Minu ülesandeks on kõneleda misjonist süstemaatilise teoloogia vaatevinklist. Teadupärast on süstemaatilise teoloogia põhiülesandeks kristluse igikestva põhisisu uuel kombel mõtestamine ja sõnastamine iga uue põlvkonna jaoks. Seetõttu on süstemaatiline teoloogia minu jaoks alati otseselt seotud tegeliku usuteadusega – praktilise tööga tänapäeva inimeste keskel. Just sellest on tingitud ka mu ettekande asukoht kusagil klassikalise süstemaatilise teoloogia ja praktilise teoloogia piirimail.
Misjon on üks ütlemata mitmetahuline mõiste. Tihti seostub see meie jaoks ennekõike suurte misjoniürituste, turuplatside või staadionitega, atraktiivsuse, kulumahukuse ja suure ettevalmistustööga. Jah, ka nõnda võib ning ehk lausa tuleb misjonitööd teha. Samas võib misjonitöö oma vaiksel kujul toimuda kindlasti ka kohvilauas või mägimatkal, lahinguolukorras või teel Kärust Tallinna rongis toimuva vestluse ajal. Kindlasti võib see sündida ka pühapäeva hommikul kell 10 aset leidval jumalateenistusel. Kõigis neis paigus võib kõlada kristlik, uut elu loov kuulutus. Ja kuigi misjonitööl on väga palju erinevaid tahke, tahaksin ma täna peatuda just misjoni kuulutuslikul aspektil. Siinkohal nimetan, et minu hinnangul peaks kuulutus Eesti olusid silmas pidades peaaegu alati olema misjonikuulutus.
Kui lugeda selle ettekande pealkirja Misjon – elu ja surma küsimus, peatub mõte esimese hooga võib-olla sellel, et meie kiriku, EELK jaoks on misjon ehk väljapoole suunatud kuulutustöö tõepoolest ellujäämise küsimus. Ajavahemikul 2001–2011 langes kiriku liikmeannetajate arv 12192 inimese ehk 27% võrra. Olgu põhjuseks misjonaarse hoiaku ja töö puudumine või mingi vildakas misjonikäsitlus, igal juhul on olnud tegu vaikse hääbumisega, kus me kaotame igal aastal mitme tubli maakoguduse jagu liikmeid.
Ometi ei ole põhiküsimuseks ja tegelikuks probleemiks mitte EELK kui institutsiooni hääbumine või ellujäämine, sest Jumal pole tulnud päästma EELK-d. Ja kuigi EELK arengustrateegia aastani 2017 nimetab kiriku visioonina, et „Kirik on ühiskonna usuliste ja kõlbeliste väärtuste kujundaja ja kandja, hoides ning edendades Eesti kultuurilist ja rahvuslikku järjepidevust ning kristlikku kasvamist“, tuleb meil enda jaoks väga selgelt läbi mõtelda ja sõnastada, et meie kuulutuse ja töö esmane eesmärk ei ole moraalsem, n-ö traditsioonilistel väärtustel tuginev ühiskond ega ka täidetud kirikupingid. Meie eesmärk on, et inimesed ei hukkuks, vaid et neil võiks olla igavene elu. See on kuulutus Jumala päästetööst Jeesuses Kristuses. See on Jumala armu kuulutus, päästeks igaühele.
Selles osas oleme küllap kõik enam-vähem ühel nõul. Kui me nüüd aga kõneleme misjonist või kuulutusest, siis tõdeme, et meil tuleb üha ja üha läbi mõelda, mida see tegelikult tähendab. Millest Jumal meid, inimesi päästab? Jah, jätkuvalt on tõsi see, et Ta päästab patust, kuradist ja surma väest, aga kuidas kõneleda sellest tänasele inimesele? Teate ju seda kena loosungit „Jeesus on vastus!“, mille peale on iga mõtleva inimese loomulikuks reaktsiooniks: „Aga milles on üldse küsimus?“ Juba need sõnad „et ei läheks hukka“ püstitavad misjonikuulutuse jaoks probleemi, sest meie kaasaegne ei aimagi, et ta on kadunud. Ta võib olla selline rõõmus ja asjalik pagan, kelle elu sujub. Muresid on loomulikult temalgi, aga mis puutub temasse hukatus või patt? Süütunne ei pruugi inimesele sealjuures sugugi võõras olla, ent reeglina on tegu süütundega oma lähedaste, mitte kõrgema väe ees. Õigeksmõistmine on Eestis teadupärast aga hoopis devalveerunud termin, kuna inimesi mõistetakse kohtus õigeks küll tõendite ebaseaduslikkuse, küll nende aegumise vms tõttu, nii et ka mõiste „õigus“ on muutunud millekski õige häguseks.
Kuna aga teame, et meil tuleb kuulutada pattude andeksandmist ja õigeksmõistmist, siis näib meil lasuvat kohustus kõigepealt inimesed süüdlaseks teha – panna neid oma patte ja süüd tundma ning seejärel ka tunnistama. Seega tuleks meil kõigepealt kõneleda nende pattudest. Misjonisituatsioonis kuulutajale esitab see iseäranis suure väljakutse: näib, et meil tuleb ühe jutluse jooksul või vestluse käigus a) inimest informeerida ja veenda, et Jumal on olemas – see on eelduseks järgnevale –; b) informeerida ja veenda, et inimene on Jumala ees süüdi ja seega hukatust väärt; c) kuulutada, et seesama Jumal on talle andeks andnud. Pahatihti kukub see välja nii, et me räägime a) kuidas maailm on hukas ja meie koos sellega; b) aga Jeesus on tulnud ja patu ära võitnud ning meile eeskuju jätnud; c) ja sellepärast tuleb meilgi nüüd minna, püüda ning saada paremaks, moraalsemaks ja usklikumaks.
Kõige selle üle oma ametis igapäevaselt pead murdes ja südant valutades jõuame tahes-tahtmata sellise luterliku teemani nagu käsk ja evangeelium (kasutusel ka kui „seadus ja evangeelium“). Pealtnäha tundub see ehk kulunud ja oma aja ära elanud mõistepaar, millel pole misjoniga mingit pistmist. Ometi seisame sellega silmitsi alati, kui mõtleme, mis on see vana, millest Kristus meid lunastab, ja mis on see uus, millesse ja milleks Ta meid vabastab. Ja see on ometi see, millest me misjoni puhul kõneleme. (Nõnda kui öeldakse laulus Amazing Grace: „I once was lost but now am found, / Was blind, but now I see.“) Seepärast julgen väita, et käsk ja evangeelium on misjoni puhul üheks väga oluliseks dimensiooniks, mille üle järele mõtelda ning mille valgel oma tööd ja kuulutust analüüsida.
Püüan väga lühidalt kokku võtta selle klassikalise locus’e, käsu ja evangeeliumi sisu. Martin Lutheri arusaama kohaselt on Jumala Sõnal kaks kuju: see esineb ja toimib kas käsu või evangeeliumina. Käsu ülesandeks on nõuda ja süüdistada ning paljastada nõnda inimese pattu. Käsk on see, mis paneb koormad inimese õlule ning näitab ühtlasi inimese võimetust neid koormaid kanda. Sel kombel toimib käsk vangistava ning viimselt hävitavana, sest see mõistab inimese surma. Luther nimetab seda Jumala võõraks sõnaks (verbum alienum), mille abil Jumal teeb oma võõrast, viha ja raevu tööd (opus alienum). Jumala teine sõna on tema tegelik sõna (verbum proprium), millega ta teeb oma õiget ja tõelist tööd (opus proprium). See tegelik, tõeline sõna on evangeelium, mis ei nõua, vaid kingib, mis annab inimesele kõike seda, mida käsk nõudnud on. Ning Luther ütleb, et ühe teoloogi ja kuulutaja suurimaks ülesandeks on neid kaht mitte segi ajada, vaid neid pidevalt eristada.
Julgen öelda, et isegi kui me luterlikust käsu ja evangeeliumi eristusest midagi ei tea või kogu käsu ja evangeeliumi juttu aegunuks ja ekslikuks peame, ei tähenda see veel, et me neist pääseks. Suure tõenäosusega kuulutame ikkagi ühelt poolt seda, mida Jumal meilt nõuab ja teiselt poolt seda, mida Ta meile kinkinud on ja kinkida tahab. Eri küsimus on, kas me neil kahel ka vahet teha mõistame. Kuulutuse, nagu ka laiemalt kogu misjoni puhul on aga otsustav nimelt see, mis kuulaja jaoks meie jutust ja üldse meiega kokkupuutest kõlama jääb – mis tema südant täidab, kui ta koju pöördub – kas käsk või evangeelium, Jumala nõue või Tema jalustrabav imeline kingitus.
Üks asi, mis on määratud ebaõnnestumisele juba eos, on püüd luua käsu ja evangeeliumi vahel harmooniat: näidata käsku hea sõbrana või evangeeliumi püha elu nõudena. Emb-kumb neist on sellisel juhul määratud kaduma. Nii on meil oht käsitleda evangeeliumi põhjendatuna üksnes sel määral, kuivõrd see rakendab töösse käsu, pannes inimesed üksteist ja Jumalat austama ning pered ja ühiskonna sõbralikult koos elama. Sellise „tarviliku abivahendina“ kuulutatud evangeelium pole paraku enam Jumala tingimusteta armu kuulutus. (Sõna „tingimusteta“ võiks siinkohal isegi ära jätta, sest arm saab ju olla arm üksnes siis, kui selle eel ja järel puuduvad tingimused.) Käsu esitamine innustava sõbrana muudab omakorda käsu üheks hambutuks, mõttetuks tegelaseks, mis minetab oma tegeliku funktsiooni – sellest põhjalikumalt allpool. Igal juhul on sellise sünteesi puhul kaotajaks pooleks reeglina ikka evangeelium.
On tõsi, et evangeelium ei ole usutav ega veenev, kui meie kuulutuses puudub igasugune viide kuulaja situatsioonile – ehk siis üldistades patule –, millele evangeelium on vastulauseks. See osa ei tohi kuulutusest kuidagi puududa. Ent see enamasti ei puudugi. Herman G. Stuempfle Jr., ühe 20. saj lõpukümnendite kompaktseima käsku ja evangeeliumi käsitleva raamatu autor ütleb: „Me oleme peaaegu parandamatult käsu poole kiivas, ja see toimub paratamatult evangeeliumi arvelt“ (Stuempfle 1990, 78).
Meie kui kuulutajate mandaat ei lähtu aga Jumala pühast käsust. See lähtub otseselt Tema heast sõnumist Jeesuse Kristuse surma ja ülestõusmise kohta. Küllap oleme vähemalt teoreetiliselt üksmeelel selles, et kuulutuse keskmes peab seisma evangeelium – Jumala tegu Jeesuses Kristuses. Keskmes on siia, meie madalusse tulnud (ehk kondenseerunud), surnud ja üles tõusnud Kristus. Võime isegi öelda, et me pole Jumalat kuulutanud seni, kuni me pole Teda kuulutanud ristilööduna. Kuulutus, mis räägib põhiliselt sellest, mida meie oleme valesti teinud või tegemata jätnud – või mis on siin maailmas viltu või valesti – ei ole kristlik kuulutus. On vast lausa kurjast kuulutada Jumala negatiivset hinnangut inimeste või maailma kohta, kui sellega ei seisa vastakuti Jumala määratult võimsam jah-sõna, Tema arm Kristuses.
Ent ka niisugune kuulutus, mille keskmeks on see, kuidas me peaksime elama või kuidas see maailm peaks välja nägema, ning kus Kristusel on vaid statisti ehk kõrvaltegelase roll moraalse eeskuju näol, ei ole kristlik kuulutus. Kui dominandina ei jää kõlama selget vabastavat sõna sellest, et me oleme Kristuses Jumala poolt omaks võetud, on kõlanud vaid tühi mull, kui lennukas ja ladus ja kuulajatele meelepärane see ka poleks.
Sellise kuulutuse tagajärjed võivad erinevate inimeste puhul olla erinevad:
1. Kuulutus üksnes süvendab kuulaja ahastust või surub koorma veelgi kindlamalt tema õlgadele.
2. Tõenäolisem on, et enesekaitse mõttes blokeerib kuulaja ennast ära enne, kui ahastus tekkidagi jõuab. See on tema kaitsereaktsioon rünnaku vastu, ning see võib olla üsna tüüpiline reaktsioon just misjonikontekstis.
3. Kuulaja saab kinnitust, et ta on oma vagadusega õigel teel ja jätkab palehigis rühkimist pühaduse poole. (See on ka põhjus, miks võib üks käsuvagadusejutlus kuulajatelt hoopis enam kiidusõnu pälvida kui selge, tingimusteta armukuulutus!)
Kuid käsu kuulutamisega me maailma ei misjoneeri. Noomimise ja manitsemisega võime inimesi korrale kutsuda, distsiplineerida ja isegi harida – ning kõik see on tõesti ka käsu üks funktsioone, selle n-ö tsiviilfunktsioon (usus civilis). Ent selline kuulutus ei suuda luua uut. Ja nõnda pole see ka mingi kristlik kuulutus. Moraali võivad veenvalt lugeda ka haridus- ja kultuuritegelased ning poliitikud, moraali lugeda võib ka pahur naabritädi. Neil kõigil võib omast kohast täiesti õigus olla, ent see pole ikkagi kristlik kuulutus.
Käsu peamine, teoloogiline ülesanne on olla juhiks ja teenäitajaks Kristuse poole (Lex est paedagogus in Christum). Niisiis on käsk oma sügavamalt sisult rangelt instrumentaalne, ta seisab üksnes evangeeliumi teenistuses. Käsk on vahend, mille kaudu Jumal saab teha meid teadlikuks meie olukorrast ja hädast ning juhtida pääste poole.
Ma olen on üsna veendunud, et see häda, mis meil on evangeeliumi kuulutamisega, on otseselt seotud meie käsu-kimbatusega. Me ei tea, kuidas käsust kõneleda, sest me ei tea ka ilmselt, mis asi see on. See on omakorda tingitud tõsiasjast, et unustame alatasa ära, mis on patt. Ja nii nagu me nudime ära patu, kujutledes seda pahede ja moraalinormide rikkumisena, nõnda muudame ka käsu hambutuks ja ohutuks. Me esitleme käsku millegi sellisena, mida inimene tõsise pingutuse korral ise täita suudaks – kui ta end ikka tõsiselt kokku võtaks.
Ent inimese tõeline häda seisneb võimetuses Jumala käsku täita – see on käsu võimatus (impossibilitas legis), millest kõnelevad nii Paulus kui Luther. Pange tähele: meie probleem pole niisiis mitte selles, nagu oleksime käsu kuulutamises liiga radikaalsed. Vastupidi, redutseerides käsu moraalinormide rikkumiseks ja etteheideteks kõlvatule maailmale, kuulutame me hambutut, jõuetut käsku.
Ning kuna me ei oska või ei tihka käsku kuulutada selle täies radikaalsuses, nõnda, et see inimese kõik käsupüüdlused ja tema vana, enda saavutustel ja tublidusel baseeruva mõttestruktuuri surmaks, siis ei jõua me välja ka elu andva evangeeliumi kuulutamiseni. See aga, et me ei tihka kuulutada radikaalset käsku, on otsene märk sellest, et me ei taipa, mis vägi on evangeeliumil. Ja nõnda ongi ring täis ning meie lahing kaotatud (Forde 1967, 92).
Käsu kuulutamine selle täies radikaalsuses ei tähenda seda, et peaksime inimest pidevalt süütunde all hoidma. Seda tehes rajaksime me oma süsteemi inimkonna halvale südametunnistusele ja muudaksime käsu pelgalt üheks pidevaks näägutajaks.
Jah, Luther räägib sageli käsu süüdistusest ning Vanale Testamendile tuginedes kõneleb ta sellest ka kui purustavast, surmavast vasarast (Jr 23:29). Samas võib üsna kindlalt väita, et Lutheri jaoks ei ole käsk pelgalt suruõhuhaamer, mis kaljud põrmuks teeb. Ta armastab käsust kõneledes tuua näidet krabisevast lehekesest, mis rahutut südant metsateel nõnda ehmatada võib, et see hirmust saapasäärde langeb.[1] Käsk on kõik see, mis kohutab, mis annab märku inimese kaduvusest ning sellest, et lootust pole. Käsku võib vaadelda ka mitte kui vasarat, vaid kui detektiivihaamrikest, mis käib ja koputab läbi kahhelkivid või seinaplaadid, ning annab märku neis olevast praost või nende all olevast tühikust. Käsku võib mõista seega ka kui diagnoosimisvahendit, mille funktsiooniks on letaalse haiguse diagnoosist teavitamine ning ainsa võimaliku ravi poole suunamine.
Seepärast leiab H. G. Stuempfle, et tänapäeval peaks käsk esinema meie kuulutusel kahel teineteist täiendaval kujul: üks neist on tõepoolest käsk kui kohut mõistev ja surmav haamer, teine aga käsk kui eksistentsi peegel. Sel kombel võib inimene kuulata Jumala Sõna ilma koheselt kaitsepositsioone sisse võtmata, adudes pigem, et Jumal teab ja tunneb seda meie katkist maailma ja meie enda katkist olukorda.
See käsu peeglisse vaatamine ja oma olukorra tõsiduse aimama hakkamine viib kuulaja loodetavasti teele ravi ehk evangeeliumi suunas. Siinkohal tuleb ikka meeles pidada, et vaatamata meie põhjalikule eksegeetilisele tööle ei ole evangeeliumi kuulutamine kauges ajaloos toimunud ebaisikulise või umbisikulise informatsiooni edastamine. 20. saj teises pooles Ameerikas üsna laialdast mõju saavutanud luterlik teoloog Gerhard O. Forde on eriliselt rõhutanud, et kuulutatav evangeelium peab olema personaalne, ka siis, kui kuulajaid on kaks tuhat. Enamgi veel – evangeeliumi kuulutus on oma loomult deklaratiivne. Forde väidab, et see deklaratiivsus on tingimusteta õigeksmõistmise puhul vältimatult vajalik, ja ses mõttes on paralleel kohtuliku õigeksmõistmisega jätkuvalt täiesti kohane. Kui inimene kuulutatakse kohtus õigeks, siis see kuulutus on sõna, mis teeb inimesega midagi väga konkreetset. See loob täiesti uue olukorra, uue reaalsuse. Inimene läheb kohtusaalist välja ja on tõepoolest vaba. Ent just see on samm, mida meie tavaliselt astuda ei julge. Just siis lööme põnnama selle ees, et öelda inimesele otse välja: „Sinu patud on Sulle andeks antud, Sina oled Jumala äravalitu!“ Öelda seda ilma igasuguste kuide ja muude tingimusteta, ilma eeldusaineteta või eelneva olümpianormi täitmiseta, aga ka ilma peenes kirjas klausliteta edasiseks pühitsuseluks. See on koht, kus hakkame pabistama ja odava armu pärast muretsema, nagu ähvardaks oht, et me raiskame Jumala armu asjata ära ning see saab ühel hetkel otsa nagu meie koguduse küünlavarud. Kristuse surma ja ülestõusmist tuleb kuulutada konkreetse inimese eest sündinud tõsiasjana, ja konkreetseiks inimesteks on need, kellega Jumal meid sellel hetkel kokku on juhtinud. Nende eest on Kristus surnud ja üles tõusnud ning rajanud neile sellega pääsu taevariiki (Forde 1985, 294).
Niisiis ei ole evangeelium lihtsalt üks Jeesuse Kristuse lunastustöö kohta käiv kiillause, millele eelnev jutt räägib sellest, kuidas me käsku täitnud ei ole, ja järgnev sellest, kuidas me nüüd – arvatavalt Jeesuse armu assisteerimisel – käsku täitma peame. Just see on väärkäsitlus, mida Luther kummutada püüdis. Sest evangeelium on käsu lõpp. Käsku tuleb kuulutada selle ultimatiivses tähenduses nõnda, et see jõuaks välja oma piirideni, lõpuni.
Ja käsk jõuab oma piirideni, oma lõpuni Kristuse ristis. Evangeelium on Jeesuses Kristuses läbinisti uue loomise tõotus, mis ootab ja leiab meid seal, kus käsk lõppenud on. „Niisiis, kui keegi on Kristuses, siis ta on uus loodu, vana on möödunud, vaata, uus on sündinud!“ (2Kr 5:17). See on tõotus uuest loodust Kristuses, kes suri käsu all, ent tõusis võidukalt üles ja keeras selle maailma korra pea peale – või ehk hoopis pea pealt jalgadele tagasi? See on, mida tahame Sõna kuulutamisega teha ning saavutada: avada inimesi Jumala armule ja lootusele, et nad võiks läbinisti uueks saada.
Meie, luterlaste jaoks võiks nii liberaalsuse kui konservatiivsuse asemel olla eesmärgiks saada radikaalideks – sellise radikaalse evangeeliumi kuulutajateks, mis surmaks vana ja kutsuks esile uue. Meie rida ei ole piirduda kosmeetiliste pealispinnaparandustega, nõuda kõlbelisemaid eluviise jms. Küsimus on palju enamas: surmas ja elus. Aga sealjuures tuleb ometi meeles pidada, et me pole ise need kaevurid, kes peavad juurteni välja raiuma ja vana surmama. Meie asi on võimaldada Jumala sõna ligipääs inimesele ja luua nii uue idanemiseks kui kasvuks kõik vajalikud tingimused.
Vahekokkuvõttena võime siinkohal öelda, et evangeeliumi ei ole võimalik kuulutada ilma käsuta, sest uus saab olla mõistetav üksnes vastusena vanale. Kui seda siiski teha üritatakse, rääkides üksnes leebest armastusest, siis, pange tähele, muutub see magus armastusejutt õige pea ise käsuks, ilmvõimatuks ülesandeks kuidagi selle armastuseni küündida ja ise armastama hakata.
Käsku ilma evangeeliumita kuulutada on küll võimalik, ent see on käsu väärtarvitamine, mille käigus deformeerub ka käsk ise. Seegi, kui käsk tuuakse sisse peale evangeeliumi, on käsu väärkasutamine. See on tammumine skeemis „vana-uus-vana“, kus jõutakse ringiga tagasi sinna, kust sai alustatud. Viimane sõna peab jääma evangeeliumile kui elavaks tegijale.
Sest Jumal vabastab meid käsu orjusest Jumala laste vabadusse. Seda mõistagi nõnda, et me võiksime käia uues elus (Rm 6:4). Ent isegi see „võiksime käia uues elus“ pole tõlgendatav käsuna. Uus, Kristuses kingitud elu on käsk sama vähe, kui olid tähtedele käsuks Jumala loomisel lausutud sõnad: „Saagu valgus!“
Niisugune tingimusteta rõõmusõnumi kuulutamine tundub aga liiga ohtlik, liiga riskantne selleks, et seda kasutada kesk selle maailma karmi tegelikkust. See ei toimi, kardame me. Hullem veel, seda hakatakse ju kindla peale kurjasti ära kasutama. Gerhard O. Forde ironiseerib: „Mis saab siis voorustest ja moraalist, kui me väga selgelt rõhutame, et inimesed saavad õigeks üksnes usust? Kui seda üldse õpetada, siis tuleks hoida seda antiseptiliselt teoloogia valdkonnas, et mitte segada kogudust tegelemast sellega, mis on kristliku elu põhiteema, s.t pühitsusega“ (Forde 1980, 33).
Mulle tundub, et see, mis meid ebakindlaks ja armuga koonerdavaks teeb, on tegelikult meie enda uskmatus. Me ei taipa või ei usu, et meie kätte antud Sõna on Sõna Temalt, „kes teeb elavaks surnud ja kutsub olematuid nagu olevaid“ (Rm 4:17). Ja see ei ole sümbolite keel, vaid Ta tõesti suudab seda. Me kipume unustama, et Jumala Sõna, mis meie suu kaudu kõlada võib, on jätkuvalt seesama loov sõna, mis ütles: „Saagu valgus!“ – sama vägev oma jõus.
Ja sellepärast ei peaks me kartma kuulutada tingimusteta absolutsiooni ka neile, kes pole pealtnäha „muutunud“ või oma elu moraalset palet parandanud. Sest ärgem unustagem, et üksnes tingimusteta pattude andeksandmine võib tappa patu. Mitte miski, mis on inimese sees, ei suuda seda teha. Meil tasub endalegi üha meelde tuletada, mis on patt: patt on inimese uskmatus, lõhe inimese ja Jumala vahel. Ja kuitahes veenvad käsujutlused ei suuda mõjuda nõnda, et uskmatuse asemel astuks rõõmus, lapsemeelne usaldus. Mitte miski muu kui sõnum Kristusest, kes on inimese eest risti löödud ja üles tõusnud, ei suuda ületada lõhet inimese ja Jumala vahel.
Jumala Sõna on see, mis surmab ja teeb elavaks. Sageli sünnib see ühes ja samas sõnas koos, ning sageli on selleks sõnaks just sõna ristist. Uut elu andev sõna teeb ses samas hetkes tühjaks vana, põrmustab kõik vana inimese ettekujutused, ideaalid, jah, isegi meie kõrgelt hinnatud väärtused. Tema suuruse ees saab kõik muu tühiseks.
Kui me aga pole Jumala sõna väes veendunud, siis arvame, et õigeksmõistmine võib küll armust olla, aga inimesed peaksid ikka ise ka pingutama. Selle tulemusena rakendame sellist vahepealset varianti, kus on vilets hurjutav käsk, mis ei surma, vaid tümitab. Ja just seetõttu on meil ka vilets evangeelium, mis ei suuda surnuid ellu äratada. See evangeeliumgi on pigem käsk, mis õhutab ja manitseb, ent elavaks ei tee.
Mida siis teha? Ma mõtlen, et kui me oleme ühel meelel selles, et kristlik kuulutus kõneleb peaasjalikult Jumala armuteost, siis on meil ilmselt lihtne möönda, et ega kuulutus ei saa kõneleda peaasjalikult sellest, mida meie teinud oleme või tegema peaksime. Ja seepärast tasub näiteks kriitiliselt üle vaadata oma jutlused ning panna tähele, kui suurt kaalu omavad neis kõikvõimalikud ekshortatiivsed, manitsuslikud hüüded: „Olgem siis, saagem nüüd, püüdkem ja hakakem!“
Mulle tundub, et üks meie viimaste aastate meeliskirjakohti, millele jutlustes viidatakse, on Rm 12:1–2: „Ja ärge muganduge praeguse ajaga, vaid muutuge meele uuendamise teel“. Juhin igaks juhuks tähelepanu sellele, et selles lauses kasutatav kreekakeelne verb metamorphoō on passiivse imperatiivi vormis, mis tähendab pigem „saage muudetud, saage vormitud“. See, kes tegutseb, see, kes muutuse esile kutsub, kellel üldse on meelevald vana uueks muuta, ei ole sugugi mitte meie, inimesed!
Peatuksin korraks ka ühel salakavalal ja samas üsna halastamatul käsu vormil. See on nõue uskuda. Usu aastal, mis Vatikani eeskujul ka EELK-s välja on kuulutatud, on kohane nimetada, et ka usule õhutamine võib muutuda käsu kuulutamiseks, kui me arvame, et usk on midagi, mida inimene ise produtseerida suudab, või kui eeldame, et meie religioossus on miski, mis meid kannab. Usust jutlustamine on otsekui püüd panna lilli kasvama nende sikutamise teel. Me hävitame just selle, mille kasvu me näha loodame. Usk ei kasva mitte usu jutlustamise teel, vaid palju enam ootamatu, teenimatu armu kuulutamisel ja kuulajate hellitamisel selles armus (Forde 2007, 141). Sest usu kasv on ju ometi usalduse kasv.
Otsi kokku tõmbama hakates tahaksin veel kord toonitada, et Jumala Sõna ja kõnetus on oma tõelisel, õigel kujul, nagu eelpool öeldud, sõna Tema armastusest ja lepitusest. Kirik on kutsutud ja seatud tunnistama just sellest, ja seda nii sees- kui väljaspool oma müüre. Tõsi on, et tee selle armastuse suuruse ja hinna mõistmiseni viib sageli läbi käsu. Täpsemalt öeldes saabub rabav arusaamine oma patust sageli just selle armastuse mõistmisega koos, samaaegselt. Ent mitte hetkekski ei või misjonitööd tehes unustada, et „nõnda on Jumal maailma armastanud, et Ta oma ainusündinud Poja on andnud“ (Jh 3:16). Hetkekski ei või kõrvale heita teadmist, et Jumal seda maailma armastab, isegi siis mitte, kui me kõneleme Jumala raevust, viimsest kohtust ja sellest, et patu palk on surm. Armastus ei tähenda, et Jumalale see maailm meeldiks, aga Ta armastab seda palju sügavamas tähenduses, kui meie seda maailma iial armastada suudame – armastab kuni eneseohverduseni välja. Ning see armastus ei tähenda etteheidete tegemist, nii nagu Kristuse ristisurm ei ole etteheide maailmale: „Näe, kui väga mina sind armastanud olen, aga sina, tänamatu loom, ei saa sellest aru…“
Misjon on niisiis pöördumine maailma poole, mida Jumal armastab. Meile kirikuna tähendab see enese avamist inimestele, keda Jumal armastab. Need pole siis mitte inimesed, kes on eelkõige sekulariseerunud, materialiseerunud, korrumpeerunud ja amoraalsed, vaid need on eelkõige inimesed, keda Jumal armastab kuni ristisurmani välja, ning kelle heaks Ta jätkuvalt tegutseb. Meie oleme kutsutud seda lihtsalt teatavaks tegema ja kogetavaks muutma. Teatavaks ja kogetavaks mitte üksnes neile, kes kuuluvad meie karja hulka või kiidavad heaks kristlikke väärtusi või tunduvad olevat religioosse sättumusega, vaid ka neile, keda üldse ei huvita, mis see kirik või meie väärtused on.
Usku saab anda üksnes Jumal. Seda ei saa anda meie, seda ei saa ka kuulaja ise esile kutsuda. See on Missio Dei, milles meie hämmastaval kombel osalema oleme kutsutud. Seepärast tasub meeles pidada, et ka käsu ja evangeeliumi eristus toimub viimselt kuulaja enese kõrvus ja südames. Me ei saa sajaprotsendilise kindlusega ette prognoosida, mis meie jutust tabab inimest kui süüdistav käsk, ja milline mõttekäik toimib ühtäkki koormaist vabastava evangeeliumina. Ometi ei võta see meilt vastutust oma kuulutust kriitiliselt käsu ja evangeeliumi eristamise valgel reflekteerida.
Ja kuna me nii väga armastame praktilisi juhtnööre, siis pakun välja, et enne kui järgmine kord külatänavale või poodi või ühistransporti astuda, võiks võtta mõne hetke, et pilk pealispinnalt sügavusse heita. Iga silmapaar, millesse vaatame, iga inimene, kes meid bussis müksab, on üks nende seast, keda Jumal vereni välja armastab, kelle järele Ta igatseb ning sirutub. See inimene me kõrval on vabastatu ja lunastatu ja seega potentsiaalne rõõmustaja, potentsiaalne vaba hing Kristuses. Meie ülesanne on välja mõelda, kuidas me talle Jumala armastust ja tegu vahendame, et anda talle võimalus seda taibata. Selleks on tuhat üks erinevat lähenemisviisi ja teed, et talle teada anda. Andku Jumal meile üha uuesti tunda rõõmu oma päästest, et meil oleks seda elu ja rõõmu, mida jagada. Andku Jumal meile empaatiavõimet ja armastust läheneda igaühele õigel kombel. Ning andku Ta meile, Sõna kuulutajatele, usaldust selle vastu, et Tema Sõna tõesti surmab ja tõesti teeb ka elavaks. Viimselt on misjon kahtlemata Sõna elust.
Kasutatud kirjandus
Forde, Gerhard O. (1967) „The Newness of the Gospel“ – Dialog 6/2, 87–94.
Forde, G. O. (1980) „The Exodus from Virtue to Grace“ – Interpretation 34, 32–44.
Forde, G. O. (1985) „Forensic Justification and Law in Lutheran Theology“ – H. George Anderson, T. Austin Murphy, Joseph A. Burgess, eds. Justification by Faith. Lutherans and Catholics in Dialogue 7. Minneapolis: Augsburg Publishing House, 278–303.
Forde, G. O. (2007) „Something to Believe: A Theological Perspective on Infant Baptism“ – Mark C. Mattes, Steven D. Paulson, eds. The Preached God. Proclamation in Word and Sacrament. Grand Rapids, Michigan / Cambridge, UK: William B. Eerdmans, 131–145.
Stuempfle, Herman G., Jr. (1990) Preaching Law and Gospel. Ramsey, NJ: Sigler Press.
Ettekanne on peetud EELK vaimulike konverentsil 22. jaanuaril 2013 Roostal.
Annika Laats (1970) on EELK Risti koguduse õpetaja, Lääne-Harju praostkonna abipraost ning Kirik & Teoloogia toimetuskolleegiumi liige.
