Olen teel haiglasse. Suur hoone vaatab mulle ootusärevalt vastu, vasakus silmas valupisar, paremas helkimas rõõmusäde. Haiglat ümbritsevas pargis tõttab tuttav osakonnaõde mulle rutakal sammul vastu ja hakkab kiiresti pudistades ühest patsiendist rääkima. Selle noore naisterahva seisund pole kiita, ees seisab keeruline operatsioon ja õe arvates oleks hea, kui ma tema juurest läbi astuksin. Kui mul aega on. Usun ikka, et on, vastan talle julgustavalt kätt õlale pannes ja naeratades. Sean sammud osakonna poole ja sõidan liftiga seitsmendale korrusele. Ma ei tea, mis mind seal ees ootab. Ma ise ei oota midagi. Ma ei taha kelleltki midagi. Minu hingehoidliku külastamise ainus eesmärk ongi see külaskäik. Ma tean, et ma pole sinna minnes ja inimestega vesteldes üksi. Mind kannab kõikehõlmav Armastuse Vaim, kristlik traditsioon. Ja ma teen seda, mida ma teen, teenivas armastuse vaimus.
See väike sekvents on imeväike võimalik pilk hingehoiumaailma. Hingehoid on ennekõike kohtumine inimese kui tervikuga ning… selles kohtumises pole mitte kaks, vaid kolm osapoolt. Kui psühholoogi või psühhoterapeudi eesmärgiks on ravida haiget ja teraapiat vajavat hinge, siis hingehoid tegeleb nn eksinud hingega. Hingehoid sünnib, saab teoks, saab osaks Armastuse Vaimus. Ei, mitte et ma oleks kohustatud abivajajat armastama. Armastuse vaim ei tähenda meie kristlikus traditsioonis mitte intiimset tunnet, vaid seda Miskit, mis on meiega, meid ümbritseb ja kannab.
Hingehoid toimub lugudes ja Loos. Siin tegeletakse inimese elulooga ning tehakse seda Jumala loo kontekstis. Inimese lugu on justkui punutis erinevatest suhetest ja kogemustest, mida inimene ise kujundab ja põimib. Hingehoidliku kohtumise ja jutuajamise alustalaks on aga see, kuidas see individuaalne elulugu on põimunud suure Looga, kuidas ta sellega suhestub. Selleks vestlebki hingehoidja oma kaasteelisega, et koos kaeda, millised, kus ja kuidas on need individuaalse eluloo mosaiigi killud suure Loo pildis. Sellest perspektiivist oma murede ja rõõmude vaatamisel võib näha uut pilti. Pilti, mille põhitoonid on usk, lootus, armastus. Selle pildi lähemal uurimisel, hingehoidlikus vestluses, ei ole taolist hierarhilist kliendi-terapeudi suhet nagu see on teraapiates.
Hingehoidlikku tegevust ning vaimsust võiks kokku ehk kokku võtta Emmause looga (Lk 24:13jj): jüngrid on teel Emmausse ja arutavad isekeskis kõigest, mis oli neil päevil sündinud. Nad jagavad oma muresid ja rõõme, esitavad küsimusi, kahtlevad, ehk isegi loodavad… Kuid nad ei ole sel teel vaid kahekesi, ka Jeesus tuleb ja hakkab koos nendega kõndima. Jüngrid ei tunne teda esialgu ära, kuid jõuavad lõpuks ikkagi mõistmise ja usuni. Kas pole ehk hingehoid samuti koos „kõndimine“ ja mitmesugustest nii argistest kui ka erilistest asjadest rääkimine, koos olemine nii mures kui rõõmus, kahtlemine ja lootmine ning lõpuks ikkagi usule, lootusele, armastusele kinnituse saamine? Ning kõik see sünnib Armastuse Vaimus: „Sest Jumal ei ole meile andnud arguse vaimu, vaid väe ja armastuse ja mõistliku meele vaimu“ (2Tm 1:7).
Ma lähengi otsejoones selle naisterahva juurde, keda õde mulle südamele oli pannud. Koridoris kajab kellahelin, hooldajad jooksevad vilkuva tulukesega ukse poole. Mina astun aga palatisse, kus valitseb valuga täidetud vaikus. Ühise keele leidmine võtab aega. Aga aega mul juba inimeste jaoks on, kui me koos istume. Esialgu tuleb juttu kaunitest lilledest laual, nende toojatest ja muust. Mõne aja pärast kogen, kuidas mu vestluskaaslane oma eluloolõngarulli minu ees lahti harutama hakkab – nähtavale hakkavad tulema suurte tunnete sasisõlmed, küsimused, kibestumus ja kahtlused. Õhus on sõnadesse pandamatut valu. Igatsust. Ja lõpuks ikkagi lootusekilluke! Jutuajamine jõuab lõpule ja ma teen hüvastijätuks õnnistusmärgi. Ja mulle näib, nagu oleks mu vestluskaaslase laubal paar murekortsukest vähem… Tibukollaseks võõbatud haiglakoridori põrand justkui kinnitaks, et olen lootuse teel. Kõigele vaatamata. Ja mu tee viib edasi, kohtuma teiste teekaaslastega.
Moonika King (1973), mag. theol., VDM, olnud hingehoiu alal tegev Baseli Ülikoolihaiglas ja hooldekodudes, uurimisvaldkonnaks praktiline teoloogia (hingehoid ja religioonipsühholoogia).
