Individuaalne religioossus
Usulised otsijad kuuluvad enamasti individuaalse religioossusega inimeste ridadesse. Individuaalne religioossus on alati olemas olnud ka kiriku domineerimise sajanditel. See kujutas endast ametliku religiooni rahvalikke teisendeid, mis võisid sisaldada ka mitteametliku usu elemente.
Tänapäeval on samuti üks osa individuaalsest religioossusest seotud kirikliku religiooniga – kristlusega – mitmel moel. Kuid teine osa on ristiusust mõjutamata ning asub põhiliselt uue vaimsuse mõjuväljas. Mõju on ka Ida usunditel ja uuspaganlikel suundadel.
Kui tulla kristluse mõju juurde individuaalsele religioossusele, siis siin tuleb tähele panna kahte liini: otsest ja kaudset mõju. Otsese mõju puhul on individuaalses religioossuses märgata kristlikku keelekasutust. Kristlus on sel juhul sünkretistlikul moel segatud muude religioossete ideedega ja ka praktika osas võib esineda sünkretismi. Kaudse mõju puhul on kristlik sõnavara küll keelekasutusest kadunud, kuid säilinud on kristluse struktuur. Uskumise mustris on säilinud jumala idee, teda on nimetatud millekski või kellekski, kes elusündmusi juhib, kaitseb, õigluse eest hea seisab jne. Usutakse, et õiglaselt elades pälvitakse hea saatus. Usutakse hinge olemasolusse ja elusse pärast surma. Sellist individuaalset religioossust võib nimetada ka peidukristluseks, sest selle kristlik põhimuster pole esmapilgul nähtav.
Seega kristlust kohtab individuaalse religioossusega inimeste usus, kuid vaatamata sellele on nende, eriti peidukristlaste puhul, täheldatav vastandumine institutsioonilisele, s.t kiriklikule religioonile, mida on näidanud individuaalse religioossuse tüüpide analüüs (vt Altnurme 2012, 199).
2010. aasta küsitlus „Elust, usust ja usuelust“ demonstreeris hästi, et eestlased eelistavad end religioosselt ebaselgelt määratleda. Meeldetuletuseks mõned arvud: 31% eestlastest nõustus väitega „ma ei pea ennast usklikuks, kuid mul on suur huvi erinevate religioonide, meditatsiooni, vaimsete otsingute ja spirituaalse tegevuse vastu“, ning 41% eestlastest väitega, et „ma ei poolda ühtegi religiooni ega kirikut, mul on oma usk“. 31% pidas end usu poole kalduvaks.
Kõik individuaalset religioossust esindavad inimesed ei pruugi olla tingimata otsijad, s.t sellised, kes püüavad aktiivselt oma religioosset teed leida või oma religioosset identiteeti luua. Nad võivad olla oma usus üsna passiivsed. Samas võib otsijaid kohata mistahes religioossusega inimeste seas.
Individuaalse religioossusega inimeste vajadused
Kui mõelda üksikinimestele, siis nende religioossed vajadused on olnud üllatavalt püsivad. Ja siin pole vahet kirikliku ja mittekirikliku religioossusega inimeste vahel. Ajast aega on pöördutud kõrgemate jõudude poole oma elu üldisemaks mõtestamiseks, kuid konkreetsemalt väga argiste ja eluliste probleemidega, nagu näiteks tervisemured, toimetulekumured, ettevõtmiste õnnestumisteks, elukaaslase leidmiseks, lapse saamiseks, suhteprobleemide puhul, moraalsete dilemmade puhul, hingelises kitsikuses jne. Kirik on sealjuures olnud vahendaja jumala ja inimese vahel ning autoriteetse nõuande ja õpetuse kohaks.
Lisaks kõrgemate jõudude poole pöördumisele on nende probleemidega tegeldes kasutatud alati maagiat, ka kristlikus rahvausundis. See on andnud inimesele tunde, et tema ise on samuti võimeline vaimses maailmas oma asju korraldama, et tal on selles vallas toimejõud.
Loetletud vajadused, millele inimesed on sajandeid religioosses kontekstis lahendust otsinud, on aktuaalsed ka praegu, sest inimeseksolemise kannatus on samasugune. Ka täna on probleemiks tervis, suhted, toimetulek, moraaliküsimused, elu mõtestatuse leidmine jne. Enamasti ongi religioossete otsingute lähtekohaks vajadus isikliku elu probleemidega toime tulla. Need ajavad inimesed usulises valdkonnas liikvele siis, kui nad näevad oma probleemidele eelkõige religioosset lahendust (erinevalt näiteks meditsiinilisest, sotsiaalsest, majanduslikust või poliitilisest lahendusest), s.t püütakse probleeme mõtestada, tunnetega toime tulla ning muidugi ka olukorda muuta, parandada.
Haigused, kaotused ja ebaõnnestumised lõhuvad inimese ettekujutust endast ning sellest tekib kannatus. Igasugune hingeliselt vapustav sündmus, mis toob kaasa oma elu üle kontrolli kaotamise tunde, hävitab minapilti. Järelikult taotlus ennistada iga hinna eest oma endine olukord sisaldab ka püüdu taastada oma isiklik identiteet. Samas ei pruugi see alati võimalik olla, tuleb luua uus identiteet. Religioosne otsing on alati ka identiteediotsing (Altnurme / Lyra 2004, 122).
Seega siis: religioosne otsing võib sisaldada vajadust toime tulla probleemi, sellega seotud tunnete ja uue identiteedi leidmisega. Religioon võib sealjuures toimida mõlemal juhul, aidata leida lahendust ja väljendada ka tundeid, ning seda eelkõige uue mõtestatuse pakkumise abil. Näib tõesti nii, et mõtestatuse puudumine on äärmiselt hirmu tekitav kogemus. Inimesed on valmis kannatama, isegi ohvrid olema, kui neil on vaid vastus küsimusele, miks. Kui kannatus on mõtestatud, on see talutav.
Mida oodatakse kirikult?
Millistel juhtudel pöörduvad usulised otsijad kirikusse täna? Sellele küsimusele pole kerge vastata, sest pole veel ootuste ja pettumuste alaseid terviklikke uuringuid. Teema on olnud usuteaduskonnas populaarne, kuid „neetud“, sest kellelgi pole seni õnnestunud vastavat uurimistööd kaitsmiseni viia. Kuid materjali siiski jätkub, laialipillutult erinevate individuaalse religioossuse uuringute sees, kus n-ö oma usuga inimesed või otsijad räägivad kirikust. Teave on lünklik, kuid seda saab siiski kasutada, sest kirjeldatud ootused, suhtumised, pettumused tulevad esile. Iseasi, kas meie käes on kogu suhtumiste spekter. Tõenäoliselt mitte.
Mida otsitakse kirikust? Esiteks otsitakse vastuseid oma küsimustele, lahendusi probleemidele, institutsioonilist tuge oma olulistele uskumustele. Teiseks otsitakse elamust (vaikuse elamust, müstilist elamust) – 2010. aasta küsitlus „Usust, elust ja usuelust“ näitas, et suur on nende arv, kes sooviksid vahel minna kirikusse siis, kui seal jumalateenistust parasjagu ei toimu, millest järeldub, et kirik kui püha ruum on väärtuslik ka ilma verbaalse kristliku sõnumita. Küsitluses ilmneski tugevam soov külastada kirikut väljaspool jumalateenistust individuaalse religioossusega inimeste juures. 51% oma usuga ja 65% otsijatest eestlastest (üldse eestlastest oli neid 46%) väljendas sellist soovi. Kvalitatiivsetes uuringutes oli see seik juba varem ilmsiks tulnud.
Miks aga siis kirikusse ei tulda? Esiteks ei tulda negatiivsete stereotüüpide pärast. Kvantitatiivsetes küsitlustes ei ilmne küll otsest kirikuvaenulikkust, ent erinevates kvalitatiivsetes uurimustes tehtud intervjuudes tulevad need siiski sageli ette, eriti individuaalse religioossusega inimeste puhul. Juba mainitud määratlus – „ma ei poolda ühtegi religiooni ega kirikut, mul on oma usk“ – sisaldab vastandumist kirikule, ning tõepoolest, selle rühma toetus kristlusele oli väiksem isegi Eesti keskmisest. Millised on negatiivsed stereotüübid, mis esile tulevad? Väga üldiselt ilmneb vastustest järgmine: kirik on võimu käepikendus, ajupesuasutus, see on aidanud eestlasi sajandeid orjastada. Negatiivsed stereotüübid takistavad kirikusse tulekut ka juhul, kui inimest muidu iseloomustab religioosne meelsus, nt peidukristlaste puhul.
Teine põhjus kirikusse mittetulemiseks on tähendusetus. Suurele osale eestlastest ei tähenda kirik mitte midagi, see on lihtsalt arusaamatu asutus. Kui peame silmas individuaalse religioossusega inimesi, siis puudutab see enamasti neid, kelle oma usk ei sisalda kristlust või on peidukristlus. Ent küllalt on ka ristituid, kelle jaoks kirikul pole muud otstarvet kui lihtsalt talitusjaam (ristimiseks, laulatuseks, matuseks vajalik paik) ning kes ei leia jumalateenistusel osalemises mingit mõtet, vaid eelistavad suhelda jumalaga oma argiste toimetuste keskel.
Väljakutsed kirikule
Kujunenud olukord esitab kirikule mitmeid väljakutseid. Esiteks, kui otsijad otsivad vastuseid oma küsimustele ja lahendusi probleemidele, siis on see kiriku proovilepanemine selles mõttes, et kas ja kuidas suudab ta neile küsimustele arusaadavaid vastuseid anda ning milline on tema võimekus aidata inimest tema eksistentsiaalsete probleemide lahendamisel ning nendega seotud tunnetega hakkamasaamisel, tunnete mõtestamisel. Kaasajale vastava adekvaatse keele kasutamisest on palju juttu olnud. Asi pole üksnes spetsiifilistes kristlikes mõistetes (nagu süü, patt, lunastus, sakrament, õnnistus jne), mis võivad sisuliselt arusaamatuks osutuda, vaid palju suurema hõlmavusega kontseptsioonides inimesest, elust ja maailmast. Vaimulikud küll püüavad selle poole, et sõnumit mõistetavamaks muuta, samas on kristlik mõtlemine ja maailm osale otsijatest juba väga võõrad. Muidugi sõltub arusaamine kristluse pakutavast sellest, millise individuaalse religioossusega tüübiga on tegemist. Kui individuaalse religioossuse põhikoeks on kristlus või peidukristlus, siis on arusaamine parem, sest vastastikuse mõistmise ala on suurem. Kui individuaalse religioossuse põhikoeks on uus vaimsus, siis on vastastikuse mõistmise ala ahtake.
Uus vaimsus pakub kirikule tugevat konkurentsi, sest on just kujundatud individuaalsete otsijate vajaduste rahuldamiseks. See on paindlik, loodud suuremas osas naiste poolt ja naistele, nii et domineeriv sugu on kirikus ja uue vaimsuse subkultuuris sama. Uus vaimsus on vahetu suhtlemise keskkond, kus eksistentsiaalsetele küsimustele vastuste ja probleemidele lahenduse otsimine ei eelda kuuletumist ja allumist. Kasutusel on Lääne psühholoogia võtted ja kontseptsioonid inimesest, mis tundub, et on tänapäeva inimesele arusaadavamad kui kristlikud kontseptsioonid. Lisaks, nagu varem sai märgitud, on ajast aega kasutatud ka maagiat oma probleemidega toimetulekuks või nende ennetamiseks, ning see on andnud inimesele tunde, et ka tema on võimeline vaimses maailmas oma asju korraldama, et tal on selles vallas toimejõud. Niisamuti pakub uus vaimsus võimalust ise vaimses maailmas toimida ja oma asju korraldada, andes inimestele tunde, et oma probleemidega hakkamasaamine sõltubki neist endast, et nad saavad ise midagi ära teha.
Teiseks väljakutseks kirikule on otsijad, kes püüavad leida vaimset elamust, kuid eelistavad aega, mil ei toimu jumalateenistust, on vaikne ning saab omaette mõtiskleda. Jumalateenistus, nagu ka kirik üldisemalt, on selliste otsijate jaoks arusaamatu või koguni segav nähtus; nad ei mõista seda, küll aga võivad hinnata kiriku ruumi, mis tundub müstiline vms. Kui on juttu olnud sellest, et kirikust otsitakse elamust, siis võib vaimulike suust kuulda, et ega kirik pole lõbustusasutus. Aga ega lõbu ei otsitagi, vaid ikka sellist vaimset elamust, mis midagi selgitaks, valgustaks, avaks.
Kolmandaks väljakutseks on asjaolu, et paljude individuaalse religioossusega inimeste usk on kirikule vastandunud negatiivsete stereotüüpide tõttu. See tekitab vajaduse stereotüüpidest vabaneda. See on aga raske seetõttu, et domineeriv rahvuslik müüt kannab kõiki neid stereotüüpe endaga kaasas. Ajaloolased on seda müüti küll jõudumööda lammutanud, ent rahva teadvuses püsib see siiski endiselt sügaval, mida näitas kõnekalt ka hiljutine debatt „Eesti ajaloo“ II köite ümber.
Neljandaks väljakutseks kirikule on tähendusetus. Kuidas sõnastada kiriku tähendus selliselt, et see oleks kõnekas ja atraktiivne individuaalse religioossusega otsijatele, et see oleks neile teenäitajaks oma probleemide religioossel lahendamisel, eksistentsiaalsete küsimustele vastuste leidmisel, identiteediotsingutel? Võib ka küsida, et milliseid töösuundi kirikus rakendada, et tulla vastu otsijate religioossetele vajadustele? Muidugi oleks oluline sõnastada kiriku tähendus ja sotsiaalne roll ühiskonnas laiemalt. Uuesti mõtestamise ja tähenduse andmise vajadus on ilmselge muutunud kultuurilises olukorras, kus kirik pole võrreldes saja aasta taguse ajaga enam samal moel mõistetav, ehk enesestmõistetav. Seda, et kirikut on siiski veel vaja, näitab vikaarkristluse fenomen, mis tähendab seda, et usukauge enamus on huvitatud, et usklik vähemus hoiaks religioosseid traditsioone tallel ning teostaks neid ka enamuse huvides. Vikaarkristlus on Eestiski olemas, ent seni pole täpselt teada, kui suures ulatuses, sest seda pole mõõdetud. Samuti jääb esialgu küsimuseks, miks see usukauge enamus ei leia, et neid traditsioone peaks ka ise teostama.
Minult on korduvalt küsitud, mida teha, et kirikusse tuleks rohkem inimesi. Mida peaks üldse muutma? Ma ei näe hetkel ühtegi hooba, mis inimesi kirikusse massiliselt tooks. Samas on kiriku tegevuse korraldus, jumalateenistuse korraldus olnud sajandeid mõeldud just massidele ja suhtlus on olnud ühesuunaline: ülevalt alla. Selline vorm ei sobi eriti tööks religioosselt otsivate üksikinimestega usulise mitmekesisuse olukorras. Suhtlus peaks olema kindlasti dialoogiline, s.t ka ärakuulav. Probleem on siin muidugi selles, et eestlased ei julge oma tegelikke mõtteid või üldse mõtteid avaldada. Selleks on vaja ärgitust, sest muidu kujuneb olukord, et nt leeris kuulab inimene viisakalt jutu ära, võtab teadmiseks, laseb end ristidagi, kuid tegelikult ei pruugi ta õpitut mõista, see ei tundu talle usutav või ta ei nõustu sellega oma teistsuguste vaadete tõttu; ta jätab selle kõik enda teada ega tule enam kirikusse. Religioosseid otsijaid silmas pidades võiks töötada hästi väikesed grupid, kus inimesed jagavad oma religioosseid kogemusi ja mõtestavad neid üheskoos õhkkonnas, kus neid ei arvustata ega anta nende kogemustele ja mõtetele hinnanguid õige ja vale skaalal. Kindlasti on veel muidki töösuundi, mille peale võiks mõelda üheskoos ja mõttetalgute korras, et kõikidele kiriku ees seisvatele väljakutsetele vastata.
Lõpetuseks võiks teema kokku võtta lühidalt sel moel, et religioossete otsijate tee saab alguse enamasti oma isiklikele probleemidele usuliste lahenduste otsimisel. Kiriku väljakutseks on neid lahenduste leidmisel aidata.
Viidatud kirjandus
Altnurme, Lea (2012) „Mida võiks kirik teada eestimaalaste individuaalsest religioossusest“ – Astu alla rahva hulka. Artikleid ja arutlusi Eesti elanikkonna vaimulaadist. Toim E. Jõks, Tallinn: Eesti Kirikute Nõukogu, 193–212.
Altnurme, Lea; Lyra, Ahti (2004) „Tervendamine – misjoneeriv klientkultus“ – Mitut usku Eesti. Valik usundiloolisi uurimusi. Toim L. Altnurme, Tartu: Tartu Ülikooli Kirjastus, 117–139.
Lea Altnurme (1968) onTartu Ülikooli usuteaduskonna religiooniuuringute vanemteadur.
