Sissejuhatus
Kui me loeme hingehoidliku tähelepanuga Uue Testamendi kirju 1. saj kristlastele, siis leiame neist taas ja taas rõhuasetuse sellel, kuidas uus, alles kujunev kogukond, kristlik kirik, võiks ja peaks olemuslikult olema üksteist toetav ja vastastikku kasvama innustav. Ikka ja jälle on neis kirjades juttu üksteise ülesehitamisest (Rm 14:19; 15:2; Ef 4:29), üksteise innustamisest (2Kr 1:4; 5:20; 13:11; 1Ts 4:18; 5:11, 14), üksteise julgustamisest (1Kr 14:3; 2Kr 1:4; 13:11; 1Ts 4:18; 5:11; Hb 3:13; 10:25), aga ka üksteise manitsemisest (Kl 3:16).
„Tema julgustab meid igas meie ahistuses, et me suudaksime julgustada neid, kes on mistahes ahistuses, julgustusega, millega Jumal meid endid julgustab“ (2Kr 1:4).
Kogukondlik hingehoidlik tugi on olnud kristlikule kirikule algusest peale loomuomane, kuigi see võib meile järjest individualiseeruvas maailmas ehk pisut võõrastava kontseptsioonina tunduda. Samas näeme, et just tänases päevas, kus inimesed näivad ülikõrgelt hindavat ja kaitsvat oma privaatsust, on hakanud ilmnema taas suur vajadus oma elu jagamiseks „tähenduslike teistega“. Ehk siis: otsitakse seda inimgruppi, seda kogukonda, millega võiks avameelselt oma elust kõnelda ja kellelt ehk nõu ja abigi saada. Selles valguses võiksime taas mõtiskleda kristliku osadusgrupi kui hingehoidliku elutoe üle. Ja vaadata selleks esmalt tagasi ajalukku.
John Wesley ja hingehoidlikud osadusgrupid
John Wesley pani oma hingehoidlike osadusgruppide (ingl bands) kontseptsioonile aluse päris metodistliku äratusliikumise alguses, ilmselt juba aastal 1739 Bristolis. Selles kontseptsioonis ei olnud midagi olemuslikult uut: ajaloolased on näinud siin selget paralleeli tolleaegses vennastekoguduslikus liikumises juba välja kujunenud osadusgruppide praktikaga. John Wesley oli ju teatavasti vennastekoguduslikust äratusliikumisest tugevasti mõjutatud, metodistlikule äratusliikumisele aluse panemise ajal eeskätt oma lähedase sõbra ja nõuandja Peter Böhleri kaudu.
Mida siis kujutasid endast need vennastekoguduslikud osadusgrupid? Krahv Zinzendorf on kirjeldanud vennastekoguduslikus liikumises välja kujunenud osadusgruppe alljärgnevalt: need on „kahest, kolmest või enamast Jeesuse nimel kokku kogunenud hingest koosnevad grupid, mille keskmes on Jeesus ja mis eriliselt südamlikult ja avameelselt oma südant avades üksteisega kõnelevad ja üksteise eest midagi ei varja, vaid usaldavad end täielikult üksteise hoolde Issanda nimel“ (Schempp, 198).
Wesley omas metoodilisuses arendas sellest vaimulikult ülendavast grupikogemusest läbimõeldud ja selged hingehoidlikud struktuurid. Ta uskus neid olevat toetuseks ja julgustuseks vaimulikust ärkamisliikumisest puudutatud inimestele, kes siiralt soovisid oma usus kasvada ja areneda. Kogu Wesley organisatoorne tegevus vaimuliku töö kujundamisel lähtus tema kontseptsioonist, et pühitsuselu elamiseks ja pühitsuse taotlemiseks on vajalik „range distsipliin, mida leevendatakse hellusega“. Ja üheks selliseks „helluse“ väljenduseks olidki tema käsitluses inimeste vaimulikku kasvu toetavad hingehoidlikud osadusgrupid.
Need vaimulikku kasvu toetavad grupid koosnevad Wesley idee kohaselt viis kuni kümme inimesest (tema sõnutsi „mitte vähem kui viis, mitte rohkem kui kümme“), mis moodustusid vabatahtlikkuse alusel ja toimisid vastastikuse vaimuliku kasvu ning innustuse eesmärgil. Me võiksime öelda, et nad toetusid seega oma olemuselt algkoguduslikule lähenemisele, millele on hingehoiu ajaloos viidatud terminiga aedificatio mutua – vastastikune ülesehitamine (Sainio, 33). Kogudus on selle käsitluse alusel täiesti uuelaadne inimkooslus, kus koguduseliikmed on vastastikku üksteise hingehoidjad. Ja osadusgrupp loob selle praktiseerimiseks lihtsalt vajalikud tingimused.
Vaimulikku kasvu toetavad osadusgrupid erinesid Wesley arvates nn „klassidest“, kuhu inimesed mingitel alustel n-ö „ülaltpoolt“ jaotati ja mille toimimise eest vastutasid konkreetsed juhid; klassid olid valdavalt kaheteistkümneliikmelised. Osadusgruppide puhul selliseid juhte ei määratud (Collins, 251) ja selles mõttes olid grupiliikmed kõik võrdsel positsioonil. Wesley kirjeldas osadusgrupi toimimist alljärgnevalt:
Et „tunnistada üksteisele oma patud“, eesmärgiga saavutada sisemine tervenemine, me kavatseme
1) kohtuda vähemalt kord nädalas,
2) tulla kohale õigeaegselt, kokkulepitud ajal,
3) alustada laulu või palvega,
4) rääkida järjekorras, igaüks meist, vabas vormis ja lihtsalt oma hinge seisundist: eksimustest, mida oleme teinud mõtte, sõna või teoga, ja kiusatustest, mida oleme tundnud oma viimasest kokkusaamisest saadik,
5) paluda ühel meie seast (tinglikult juhiks nimetatul) alustada kõigepealt oma tunnistusega ja siis liikuda edasi teiste juurde, esitades nii palju täpsustavaid küsimusi kui vaja, et saada selgust igaühe hinge seisundi, pattude ja kiusatuste kohta (Wesley, 8, 288).
Seega oli osadusgruppides suur rõhuasetus ühelt poolt avalikul patukahetsusel ja teiselt poolt ühisel eestpalvel, seda eeskätt iga grupiliikme isikliku sisemise tervenemise ja vaimuliku kasvu toetamise eesmärgil. Grupi toimimise aluseks oli mudel, mida Jaakobus oma kirjas soovitab: „Tunnistage siis üksteisele patud üles ja palvetage üksteise eest, et te saaksite terveks!“ (Jk 5:16). Tervekssaamise all pidas Wesley selgelt silmas mitte üksnes füüsilist tervist, vaid hingehoidlikus käsitluses terviklikku sisemist vabanemist mistahes vaevast, kaasa arvatud füüsilistest vaevustest.
Eelduste kohaselt pidi sellise osadusgrupi puhul tegemist olema inimestega, kes „olid sarnases elusituatsioonis“ (Albin, 281) – gruppidesse kuulusid naised / mehed eraldi, vallalised / abieluinimesed eraldi, eri vanuses inimesed eraldi jne. Grupiliikmed olid kutsutud üles kohtlema üksteist kõigiti võrdsetena ning vastastikuse lugupidamisega. Kõik need ettekirjutused olid mõeldud maksimaalse avatuse ja vastastikuse usalduse võimalikult soodsate eelduste kujundamiseks. Osadusgruppi kuulumise eelduseks oli samas ka teatav vaimuliku küpsuse tasand (Albin, 281) – see oli juba vaimset äratust saanud ja edasist usulist kasvu taotlevate inimeste üksteist hingehoidlikult toetav liikumine.
Wesley teoloogiline arusaam oli, et armust õigeks mõistmise and oli midagi sellist, mida oli igapäevase elu keskel päev-päevalt üksinda võideldes raske alal hoida. Seepärast rõhutas ta eriliselt kristlaste üksteise toetamise väärtust, ehk siis „väärtust, mis seisneb vaimulike sõprade ja teekaaslaste omamises“ (Albin, 281). Samas nihkus sellises grupikoosluses hingehoiuvastutus ära konkreetselt üksikisikult, sest hingehoiuvestluses osalesid võrdselt kõik grupi liikmed. Wesley arvates vähendas selline jagatud vastutus võimalikke inimestevahelisi pingeid. Ta väitis, et „nõuandjate paljususes peitub turvalisus (in a multitude of counselors there is safety)“ (Wesley 9, 270).
Grupinõustamise teooria
Wesley aegadel tänapäevaseid teooriaid muidugi veel ei eksisteerinud, aga hämmastaval kombel võime leida rohkelt kokkupuutepunkte Wesley osadusgruppe põhjendava argumentatsiooni ja 20. saj lõpukümnenditel psühholoogide sõnastatud grupinõustamise ja grupikäitumise printsiipide vahel.
Psühholoogilises grupinõustamise käsitluses tuuakse nimelt välja, kuidas suhtlemise kaudu kaasinimestega muutub ja kujuneb ümber inimese minapilt (Kidron, 193). Enamik meie probleeme sünnib suhtlemises ja samas annab suhtlemine inimesele rohkelt tagasisidet tema enda isiksuse kohta. Seega suhtlemise käigus toimub grupis sotsiaalne õppimine ja sotsiaalne ümberõppimine.
Grupisuhtlemise käigus toimib ka grupidünaamika, s.t grupis toimub alati teatud tegevus ja suhtlemine, mis on suunatud grupi identiteedi arendamisele ja säilitamisele, ning samas omab see teatavat individuaalset mõju kõikidele grupiliikmetele. Grupis suheldakse seega mitte üksnes indiviidi ja indiviidi vahel, vaid samaaegselt ka indiviidi ja grupi kui terviku vahel. Selle tulemusena tekibki just sellele grupile ainuomane psühholoogiline kliima: grupinormid, grupimeeleolud jne.
Grupp psühholoogilise nõustamise kontekstis on kahest või enamast inimesest koosnev kooslus, kes on vabatahtlikult valmis koostööd tegema, omavahel suhtlema ja suhtlemise käigus ka muutuma. (Parimaks suuruseks peetakse kuut inimest.) Oluline siinjuures on see, et grupiliikmete vahel oleks psühholoogiline kontakt – hõlmates üksteise väärtustamist, üksteisest lugupidamist ja valmisolekut üksteise mõjutustele alluda. Grupiatmosfäär –kuuluvuse, teistega seotuse ja teiste sekka vastuvõtmise kogemus – võib olla sügavalt tervistava mõjuga.
Tavaliselt kasutatakse grupinõustamist tänapäevases kontekstis juhtudel, mil on tegemist arenguliste või olustikuliste probleemidega. Tähelepanu on keskendatud suhtumistele ja emotsioonidele, valikutele ja väärtustele, millele toetuvad inimestevahelised suhted. Oma loomult on see sageli preventiivne: tegeletakse probleemidega, mis võivad tõenäoliselt üles kerkida lähemas tulevikus. Aga grupinõustamise käigus võib samas toimuda ka teatav õpetamine – eeskujude, uue teabe andmise, lugude jutustamise vormis.
Võrreldes John Wesley lähenemisega näeme siin rohkesti kokkupuutepunkte, alates viitest preventiivsusele (ka Wesley grupid tegelesid tõsiselt mitte ainult tegelike eksimuste ja probleemide, vaid ka kiusatuste teemaga!) ja lõpetades grupiatmosfääri tervendava mõju rõhutamisega. Ka väidavad nüüdisaja psühholoogid, et grupis probleemide arutamise puhul on tõepoolest tegemist loomulikuma ja emotsionaalselt vähem pingestatud olukorraga kui mistahes vormis toimuvas individuaalses hingehoidlikus vestluses. Väidetavalt on grupis alati „rohkem variatsioone ning emotsioonid ei kerki nii kõrgele, sest inimeste paljusus neutraliseerib need. Grupisiseselt võib inimene tajuda end ühtaegu vastuvõetuna ja tõrjutuna, võib kogeda vaenulikku ja sõbralikku suhtumist kõrvuti. See langetab emotsioonide intensiivsust“ (Estadt, 3).
Tähista Tervenemist kaasaegse hingehoidliku osadusgrupi näitena
Aastal 1990 algatasid kaks USA pastorit, John Baker ja Rick Warren, hingehoidliku liikumise, mis oli mõeldud aitama neid, kes „mitmesuguste haigetsaamiste, kahjulike harjumuste ja elule allajäämise“ tõttu tundsid end vaimselt vaevatute ja koormatutena. Mõnes mõttes oli see algselt mõeldud rõhutatult kristliku alternatiivina Anonüümsetele Alkohoolikutele, kuid liikumine laienes kiiresti kaugemale vaid sõltuvusprobleemidega tegelemisest. Tänaseks on Tähista Tervenemist (TT) kujunenud oikumeeniliseks liikumiseks, mis on levinud mitmesse maailma paika, sealhulgas Eestisse. Eesti Metodisti Kirik on olnud selle liikumise eestvedajaks Eestis, koolitades juhte, tõlkides materjale ja algatades gruppe mitmes paigas üle Eestimaa (vt lähemalt http://ekklesia.ee/tt). Liikumise struktuur on selline, et suuremate kogunemiste kõrval, kus süvenetakse ühiselt Mäejutlusest tuletatud nn „tervenemise printsiipidesse“, toimuvad paralleelselt grupikogunemised, kus samast soost inimesed väikegrupi usalduslikus õhkkonnas jagavad üksteisega oma minevikku ja olevikku, palvetades ühtlasi üksteise eest.
TT väikegrupi hingehoidliku toimimise reeglid, mida iga kohtumise algul ühiselt meelde tuletatakse, et tagada grupis turvatunne, on alljärgnevad:
1. Keskendu oma mõtete ja tunnete jagamisele. Piira jagamist kolme kuni viie minutiga.
2. Ei tohi olla mingeid grupitööga samaaegseid omavahelisi jutte (mis välistaks teisi). Igaühel on õigus väljendada oma tundeid ilma segamiseta.
3. Me oleme siin, et üksteist toetada, mitte parandada ega paika panna.
4. Anonüümsus ja konfidentsiaalsus on põhitingimused. See, mida grupis on jagatud, jääb gruppi. Ainukeseks erandiks on ähvardus end või teisi kahjustada.
5. Solvaval ega ründaval kõnepruugil ei ole Kristuse-keskses taastusgrupis kohta.
Kindlasti ei ole need reeglid päris võrreldavad omaaegsete Wesley osadusgruppide omadega, sest siin kasutatakse oluliselt „psühholoogilisemat“ ja ehk ka mõnevõrra individualistlikumat kõnepruuki, kuid lähemal vaatlusel on alusprintsiibid siiski üpris sarnased. Ka siin tegeldakse tõsiselt ja toetavalt nii üksteise eksisammudega kui ka kiusatustega; ka siin on suur rõhk eestpalvetel. Baptisti pastori Erki Tamme sõnutsi on TT grupitöö „üles ehitatud küsimustele, mis aitavad igaühel ise jõuda oma asjade põhjusteni, mis need siis ka ei oleks – haigetsaamised minevikus, emotsionaalsed probleemid, halvad harjumused. Olukorra tunnistamisest algab taastumine koos teiste abivajajatega ja Püha Vaim annab jõu seda teed käia“ (Tamm, 2).
Kokkuvõte
Hingehoidliku osadusgrupi edukuse esmane võti näib olevat selles, kas konkreetsele inimesele kollektiivne hingehoiuvorm sobib või mitte. Ehk siis: selleks, et grupi kontekstis tõepoolest hingehoidlikku abi ja tuge saada, peaks inimene ise soovima grupi abi (s.t väikese heasoovlike kaasinimeste ringi tuge); peaks olema valmis osadusgrupi ees oma probleemidest avameelselt rääkima ja teiste arvamusi kuulama ning peaks olema valmis ka gruppi sulanduma (ehk siis: grupi väärtused ja hoiakud omaks võtma ning lisaks oma probleemidele ka kaaslaste probleemidega aktiivselt tegelema).
Eriti hästi näib osadusgrupi lähenemine tänapäevases kontekstis toimivat noorema põlvkonna puhul, kes üldjuhul ei tunnista „nõuandjaid“, kuid kes meeleldi on valmis usaldama oma eakaaslaste hinnanguid ja soovitusi ning taluma isegi nendepoolset konfrontatsiooni (Estadt, 273).
Samas ei saa märkimata jätta, et osadusgrupp hingehoidliku meetodina kätkeb endas ka teatavaid ohte. Kellegi eksimuste, murede või ka kiusatuste ärakuulamine võib mõnikord sünnitada ülejäänud grupiliikmete seas üldise hukkamõistva hoiaku, eriti kui tegemist on suhteliselt eripäraste ja ehk raskemini mõistetavate probleemide ja kiusatustega. Algselt toetavana mõeldud täpsustavate küsimuste esitamine võib sel juhul muutuda pigem kohut mõistvaks, survestavaks ja manipuleerivaks protsessiks ning tekitada muresid jaganud inimesele suurt psüühilist ja vaimulikku kahju.
Ka võib kujuneda potentsiaalseks ohuks see, kui kõik grupiliikmed oma elu valusaid teemasid ühtviisi avameelselt ei ole valmis jagama ning seega paratamatult keskendutakse liialt ühele või mõnele teistest avameelsemale „murelapsele“.
Ja kindlasti on ja jääb sellises grupis probleemiks ka konfidentsiaalsus. Ühelt poolt on suhteliselt keeruline avameelselt jagada oma isikliku elu ja inimsuhete keerdkäike, rääkimata ühtlasi üksikasjaliselt meiega lähedalt seotud inimeste elust, kes enamasti aga ei ole selliseks avameelsuseks volitusi andnud ega ole sellest teadlikud. Siin on grupi ülesandeks mõnikord isegi meelde tuletada, et räägitakse eeskätt iseendast. Ja teiselt poolt, mida rohkem on konkreetse inimese probleemidest ja kiusatustest teadjaid, seda suurem on võimalus – kasvõi ettekavatsematult – panna kellelegi väljastpoolt gruppi mõne mureliku vihje tegemisega alus kuulujuttudele, mis võivad osadusgruppi tingimusteta usaldanud inimesele toetuse ja abi asemel psüühiliselt ja vaimulikult väga raskesti haiget teha.
Mistahes kontekstis toimiva hingehoidliku osadusgrupi puhul oleks seega hädavajalik aeg-ajalt taas meelde tuletada selle algset eesmärki: selline grupp on mõeldud üksteise vastastikuseks ülesehitamiseks, Jumala abiga.
„Kandke üksteise koormaid, nõnda te täidate Kristuse seadust“ (Gl 6:2).
Viidatud kirjandus
Albin, Thomas R. „Spirituality in the Methodist Tradition“ – T&T Clark Companion to Methodism. C. Yrigoyen Jr., ed. New York, London, 2010, 275–291.
Collins, Kenneth J. The Theology of John Wesley: Holy Love and the Shape of Grace. Nashville, 2007.
Estadt, Barry K, ed. Pastoral Counseling. Englewood Cliffs, NJ, 1983.
Kidron, Anti. Nõustamispsühholoogia. Tallinn, 2002.
Sainio, Arno. Kristliku hingehoiu alused. Tallinn, 1997.
Schempp, Johannes. Seelsorge und Seelenführung bei John Wesley. Stuttgart, 1949.
Tamm, Erki. „Tähistamaks tervenemist“ – Teekäija 5, 2012, 1–2.
Wesley, John. Works. Vol. 8–9. Grand Rapids, 1978.
Artikkel toetub Tartu Teoloogia Akadeemia 20. aastapäeva konverentsil 15.02.2013 peetud ettekandele.
Meeli Tankler (1956), MA (teadusmagister) pedagoogikas, on Eesti Metodisti Kiriku (EMK) Teoloogilise Seminari rektor ja EMK liige.
