Arvamused

Kristlik vabamüürlus – kas uusaegne kristlik gnoosis?

Pean ülimalt kahetsusväärseks ametivend Jaan Tammsalule ja teistele vabamüürlastele viimastel nädalatel osaks saanud isiklikke rünnakuid. Pean aga kahetsusväärseks ka seda, et mõned ametivennad naeruvääristavad vaimulikke, kelle jaoks vabamüürluse ja kristluse kokkukuuluvus ei ole endastmõistetav ja kes näevad selles probleemi. Kolmkümmend õpetajat, kes allkirjastasid meedias palju kajastamist leidnud avaliku kirja, ei teinud seda isiklikust vihkamisest, vaid murest kiriku kristliku identiteedi püsimise pärast. Ja see mure on põhjendatud.

Vabamüürluse puhul kirikus pole põhiprobleemiks mitte see, et vabamüürlasi ümbritsevad kõikvõimalikud müstifikatsioonid, mis toidavad hirmu ja eelarvamusi ning see võib häirida koguduseliikmete ja vabamüürlastest vaimulike kommunikatsiooni, vaid küsimus on eeskätt õpetuslik. Vabamüürlaste õpetuse ja kristluse ühitatavus puudutab meie usu kõige kesksemat tuuma – usku Jumala ainulaadsesse ja ainukordsesse ilmutusse Jeesuse Kristuse isikus ning lunastusse Tema ristisurma ja ülestõusmise kaudu (vt lähemalt Eesti Kirik 13.3.2013).

Kõik probleemid saavad alguse vabamüürluse religioossest identiteedist. Vabamüürluse peavool (loožid, mille nimes esineb sõna „tunnustatud“; selliste hulka kuulub ka Eesti Suurloož) eeldavad oma liikmetelt usku Jumalasse. See on usk selle sõna religioosses tähenduses, isegi kui Jumala asemel kasutatakse nimetust „Kõrgem Olend“. Loomulikult ei ole „tunnustatud vabamüürlaste“ seas ühtegi, kes nimetaks vabamüürlust oma usutunnistuseks, ja Eesti vabamüürlased rõhutavad, et nad on kristlased. Ei ole alust kahelda nende siiruses, kuid sellega kerkib üles küsimus, mis muudab vabamüürluse ja kristluse suhte keeruliseks.

Vabamüürlus on nimelt oma peavoolus suhteliselt ühtne liikumine, mis tugineb samadele baasideedele. Samadele alusideedele tugineb nii kristlik kui ka mittekristlik vabamüürlus. Ja need ideed ei sobi paraku kristlusega: kõigi usundite olemuslik ühtsus, inimeste loomupärane headus ja võime end täiustada salateadmiste ja rituaalide abil, sooline selekteerimine (peavoolu loožidesse tohivad kuuluda ainult mehed) ning inimkonna jaotamine pühendunuteks ja mittepühendunuteks (kuigi teoreetiliselt räägitakse kõigi inimeste vendlusest). Näen vabamüürluses tõsist õpetuslikku probleemi ka praktiliselt, sest kui vabamüürlus on terviklik inimese- ja maailmakäsitlus, mis tugineb teistsugustele alustele, kui see kristlus, mida tunnistab ja õpetab meie kirik, võib juhtuda, et vabamüürlasest vaimulik võib hakata ristiusku mõtestama ja tõlgendama vabamüürluse kaudu. Selle tagajärjel läheb kaotsi see, mis on kristlusele eriomane.

Vabamüürluse ja kristluse suhet võib aidata mõista üks näide religiooniajaloost: antiikaegse kristliku gnoosise suhe tollal kujunemisstaadiumis olnud kristluse peavooluga, mida kirikuloolane Christoph Markschies nimetab „enamuskirikuks“ (Mehrheitskirche).

Vabamüürluse olemuse ja päritolu küsimuses on erinevaid seisukohti. Sama kehtib ka gnoosise suhtes. Vaieldakse näiteks selle üle, kas gnoosis on tekkinud ristiusu sees või eksisteeris ta esialgu kristlusest sõltumatult ning astus alles aja jooksul kristlusega kontakti ning tungis sellesse sisse. Viimane seisukoht ei ole hetkel maailmas valdav, aga seda esindavad mitmed nimekad uurijad nagu Birger A. Pearson, Kurt Rudolph ja Karl-Wofgang Tröger. Nad mõistavad gnoosist omaette religioosse liikumisena (Pearson ja Rudolph koguni religioonina), mis võib eksisteerida nii kristluse sees kui ka omaette (nagu seda on kuni tänaseni mandalased). Kurt Rudolphi sõnul on gnoosisele iseloomulik „parasiteeriv iseloom“ – tal on oma spetsiifiline struktuur, ta edastab teatud spetsiifilist sõnumit, milleks on inimese pärinemine jumalikust maailmast ja tema tagasipöördumine jumalikku maailma, kuid ta kasutab seejuures mõisteid ja ideid, mis on laenatud teistest religioonidest ja traditsioonidest. Kristlik gnoosis kasutab Uue Testamendi tekste, kristlikku terminoloogiat ja sümboolikat, neid aga omal kombel tõlgendades, õigemini ümbertõlgendades. Kristlikud gnostikud ei pidanud end „gnostikuteks“, vaid kristlasteks, ometi oli gnoosise alusstruktuur (gnostikute ideed maailmast, Jumalast, inimesest, lunastusest ja lunastaja rollist) algusest peale kristlusest erinev. Pole siis ime, kui aja jooksul hakkasid kujuneva peavoolu kristlased aru saama, et gnostikute usukäsitlus erineb nende omast kardinaalselt.

Seda võib konkretiseerida gnostilise õpetusega lunastajast. Ka gnostikutel oli lunastaja, kes tõi neile päästva teadmise (krk gnosis) ja õpetas selgeks saladused ja rituaalid, mille abil olevat võimalik saavutada lunastust. Mittekristlikus gnoosises võib lunastava teadmise tuua ka mõni teine ajalooline või mütoloogiline olend – tema funktsioon on enamasti selline, et kui asendaksime kristlike gnostikute Kristuse mõne teise olendiga, ei muudaks see gnostilises õpetuses põhimõtteliselt midagi.

Vabamüürluse ja kristluse suhe sarnaneb väga gnoosise ja kristluse suhtele, sest mõlemad on vaimsed liikumised, mis saavad eksisteerida mõne teise religiooni sees, seda omamoodi mõtestades ja tõlgendades. Nii nagu kristlik vabamüürlus ja mittekristlik vabamüürlus tuginevad ühtedele ja samadele põhiideedele, ühtsele nägemusele maailmast, inimesest ja tema elu eesmärgist, kasutavad sarnaseid sümboleid ja rituaale, nii tuginesid ühtedele ja samadele põhialustele ka kristlik ja mittekristlik gnoosis. Kristlus elas sümbioosis gnoosisega, kuni aja jooksul mõisteti, et erinevused on liiga suured. Ja nende teed läksid lahku.

Olen alati arvanud, et spiritualiteetide paljusus ühe kiriku sees võiks meie usku vaid rikastada. Aga me peaksime olema siiski üksmeelsed kõige tähtsamas küsimuses, mis on kristluse olemus ehk mis teeb kristlusest kristluse. Mis on see eriline, mis ei lase kristlikku kuulutust taandada vaid üldinimlikele armastuse ja vendluse ideedele. Kirikul on õigus ja kohus oma usu tuuma üle pidevalt järgi mõelda ning otsida selle mõtestamiseks ja tõlgendamiseks ka uusi viise, mis arvestavad muutuvaid olukordi. Aga oluline on seejuures endale teadvustada, mis on selle usu olemuslik ja muutumatu tuum.

 

Jaan Lahe (1971), dr. theol., on Tallinna Ülikooli Eesti Humanitaarinstituudi religiooniuuringute dotsent, EELK Tallinna praostkonna vikaarõpetaja, teenides Mustamäe Maarja Magdaleena koguduses, ning Kirik & Teoloogia toimetuskolleegiumi liige.

Print Friendly, PDF & Email
Reformatsioon 500
English