Tänapäeva elu toetub üldjuhul kahele talale: informatsioonile ja isiklikule rahulolule. Inimene igatseb oma ellu tähendust ja väärtust. Kui sisemine kogemus jumalusest või isikulisest Jumalast suudab rahuldada tähenduse ja väärtuse ihaluse, koondab see endasse inimese religioossed hoiakud. Diapasooni skaala võib ulatuda kaugeimasse punkti, mida saaks ette kujutada. Organiseeritud institutsionaalne religioossus on siinjuures kaasaegne hot spot. „Iga kantsli taga tiksub nähtamatu kell, loendades tunde, mille kestel tuhanded inimesed kirikutest ja templitest põgenevad“ (Chopra: 303). Põgenemine toimub eelkõige institutsionaliseeritud religioossusest (kirikud ja nende ühendused) ja sakraalse elu dogmatiseeritusest.
Jeffrey Haynes on Alar Kilbi sõnutsi täheldanud, „et usuliste fundamentalistide järgijaskond pärineb tihti nende hulgast, kes pole rahul traditsiooniliste, hierarhiliste usuinstitutsioonidega, soovivad leida Jumalat individuaalselt ja ilma vahendajateta, on rahulolematud nende muutustega, mida ühiskonna tänapäevastumine on kaasa toonud, ning on avastanud usulise fundamentalismi näol enda jaoks ratsionaalse alternatiivi“ (Kilp: 123). Tee, mis nende jaoks on käidav ja kus on nende sõbrad.
Kui Charles Robert Darwin 12. veebruaril 1809. aastal Lääne–Inglismaal Shrewsburys sündis, kandis vaevalt enamik anglikaani üldsusest Inglismaal hinges aimdust sajandi lõpul valla pääsevast eugeenikast, „süütust“ järeldusest, mis rajanes loodusliku valiku kaudu tekkinud sotsiaalsete asjaolude sidususe instinktile (DeMarco / Wiker: 87). Darwini „Suur Pauk“ ei seisnenud mitte evolutsiooniteooria avastamises (mis tollal oli prantslaste poolt välja pakutud transmutatsiooni nime all), vaid selle teooria järelduste rakendamises inimeste peal. Muide, tema 1859. aastal ilmunud raamat „Liikide tekkimine“ (Origin of the Species) on algselt pikema pealkirjaga, kandes tiitlit „Liikide tekkimine loodusliku valiku kaudu ehk soositud rasside säilimine olelusvõitluses“ (The Origin of the Species by the Means of Natural Selection or the Preservation of Favoured Races in the Struggle for Life) (DeMarco / Wiker: 87). Darwini kohutav järeldus ankurdus inimese moraalis, mis ei pidanud enam põhinema kristlikul loomuseaduse argumendil, vaid olelusvõitluse käigus areneval sotsiaalsel instinktil. Karmis ellujäämise võitluses paremaid instinkte omandanud hõimud jäid alles ning pärandasid hõimlastele loodusliku valiku teel „võitnud“ südametunnistuse, mis arenguvõitluse teel on võimeline omandama järjest uusi variatsioone. Moraalsus taandub ellujäämisel kasulikuks tõsiasjaks, ja nii on moraalsust eri kujudes ja antustes, sest ellujäämine ise sõltub loodusliku valiku salapärasest mehhanismist.
Kui Darwin otsesõnu väidab, et „Euroopa läänepoolsed rahvad /…/ ületavad mõõtmatult oma metslastest eellased ja seisavad tsivilisatsiooni tipus“ (DeMarco / Wiker: 92), ja 1871. aastal ilmunud raamatus „Inimese põlvnemine“ (Descent of Man) viib inimkonna evolutsioonilise järelvaataja rolli lõpuni avaldusega, et kui „ei takista hoolimatuid, kõlvatuid ja muul viisil alamaid ühiskonnaliikmeid paljunemast parema klassi inimestest kiiremini, siis tabab rahvast taandareng, nagu maailma ajaloos sageli on juhtunud“ (samas: 95). Kuigi Darwin otsesõnu religiooni ei rünnanud ning perekonnas käitus kombekalt ning tasakaalukalt, kasutasid teised tema järeldusi omakasupüüdlikult ära. Kui Darwin 19. aprillil 1882 oma naise käte vahel suri, jäi Adolf Hitleri sünnini seitse aastat ning aaria rassi ülimuslikkuse kirjelduseni 1925. aastal vanglas kirjutatud raamatus „Minu võitlus“ (Mein Kampf) terve inimpõlve jagu aega, ent selektsionismi „rongile“ oli hoog sisse lükatud.
Ennast kaitsta on loomulik. Variserluse tekkimine Süüria kuninga Antiochus IV Epiphanese eelsel ajal, 2. sajandil eKr, oli kantud õilsast ülesandest kaitsta Toorat igasuguste hellenistlike mõjutuste eest. Võib pragmaatilise julgusega öelda, et niisugune eesmärk oli loomulik vastukaal, et hoida oma rahvast ja vaimulikku pärandit. Paari inimpõlvega lisandus teatraalne võlts pidulikkus, mida Jeesus pidas ülepingutatud vagaduseks, kus ekstravagantselt käituvaid varisere ei peetud tõsise sisuga meesteks. Sellisel viisil oli põhimõtete kaitsmine kujunenud äärmuslikumal juhul farsiks, ent tavapäraselgi viisil tundusid variserid olevat võltsmoraali elavad eeskujud. Niisiis kaalus esmane fundamentaalsus end ise uperpalli, kuid oli esialgsena rahva ning vaimsuse ellujäämiseks ainus võimalus.
Kaasaegse kujundina mõistetav usuline fundamentalism tekkis väidetavalt vastukaaluks 19. sajandil pealetungivale liberaalsele teadusele, mis oli tüdinud sajanditepikkusest oleskelust teoloogia selja taga ning ihkas nüüd iseseisvalt aja- ning mõtteloo areenile astuda. On ju õige, et intelligentse disaini pooldajad (kreatsionistid) on USA-s esitanud tähelepanuväärseid lisandusi ja mõttekat kriitikat filosoofilisele ja metodoloogilisele naturalismile, kuid samas toetub see filosoofiline naturalism, või veel täpsemini filosoofiline materialism, ülemaailmselt uskumusele, et materiaalne maailm on kõik, mis iial oli ja on ja tuleb. Niisiis on teadusel oma fundamentaalsed tõed, mida kaitsta. Jah, see on nii, sest selle arusaama kohaselt ei ole sellesama mateeria kõrval mingit mittemateriaalset reaalsust, mis suhtleks ja tegutseks ning mõjutaks materiaalset reaalsust.
Naturalism tajub maailma isekontrollivana, autonoomset subjekti talle loomuomaste seadustega. Isegi kui üks või teine ei kiida heaks filosoofilise naturalismi maailmavaadet, eeldab enamik teadlasi – ka kristlastest teadlasi –, et metodoloogiline naturalism on siinjuures kõige sobivam paradigma teaduse tegemiseks.
Nõustumine metodoloogilise naturalismiga kui aluspõhimõtetega teaduse tegemiseks võib vabalt viia kas dualismi, milles füüsilist maailma arvestatakse Jumala suhtes autonoomse ja iseseisvana – puutudes üksnes kokku inimelu vaimsete mõõtmetega –, või deismi, milles Jumal on üksnes looja ja universumi tekke esimene põhjustaja ehk esilekutsuja, aga mitte enamat. Nii dualism kui deism jätavad pisut ruumi isikliku ehk personaalse Jumala uskumiseks, kes on lähedaselt seotud maailma loomisega ja selle käigus hoidmisega, kuid jätavad praokile ukse, mille vahelt paistavad eeldused nii usulise kui ilmaliku fundamentalismi arenguks:
1) dualistlik ettekujutus maailmast kui hea ja kurja vahelisest võitlustandrist;
2) veendumus, et objektiivne tõde on olemas ning vaid fundamentalistidel on sellele tõsikindel ligipääs;
3) soov kehtestada seda tõde ühiskonnas ning sallimatu ja kompromissitu hoiak kõigi suhtes, kes mainitud vaatega kokku ei sobi (Kilp: 116).
Peamine küsimus kristlastest teistidele ja agnostikutest teadlastele on see, kuidas suhestub loodud maailm Jumalaga, kes on selle kõik loonud. Enne kui minna arutelude juurde, kas esimene eluvorm Maa peal võis olla juhuslike protsesside tulemus, vägevate jumalapoegade intiimse tegevuse tulemus Maa tütardega, maaväliste humanoidide või marslaste töö, peab antroopsusprintsiibi vaatekohalt pidurit tõmbama – Jumalal oli tegelikult mitu võimalust luua käeulatuses olnud „ehituskividest“ maailm, või seda mitte teha, kuid ta valis võimaluse, et tegi maailma, ja sellise, kuhu inimene mahub sisse elama. Tõepoolest, maailmal on nüüd eesmärk.
Teisti meelest kuulub kogu maailm Jumala valitsuse alla. Aga tähelepanu vajab arusaamine, kuidas on maailm Jumalast sõltuv ja kuidas peaks teist mõistma Jumala suveräänsust. Miks ei võiks Jumalat kaitsta, kui liberaalne maailm peale tungib? Ja kui mitte muidu, siis just ilmalikustumise tõttu tekib võimalus mõista vaimset väärtust, ning teha sealjuures üliinimlikke pingutusi, kui ohus on õpetuse sisim tuum.
Darvinism seisab teel ees nagu tohutu takistus, millest religioon ega kitsamalt teoloogia eales puhtalt pole mööda pääsenud. Käesoleva essee alguses esitatud Darwini evolutsiooniteooria edulugu ja loodusliku valiku paratamatus on selle väite ilmekaks näiteks. Inimese areng pidevas võitluses ja uute sotsiaalsete kohastumistega on saavutanud tänapäeval sellise aupaiste, et üldiselt ei suudeta ette kujutada mingit arukat alternatiivi teadusliku maailmavaate fundamentalistlikkuse vastu.
Kreatsionism tundub olevat kergesti vastuvõetav neile, kes nõustuvad, et Jumal on maailma loonud korrapärase ja mõistuspärase struktuuriga, kuna maailma kujundus ja struktuur kinnitavad Jumala olemasolu. Kuigi Jumal ilmutab end sageli kui Looja-Jumal, on ta ikka säärane, kes on haaratud tegevusest nendega, keda ta on loonud.
Esmalt on inimene vaim, alles siis mateeria. Mida oleks öelda inimese kohta ainult üleskaevatud säilmete põhjal? See, mis peaks olema kristliku elu fundamentals, olemata samas äärmuslik ja poliitilist värvi, on seisukoht, et mistahes füüsiline struktuur ei suuda kunagi rääkida kogu tõde esiisadest või tänapäevast. Võib jälgida inimkeha molekulaarset struktuuri kuni atomaarse tasandini välja, kuid siiski jääda ilma vastusteta, miks on inimene loov, täis unistusi, suuteline mäletama ja sooritama oma kätega unikaalseid asju.
Tuleb siiski tunnistada, et teaduse ühtsus on hakanud tänapäeval murenema. Nii nagu institutsionaalse religiooni asemel hakkab esile tõusma personaalne ehk isiklikuks tarbeks tarbitav uskumuste süsteem, leiame maailmast personaalselt või uurijate rühma tehtavat teadust, mis on lahutatud suurtest institutsioonidest ja erasektori finantseeritud. Kas senised fundamentaalsused on vähemalt diskuteeritavateks kuulutatud? Võib oletada, kuid olukorral saab olla ka teine seletus: teaduslike uuringute tänapäevane tase on jõudnud seisundini, kus tingimused iga järgneva katse sooritamiseks ei ole täpselt samased eelmistega. Uku Masing on seda juba kusagil 1960. aastatel oma kirjutistes esile toonud, imestledes, et mida enam teadus uut avastab, on ta nagu järk-järgult merest välja kerkiv poolsaar, mille tipp järjest sügavamale veteavarustesse ulatub. Iga korraga tundub veteväli aina suurust juurde võtvat, samas kui maaga ühendav kitsuke poolsaar üha koomamale tõmbub. Järjest enam kohtab teadus ettearvamatust – sedasama antust, mis on uskumise mängumaa.
Laboratooriumis saab hiired katsete jaoks ette valmistada, nii et nad jäävad iga kord, kui kellukest kuulevad, toitu ootama ja ka saavad selle, aga et inimese ja hiire ajustruktuuri sarnasusest võiks kujundada arusaama, et inimeste selektsiooni pärast peaks sama hoolikalt muret tundma, nagu Darwini meelest talumees seda teeb, valides oma kariloomadele soo jätkamiseks ainult parimaid paarilisi, oleks usulise mängumaa piiramine. Kui hiirte käitumist suudab katsete juht ette prognoosida, siis inimese käitumist ei suuda ette arvata ükski inimaju mudel, mitte üksnes toidu, vaid kogu elukaare kohta.
Siinkohal peaks sir Charles Darwinit kübeke rehabiliteerima, sest ta ei lükanud ümber religiooni kui sellist, vaid nimelt institutsionaliseerunud religiooni ehk süsteemi, mis oli inimeste korraldatud – sajandeid kestnud antropotsentrismi. See oli uskumus, et inimolendid on kogu loodu seas kõige priviligeeritumad olendid. Darwin lisas juurde loomariigi: lojused, roomajad maal, lendajad õhus ja ujujad merevees – samad loodud, kelle pärast läks Jumalal loomisprotsessi igal õhtul silm märjaks ning kelle kohta kirjutatakse: „Ja Jumal nägi, et see oli hea!“ (1Ms 1).
Pole midagi ärgastavamat, kui kogeda oma tundeid ja veendumusi millegagi põrkuvat. Vahel esindad küll ainuõigeid vaateid ja tahad neid kehtestada kõikide jaoks, aga tunne võib petlik olla. Kui olla nõus ainult nii edasi minema, et mitte midagi pole vaja muuta, ja polda ka nõus mitte mingi hinna eest muutusi läbi viima, võib oletatavaks diagnoosiks olla fundamentalism, kuid tingimata mitte äärmuslus. Õigus on oma seisukohale, kuid õigust pole elada oma elu ükskõik kuidas.
Palju kuuldud tähendamissõna Luuka evangeeliumist (10:30–37) kõneleb Jeruusalemmast Jeeriko poole teel olnud tundmatust mehest, kelle teeröövlid kätte said ja kellele hirmsal viisil füüsilist häda tegid. Võib olla üsna kindel, et sama teed liikunud preestril, leviidil ja samaarlasel olid oma fundamentals ehk põhitõed (nii usulised kui profaansed, nt et ainult variser oli ligimene), ent ainult üks nendest ei jäänud oma äärmusesse kinni, vaid sidus kannatanu haavad, valas neile õli, viis abivajaja järelravile ning maksis seonduvad kulud.
Käesolev mõtisklus püüdis esile tuua pahaendelist „tonti“ – fundamentalismi –, mis on kõikehõlmava massimeedia toel saanud sünonüümiks terrorismile, teiste tapmisele, „kus eesmärk pühitseb abinõu“, ning oma arvamuse ja poliitika iga hinna eest kehtestamisele.
Inimeste läbikäimisele loodupärases kontekstis võib põhiväärtustest kinnipidamisel olla abi elu lammutavate jõudude vastu. Perekondade püsimine, inimõiguste kaitse, tervislikud eluviisid ja mõistlik kooselamine peres, kogukonnas, linnas, riigis ja miks mitte ka maailmas vajab selgeid (fundamentaalseid) põhimõtteid, mida ei tohi mingil juhul segamini ajada fundamentaalse sõgedusega (põhimõttelagedusega „iga hinna eest“).
Fundamentalism on muutuv suurus ja kontekstuaalne nähtus. Kuigi terminit määratletakse enim usuliselt, on selle ilminguid võimalik täheldada mitmes valdkonnas. Jääb siiski igaühe otsustada, millise valiku ta elukaarel teeb.
Kasutatud kirjandus:
DeMarco, Donald; Wiker, Benjamin (2012) Surmakultuuri arhitektid. Tallinn: Elukultuuri Instituut.
Chopra, Deepak (2012) Maailmavaadete sõda. Tallinn: Tänapäev.
Kilp, Alar (2009) „Sekulaarne fundamentalism“ – Et sinu usk otsa ei lõpeks. Pühendusteos Peeter Roosimaale. Ain Riistan, Andres Saumets, toim. Tartu: Tartu Ülikooli Kirjastus, 115–143.
Lehtsaar, Tõnu (2009) „Usulisest fundamentalismist religioonipsühholoogi pilguga“ – Usuteaduslik Ajakiri 2/59, 19–31.
Algur Kaerma (1962) on EELK Paide Püha Risti koguduse õpetaja.
