljet. Samas torkavad selles laulus silma mitu nüanssi, mille lähem vaatlemine pakub hulga mõtlemismaterjali. Salmis 5 on juttu rahabitest ja valesse mähkunutest, salmis 8 raamaturullist, mille olemuse küsimus otsustab psalmi tõlgendamise, ning salmis 18 nimetab psalmi autor end viletsaks ja vaeseks, mis lausa karjub selgituse järele. Psalm 40 on eriti oma keskmises osas keerulise tekkelooga tänulaul. Oma asukoha tõttu psalmide 39 ja 41 vahel saab kannatust, millest siin räägitakse, mõista spetsiifilisemalt haigusena (Seybold, 167), ehkki psalm eraldiseisvana või psalmi tekkeloo algusjärk ei tarvitse sama kinnitada. Oluline on teada ka, et laulu lõpuosa salmides 14–18 kordub väga väikeste erinevustega Psalmis 70, moodustades praktiliselt terve selle laulu.
Tekst
Psalmi tekst käesoleva artikli autori tõlkes näeb välja järgmine:
1 Laulujuhatajale. Taaveti oma. Laul.
2 Lootsin väga Jhvh peale:
siis ta sirutas mu poole ja kuulis mu appihüüdu;
3 siis ta tõstis mind prügiaugust,
mudast, pori seest;
siis asetas ta kaljule mu jalad,
kindlustas mu jalatäied.
4 Siis pani ta mu suhu uue laulu,
kiidulaulu meie Jumalale.
Nähku paljud ja kartku
ning usaldagu Jhvh-t!
5 Õnnis on mees, kes on pannud
Jhvh-le oma usalduse,
ja ei ole pöördunud rahabite poole
ega valesse mähkunute poole.
6 Palju on – mida teinud Sina,
Jhvh, <mu Jumal>, – su imetegusid
ja su arupidamisi meie jaoks –
pole võrreldavat Sinuga,
tahan kuulutada ja rääkida!
– arvukamad need kui lugeda saab.
7 Tapaohver ja roaohver ei meeldi Sulle,
– kõrvad oled avanud mul –
põletusohvrit ja lepitusohvrit sa ei küsi.
8 Siis ma mõtlesin: „Ennäe, ma tulin
raamaturulliga, kirjutatud mulle.
9 Teha su meele järgi, mu Jumal, mulle meeldib,
ja su Toora on kesk mu sisemust.
10 Teatan õigust suures koguduses.
Ennäe, oma huuli ma ei sule,
Jhvh, sina, sa tead seda.
11 Sinu õiglust ei kata ma kinni
kesk mu südant;
su truuduse ja avituse kohta ütlen:
ei varja ma su heldust ja su ustavust suures ‘koguduses’.
12 Sina, Jhvh, ära sulge
oma halastust mu eest;
su heldus ja su ustavus
pidevalt pidagu vahti mu üle!
13 Sest piirasid mind õnnetused,
lausa loendamatult,
jõudsid minuni mu süüteod,
mida ei suuda ma vaadata;
arvukamad juustest mu peas,
ja mu süda hülgas mu.
14 Olgu sul meele järgi, Jhvh, mind päästa,
<Jhvh,> mulle appi kiirusta!
15 Häbis ja häbistatud olgu kõik ühes,
kes püüavad mu hinge haarata.
Nihkugu nad tagasi ja teotatagu neid,
kellele meeldib mu õnnetus!
16 Jahmugu kannapealt nende häbi,
kes ütlevad <mulle>: „Hahaa! <Hahaa!>“
17 Juubeldagu ja rõõmustagu Sinus
kõik, kes Sind otsivad!
Ja ütelgu pidevalt: „Suur on Jhvh!“
need, kes su avitust armastavad!
18 Aga mina olen vilets ja vaene,
mu Isand, pea minust,
mu abi ja mu aitaja oled Sina,
mu Jumal, ära viivita!
Psalmi teksti tuleks mõnevõrra kohendada, sest heebrea teksti on aja jooksul ilmunud mõningaid pisilisandusi. Samuti sunnib osaline kordus Psalmis 70 küsima, kas ei ole siin-seal muutunud sõnastus. Ülal on märkidega < > markeeritud sõnu, mis on tõenäoliselt väga hilja teksti sattunud märkused, ning ülakomadega ‘ ’ sõna, mida on korrigeeritud. Tekstikriitilisi märkusi võib lugeda artikli lõpus.
Kui mitte arvestada Psalmi 40 pealkirja (1), siis jaguneb laul kolmeks suureks osaks: õnne kirjelduseks salmides 2–5, žanri poolest tingimisi tänupalveks nimetatavateks salmideks 6–12 ja kaebus-palveks salmides 13–18.
Salmid 13–18
Tuleb olla nõus Klaus Seyboldiga, et laulu vanim osa on tõenäoliselt viimane kolmandik salmides 13–18 (Seybold, 167). Esiteks räägib selle kasuks dublett Psalmi 70 näol, mis ei ole mitte siit kopeeritud (ega vastupidi), vaid mõlemad lähevad tagasi kolmandale algsele tekstile, mis omakorda pole säilinud. Teiseks moodustavad salmid 13–18 siin laulus kõige ühtsema sisu ja väljapeetuma luulestiiliga lõigu. Kui kõrvaldada (tihti just Psalmi 70 abil) pisitäiendused ning tunnistada salmi 13 kaks keskmist rida hiljem lisatud kommentaariks nagu Seybold, siis on kõik värsid kaherealised ehk bikoolonid ning sealjuures vanaheebrea laulužanri qina ehk itku värsimõõdu esindajad. Sellises meetrumis on teine värsirida alati esimesest lühem, loetagu seda siis sõnade, rõhkude või tähtede kaupa.
Sisuliselt vaatab psalmi viimase kolmandiku autor tagasi oma arvukatele õnnetustele (13), palub Jumalat appi (14), nõuab häbistust oma tagakiusajatele (15–16), kutsub üles Jumalasse uskujaid rõõmustama (17) ning tunnistab Jahve usaldust (18). Selle viimase kolmandiku kirjutamisaeg asetub aga vaevalt kaugemale kui Pärsia aega ehk 5.–4. saj-sse eKr. Selleks on kaks põhjust: esiteks on siin itku stiil teisenenud puhtalt formaalseks ja lausa ülepingutatuks (värsimõõt on, aga sisu ei vasta itkule), ning teiseks eeldab usutunnistuslik „mina olen vilets ja vaene“ salmis 18 tugevat seost nn „vaeste teoloogiaga“ Jeruusalemma teise templi ajastul, mitte varem.
Viletsatel ja vaestel tuleb peatuda pikemalt, sest nad on Psaltris ja mujalgi prominentsel kohal. Psalmis 40 torkab ju silma, et „aga mina olen vilets ja vaene“ (18) mõjub mitte ainult psalmi autori (resp ühe autori) allkirjana, vaid ka usutunnistusena. Midagi pidi olema juhtunud Pärsia ja hellenistliku perioodi sotsiaalses sfääris, sest psalmikirjanduse areenile astusid vaesed ja alandlikud. Oletatud on kasvavat polaarsust ja vaesustumist Pärsia-aegse ühiskonna madalamates kihtides (Kessler, 143–148; vrd Js 3:14–15; Hs 22:29). Psalmide kirjutajate hulgas oli selliseid, kes sarnaselt „õigetele“ võtsid omaks „vaese“, „armetu“ ja „alandliku“ tähistused. On õigesti osutatud, et psalmi- ja tarkuskirjanduse kirjutajad ei saanud olla pärit ühiskonna alamatest kihtidest, sest neil oleks olnud raske omandada kirjasoskust (vt Un-Sok Ro). Küsitav on ka, kas nad said olla vaesusesse langenud eliit, sest kirjutamine jätkuvalt pidi olema kallis tegevus. Kindel on aga, et vaeseks ja alandlikuks olemine muutus ideaaliks, religioosseks ideaaliks, mille adapteeris kirjaoskajatest keskklass või osa sellest; võib-olla parim tõestus on „vaeste“ paralleelne kasutamine tähistustega „Jumala kartjad, jumalakartlikud“ (Ps 25:12–14; 147:6, 11 jne), aga ka prohvetite messiaanlikud oraaklid, milles tulevane kuningas on „õige“ ja „vilets“ (Sk 9:9). Iseäranis Ps 40:18 põhjal saab väita, et Jumalaga erilise suhte märkimiseks tulebki ennast tunnistada viletsaks ja vaeseks. Just vilets saab olla kindel, et Jumal on just tema Jumal ja mõtleb temale. Religiooniloolises mõttes on teoks saanud ilmvõimatu: kunagisest Iisraeli ja Juuda kuningate õukonnajumalast Jahvest on saanud nüüd, hellenistlikuks ajaks kogu rahva, iseäranis vaeste Jumal.
Salmid 2–5
Laulu esimene kolmandik (2–5) on ehk psalmi noorim osa. See kujutab endast esmalt tagasivaadet hädast pääsemisele (Jumala abiga, salmides 2–3). Nagu on olnud omane kogu Psaltri koostajatele, on psalme järjestatud sarnaste motiivide või sõnade abil, nt on Psalmi 40 algus seotud eelmise, 39. psalmiga (vrd eriti šib‘ā „appihüüe“ 39:13, aga ka tegusõna qwh „lootma“ 39:8). Siin „auguks“ tõlgitud bōr tähendab auku, kaevu (mis olid Palestiinas enamasti suured augud) või tsisterni. Selle põhjas võis olla muda, võis olla ka prügi, kui tegemist oli mahajäetud kaevuga. Igal juhul on haruldane sõna „prügi“ šā’ōn eriline, sest tegusõna š’h „maha jäetud olema“ tuletisena peab see vihjama ühiskonnast ja maailmast eraldatule, prügi- või solgiaugule. Raskelt haige kogukonna liige võidi tervetest inimestest eraldada, saata asulast välja. Sest haigust usuti olevat väga halvaks märgiks, lausa nakkavaks, aga mitte ainult haiguse, vaid üldse õnnetuse mõttes. Samas ei tähendanud see tingimata sotsiaalset hüljatust, sest haiget ei jäetud päris üksi (vrd Lux, 120j). Haigena võidi ka süvendis või augus viibida. Sellises kohas viibimine on tollase mõtlemise kohaselt aga võrreldav praktiliselt allmaailmas ehk surmasuus viibimisega. Mõned näevad ka otsest seost Šeoli ehk surnutemaailmaga.
Pääsemise meenutamise järel põhjendatakse vajadust kiita Jumalat (4). „Uus laul“ šīr hādāš on spetsiifiline väljend, mis esineb ainult hümnides Ps 33:3; 96:1; 98:1 ja 144:9; 149:1 (ja Js 42:10) ning eeldab, et ka siin psalmis on kusagil mõni hümniline ütlus (nt salm 17). Esimese kolmandiku lõppu on lisatud õndsakskiitmise vormel ehk makarism inimese kohta, kes usaldab Jahvet ja mitte kedagi teist (5).
Kes on need teised, on üks vaieldavamaid asjaolusid selles psalmis, sest „rahabite“ ja „valesse mähkunutega“ mõeldut on raske mõista. Mitmuse vorm sõnast rahab tähistab Vanas Testamendis tihti merega seotud koletist, kes on osaline kaosevõitluse müüdis (nt Ii 3:8). Erinevalt teistest kaosekoletiste nimetustest on Rahab oluliselt haruldasem, sest pole kindel, kas tal on analoogi väljaspool Iisraeli. Ta tähendus on seotud trügimisega (vrd UTL1989 tõlget: „tormakad“), aga akkadi keele kaudu ka värisemise ja üleujutamisega. Teda saab kujutada koos abilistega (nagu Ii 9:13), mille kasuks räägib ka eriti siinne kirjakoht oma mitmuse vormiga „rahabid“ (vt Spronk). Verb śwt (haruldase śth kõrvalvorm) esineb veel vaid Sr 51,2 ja Tn 12,4 ning tähendab „(valesse) mähkuma“. Ent lisada tuleb, et Rahabit on kasutatud Vanas Testamendis ka Egiptuse sümbolina. Seybold seostab neid väljendeid ravitsejate ja ennustajatega, keda omal ajal omakorda seostati Egiptuse legendaarsete ravikunsti valdajatega. Ta tõlgib esimese termini lausa „egiptlasteks“ (Seybold, 168). Kuna Psalmi 40 asukoht Psaltris ning „august“ pääsemine viitavad haigusest pääsemisele, siis võiks „rahabid“ ja „valesse mähkunud“ olla tõesti ravitsejad ja ennustajad, keda Vana Testament tahab tihti ebajumalakummardajatena hukka mõista.
Stiili poolest üritab psalmi esimene kolmandik järele aimata kolmanda kolmandiku stiili, korraldades kaherealisi värsse itku põhimõttel, ent kasutades samas praktiliselt stiliseeritud proosat (vrd eriti waw-imperfektide rida salmides 2–4a; nii Seybold, 167). Sisuliselt langeb pisut üldisest kõrvale salmi 4 teine pool, mida on ka sekundaarseks lisandiks peetud. Sisuliselt torkab veel silma, et psalmi alguse suureks eeskujuks on ilmselt olnud Psalm 69, eriti selle salmid 2–5 ja 15.
Salmid 6–12
Laulu keskmine osa (6–12) on keerulise tekkeloo ja sisuga, aga paraku ka psalmi tõlgendamise jaoks otsustava tähtsusega. Siin sisalduvad hümnilised elemendid, mida võib siduda tänuga (6, 10–11), ja palve elemendid (12). Need kõlavad kokku tõotatud „uue lauluga“ (4a; nii on eriti rõhutanud Seybold). Salmi 6 neljas ja viies koolon tunduvad kuidagi vales kohas olevat ning ilma nendeta oleks salm ehk isegi paremini loetav:
Palju on – mida teinud Sina,
Jhvh, – su imetegusid,
ja su arupidamisi meie jaoks,
arvukamalt kui lugeda saab.
Seetõttu võiks siingi kahtlustada hilist lisandust või ridade segiminekut.
Suur küsimus on kultuskriitika (7) funktsioon, mis iseenesest ei ole prohvetikirjanduse valguses üllatav (vrd ka Ps 50:8jj ja 51:18j) ning praegusel kujul sobib Toora vastandamisega (9). Tõenäoline tundub aga, et salmidel 7 ja 9 on olnud erinevad autorid – üks on lisatud varem ja teine hiljem. Veelgi suurem küsimus on raamaturull salmis 8 ning salmi tõlge üldse. Selle kohta on mitu teooriat: üks populaarsematest on, et raamat tähendab Toorat salmist 9. See nõuab muidugi ka tõlke varieerimist, nt Beate Ego tõlgib pärast põhjalikku põhjendust: „raamaturullis on mulle ette kirjutatud“ („in der Buchrolle ist mir vorgeschrieben“; Ego, 98). Selle seletusega sobib judaistlik veendumus, et Toora kirjutatakse südamesse (vrd 9), paralleel 2Kn 22:13 ning üleüldse tõik, et hellenistlikul ajal hakkas lugemiskultuur laiemalt levima (Ego, 98, 102). Teine tähelepanuväärne seletus pärineb Günther Bornkammilt (1964) ja seda pooldab ka Seybold: väike kirjarull sisaldab Jumala kuulda võetud kaebust-palvet ja see annetatakse-ohverdatakse nüüd Jumalale tänuks. Nii võiks kirjarulli enda sisu olla esitatud salmides 13–18 (Seybold, 168).
Selle kinnituseks, et raamaturull salmis 8 tõepoolest pakub ruumi paljudeks tõlgendusteks, olgu tsiteeritud ka Uku Masingu mõnevõrra spekulatiivne arvamus Psalmi 40 kohta: „Ps. 40 autor ütleb, et ta patte on enam kui juukseid ta pääl. Arvatavasti ta on olnud keegi ametnik, kes miskis pole olnud ustav, kelle vastu on kirjutatud kaebekiri (v. 8), millest ta aga on kuulnud, sest Jahve on talle uuristanud kõrvad. Ta tunneb omi patte ja ei karda mitte karistust nende eest, vaid, et ta vaenlased ta eksimuste abil võivad talle kaevata augu (v. 14–18). Sellepärast ta palub abi Jahvelt (v. 14), ja kui ta on selle saanud, ta lubab kiita kogudusele Jahve sədāqā’d, ta hesed’it, ta ’emūnā’d ja ta təšū‘ā’d (abi). Kõik need mõisted võivad siin tähendada ainult üksikuid külgi ja vaatlusvõimalusi abile, mis Jahve annab. Kõik need Jahve omadused saavad reaalseks selles, et ta patustanud ametniku päästab kadetsejate käest“ (Masing, 119).
Kindel on aga see, et laulu teise kolmandiku tekst on aja jooksul mitu korda kasvanud. Algselt on ta tahtnud ühendada esimest ja kolmandat kolmandikku, aga tundub üsna kindel, et hilisel ajal on veel lisandunud vähemalt salmi 7 keskmine värsirida ehk koolon, salmi 6 neljas ja viies koolon, Seyboldi sõnul ka salmi 11 teine ja neljas koolon (kokku pandud salmidest 9 ja 12; Seybold, 169). Keskmise osa värsimõõt on ka väga rahutu ning korrapära on võimatu tuvastada. Salmi 9 eriline pikkus toetab nt teesi, et värss võiks olla hiljem lisandunud. Viimane asjaolu lööb aga just kõikuma Toora rolli selles psalmis, vähemalt Psalmi 40 versioonis enne salmi 9 lisamist.
Kokkuvõte
Kokku võttes võib öelda, et Psalm 40 on palvetaja tänu pääsemise eest. Hädana võib eeldada haigust, ehkki ei pea ilmtingimata. Pääsemine on seotud usaldusega Jumala vastu, mida rõhutatakse psalmis mitu korda (2, 5, 11, 18), isegi sellisel määral, et psalmi võiks nimetada ka usalduslauluks. Pääsemine ja usalduse tunne vallandavad palvetajas suure rõõmu, mis toob kaasa tegutsemise, Jumala ja tema õiguse kuulutamise koguduse keskel ning usu tunnistamise, nii Toora-kuulekuse kui enda vaeseks tunnistamise abil. Vaeseks olemist tuleb mõista mitte sotsiaalse päritolu tõdemisena, vaid usutunnistusena. Isegi kui elu hea, on põhjust tunnistada ennast vaeseks, sest vaene on Jumalaga erilises suhtes, vaene võib olla ainsana kindel, et Jahve teda aitab. Meie võime ennast psalmi valguses läbi katsuda ning küsida, kas meie usaldus on võrreldav psalmi autori omaga. Võime küsida, kas oleme valmis end tunnistama viletsaks ja vaeseks. Kas oleme valmis loobuma Jumala nimel, kas tunnistame ennast Jumala rahva osaks. Miks mitte küsida ka, kas usaldame rohkem arsti või Jumalat. Mitte et peaksime arsti ebajumalakummardajaks, vaid kas läheme arsti juurde lootuse ja usaldusega Jumala suhtes. Lõpuks võime ka küsida ju, kas meie palve on siiras ja usaldav, nagu seda on ohver muistse iisraellase käes, kellel südames tegelikult on Toora, s.t usk ja usaldus, mitte aga tehnitsistlik arusaam, et ohver füüsiliselt midagi parandab.
Tekstikriitilisi märkusi
Salmi 2 eriline värsimõõt (vrd teist rida) on seletatav asukohaga psalmi alguses.
Salmis 5 eeldavad Septuaginta ja Pešitta „on pannud“ asemel sõna „nimi“, seega võiks tõlkida ka: „kelle usaldus on Jhvh nimes“.
Salmis 6 räägivad psalmi esimese poole läbiv itku värsimõõt ning tõik, et ebatavaliselt pöördutakse siin Jumala poole kolm korda järjest (Sina, Jhvh, mu Jumal), selle kasuks, et „mu Jumal“ on gloss ehk hiline pisitäiendus.
Salmi 8 on erinevalt heebrea algtekstist siin tõlgendatud kaherealise värsina.
Salmis 10 on jälle algteksti kaks esimest värsirida loetud üheks.
Salmis 11 on korrigeeritud viimase sõna eessõna le-st be-ks.
Salmis 14 on sarnaselt salmile 6 kahtlane, kas Jhvh teise rea alguses on olnud algteksti osa (nii ka BHS).
Salmis 15 kahe esimese rea lõppu on võrreldes sarnase tekstiga Ps-s 70:3 lisandunud sõnad „ühes“ ja „haarata“, mida siin algselt ilmselt pole olnud.
Salmi 16 alguse „jahmugu“ asemel sedastab Ps 70:4: „pöördugu“. Teises värsireas on „mulle“ kindlasti lisandunud hiljem (vrd Ps 70:4) ning teistkordne onomatopoeetiline hüüatus „hahaa“ (hbr he’ah) üsna tõenäoliselt samuti.
Salmis 17 lubab enamus käsikirju ja tõlkeid lisada kolmanda rea algusesse sidesõna (nii BHS).
Salmis 18 pole kindel sõna „Isand“, sest muidu siin Psalmis on palju kasutatud nime Jhvh ning Ps 70:6 hoopis „Jumal“. Väljendi „pea minust“ asemel on Ps 70:6 „kiirusta mu juurde“. Viimase rea „Jumala“ asemel Ps-s 70:6 jällegi Jhvh.
Viidatud kirjandus
BHS = Biblia Hebraica Stuttgartensia. K. Elliger, W. Rudolph, edd. Stuttgart, 1967/77, 1983 (librum Iob praeparavit G. Gerleman).
Bornkamm, Günther. „Lobpreis, Bekenntnis und Opfer. Eine alttestamentliche Studie“ – Apophoreta. FS E. Hänchen. W. Eltester, F.H. Kettler, Hgg. BZNW 30. Berlin: 1964, 46–63.
Ego, Beate. „In der Schtriftrolle ist für mich geschrieben“ (Ps 40,8). „Mündlichkeit“ und „Schriftlichkeit“ im Kontext religiösen Lernens in der alttestamentlichen Überlieferung“ – Die Textualisierung der Religion. J. Schaper, Hg. FAT 62. Tübingen: 2009, 82–104.
Kessler, Rainer. Sozialgeschichte des alten Israel. Eine Einführung. Darmstadt: 2006.
Lux, Rüdiger. Hiob. Im Räderwerk des Bösen. Biblische Gestalten 25. Leipzig: 2012.
Masing, Uku. „Sədāqā ja sedeq Psalmides“ – Uku Masing ja Piibel. Tartu: 2005, 113–133.
Un-Sok Ro, J. „Socio-Economic Context of Post-Exilic Community and Literacy“ – ZAW 120 (2008), 519–617.
Seybold, Klaus. Die Psalmen. HAT 1/15. Tübingen: 1996, 165–170.
Spronk, Klaas. „Rahab“ – Dictionary of Deities and Demons in the Bible. Second edition. K. van der Toorn, B. Becking, P.W. van der Horst, edd. Leidrn jm, 1999, 884–686.
UTL1989 = Uus Testament ehk Vana Testamendi laulud. Tallinn, 1989.
Märkus: artikkel on kirjutatud ETF grandi 9279 toel.
Urmas Nõmmik (1975), dr. theol., on Tartu Ülikooli usuteaduskonna Vana Testamendi ja semitistika dotsent, EELK liige ning ajakirja Kirik & Teoloogia toimetuskolleegiumi liige.
