Arvamused

Vabadus seotuses (Gl 5:1). Kõne Eesti Vabariigi aastapäevaks

On kaks seisukohta, millele alljärgnev kõne aitab heita ehk mõningast valgust või vähemasti õhutab mõtlema edasi.

Üks, mida kuuleb mõnevõrra enam eriti nüüd, kus Euroopa Liidu olukord on päris keeruline, on selline, et Eesti liikmelisus tähendab tegelikult oma iseseisvuse loovutamist. Seega, tänapäeval on Eesti Vabariigi aastapäeva tähistamine iseloomult õigupoolest – isegi kui me seda endile veel päriselt tunnistada ei taha – millegi minevikku kadunu mälestamine. Ja kui sel puhul toimub nt jumalateenistus, ei ole päriselt tegemist millegi muuga kui reekviemiga Eesti Vabariigile: Igavene rahu anna talle, Issand …

Teine seisukoht haakub eelöelduga ja radikaliseerib seda: kas ikkagi üldse on tõelist õigustust vabariigi aastapäeval jumalateenistuse pidamiseks? Teravdatult sõnastades ei ole meile esitatud väljakutseks midagi vähemat kui küsimus, kuidas mõista ristirahva ja Jumala riigi kodanike vahekorda Eesti rahva ja riigikodanikega?

* * *

Vabariigi aastapäeva tähistamine näitab, et Eesti Vabariik on midagi, mis läheb meile korda, on midagi, mis on meie jaoks oluline, on midagi, millega meie elukäik on ühel või teisel viisil seotud. Eesti Vabariik on osa meie elust. Või teisiti: meie oleme – mõned otsesemal, mõned kaudsemal kombel – osalised Eesti Vabariigi elus. Igal juhul on meie käekäik seotud Eesti Vabariigi tänaseks 95 aastat väldanud käekäiguga.

95-aastane Eesti Vabariik on Euroopa Liidu liikmesriik. Sellest tõsiasjast ei ole täna, tähistades Eesti iseseisvust, omariiklust, sõltumatust, võimalik mööda vaadata. Selle tõsiasja suhtes ei valitse teadupärast üksmeel. Küllap leidus näiteks neid, kelle jaoks oli Eesti Vabariigi 86. aastapäeval, vahetult enne Euroopa Liitu astumist (1. mail 2004), pigem peiede – tõelise iseseisvuse lõppemise tähistamise – iseloom. Rohkem levinud on aga ilmselt mõte, et oleme küll oma vabadust loovutanud, kuid see on ühel või teisel põhjusel kasulik ja isegi möödapääsmatu. Mööndakse, et Euroopa Liitu kuulumine tähendab tõepoolest vabaduse ära andmist, aga sellel asjade käigul puudub alternatiiv: ainuüksi vabaduse hinnaga saame osta suuremat julgeolekut, paremat elatustaset jne. Seega, me peame mingil määral loobuma oma enesemääramisest ja sõltumatusest, et jääda püsima – et jääda üldse püsima ehk siis, et jääda paremini ja jõukamalt püsima.

Need kujutlused lähtuvad eeldusest, et vabadus on vastuolus seotusega, ehk siis on sellega pöördvõrdelises suhtes, s.t mida rohkem sõltuvust, seda vähem vabadust, ja vastupidi: mida rohkem vabadust, seda vähem sõltuvust. Kas see on nõnda? Kas vabadus on vastolus seotusega?

* * *

Nii näib see tõepoolest. Vabadus on vastuolus seotusega, kuna vabadus seisneb ju just nimelt mitte-seotud-olemises, s.t sõltumatuses. Vabadus on sõltumatus! Milline on aga meie olukord? Me sõltume vanematest, lastest, abikaasast, sõbrast, rahakotist, tööst, riigist. Seda loetelu võib jätkata lõputult. Mingil kombel näib see kõik vähendavat ja piiravat meie vabadust. Me ei ole iseseisvad, meie võimalus oma elu üle ise otsustada on piiratud. Nii ohustab sõltuvus meie elu, sest see tähendab, et ka teised määravad ja otsustavad selle üle. Otsustades minu elu üle, otsustavad nad selle üles, kes ma olen. Mida rohkem olen sõltuv, seda vähem olen ise oma elu üle peremees. Mida rohkem olen seotud, seda vähem saan olla mina ise – ma lähen kaotsi, haihtun õhku, olen pall, millega mängivad teised.

Kuna reaalses elus oleme me nii paljust sõltuvad, on vabadus midagi sellist, mis küll näitab end meile, tekitab enese järele igatsust, aga ei anna end kunagi täielikult kätte, vaid jääb ihaldusväärseks ideaaliks. Nii oleme rahulolematud ning igatseme vabadust, vaba-olemist suhetest, tõeliselt ise-olemist, olukorda, kus keegi teine ei saa meie üle määrata. Vabadus on sõltumatus, on vaba-olemine kõigist suhetest, on olukord, kus keegi ja miski ei määra meie elu üle. Me oleme iseseisvad – seisame ise –, sest oleme üksi. Oleme üksi – kas see on vabadus? Kui ei, siis näib see tähendavat, et vabadus siiski ei ole vastuolus seotusega.

* * *

Mida sisaldab seotus, et see ei ole vastuolus vabadusega? Kui noorde perekonda sünnib laps, avaneb mehele ja naisele elu uues valguses: nad on isa ja ema – see, kes nad on, on saanud tolle uue sideme läbi uue varjundi. Nende elu sisaldab uusi väljakutseid, sisaldab muresid ja rõõme, mida enne nende elus ei olnud. Selles näites väljendub, milline on meie elu üldse.

Inimese elu on elu seotuses, elu sidemetes, elu ühenduses teistega. Üksnes seotuses oleme vabad, sest alles seotud-olemise, sõltuvuses-olemise, suhetes-olemise läbi avanevad meile võimalused, mille vahel valida. Nii seisneb meie vabadus mitte sõltumatuses, vaid möödapääsmatuses teha valikuid võimaluste vahel, mis on avatud läbi suhete, milles me asume. Suhted avavad võimalusi, olles suhetes, asume me võimalusteruumis. Nii ei ole vabadus mitte kättesaamatu ideaal olla sõltumatu, vaid on meie elu ise, on elu reaalsete suhete läbi tingitud lakkamatu ülesanne valida, kuidas minna edasi. Nõnda kujundame oma vabadust kasutades suhteid, milles asume. Armunud abielluvad või lähevad lahku või elavad niisama koos. Lapsed jäävad oma vanematega kontakti või põgenevad selle eest. Elades Eestist eemal, säilitatakse seda maad ja riiki oma südames või pöördutakse tast ära ja unustatakse ta.

Vabadus on see, et meil ei ole muud valikut, kui oma valikute läbi kujundada neid suhteid, milles me asume. Seega, vabadus eeldab ühendust ja sõltuvust. Just lävides teistega, käies oma eluteed seotuses teistega, oleme me vabad. Üksi ei saa me olla iseseisvad, meil ei oleks siis oma nägu. Ainult koos teistega kujuneb välja meie oma nägu, ainult seotuses on iseseisvus. Niisiis, vabadus on valimine võimaluste vahel, mis on avatud sidemete läbi. Vabadus on vabadus seotuses!

* * *

Oma mõtisklusega oleme jõudnud tulemuseni, et vabadus ja seotus ei ole omavahel vastuolus. Pigem saame vabadusest kõnelda üksnes seetõttu, et oleme seotud teistega. Kui siin aga seisma jääda, siis peaksime ennast süüdistama demagoogias. Mõte, et seotuse, ühenduse, liidu eest tuleb meil maksta oma vabadusega, sisaldab siiski oma tõetera. Meie suhted, sidemed, liidud, sõltuvused võivad tõepoolest muutuda vabaduse vastandiks. Nimelt siis, kui vaatleme suhteid, sidemeid, sõltuvusi, mis avavad meile valikuvõimalusi, oma vabaduse allikana.

Kui vaatleme mingisugust suhet vabaduse allikana, siis muudame selle suhte absoluutseks. Kui me muudame aga midagi inimlikku tingimatult kehtivaks, siis saavad meist selle orjad. Millestki inimlikust absoluutselt sõltuvuses olemine on vabadusega vastuolus, see on ebainimlik. Kui mingi inimlik suhe, olgu kasvõi inimese suhe iseendasse, on vabaduse allikas, s.t midagi tingimatult kehtivat, oleme – võib-olla enesele märkamatultki – muutunud orjadeks. Orjuse vastu ei aita aga mitte miski muu kui vabaduse – vabaduse tõelise lätte – juurde tagasi pöördumine.

* * *

Aga kus on vabaduse läte? Rõõmusõnum Jeesusest Kristusest ütleb: seotus Jumalaga on vabaduse läte ning see tähendab: vabaduse läte on Jumala tingimatult kehtiv armastus. Jumala armastus on nõnda suur, et ta inimese pärast, kes otsib vabaduse lätet mitte Jumala, vaid iseenese juurest, kes ei taha ülistada Jumalana mitte Jumalat, vaid iseennast – nõnda orjaks muutunud inimese vabastamise pärast on Jeesuses Kristuses surnud ja üles tõusnud. Apostel Paulus ütleb: „Vabaduseks on Kristus meid vabastanud! Seiske siis ja ärge laske endid jälle panna orjaikkesse“ (Gl 5:1).

Me lähtusime küsimusest, kas vabadus on vastuolus seotusega. Vabadus ei ole vastuolus seotusega, sest meie elu on elu sidemete paljususes, mida me valikuid tehes kujundame. Nõnda on elu vabaduse teostumine, vabaduse teoks saamine. Aga vabadus satub vastuollu seotusega, kui ükskõik milline neist elusidemeist – keegi teine inimene, riik, meie oma Mina – pretendeerib tingimatule kehtivusele meie elu üle, taotleb olla meie vabaduse allikas. Selles pretensioonis peitub tahe meid orjaks muuta. Nii muutuvad sidemed orjaikkeks, muutub seotus orjuseks.

Looja Jumal on Jeesuses Kristuses meid vabastanud orjusest – on avanud meile tõeliselt iseseisva elu, elu tõelises vabaduses. Jumal ise ja ainult Jumal on meie vabaduse läte. Meie elu, keset kõiki sidemeid, keset kõiki sõltuvusi, keset kõiki liite, on Jumalale toetuv elu. Jumal on meie elu alus. Sellest vabaduse lättest lähtuvalt oleme ühenduses teistega, käime oma eluteed koos teistega.

Meid kutsutakse üles teostama vabadust, tegema valikuid, kujundama suhteid vabaduse tõelisest lättest lähtuvalt. Just see vabaduse läte on ka vabaduse kasutamise, otsuste langetamise kriteerium. Jumal, s.t Jeesuse Kristuse vabastusteos avalikuks saanud ületamatu armastus, on vägi, valgus ja kriteerium, millest lähtuvalt meie elu muutub tõeliselt iseseisvaks, tõeliselt vabaks, tõeliselt inimlikuks. Tõelise inimlikkuse, tõelise vabaduse läte on Jumala enda inimlikkus Jeesuses Kristuses.

* * *

Eesti Vabariigi, vaba Eesti riigi aastapäeva ei ole võimalik tähistada paremini kui jumalateenistust pidades, kuna jumalateenistus on pöördumine vabaduse lätte juurde. Eesti Vabariigi algusesaamine ja käekäik on alati olnud seotud sellega, kuidas Eesti inimesed oma vabadust kasutavad. Eesti riigi vabadus ja iseseisvus ei saa olla sõltumatus, mis seisneb üksinda olemises. Me ei ole üksinda. Eesti on vaba riik, suheldes teiste riikidega, kujundades oma suhteid teiste riikidega. Küsimus on üksnes selles, kuidas me neid suhteid kujundame. See kehtib ka Euroopa Liidu kohta. Mida tulevik toob, millised tagajärjed on Eesti rahva eilsetel ja tänastel otsustel kümne või saja aasta pärast – seda ei tea ju mitte keegi. Aga üks on selge: kui elame usalduses Jumala vastu ja lähtume Jeesuses Kristuses avalikuks saanud armastusest, siis ei suuda mitte keegi meid orjaikkesse panna. Isegi siis, kui Eesti riiki ei peaks kunagi sellisel kujul olema, nagu seda täna tunneme – isegi siis ei kao vabadus, sest Jeesus Kristus elab igavesti!

 

Thomas-Andreas Põder (1976), EELK vikaarõpetaja, on Tartu Ülikooli süstemaatilise usuteaduse assistent ja usuteaduse programmijuht, Evangeelsete Kirikute Osaduse Euroopas nõukogu ning Kirik & Teoloogia toimetuskolleegiumi liige.

 

Print Friendly, PDF & Email
Reformatsioon 500
English