5. mail möödub 200 aastat taani filosoofi Søren Kierkegaardi sünnist. Kierkegaardi näol on vaieldamatult tegemist sügavalt religioosse isiksuse ning ühe tugevasti uusaja kristlikku mõtlemist mõjutanud mehega. Seepärast on põhjust teda meenutada ka ajakirjas Kirik & Teoloogia.
Søren Aabye Kierkegaard sündis 1813. a. Kopenhaagenis. Tema isa Michael Pedersen Kierkegaard (1756-1852) pärines vaesest Jüütimaa taluperest, kuid temast oli saanud suurkaupmees. Kierkegaardi ema Ane Sorensdatter Lund Kierkegaard (1768-1834) oli Michael Kierkegaardi teine naine ja oli enne abiellumist olnud tema teenijanna. Søren oli noorim Michael Kierkegaardi seitsmest lapsest. Kodu, kus ta üles kasvas, oli majanduslikult kindlustatud ja seepärast võis noor Søren Kiergaard pühendada ennast rahulikult õpingutele, kirjutamisele ja seltskondlikule suhtlemisele.
Kierkegaardide kodu õhkkond oli sügavalt religioosne. Tema isa esindas pietistlikku vagaduslaadi. Tema vanemast vennast Peter Christian Kierkegaardist (1805-1888) sai pastor ning hiljem ka Aalborgi piiskop. Ka Søren Kierkegaard alustas teoloogiaõpinguid Kopenhaageni ülikoolis (õppides teoloogia kõrval ka filosoofiat) ja ka lõpetas need, kuid pastorit temast ei saanud. Temast sai aga väga isikupärane ja sügav religioosne mõtleja, kelle peamisteks uurimisteemadeks on inimlik olemine kui eksistents, inimese kohustus võtta oma eksistentsi tõsiselt, inimlikud valikud, usk ja Kristuse tähendus inimeksistentsile.
Kierkegaard esindab protestantlikku, luterlikest lähtekohtadest ammutavat ristiusukäsitlust, mis asetab vastamisi ajaliku ja patuse inimese ning igavese ja püha Jumala ning on luterlike põhimõtete solus Christus (ld „üksnes Kristus“, st lunastus on võimalik üksnes Kristuse kaudu), sola gratia (ld „üksnes arm“, st päästab vaid Jumala arm, inimene ei saa oma pingutustega lunastust saavutada) ja sola fide (ld „üksnes usk“, st usk on ainus tee Kristuse juurde) filosoofiline ja teoloogiline tõlgendaja. Pole siis ime, et mitmed 20. sajandi nimekad evangeelsed teoloogid (Karl Barth, Rudolf Bultmann, Paul Tillich) on pidanud teda üheks oma mõjutajaks.
Raamatuid kirjutama hakkas Kierkegaard juba õpingute ajal ning mitmed tema teosed on tõlgitud ka eesti keelde. Neist olgu nimetatud järgmised:
Kartus ja värin. Meeliülendavad kõned. Tõlkinud Arvo Alas. Tallinn: Vagabund 1998;
Surmatõbi. Tõlkinud Jaan Pärnamäe. Tartu: Ilmamaa 2006;
Võrgutaja päevaraamat. Tõlkinud Jaan Pärnamäe. Tartu: Ilmamaa 2007;
Filosoofilised pudemed. Tõlkinud Jaan Pärnamäe. Tartu: Ilmamaa 2008;
Ängi mõiste. Tõlkinud Jaan Pärnamäe. Tartu: Ilmamaa 2008.
Eesti keelde on tõlgitud ka mitu sissejuhatust Kierkegaardi elusse ja loomingusse. Neist olgu nimetatud kaks:
Johannesv Slok. Kierkegaardi maailm. Uus teejuht geeniuse juurde. Tallinn: Olion 2000;
Georg Brandes. Søren Kierkegaard. Tartu: Ilmamaa 2009.
Algupärastest eestikeelsetest käsitlustest Kierkegaardi kohta olgu nimetatud kaks:
Elmar Salumaa. Kierkegaard. Ühe kristliku aatleja elu ja looming. Loomingu Raamatukogu 1993, nr 17/18 (vt ka artiklit „Søren Kierkegaard kristliku aatlejana“ Salumaa-kogumikus Evangeelium ja eetos. Koostanud Thomas-Andreas Põder. Tartu: Ilmamaa 2009, lk 209-227);
Karin Kustasoo. „Søren Aabye Kierkegaard“. Peatükk raamatus 20. sajandi mõttevoolud. Toimetanud Epp Annus. Tallinn-Tartu: Tartu Ülikooli Kirjastus 2009, lk 319-332.
Järgmises Kirik & Teoloogia numbris on võimalik lugeda artiklit Kierkegaardi filosoofiast Jaan Pärnamäe sulest.
